{ T. Rootsmäe TK 23 1946 38-42}
Järgnevad read on kirjutatud eriti nende huvides, kes püüavad taotleda teaduslikku alust oma maailmavaatele, ja iseäranis neile noortele, kes pärast kohase üldhariduse saamist tahavad eeloleval ajal asuda ülikooli õpinguile, mõeldes edaspidi tubli osa oma elust pühendada teaduslikule tööle. Teadus on ühiskondlik väärtus, mis vabastab, rikastab ja võimestab inimkonda ning loob tema arenguks soodsad tingimused.
Kuigi väljendatud väide kehtib teaduse kohta üldiselt, rakendame seda erijuhul käesolevas vaatluses täppis-loodusteaduste alal, peatudes pikemalt ühel neist teadusharudest, millel mõistuse ajaloos on võimas mineviku- ja mõjus tulevikuperspektiiv. See on astronoomia.
Vahest mõnele võiks näida, nagu poleks see teadusharu küllalt elulähedane, otsest kasu taotlev, vaid suuteline rahuldama ainult puhtesteetilist ja intellektuaalset tarvidust.
Seda viimast külge ei tarvitsegi eitada, sest selleks näib tal olevat eriline võime ja ülesanne, kuid paremini järele mõteldes leiame, et astronoomia kultuuriline väärtus on reaalne ning esineb palju suuremas ulatuses. Kuigi me temast sageli otseselt ei kuule ja tema aktiivset mõju alati ei märka, on ta meile siiski eluliseit lähedal ja kõiki meie toiminguid embav nagu lõputu kosmos,. millega ta tegeleb.
Astronoomial on.meie ühiskondliku elu alal täita korraldav ülesanne, millel on asendamatu tähtsus. Alles siis me vahest suudaksime seda õigesti hinnata, kui see puuduks. Aeg, mille järgi meie planeedil korraldatakse liiklemine ja töö, standardiseeritakse tähtede näiva liikumisega, s. o. Maakera pöörlemisega ümber oma telje. Astronoomia võimaldab meile ka kindla ajasüsteemi, kalendri, annab väga täpsed juhendid Maakera pinna kaardistamiseks ja võimaldab määrata asukohta, mida tingimata vajatakse laevade ja lennukite juhtimiseks kaugsõidul.
Astronoomia pole paigalpüsiv, staatiline ja tardunud teadmiste kogu või süsteem. Ta pole muusa, kes ülevas rahus valitseb oma ala, vaid innukalt püüdlev demiurg, elav ja õilsalt revolutsiooniline, sest veel sügavam kui otsest kasu taotlev on tema kasvatav, distsiplineeriv ja avardav mõju loova mõtte arengule ning maailmavaate kujundamisele.
Mitmes võõrkeeles Maa aastast tiirlemist ümber Päikese nimetatakse revolutsiooniks. See oli tõesti revolutsiooniline murrang inimese kujutluses, mille kutsus esile tõiga avastus, mis tõi pöörde uue aja loodusfilosoofilisse maailmakäsitusse. See aeg on möödunud ja meil on nüüd isegi raske seda pöördelist elamust ta esialgses intensiivsuses aimata ja seda väärikalt hinnata. Inimene pidi loovutama oma eelistatud koha universumis ja oma enesemeelituse - olla kõige olelu keskuseks ja erilise hoolitsuse esemeks. Sellise kaotuse tasuna ta sai aga tunnetuse, et loodus on lõputult võimas ja kõigis oma osades ühtlaselt seaduspärane, muutumatu ja siiras. Selles pole kuskil kohta omavolil ja meelevaldsusel, see pole ühel päeval teissugune kui teisel; loodust ei saa käskida muidu kui vaid alistudes tema enese rangeile seadustele - naturae non imperatur nisi parendo. Ka leidis mõistus enesele rahuldust oma jõu teadvusest, et ta suudab järjest sügavamini tunnetada piiramatut tähtede suurmaailma ja imepeent aatomite pisimaailma. See elamus täitis teda imetluse ja õnnega.
Teadust kannab tõe otsimine, mis on niisama siiras ja aus kui loodus. Tõde, milline ta ka on, tuleb avastada. Seda on meile vaja ja meie peame sellele kohastuma. See teaduse hoiak tõe suhtes, ilma milleta ta ei suudaks üldse olelda, peaks olema ühtlasi eeskujuks tegutsemisele kõige muuga. Planeetide liikumise seaduste avastamine Kepleri poolt ergutas füüsikuid ja keemikuid toimima omal alal samuti. Sellel eeskujul oli võrratult suur mõju; teda jälgiti ja rakendati edukalt isegi praktilis-tehnilistel aladel. Galilei ja Newton sõnastasid mehhaanika põhilaused, mis koos energiaseadustega tagasid kiire edu mehhaanikale - ka tehnilisele mehhaanikale. Need põhilaused said lähtekohaks mateeria ühe tähtsaima põhiomaduse, gravitatsiooni avastamisel. See on aine põhiline, lahutamatu omadus, mis ühendab miljonid tähed ja loendamatud aatomid üheks konsistentseks, ühtekuuluvaks tervikuks.
Tähtsad murrangulised ideed loodusteaduste vallas ja leidused pärinevad sageli tähtedega tegutsemisest. Sada aastat enne Darwinit esitas Immanuel Kant maailma arengust algupärase ja julge kujutelma, mille vaimukad mõtted osalt veel praegugi viljastavad kosmogoonia õpetusi. Spektraalanalüüs, millel ka moodsas tehnikas on suur tähtsus, avastati juba paarkümmend aastat pärast seda, kui filosoof Augus te Comte oli väitnud, et inimesed kunagi ei saa teada, mis toimub tähtedel ja millest nad koosnevad, olgugi et juba varem Fraunhofer ja Wollaston olid vihjanud joontele Päikese spektris. Keegi ei suutnud tol ajal aimata, et uus avastus võib loodusteadust ja tehnikat niivõrd rikastada ja edasi viia, nagu see praegu on toimunud.
Spektri abil me määrame Päikese, tähtede ja paljude teiste taevakehade keemilist koostist. Heelium leiti mitu aastat enne Päikesel, kui see sai tuttavaks meile Maa peal. Valguse salakiri spektri näol jutustab, milline on gaasirõhk, temperatuur, elektriline ja magnetiline olek tähtede õhkkonnas. Samuti ilmnes ka aine kummaline seisund - kolossaalne tihedus, mida meie laboratooriumides pole võimalik olnud kunagi saavutada. Nõnda me saame mateeria ehituse kohta uusi vaateid, milledel võib olla suur tähtsus tuleviku tehnikas. Me avastame tähtede kiirused ja tungime maailma salapärastesse kaugustesse (vt. joonis 1).
Meie maailmapilt on sajandi või mõnekümne aasta jooksul tundmatuseni muutunud, mida põhjustas astronoomia ja teiste täppisteaduste kroonitud edu.
Joon. 1, Ülesvõte kaugeist tähesüsteemidest, mis tehtud Mount-Wilsoni tähetornis Kalifornias, Igaüks neist udulaikudest on sama järgu suurus kui meie Linnutee tähesüsteem, mis sisaldab ligi 100 miljardit päikest. Need tähesüsteemid on meist kaugel 50 miljonit valgusaastat ehk 45.1019 kilomeetrit, s. o. 450 miljonit biljonit (1 biljon = miljon miljonit) kilomeetrit
Meie kuigi ajaloolise tähtsusega, kuid oma varustuselt ja isikuliselt koosseisult tagasihoidlik teadusliku uurimise ja õppeasutus Tartu Tähetorn, mis nüüd kuulub astronoomiakateedri juurde, on alati sammunud elavas koostöös teaduse üldise arenguga. Arvestades olemasolevaid eeldusi ja võimalusi, tuli siin töö rajada teisiti kui suurtes observatooriumides. Kuna meil pole ajakohaseid võimsaid vaatlusriistu ja kalleid sisseseadeid uurimismaterjali kogumiseks vaatluse teel, tuli uurimused suunata teistele aladele. Oleks väär selline arvamus, nagu peaksid astronoomid alati tegema vaatlusi; ka ilma nendeta on võimalik viljakas teaduslik töö. See, mida me vahetult vaatlema või fotograafime, on vaid väike murdosa sellest, mille kallal töötab teaduslik mõtlemine. Nagu tööstuses tootmise alal, nõnda ka teaduses valitseb tööjaotuse printsiip. Sellekohastes hästi varustatud observatooriumides saadakse omapärane vaatlusmaterjal, teistes kohtades aga töötatakse lõplikult läbi. Ka meie Tähetornis on aastate jooksul tehtud rohkesti teoreetilist tööd, eriti tähestatistika, astrofüüsika ja tähtede evolutsiooni alal.
Kuid see ei tähenda, nagu oleks meil üldse vaatlustööd unarusse jäetud või nagu poleks varem neid siin sooritatud. On ju kõikjal saanud kuulsaks kaksiktähtede mõõtmised, mida tegi W.Struve Tartus juba enam kui sada aastat tagasi, rakendades Fraunhoferi pikksilma, mis oli siis suurimaks sellelaadiliseks vaatlusriistaks kogu maailmas. Ka hilisemal ajal tehti siin mitut liiki peeni mõõtmisi, näit. geograafiliste koordinaatide, tähtede positsioonide ja Kuu mõõtmisi. Ka korraldati Tähetorni poolt meteooride vaatlusi, millede algupärast vaatlusviisi rakendati eduga ka mujal, näit. Harvardi tähetorni poolt P.-A. Ühendriikides. Peale selle on leidlikud isikud Tähetorni töötava pere hulgas kodusel teel ise valmistanud moodsaid uurimisriistu, nagu iseregistreeriv elektrofotomeeter, objektiivprisma jm.
Sõja ajal sai astronoomia-asutus tunduvalt mitmeti kannatada, kuid väärtuslik raamatukogu ja pikksilmad jäid õnneks peagu kahjustamäta. Pärast asutuse esialgset taastamist teeb muret värske teadusliku kirjanduse saamine. Juba sõja alguses see katkes ja terveni viis aastat oleme teaduse uusimaist saavutusist ilma informatsioonita, eriti meie liitlasmaadelt. Käesoleval aastal on olukord seevõrra paranenud, et on kontakti astutud Nõukogude Liidu teiste teaduslike asutustega ja neilt ka teaduslikku erikirjandust saadud. Ka on oodata koostööd nendega. Samuti on Leningradi ülikool meie astronoomia-kateedrile annetanud koguka hulga õpperaamatuid ja eriteoseid.
Mainitud raskused loodame lähemal ajal ületada. Tõsisem küsimus on eriteadlaste kaadrite küsimus, mille all me mõistame teadlaste väljaõpetamist ja teadlaste järelpõlve soetamist. Sõja ajal on astronoomiapõllul töötajate read väga tunduvalt harvenenud. Väga vähe on ka astronoomiat õppivaid üliõpilasi, mis paneb meid astronoomia tuleviku pärast ENSV-s tõsiselt mõtlema.
Teaduse ja ühiskonna kultuurilise edu huvides on tarvilik, et meil kasvaks nende isikute arv, kes omavad kutsumust tegelda teadusliku tõe otsimisega ja on suutelised levitama teadusliku tõe valgust hulkades. Kuigi selleks on mõõduandvad sünnipärased eeldused, võib inimeste töölerakendamiseks palju kaasa aidata ka süvenev arusaamine ja huvitunne. Võib-olla on ka aeg juba küps selleks, et mitte väga kauges tulevikus meil tekib organisatsioon - nagu paljudel rahvastel teistes maades -, kelle ülesandeks on koguda ja ühendada asjast huvitatud inimesi ühiseks koostööks kosmose uurimisel. Kui palju aega ja jõudu läheb tihti noortel inimestel kaotsi selle asemel, et pühendada seda oma puhkuse ja töö vabadel hetkedel õilsaile ja progressiivseile eesmärkidele. On inimese vääriline saada teadlikuks sellest, mida taotleb inimsugu oma parimate esindajate kaudu, püüda tunnetada oma asendit ja saatust lõputus looduses.
Ülikooliõpinguis on üliõpilasi palju rohkem siirdunud neile aladele, mis on vahetuiks eeldusiks tehnilistele teadustele, nagu füüsika ja matemaatika, rääkimata keemiast, mille rakendusvõimalused on väga rohked ja mitmekülgsed.
Suurem enamik ülikooli lõpetanuid, kes on sooritanud oma õpingud täppisteadustes, nagu matemaatikas, füüsikas, geofüüsikas ja astronoomias, siirdub õpetajakutsele. On vaja innukalt pöörduda nende isikute süümele, et nad ei piirduks mitte ainult oma ametikohuste täitmisega, vaid peale õppe-, kasvatusliku ja ühiskondliku töö tegeleksid süstemaatiliselt ka ühel ülalmainitud teadusalal mõnes eriküsimuses. Sel viisil oleks võimalik leida endale kutselist tööd teaduslikul alal ja saada edaspidi loovaks teaduslikuks uurijaks.
Nende ürituste hulka kuuluvad loomulikult ka astronoomia ja astrofüüsika. Nõnda oleks meil olemas teadlaste kaader, teatav tagavara asjatundjaid isikuid ja eriteadlasi, kellede olemasolu ja aktiivsus väärtustavad ühiskonda ja riiki, millesse nad kuuluvad.