Astronoomia vahekorrast tegeliku eluga

{ R. Hallimäe TK 18 1941 32-34 }

Leivatu kunst — nõnda on nimetatud astronoomiat, vihjates seega selle teaduse ebapraktilisusele reaalelu suhtes. Tõeliselt aga ei ole see viide kaugeltki mitte iseloomustav astronoomia kõigile eri harudele. Sest olgu teada, et niinimetatud praktilise astronoomia valdkonda kuulub peale puhtteadusliku taevakehade teede arvutuse rida eri ülesandeid, mis otseselt on tähtsad just reaalelu suhtes. Nimetagem neist algul meresõidu-astronoomiat.

Tänapäeva kaugesõitude puhul üle ookeanide pole mõeldav, et laev suudaks hoida oma sõidukurssi, arvutamata vahepeal oma asukohta ulgumerel. See on võimalik otseste astronoomiliste vaatluste kaudu (geograafilise pikkuse ja laiuse.määramine).

Sellised vaatlused, kuid palju rohkem veel kogu kultuurmaailma elukorraldus, eeldavad täpse ajamääramise oskust, millise printsiibi kaudu astronoomia sügavaimalt haarab igapäevaellu.

Ajamõiste kuulub nn. tunnetuslike algmõistete kompleksi. Ta olemasolu tunnetus kätkeb tunnetuslikkuse ja intuitiivse aimuse ebaselgeis tagamais. Mõistuslikult tunnetame ainult temas toimuvaid sündmustikke füüsikalises maailmas, s. t. mõistame temas asjade teatavat dimensiooni või, teisiti öeldes, koordinaati. Kuid seega oleme toonud selle mõiste füüsikalise mõõdetavuse piiridesse, mis meie sihi kohaselt osutub tähtsaimaks.

Ajavahemike ulatuse ehk vältuse kohta on inimesel üldiselt teatav, võib öelda subjektiivne ajatunne. Kuid võrdlevate kogemuste kohaselt on see väga ebaühtlane. Ta on sõltuv meie hinge-olekust, mistõttu ,,mõned silmapilgud võivad tunduda aastatepikkustena" ja ümberpöördult. Lühidalt öeldes: meie ajatunne ei kõlba füüsikaliseks ajamõõtmiseks. Me peame selgi alal oma looduslikku suutlikkust täiendama rakendustega füüsikalisest maailmast.

Juba kauges minevikus on inimene õppinud valmistama aja mõõtmiseks mitmesuguseid nn. ke1li. Need on olnud lihtsamad ja keerukamad, alates nn. vesikelladega, kus anumast pikkamööda tilkuv vesi võimaldas võrdlevalt mõõta ajavahemikke, ja lõpetades moodsate pretsisioon-kelladega. Kuid ükski neist ei osutu täpseks - küllaldaselt täpseks. Neid on vaja ikkagi lühema või pikema aja järel kontrollida ja määrata nende õiendus. Kust võtta seda õiendust?

Võib vastata, et praktiliselt sünnib see mitmesuguste ajasignaalide kaudu, mis võimaldavad käsutatavate kellade õiendusi määrata kuni sajandikusekundilise täpsusega. Kuid seejuures me ei pea unustama, et neid signaale antakse küll väga täpsete kellade järgi, mis aga siiski ka ise vajavad õiendust. See on võimalik ainsa inimliku mõõtmistäpsuse piirides piisavalt õige kella, Maakera ühtlase pöörlemise kaudu.

Siit on ilmne, et õige aja määramine on puhtastronoomiline probleem. Praktiliselt sünnib see nn. passaažriista abil, millega määratakse tähtede meridiaanist läbimineku aeg, mis omabki võimalust võrrelda nn. tähekelli. Üleminek üldtarvitatavaid — keskmisele ja tsooniajale — sünnib lihtsate astronoomilis-matemaatiliste seoste kaudu.

Leidub veel rida vähemtähtsaid eri probleeme, mille lahendamine kuulub astronoomia ülesandeisse. Nimetagem näiteks kalendriprobleemi. Aga lõppeks peab küll möönma, et astronoomia kui teaduse viimseks ja kõrgeimaks eesmärgiks on ikkagi tunnetusliku tõe probleem eksaktses mõttes. See on inimliku tunnetusjõu tungimine inimliku mõistuse valgusel füüsikalise universumi olemuse saladusse.

See on kauge ja ulatuslik tee. Ta haarab mikrokosmosest makrokosmosse. Tänapäeval on mõlemaid ühiselt köitva kaugelennuga vennalikult seotud aatomifüüsika ja stellaarastronoomia. Inimese mõttemaailm on ühtaegu pöördunud mikrokosmose kummaliselt väikeste ja makrokosmose aimatamatult suurte kauguste poole. Nende vahepeale, oma füüsiliste dimensioonidega umbes nende keskele kuuluvana on paigutunud inimene ise. See, mida ta näeb ühes ja teises suunas, on ta meeli imetlusega köitev. Meil ei ole siinkohal ruumi nendel perspektiividel lähemalt peatuda. Veel ei suudagi teadus neile anda küllalt lähedasi ja kindlapiirilisi tõlgitsusi. Inimese tunnetusjõud on nagu jõudnud teatava etapi lõpuni. Ta aimab universumi mateeriat, millesse ta isegi füüsikaliselt kuulub, kui agregaati ühest üldisemast energiaallikast, mille olemus on talle mõistetamatu. Aga ta usub, et tunnetuse tee, mis on ta saatuseks, viib teda edasi uutesse mõistmise kaugustesse maailma-koordinaadistikus.

Omakorda on sellelgi praktiliselt elu mõjustav inimesekasvatuslik vili. Sest ta õpetab meid suure oleva igavikuliste mõõdete taustal selgemalt mõistma inimeste vendlust sellel väikesel planeedil, mis on meie eluasemeks ning mida emalikult hõlmab ära-arvamatu suure universumi-kõiksuse avarus, mille kaunis ja sügav seadusepärasus täidab inimvaimu imetluse ja aukartusega.