Ernst Öpik - viimane suur kõiketeadja

Ilusal kevadpäeval, 20. mail 1976. a Berkeleys Kalifornias toimunud Vaikse Ookeani Astronoomiaseltsi (Astronomical Society of Pacific) pidulikul koosolekul anti professor Ernst Öpikule seltsi kõrgeim autasu — Catherine Wolfe Bruce'i kuldmedal. Pärast seltsi presidendi Geoffrey Burbidge'i tavakohast ülevaadet autasustatu elust ja parimatest töödest ning tervitusi tuli omapoolse sõnavõtuga esineda värskel laureaadil. Eelnevalt oli palutud, et ta räägiks muudatustest, mis on aset leidnud astronoomilises uurimistöös tema eluaja jooksul. Oli ju tegemist mehega, kel seljataga tervelt 65 aastat aktiivset tegutsemist teaduses, kirev elukäik ning palju tutvusi astronoomide mitme põlvkonna seas.

Kohalolijate mõningaks üllatuseks suundus hallipäise oraatori jutt hoopis armastusele. Ta rääkis amatöörastronoomide ja kutseliste teadlaste vahelistest suhetest ja vastastikuste kontaktide viljastavast mõjust. Professionaal, suheldes amatööridega, kas otse või oma kirjatööde kaudu, peab asju käsitlema laiemalt kui ainult oma kitsa eriala ametivendadega diskuteerides. Ta ei saa vältida naabererialasid puudutavaid küsimusi ja maailmavaatelisi probleeme, sellest aga võib tulla tõsine kasu edasistele erialauuringutele. Teiselt poolt saab amatöörteadlane suhtlemisel professionaalidega mõninga ettekujutuse teaduse tagahoovidest, õpib kahtlevat ja kriitilist suhtumist, omandab kogemusi eristamaks fakte pettekujutustest.

Öpik märkis, et termin "amatöör" tuleb ladina keele verbist amare ("armastama") ja märgib armastust tegevusala vastu. Amatöör hindab oma uurimisobjekti sisemist harmooniat, naudib teadmiste ja tõe otsingut. Ideaalis peab sama tundma ka professionaal, tema uurimistöö saavutused peavad talle andma esteetilist rahuldust, ta peab otsima erapooletut tõde.

Ja Öpik jätkas: "Nüüd mõned sõnad endast. Ka mina alustasin "amatööri vaimus" ja olen selle juures siiani. Teiste maailmade elu probleem köitis mind eriti. Planeet Marss Percival Lowelli paeluvas käsitluses esitas mulle vastupandamatu väljakutse. Ma alustasin Marsi ja meteooridega, hiljem uurimistöö teemad hargnesid paljudesse suundadesse, haarates kogu Universumi, tema mineviku ja tema tuleviku. Kaine uurimistöö käigus Lowelli imeilusad fantaasiad küll purunesid, aga maaväliste tsivilisatsioonide igatsus jäi — kui mitte Päikesesüsteemis, siis kahtlematult realiseerunud kusagil piiritus Universumis." (Öpik 1976.)

Ernst Julius Öpik sündis 22. (10.) oktoobril 1893. a Kundas Virumaal kohaliku tolliülema, Lihulast pärit Karl Öpiku ja tema abikaasa Leontine (neiuna Freiwaldt) pojana. 1900. aastal asusid Öpikud Kundast Tallinna. Siin lõpetas tulevane maailmanimega astronoom 1911. a kuldmedaliga Nikolai (praeguse Gustav Adolfi) gümnaasiumi.

Mõni sõna koolist, milles õppides noor Öpik haruldase elukutse valis. See oli tolleaegse Vene riigi, muidugi ka Eesti vanim pidevalt tegutsenud gümnaasium. Asutatud 1631. a Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt kandis kool venestamisaja algusest 1890. aastal nime Imperaator Nikolai I Gümnaasium. Varem oli kool olnud saksakeelne ja -meelne ningpeamiselt sakslastele haridust andnud. Vastavalt venestamispoliitika suunistele olid pärast 1890. aastat peamised õpetajakohad täidetud venelastega, õpetus oli venekeelne ja -meelne. Tolleaegsete olude kohta oli tegemist suure kooliga, 60-rublalisest õppemaksust hoolimata õppis siin 1909/10. õppeaastal 524 õpilast. Õpilaste rahvusliku koosseisu mõttes ei olnud venestamine veel õnnestunud, sakslaste asemel domineerisid koolis eestlased. 1909/10. aastal õppis koolis 316 eestlast, 98 venelast, 42 sakslast, muudest rahvustest õilasi oli 68. Eestlastel oli õnnestunud hõivata ka mõned õpetajakohad. Ilukirja ja joonistamist õpetas 1906-1910 Voldemar Päts. Ilmselt alahindas Vene võim (nagu hiljemgi!) laulmise ohtlikkust, 1904-1909 oli õpetajaks Konstantin Türnpu, tema järglasteks olid A. Küppar ja August Topman. Õpilaste huvi muusika vastu oli tähelepanuväärne: 1910. a oli koolil suur laulukoor, keelpilliorkestris mängis 25, puhkpilliorkestris 40 õpilast.

Autobiograafias kirjutab Öpik kooliaastatest: "Kooli vanemates klassides olles organiseerisin füüsikomatemaatilise asjaarmastajate ringi, mille vastu ülemuse usaldus oli nii suur, et anti vabaks tarvitamiseks füüsika kabinett ja keemia ladu. Eriti palju katsetasin ja tegin ettekandeid keemias, [—]. Ühes oma vendade ja Karl Reinbergiga asutasin Tallinnas astronoomia asjaarmastajate ringi "Vega"; muretseti ühiselt kolmetolline pikksilm, mis on praegu Tartu Ülikooli Tähetorni omandus, annetatud endiste "Vega" liikmete poolt. Selle pikksilmaga (millel oli haruldaselt hea objektiiv) toimetasin Tallinnas 1911. a. sügisel planeet Marsi vaatlusi, mille tulemusena ilmus ka minu esimene teaduslik trükitöö 1912. a." (Öpik 1938.)

Esitatu oli ametlikult fikseeritud tegevus. Peale selle tuli venestamisele vastu seista ning Öpik polnud neid, kes võõrale sunnile alandlikult allusid. Richard Kleis on meenutanud, et Ernst Öpik tegutses agaralt gümnasiastide salajases kirjandusringis, kus eesti kirjandusega tutvust tehti.

Olgugi et Nikolai gümnaasium andis oma aja kohta hea hariduse, polnud nähtavasti kooli mõju elukutse valikul ainumäärav. Eespool viitas Öpik ise Lowellile. Küllap oli mõjutajaid teisigi. Pealegi pole kindel, kas Öpik Lowelliga koolipõlves kokku puutuski — Lowelli raamat Marss ja elu temal ilmus venekeelses tõlkes esmakordselt alles 1912. a. Ernst Öpiku noorem vend, diplomaat Oskar Öpik (1895-1974) kirjutab oma memuaarides: "[—] õde Anna oli see, kes mulle sadama korteri hoovis ühel õhtul avas silmad taeva ja tähtede ilule — see oli vist väike komeet Lyra tähekujus, mis sellele põhjust andis. Sellest ajast tekkis minus huvi täheteaduse ja maailma-tundmise vastu. Vend Ernst saigi sellest ajast saadik maailmakuulsusega täheteadlaseks [—]" (Villmann 1990.) Vanem õde Anna Öpik (1886-1955) oli iseõppija, ta valdas vabalt 13 keelt, 1938. a ilmus temalt Homerose Odüsseia värsstõlge eesti keelde otse originaali keelest. Oleks meil kõigil vanem õde Anna teejuhiks ilu ja teadmiste juurde! [Selle perekonna erakordne andekus vääriks eriuurimust. Karl ja Leontine Öpiku kaheksast lapsest (6 poega ja 2 tütart) jõudsid silmapaistvale positsioonile Eesti elus vennad Paul (1888-1967, Pikalaenu Panga president 1928-1940, küüditati 1941. a), siinse loo kangelane Ernst, Oskar (viimane Eesti saadik Pariisis) ja Armin (1898-1983, Tartu Ülikooli geoloogia- ja paleontoloogiaprofessor, hiljem Austraalia Teaduste Akadeemia liige). Henrik ja Artur jäid Vene kodusõtta, esimene suri Denikini armees tüüfusse, teine jäi teadmata kadunuks Wrangelli väes. Silmapaistvaid isikuid on ka kõigi ellujäänud vendade järglaste hulgas. J. I. ]

Ja veel üks traagiline põhjus kutsevalikuks. Akadeemik Ilmar Öpik meenutab: "Meenub minu isa Pauli jutustus, et nelja-viieaastase Oskari vibupüssi ohvriks olevat Kundas läinud venna Ernsti silm. Kuid ühest silmast pimedaks jäämine olevat andnud Ernstile ajendi astronoomiks hakata, sest pikksilma jaoks piisab ühestki silmast. Igatahes see õnnetus vendade vahekorda mingil määral ei tumestanud, nad jäid suurimateks sõpradeks kuni Oskari surmani venna Ernsti juures Armagh'is 1974. a. Ernst hoidis oma kõdus venna kremeeritud tuhka ja palus seda pärast enda surma segada oma tuhaga. See soov täideti 1985. aasta sügisel." (Villmann 1990.)

Üks määravamaid aastaid tulevase teadlase kujunemisel oli nähtavasti pärast gümnaasiumi. Ernst Öpik kirjutab: "Peale gümnaasiumi lõpetamist ei saanud kohe ülikooli astuda, nimelt majanduslikel põhjustel; kümneliikmelise perekonna juures puudus vanematel igasugune võimalus õppimise toetamiseks — vastupidi, juba keskkoolis õppides meie, lapsed, katsusime, ja ka suutsime toetada perekonda, teenides tunniandmisega. Veetsin siis 1911/12. a. talve Tallinnas, kogudes tunniandmisega veidi raha edasiõppimiseks. Samal ajal õppisin matemaatikat — peaaegu terve ülikooli matemaatika kursus oli mul läbi võetud selle aastaga, nii et hiljem, ülikoolis, võisin otsekohe asuda uurimistööle omal erialal, omades juba küllaldase matemaatilise ettevalmistuse. Jätkasin muidugi ka astronoomilisi vaatlusi." (Öpik 1938.) Tagantjärele võib nentida, et Öpik selle aastaga, töötamise ja edasiõppimiseks raha kogumise kõrval, sisuliselt omandas ülikoolihariduse. Diplomi formaalne väljateenimine oli siiski ees.

Öpik kirjutab: "1912. a. sügisel astusin Moskva Ülikooli; Tartu peale ei saanud mõelda, sest teenistus väljavaateid siin polnud, kuna Moskvas võis tunniandmisega, eriti keelivaldaja, üsna hästi teenida. Et aga tunniandmine, eriti aga õppeaasta algul, polnud just väga püsiva iseloomuga teenistusviis, siis mõnikordki tuli meil, vaesematel tudengitel, otsida ulualust Moskva Eesti Seltsi ühiselamust (tudengite keeles "vaestemajas"), kus võis saada korterit võlgu: 50 kopikat ööpäeva eest üks magamisase kasarmu oludes polnud just odav, möbleeritud tuba kahe peale oli odavam, kuid krediidi võimalus oli kõrgesti hinnatav. Teenistusvõimaluse tulekul koliti välja ja makseti võlg kinni. Tudengeid elas "vaestemajas" ikkagi vähe, suurem osa kundesid olid ajutiselt ilma tööta mõisavalitsejadja teised Eestist laiale Venemaale õnne otsima tulnud isikud. Samades Eesti Seltsi ruumides pidas oma koosolekuid Moskva Eesti Üliõpilaste Selts, kus olin liikmeks.

Üliõpilasena olin Moskva Rahvaülikoolide Seltsi observatooriumi juhatajaks ja lektoriks.

Ülikooli lõpetasin 1916. a. astronoomia alal; mind jäeti ülikooli juurde professori kutsele ette valmistama." (Öpik 1938.)

Öpiku Moskva-perioodi tegemistest saab hea ülevaate teadustööde põhjal, selgelt ilmnevad tema erakordne töökus, andekus ja kiire areng. Töökusest annab tunnistust produktiivsus — töötamise ja õppimise kõrval ilmub aastatel 1912-1916 tema sulest 18 teadusartiklit. Tööde kvaliteeti hinnates võib öelda: 1912. a tööd on head amatöörastronoomi tasemel, 1913. a tööd lähenevad keskpärase teadlase tasemele, 1914. a omad on juba päris hea teadlase tasemel, 1915. a jõuab Öpik juba maailma tippude tasemele ja jääb sinna tervelt 65 aastaks. Tuleb märkida, et juba ülikooli ajal saavutas Öpik hämmastava mitmekülgsuse: ta teeb planeetide visuaalseid ja fotograafilisi vaatlusi, uurib meteoornähtusi, arendab Päikese-teooriat, käsitleb tähtede ehitust, stellaarstatistika ja -dünaamika probleeme. Viimane Suur Kõiketeadja, nagu sõbrad teda hiljem kutsusid, oli juba peaaegu välja kujunenud.

Veel arengust. Esimesel paaril ülikooliaastal oli Öpikul Moskvas kahtlemata palju õppida. Ta oli omandanud küll varem matemaatika, kuid vaevalt oli tal Tallinnas võimalust tutvuda uuema astronoomilise kirjandusega. Viimaste ülikooliaastate tööde tase aga näitab, et ta oli juba väga hästi kursis moodsa astronoomia saavutustega, oskas leida aktuaalseid probleeme ning neid kiiresti ja efektselt lahendada. Tundub, et tal polnud enam midagi olulist õppida Moskva Ülikooli astronoomiaprofessoritelt Vitold Tseraskilt (1849-1925) ja Pavel Šternbergilt (1865-1920), kes võisid temast küll üle olla astronoomia klassikaliste distsipliinide (astromeetria, taevamehaanika) tundmises, kuid jäid juba alla tähefüüsikas ja -statistikas ning stellaardünaamikas. Seetõttu oli loomulik, et pärast lõpetamist jäi Öpik Moskva Ülikooli juurde valmistuma professori kutseks. Vanadele oli täiendust vaja.

Seni oli Öpikul kõik läinud ülesmäge, ees terendas hiilgav karjäär. Aga Euroopas käis juba aastaid laastav sõda; kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad — seiskus ka Öpiku sulg. Öpiku ülikoolijärgsetest aastatest on teada vähe. Aastail 1916-1919 oli ta Moskva Ülikooli assistent. Jaanuaris 1919 lahkus ta koos sadakonna õppejõuga nälgivast Moskvast ja jõudis 70-päevase teeloleku järel Taškenti, kus ta teenis kaks aastat äsja asutatud Turkestani ülikooli dotsendina. Nende aastate põhiprobleem oli ellu jääda, teadusega tegelemine oli teisejärguline. Publitseerimisvõimalused puudusid ja ega keegi teadnudki, mida tasub publitseerida, sest 1918. a alguses katkes välisajakirjade tulek Venemaale peaaegu kolmeks aastaks.

Raw_398_007

Suurem

Raw_398_008

Suurem

1921. a hakkas olukord paranema, Öpikul õnnestus publitseerida 3 tööd, kuid selle aasta parim saavutus oli kahtlemata elusana tagasitulek Kesk-Aasiast iseseisvasse Eestisse. 1. detsembril 1921 määrati Ernst Öpik Tartu Ülikooli astronoom-observaatori palgale. Astronoomiaprofessori koha oli juba 1919. a hõivanud Öpikust 8 aastat vanem, 1912. a Tartu Ülikooli lõpetanud Taavet Rootsmäe (1885-1959). Rootsmäe põhitööks oli loengute pidamine üliõpilastele, Öpikust sai aga mees, kes pärast F. G. W. Struvet ja J. H. Mädlerit tasapisi allakäinud teadustöö Tartus jälle maailmatasemele viis.

Tartu tähetornis polnud küll suuri teleskoope, oli aga korralik raamatukogu, vajalik abitööjõud arvutuste ja rutiinvaatluste tegemiseks, rahulik miljöö loominguliseks keskendumiseks. Aastaid teadusnäljas ja otseses näljas olnud Öpik lausa murdis tööd. Kvantitatiivselt olid tulemused silmapaistvad: 1922. a ilmus trükis 8 Öpiku tööd kogumahuga 143 lk, 1923. a jälle 8 tööd kokku 152 leheküljega. Rekordilisel 1924. aastal ilmus 9 tööd mahuga koguni 479 lk. Selle saavutamiseks tuli igal tööpäeval ainuüksi kirjutada poolteist lehekülge, rääkimata öisest vaatlemisest, arvutamisest, mõtlemisest, korrektuuri lugemisest jne. Vaieldamatult kõrge oli ka tööde kvaliteet. Kaasaegsete tähelepanu pälvisid eriti tööd meteooride ja kaksiktähtede alal. Kaugemas perspektiivis on Esimese maailmasõja järgsetest Öpiku töödest parimaks osutunud Andromeeda udukogu kauguse määramine uudse dünaamilise meetodiga. Kaasaegsed Öpiku arendatud uuest meetodist kahjuks aru ei saanud, ei uskunud sellega saadud tulemust ning omistasid galaktikate kauguste määramise esmaau ameeriklasele Edwin Hubble'ile, kes jõudis tulemuseni mõni aasta pärast Õpikut. Alles aastakümnete pärast sai selgeks, et Öpiku meetod andis siiski täpsema tulemuse.

1930. a mais sai Öpik Ameerikast meeldiva sisuga telegrammi: "Kas te saate tulla oktoobris üheks aastaks Harvardisse teaduslikuks kaastööliseks? Palk 3000 dollarit, reisikuludeks 500 dollarit. Shapley." Harvard oli sel ajal maailma juhtivaid observatooriume. Direktor Harlow Shapley (1885-1972) oli tuntud oma pioneerlike töödega Galaktika üldstruktuuri selgitamisel. Vastus kutsele sai olla ainult jaatav. Öpiku töö oli edukas ka Harvardis ning visiiti pikendati mitu korda, suvevaheaegadel käis Öpik Tartus siinset tööd korraldamas. 1932. a ütles Öpik ära soodsast võimalusest asuda Harvardi ülikooli korralise professori köhale, sest ei tahtnud katkestada sidet Eestiga, ehkki ameeriklaste pakutav palk ületas Eesti oma kümmekond korda. Lõplikult saabus ta Harvardist tagasi 1934. a juunis.

Väga viljakad olid ka järgnevad aastad. Öpik töötleb Ameerikas Arizona kõrbes üliheades tingimustes tehtud meteooride vaatlusi ja loob meteoornähtuste detailse teooria. Üks elu suuremaid õnnestumisi tuli 1938. aastal, kui Öpik näitas, et tähtede arengukäik on otse vastupidine käibel olnud skeemile, mille kohaselt hiidtähtedest pidid evolutsiooni käigus saama kääbustähed. Tegelikult sünnivad hiidtähed kääbustähtede rüpes, kus tähe keskosas oleva tuumkütuse ammendamisega kaasneb tähe väliskihtide paisumine, mis viibki hiidtähe tekkele. Selline saatus ootab kõiki kääbustähti, kus termotuumareaktsioonid käivituvad, sealhulgas ka meie eluandjat Päikest. Ühtlasi näitas Öpik, et kuumad massiivsed tähed kulutavad väga palju energiat ning ammendavad ruttu oma kütusevarud. Nende tähtede vanus ei saa ületada mõnda miljonit aastat, mis on väga lühike iga Universumi vanusega võrreldes (kümmekond miljardit aastat). Selliste tähtede olemasolu Galaktikas tõendab, et tähtede tekkimine meie ümber jätkub ka praegusel ajal ning peab olema otseselt vaadeldav. Vastavad uurimused on tänapäeva astrofüüsika aktuaalsemaid probleeme.

Jälle kõmisesid Euroopas kahurid ja vaikisid muusad. Idarinde lähenedes rakendas Öpik ühel 1944. a suvepäeval oma Aakre vallas asuvas talus hobuse, paigutas vankrile lapsed ja kõige hädavajalikuma ja alustas teekonda, algul Tallinna, sealt Saksamaale Hamburgi. Seal tuli tal teenida sõjapõgenikele mõeldud Balti Ülikooli astronoomiaprofessorina ja Eesti üliõpilaskonna rektorina. Teade Öpiku põgenikupõlvest levis tuttavate seas ning tema õpilane Harvardi-päevilt Eric Lindsay, kellest vahepeal oli saanud Põhja-Iirimaal asuva Armagh' observatooriumi direktor, organiseeris talle töökoha Armagh'sse. Juunis 1948, pärast 4 aastat vintsutusi, jõudis Öpik perega Armagh'sse. Öpik oli juba 54-aastane, aga täis energiat, valmis tasa tegema sõjas kaotatud aastaid. Ning see õnnestuski, Öpik jätkas teadustööd veel 33 aastat. Põhitöökohaks jäigi Armagh' observatoorium, sama väike ja vaene kui Tartu tähetorn, aga rahulik koht keskendumiseks. 1956. aastast peale jagas ta aega Armagh' ja USA Marylandi ülikooli vahel, pendeldades pooleaastaste vahemike järel üle ookeani.

Öpik säilitas aktiivse loomisvõime väga kõrge eani, tema Iirimaa-periood oli sama viljakas ja ideerohke kui Tartu oma. Aga Aja vastu ei saa keegi. 1981. aastal, 88-aastasena, läks Öpik vanaduspuhkusele. Tema viimased aastad möödusid Põhja-Iirimaa väikelinnas Bangoris, kus pikk ja töökas elu jõudis lõpule 10. septembril 1985. Maailma astronoomid kaotasid ühe väärikama enda hulgast.

Öpiku poolt aastate jooksul käsitletud teadusteemade ring on pikk ja kirev, pole astronoomiaharu, millest ta oleks mööda vaadanud, ta oli hästi kursis ka geofüüsikaga, uurides energiliselt jääaegade tekkepõhjusi. Õpilased kutsusid Ernst Öpikut Viimaseks Suureks Kõiketeadjaks, kes suutis vastu seista tänapäeva teaduse ühele hädale — üha kitsamale spetsialiseerumisele. Laialdased teadmised ei olnud Öpikul eesmärgiks omaette. Öpik valdas meisterlikult eri valdkondade teadussaavutuste sünteesimise oskust. Üks näide kaugete asjade kokkuviimisest, et sünteesida uusi teadmisi. Teise maailmasõja eel tunti suurt muret tulevaste gaasirünnakute pärast. Kaitseliidu gaasikompanii tegevuses osaledes uuris Öpik õhu liikumise iseärasusi Tartu tänavatel, eesmärgiga selgitada mürkgaaside leviku teid, et otstarbekalt korraldada elanike kaitset. Õnneks gaasikaitse järele ei tekkinud vajadust, aga Öpikkäsutas saadud andmeid gaasides toimuvate turbulentsete liikumiste parametraseerimiseks ning hiljem rakendas seda tähtede siseehituse modelleerimisel, kus tähegaasi turbulentsil on oluline osa energia ülekandel tähtede välisosades.

Öpiku ebatavaliselt laia haardega loometöö oli tulemusrikas, aga põhjustas ka arusaamatusi. Mõnigi ta parimatest töödest oli sedavõrd oma ajast ees, et kaasaegsetel oli raskusi nende mõistmisel ja tulemuste omaksvõtul. Seetõttu Öpiku pioneerlike tööde tähtsuse tunnustamine tihtipeale hilines. Aga aeg ja inimesed muutuvad, kui mitte oma põlvkond, siis järgmise põlvkonna astronoomid ikkagi tabasid Öpiku tööde sügava sisu ja tuli ka tunnustus. Võib öelda, et oma töödega, loengutega Tartu, Harvardi ja Marylandi ülikoolis ning õpilaste kaudu mõjutas Öpik oluliselt käesoleva sajandi astronoomia arengut. Ilmselt polnud juhus, et kui USA väljaanne Annual Review ofAstronomy and Astrophysics alustas 1970. aastate lõpul väljapaistvate astronoomide biograafiliste sugemetega artiklite avaldamist, telliti esimene vastav kaastöö Öpikult (Öpik 1977).

Peale kolleegide lugupidamise tõid Öpiku teadussaavutused talle ka mitmesugust ametlikku tunnustust. 1938. aastal sai ta vastloodud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks, hiljem valiti ta Iiri Kuningliku Akadeemia liikmeks (1954), USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks (1975), Ameerika Kunstide Akadeemia välisauliikmeks (1977). Öpik oli Belfasti (1968) ja Sheffieldi (1977) ülikooli audoktor. USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia autasustas teda J. Lawrence Smithi medaliga (1960), Rahvusvaheline Meteoriitika Ühing F. C. Leonardi medaliga (1968), Inglise Kuningliku Astronoomiaühingu kuldmedali sai ta 1975. a (medal on Ernst Öpiku poja füüsikadoktor Uno Öpiku kingitusena hoiul Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis), Vaikse Ookeani Astronoomiaseltsi Catherine Wolf Bruce'i kuldmedal tuli 1976. a ja Pariisi Pensé Ülikooli Louis Jacot Grand Prix 1978. a.

Öpiku nimi on jäädvustatud taevalaotusel, kus tiirleb temanimeline rändtäht — väikeplaneet nr 2099.

Oma 70 loomeaastast sai Öpik Eestis olla ainult 20, siiski ka pärast Põhja-Iirimaal sisseelamist ja 30-aastast töötamist rääkisid-kirjutasid kolleegid temast kui eesti või eesti-iiri astronoomist. Seda Lääne maailmas, kus päritolule ja rahvusele suurt tähelepanu ei pöörata. Oma osa oli siin kahtlemata sellel, et Iirimaale siirdunud Öpikut juba tunti kui maailmamainega eesti teadlast. Teiselt poolt Öpik ise ei kõhelnud rõhutamast oma päritolu ja kodumaa karmi saatust. Sobival kohal märkis ta oma teaduslikes ja populaarsetes kirjutistes, et lahkus Eestist kommunistliku terroriohu tõttu, et tema kodumaa Eesti on okupeeritud Venemaa poolt, et ta oli Eesti Teaduste Akadeemia tegevliige, mille punased laiali saatsid, jne. Allakirjutanul pole täpseid andmeid Öpiku kaastööde mahust "Ameerika Häälele", aga see peaks olema märkimisväärne. Mitte küll päris regulaarse "Ameerika Hääle" kuulajana olen siiski mitu korda sattunud kuulma Öpiku esinemist — ikka asjalikud uudised teadusest ja sekka mõni repliik, kus kommunistidele nende koht kätte näidati.

Nii võitles auväärt teadlane oma vahendite ja võimaluste piires kodumaale tehtud ülekohtu vastu.

Öpik vältis hoolega administratiivseid ameteid, et hoida aega vahetu teadustöö tegemiseks. Siiski polnud ta kuiv kabinetiteadlane, vaid elas ka täisverelist tsiviilelu. Ta ehitas Tartusse 2 maja, Aakre vallas oli tal väike talu, kus tegi põllutööd. Oma keemiaalaseid teadmisi rakendas ta KaitseliiduTartu Maleva sõjakeemilises osakonnas ja gaasiüksuses.

Autobiograafias kirjutab Öpik: "Eriharrastusist oli mul alati esiplaanil muusika, kus muu seas olen tegelnud komponeerimisega: siin pole küll tegemist mingisuguse ettekavatsetud katsetamisega, vaid teosed on nii öelda käskivalt välja tunginud hingepõhja elamustest; trükis on ilmunud (1937) kuus klaveripala varajasemast loomisajastust." (Öpik 1938.) Hiljem on avaldatud Öpiku teisigi kompositsioone. Öpik oli meisterlik klaverimängija ning töökohtades oli tal alati käepärast ka klaver ja nii kõlasidki Tartu ja Armagh' observatooriumides Bach, Beethoven ja muidugi ka Öpiku enda looming. Roopi Hallimäe on meenutanud episoodi Tartu tähetornist: "Istusime töötoas kahekesi, äkki avas härra Öpik klaveri ja meelitas kuuldavale Beethoveni imekauni sonaadi, öeldes: "Jah, muusikas ehk elab tõelisemat osa minust rohkem kui teaduses." " (Hallimäe 1943.) Muusika saatis Öpikut kogu elu ning ka lahkumisel Toonela teele, veel viimastel hingetõmmetel oli tal huultel ja hinges Beethoveni Saatuse teema.

Hallimäe, Roopi 1943. Mulla ja taeva poole...: Astronoom E. Öpik inimesena ja õpetlasena. —Postimees, nr 243,23. X, lk 4

Öpik, Ernst 1938. E. Öpik'u elulooandmeid. (Käsikiri Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi arhiivis, n 19, s 1,1 182-186)

Ö[pik] , E. 1976. Reply to the citation. — The Irish Astronomical Journal, vol. 12, no. 7/8, pp. 242-243