{ Ch. Villmann TK 67 1991 70-77 }

Ettekanne taasasutatud «Vega» seltsi täiskogu esimesel kokkutulekul  Tallinna  I   Keskkoolis  21.  oktoobril   1989

Käesoleva ettekande lõppu on lisatud mõnesugust huvipakkuvat teavet "Vega" seltsi tegevusest käesoleva sajandi teisel aastakümnendil. See osutus võimalikuks tänu akadeemik Ilmar õpikule, kes jaanuaris 1990 andis heatahtlikult kasutada Oskar Öpiku käsikirjaliste ja osalt ka publitseeritud memuaaride "Vega" seltsi tegevust puudutavaid katkeid.

Pariisi Astrofüüsika Instituudi direktor Jean Audouze märgib oma raamatus («Sciences. Conversations sur 1'invisible») järgmist: "Tänapäeval teame, et Universum on lõpule jõudnud. Kui Universum oleks lõpmatu, siis oleks taevas ühesuguselt särav ja tuline. Ta paistaks nagu ilmatu  suur valgusetikand.  Aga  öö  on pime.  Tähtede  taga  on  müür."

Mis müüri taga peitub, seda ei tea praegu meist keegi. Esialgu võib sinna pääseda ainult metafüüsika, s. t. loodusõpetusele järgneva kaudu.

Pimedust, piire ja ületamatuid müüre kohtab kunagi iga inimene. Kui mitte enne, siis surmatunnil. See, kes kunagi pole soovinud heita pilku piiride taha, kannatab kas vaimse laiskuse või uudishimu puuduse all. Seal, kus objektiivne teadmine kinni jääb, peavad edasi aitama intuitsioon ja fantaasia.

Audouze'i järgi võib maailma mõista kahel viisil, kas teadlase või poeedina, "sest teadus ei ole kehatu. Ta võtab osa samast inimvaimu käigust mis filosoofia, kunst, müstitsioon ... Kuid teadus kahtleb, kuna religioon-usk kinnitab". Ja selles on suur vahe.

Kallid   aatekaaslased!

Olen millegipärast intuitiivselt veendunud, et meie hulgas, kes me täna siia auväärse kolmesaja viiekümne kaheksa aasta vanuse gümnaasiumi aula võlvide alla oleme kogunenud, ei ole mõttelaisku ega teadmistele pürgiva uudishimu defitsiidi all kannatajaid. Me tulime täna - 21. oktoobril 1989 - siia kokku selleks, et oma esimesel täiskogul taasasutada "Vega" selts (Eesti Maa ja Taeva Uurijate Selts "Vega"). Niisuguse otsuse võttis vastu "Vega" seltsi ajutine volikogu, kes sai selleks volitused 27. aprillil 1989 ÜAGÜ Eesti osakonna likvideerimise ja ühtlasi ka viimselt üldkoosolekult. Ajutine volikogu koostas "Vega" seltsi põhikirja, mis kinnitati Eesti NSV Ministrite Nõukogu Presiidiumi operatiivkomisjoni istungil 14. augustil 1989 (protokoll nr. 16).

Võimalus nimetada tänast kokkutulekut "Vega" seltsi taasasutamise täiskoguks ja pidada see just selles majas tähendab "Vega" seltsi ajaloolise järjepidevuse säilitamist.

1911. a. lõpetas selles majas tolleaegse nimetusega Tallinna Nikolai gümnaasiumi kuldmedaliga Ernst-Julius Öpik, hilisem maailmamainega astronoom. Raske on leida niivõrd laia uurijadiapasooniga astronoomi, kui seda oli professor Ernst Öpik. Tema uurimisvaldkond ulatus meteooride astronoomiast stellaarastronoomia, tähtede ja Päikese füüsika ning kosmogoonia probleemideni. Võõrana ei tundnud ta end raketitehnika ja kosmoselendude teoorias. Tema huvialade hulka kuulus ka muusika. Ernst Öpiku loojanatuur on elav tõend tuntud füüsiku ja filosoofi, MacHilli Ülikooli professori M. Bunge sõnade õigsusest. Lubatagu neid sõnu siinkohal tsiteerida: "Need, kes kiidavad kunsti tema avaruse pärast, mis olevat suure ettekujutusvõime tulemus, ja heidavad teadusele ette kitsarinnalisust ning "kuivust", ei ole arvatavasti olnud suutelised jõudma teaduses kaugemale kui logaritmide tabelini. Võib näidata, et teaduslik uurimistöö nõuab tunduvalt suuremat ettekujutamisvõimet kui kunstiline looming, ehkki seejuures ilmutatud leidurlikkus ei ole alati märgatav. Võib tõestada, et Einsteini footonite hüpotees, Oparini hüpotees elu tekkimisest või elektronarvuti kujutavad endast tööd, mis on nõudnud rohkem ettekujutusvõimet kui Michelangelo "Taavet" või Shakespeare'i "Hamlet". Loominguline ettekujutus on teaduses rikkam kui kunstis sellepärast, et tal tuleb väljuda tunnetatavate kogemuste ja terve mõistuse piiridest, ta on täpsem kui kunst, sest ta peab ületama iseenda ja püüdma olla tõde. Teaduslik uurimine ei ole lihtsalt luule, vaid talle on omane saada tõeks. Peale selle on tema mõned momendid ja tulemused, eriti suurte teooriate omad, mis mõjustavad meie maailmavaadet, niivõrd poeetilised, kuivõrd poeetiline võib olla poeesia  ise."   (M.  Bunge, "Intuition and  Science".)

Omaaegse Nikolai gümnaasiumiga on seotud ka Ernst Öpiku esimesed astronoomisammud. 1909. a. oli Marsi suur vastasseis ja võib arvata, et just see äratas noores gümnasistis huvi astronoomia vastu, sest igatahes järgmise vastasseisu ajal (1911 —1912) oli ta juba innukas Marsi-vaatleja. Selleks ajaks oli Ernst koos vendade ja teiste noorte asjahuvilistega organiseerinud amatöörastronoomide seltsi "Vega" (1910) ja ühiste jõupingutustega muretsenud kolmetollise objektiiviga refraktor-teleskoobi. Sellega 1911. a. läbiviidud vaatlused heleduse jaotuse kohta Marsi kettal ilmusid trükist Ernst Öpiku uurimusena juba 1912.

Siit ka tänase kokkutuleku «Vega» seltsi taasasutamise täiskoguks nimetamise   õigustus.

Tänuväärse ülesandena seisab teadusajaloolastel ees "Vega" seltsi esimese perioodi tegevuse üksikasjalise ülevaate koostamine.

"Vega" seltsi raamatupidamine aastatest 1911-1912

***

On teada veel ka tõsiasi: kui "Vega" selts oma tegevuse lõpetas (1920), anti refraktorteleskoop üle Tartu tähetornile klausliga, et kui Tallinnas tekib uuesti amatöörastronoomide ühendus, siis antakse teleskoop selle käsutusse. Nii sattuski see uuesti Tallinna ÜAGÜ EO tähetorni Estonia pst. 15 (1954/55).

1912. a. astus Ernst Öpik Moskva Ülikooli, kus valis oma erialaks astronoomia. Ülikooli lõpetas ta 1916. a. ja jäi ülikooli observatooriumi assistendiks eesmärgiga valmistuda professori kutseks. Aastail 1920/21 tõotas ta Taškendi Ülikoolis astronoomia dotsendina. E. Öpik naasis kodumaale 1921. a., töötades Tartu Ülikooli astronoomiaprofessorina kuni emigreerimiseni Läände 1944. a. Ta suri 1985. a. septembris Põhja-Iirimaal auväärses vanuses (92 a.).

Vähem tuntud, kuid küllaltki huvipakkuv on tõsiasi, et Tallinna I Keskkooli ajalooliselt järjepideval eelkäijal (erinevate nimetustega gümnaasiumidel) on eesti (amatöör) astronoomia ajalooga rida tähendusrikkaid kokkupuutepunkte juba XVII sajandist alates. Lubatagu siinkohal tsiteerida Hans Treumanni, kes kirjutab kogumikus "Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist" I (Tallinn, 1968, lk. 113): "Astronoomia valdkonda kuuluvaid ajaloolisi andmeid ja arhivaale, samuti mitmesuguseid trükiseid, nagu kalendreid, kaarte, planeediraamatuid ja matemaatilisi väljaandeid ning topo- ja ikonograafilist allikmaterjali võib Tallinna arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes kohata üsna sageli. Nende materjalide hulgas äratab erilist tähelepanu Tallinna Linna ja Harju Rajooni Riiklikus arhiivis leiduv toimik, milles mitmesuguste plaanide ja projektide hulgas talletatakse Tallinna gümnaasiumi juurde kavandatud observatooriumi ehitusprojekti ühes mõningate muude andmetega, mis lubavad astronoomilise observatooriumi rajamist Tallinnas dateerida hoopis kaugemasse minevikku, kui seda seni on tehtud.

Gümnaasiumi õppejõudude huvi astronoomia vastu on täheldatav juba gümnaasiumi algaastaist (asut. 1631. a.) peale. Astronoomilisi vaatlusi ja arvutusi tegid põhiliselt matemaatikaprofessorid, kellest esimeseks ja ühtlasi XVII sajandi tarmukamaks astronoomiahuviliseks oli Gebhard Himsel (1603—1676). Juba peatselt pärast gümnaasiumi juurde rajatud Tallinna esimese tüpograafia tegevusse astumist (1633) alustas Himsel  kalendrite  koostamist ja  väljaandmist.

1733. aasta 24. mail valis Tallinna raad gümnaasiumi matemaatikaprofessoriks Andreas Bartholomaei. Nüüd gümnaasiumi matemaatikaprofessorina esitas ta 1736. aasta 31. märtsil Tallinna raele projekti gümnaasiumihoone uuesti katustamiseks ja varustamiseks raamatukoguruumiga, instrumendikambriga (mis pidi ühtlasi olema kasutatav camera obscurana) ja observatooriumiga.

Gümnaasiumi observatoorium pidi plaani järgi saama kolme ruutsülla suuruse pindalaga platvormi, ent lähedase Toompea mäe, vene kiriku ja linna kaitsemüüri tornide tõttu oleks vaateväli sellelt platvormilt olnud suhteliselt piiratud. Nii näiteks poleks saanud samal 1736. aasta 31. oktoobril observeerida Merkuuri üleminekut Päikesest. Kavakohaselt pidi observatooriumi instrumendikambrit platvormiga ühendama lava kaudu kulgev trepp.

Lokaalse astronoomia-alase ajaloo aspektist väärib erilist tähelepanu kiri Tallinna raele, milles Bartholomaei rõhutab, kuivõrd füüsikaliste ja matemaatiliste instrumentide soetamine gümnaasiumile tõstab tulevikus rae kuulsust ja et tema s. o. Bartholomaei, on õppiva noorsoo kasvatamise huvides juba muretsenud isiklike kuludega mitmesuguseid astronoomilisi riistu. Ühtlasi märgib professor Bartholomaei, et ta on jõudetundidel kohustatud kohalikule kliimale vastavat kalendrit kalkuleerima ja seepärast vajab tähistaeva observeerimiseks vaba ning rahulikku kohta. Selleks olevat ta ostu teel omandanud oma õndsa äia aiakrundi ja paigutanud sinna ka vastava instrumentaariumi. Oma "truudele kavatsustele" toetust paludes soovis Bartholomaei, et raad teda selle eest sõjaväe majutamiskohustustest vabastaks, et ta seal, s. t. observatooriumiaias, kõike nii saaks korraldada, nagu seda astronoomilised vaatlused nõuavad.

Bartholomaei observatooriumiaiake asus Väiks Rannavärava kandis praeguse Uue ja Aia tänavate ristumispaiga läheduses.

Gümnaasiumi ümberehitustööd algasid 1740. aastal ja lõpetati 1742. a. Kuidas jäi aga observatooriumi platvormiga gümnaasiumi kasutusel, pole täiesti selge. Kellegi F. G. poolt 1861. a. tehtud joonisel, mis kujutab hoonet enne 1826. a. ümberehitamist, puudub igatahes observatooriumi platvorm. Seepärast võib oletada, et aastate 1742 ja 1826 vahel on toimunud omakorda mingi ümberehitus, mis tingis observatooriumi lammutamise või mujale paigutamise. Võib-olla jäi aga observatooriumi ehitamine seoses Bartholomaei varase surmaga üldse päevakorrast ära."

Niipalju siis vanemaaja astronoomiast Tallinnas. Ent tulgem tagasi käesolevasse sajandisse. Ernst Öpiku "Vega" seltsi ja meie vanima gümnaasiumi vahelistest seostest oli juba juttu. Tuleks lisada veel, et selles koolis sai mõned aastad õpetust ka hiljem ülemaailmse tuntuse pälvinud Naissaarelt pärit optik Bernhard Schmidt. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist töötas siin õpetajana ka hilisem kauaaegne Tartu tähetorni juhataja astronoomiaprofessor Taavet Rootsmäe. Eesti Vabariigi ajal kandis kool Gustav Adolfi Gümnaasiumi nime. Sel ajal teenis siin õpetajana oma igapäevast leiba Tartu tähetorni omaaegne assistent, hilisem Tallinna Tehnikaülikooli teoreetilise mehaanika õppejõud Oskar Silde.

Ühtaegu on heameel märkida, et praegu teie ees seisev esineja oli aastail 1956—1960 selle kooli astronoomia- ja füüsikaõpetaja. Tolleaegsetest Tallinna I Keskkooli õpilastest moodustus ka põhiosa Tallinna kooliõpilaste astronoomiaringi liikmeskonnast, kes osales tähistaeva vaatlustes "Vega" 3-tollise refraktorteleskoobiga.

Tänase üldkogu ühe teadusliku ettekande ("Galaktikad ja Universum") autoriks on samuti selle kooli vilistlane astrofüüsik-teoreetik dotsent Jaak Jaaniste.

Eelöelduga püüti teha põgus ülevaade (amatöör) astronoomia ajaloost Tallinnas. Vaatluse alt jäi täielikult välja rahva- ja paleoastronoomia. Need probleemid on omalaadsed ning nõuaksid seega erikäsitelu. Ka puudub käesolevas ülevaates meie vabariigi amatöörastronoomide selle sajandi teise poole tegevuse aruanne. Teadusajalugu viljelevaid "Vega" seltsi kaaskondlasi ootab siin ees huvitav ja tõenäoliselt ka tulemusterikas uurimistöö.

Lubatagu käesolev lühiülevaade lõpetada lootuses, et Maa ja Taeva Uurijate Seltsi "Vega" liikmeskond leiaks aega ja tahtmist end vahetevahel lahti raputada argiaskeldustest ning heita pilk öisele taevale, kus sirendamas tuhanded tähed ja pimedus on peitnud meie pilgu eest kõik maapealse, ning meile avaneb põhjatu sügavik oma kõiksuses. Meie ruumitaju on saanud nagu uue sisu ja maailmapilt muutunud mõistatuslikumaks. Mingi imeline sisesund paneb meid juurdlema nii enda kui ka kogu ümbritseva looduse üle. Siis me mõistame iseenda kaduvtühist rolli Kõiksuse Suures Mängus, aga samuti oma rolli suurust selle tunnetamisel.

Selleks tugevat tervist ja suurt hingejõudu meile kõigile.

Lisa

Nagu lubatud, esitatakse alljärgnevas fragmentaarselt mõningaid märkmeid ja tõsiasju "Vega" seltsi esimese tegevusperioodi kohta. Paratamatult langeb siin keskne kõht Ernst Öpikule kui seltsi asutajaliikmele ja tulevasele astronoomiakorüfeele. Allikmaterjalina on käsutatud:

Alljärgnevas fragmentaariumis ei ole järgitud kronoloogilist printsiipi ja piirdutakse üksnes ülalmainitud alliktekstidest väljavalitud katkete esitamisega lootuses, et ulatuslikum analüüsiv ülevaade "Vega" seltsi tolleaegsest tegevusest saab teoks juba lähitulevikus.

Esitatavate tekstide paremaks mõistmiseks tuuakse siinkohal mõnesugust teavet neis esinevate isikute kohta:

Anna  Öpik,  sünd.   1866.   a.  Tallinnas,  surn.   1955.   a.   Paguluses Prantsuse Rivieras Grane'is. Autodidakt, töötas Ukrainas ja Moskvas koduõpetajana. Valdas vabalt 13 keelt, sh. ka sanskriti keelt. 1938. a. Ilmus temalt eestikeelne Homerose "Odüsseia" värsstõlge otse originaali keelest. Anna on Ernst Öpiku õde  (vanim laps õpikute perekonnas)   (I.Ö. 5. 02. 1990).

Oskar-Eugen Öpik, sünd.  1895. a. Kundas, surn. 1974. a. paguluses Armagh'is vanema venna Ernsti juures. Kirjanduslik pseudonüüm - Oskar Mamers (Mai Mamers oli tema isapoolse vanaema neiupõlvenimi) (I. Ö. 22. 01. 1990). (Liigub arvamus, et Mamersid pärinevad Prantsusmaalt põgenenud hugenottidest. Kuivõrd see versioon tõene on, nõuab täpsustamist.)

Paul Öpik, sünd.  1888. a., surn.  1967. a. Eesti Vabariigi tuntud pangandus- ja majandustegelane. Ernst Õpiku vanem vend ja praeguse Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik professor Ilmar Õpiku isa.

Liisa Vassiljeva, Anna Öpiku sõbratar, "Vega" liige, kelle korteris Tallinnas Pikal tänaval toimusid seltsi koosolekud. Liisast sai revolutsionääri J. Anveldi abikaasa. Liisa soontes voolas parasjagu tatari verd, mis segatuna eesti verega tegi temast omamoodi pikantse iluduse (O. M., lk. 24). Pärast II maailmasõda elas Liisa Vassiljeva Tallinnas, oli vist abielus Tallinna Polütehnilise Instituudi rektoriga (direktoriga) keemik dotsent Ludvig Schmidtiga ja töötas arstina Tallinna 4. haiglas (I. Ö. 22. 01. 1990).

Ent asugem nüüd memuaaride juurde.

Kirjutab Ilmar Öpik: "Meenub minu isa Pauli jutustus, et nelja-viie-aastase Oskari vibupüssi ohvriks olevat Kundas läinud venna Ernsti silm. Kuid ühest silmast pimedaks jäämine olevat andnud Ernstile ajendi astronoomiks hakata, sest pikksilma jaoks piisab ühestki silmast. Igatahes see õnnetus vendade vahekorda mingil määral ei tumestanud, nad jäid suurimateks sõpradeks kuni Oskari surmani venna Ernsti juures Armagh'is 1974. a. Ernst hoidis oma kodus venna kremeeritud tuhka ja palus seda pärast enda surma segada oma tuhaga. See soov täideti 1985. aasta sügisel (selle kohta on minul lähemalt Ernsti vanema tütre Maije Kontsoni kiri Washingtonist)." (I. Ö. 5. 02. 1990.)

«Õde Anna oli see, kes mulle Sadama korteri hoovis (Öpikud asusid Kundast Tallinna aastal 1900, ning elasid seal järjekorras Vana-Sadama, Riesenkampfi ja Käru tänavas kuni ametikorteri saamiseni vist 1908±2 aastal Sadama kontori õues (I. Ö. 5. 02. 1990)) ühel õhtul avas silmad taeva ja tähtede ilule — see oli vist väike komeet Lyra tähekujus, mis sellele põhjust andis. Sellest ajast tekkis minus huvi täheteaduse- ja maailma-tundmise vastu. Vend Ernst saigi sellest ajast saadik maailmakuulsusega täheteadlaseks, ja mul on meeles, et Ernstiga olid mul tol ajal (see "tol ajal" tähendab ilmselt juba Ernsti üliõpilaspõlve, kui ta suveti oli kodus. I. Ö. 5. 02. 1990) selged probleemid, mis alles praegusel ajal teostamist leiavad: interplanetaarne lend rakettide abil, helikopterite lend. Põhimõtteliselt olid probleemid meile selged, kulus aga umbes 40-60 aastat, enne kui need asjad said täieliku või osalise tehnilise lahenduse" (O. Ö. R 47).

"Neid probleeme arutati aga ka hiljemgi, minu mälu järgi, kahekümnendate lõpul ja kolmekümnendateski." (I.Ö. 5. 02. 1990.)

"Vennad Õpikud pidasid oma vanemat õde Annat nende juhiks täheteaduse juurde, samuti ka muusika juurde "("Anna oli haruldane muusikatundja")   (O. Ö. lk. 41, I. Ö. 5. 02.  1990).

"Ernsti ja minu entusiastlikul eestvedamisel 1910. aastal, kui olin 15-aastane koolipoiss, asutatud astronoomide-asjaarmastajate selts "Vega" oli faktiliselt välja surnud, oli vaja ainult seda vormiliselt likvideerida vastavalt põhikirjale. (On aasta 1920. Ch. V.) Seltsi kolmetolline refraktor ühes seltsi raamatutega oli meie esimehe Aleksander Reinbergi käes, milline varandus jäi sõjast puutumata. Refraktor otsustati kokkutulnud likvidaatorite poolt, kelleks olid Reinberg, Paul, Ernst (kaks viimast olid Oskar Öpiku vennad. Ch. V.) ja mina, anda Tartu ülikooli tähetornile, raamatud aga omavahel ära jagada. See otsus ei olnud just tark ega üksmeelne, meie - igatahes mina - arvasime vist omaette, et tähetornil oli küllaldaselt teleskoope, kuid kellelgi ei olnud tahtmist ette panna omal ajal põhikirja võetud sellekohast määrust muutma hakata." (O. M. lk. 22.)

""Vega" õitseajal peeti koosolekuid harilikult Veera Maureri ja Liisa Vassiljeva ühiselt üüritud korteris, mis asus mansardkorral Pika tänava keskpaigas, majas, kus alumisel korral oli optikaäri. Korter oli kahetoaline, akendega vastu tänavat, ja seal oli klaver. Leidsin, et see oli mugavamaid kohti Tallinnas.» (O. M. lk. 23.)

"Meie, seltsi liikmete huvi astronoomia vastu oli kindlasti tugevasti nüansseeritud ja gradeeritud. Ernstist on saanud rahvusvahelise nimega astronoom, nii et ma tema huvi astronoomia vastu ei tarvitse nimetada. Fredi (Tomingas. Ch. V.) ja minu huvi selle kõrge teaduse vastu oli vist kaunis analoogiline. Ta oli sügavalt ehtne, kuid läbi põimitud tunnetest ja igatsustest, milledel võib olla suur impulss teaduslike uurimiste alustamiseks, kuid samal ajal oli see dilentlik ja iseenesest mitteteaduslik. Meie suureks inspiraatoriks oli Camille Flammarion." (O. M. lk. 23.)

"Olles kuuendas klassis, peatas mind kord suurel vaheajal trepil, mis viis teisest kolmandale korrale, üks 5. klassi poiss, kes ennast esitles: "Olen kuulnud, et olete (meie kõik "teietasime" üksteist, kui ei olnud lähemalt tuttavad) huvitatud astronoomiast. Ka mina olen seda ja oleksin rõõmus sel alal teiega kontaktis olla." See oli Fred Tomingas, kellega mul sellest ajast tekkis sõprus, mis kestis kuni tema surmani Torontos, aastal 1955."  (O.Ö. lk. 52.)

"Kaunis varsti peale meie esimest tutvust, sai Fred vastu võetud meie poolt, varem asutatud astronoomilisse seltsi, nimega "Vega" liikmeks, kelle esimesed liikmed olid Aleksander Reinberg, Ernst, Vera Maurer Beljajeva, Lisa Vassiljeva, ja peale nende Bernhard Reinberg ning mina. Paul ja Anna kuulusid ka liikmete hulka, kuid rohkem teoreetiliselt, kuna nad olid harva Tallinnas ja elasid alaliselt meist kaugel." (I. Ö lk. 53.)

"Ernst organiseeris sel ajal lendtähtede vaatlusi kahest kohast: tema olles Tallinnas, ja Fred ühes minuga Soodlas - umbes 30 km eemal otsejoones. Fred oli Soodlas sagedamini kui mina, ühes mõne teise gümnasiastiga. Oli seal Pome  (Pomerants)  Kalle, kes mitte palju aega hiljem suri tiisikusse, ja Mägi, kes hiljem oli Tallinnas abi-prokuröriks». (O. Ö.   lk.   53.)

"Mis puutub astronoomiasse, siis oli seks ajaks "Vega" endale muretsenud kolmetollilise refraktori, mis osutus lõpuks esmajärguliseks riistaks, ning viibib praegu Tartu tähetornis vastavalt "Vega" statuudile, peale seltsi likvideerimist aastal 1920, või selle ümber. (Praegu Tallinna tähetornis. Ch. V.) Objektiiv ja okulaarid olid tellitud Pariisist (Vion), statiivi ja toru valmistamisel andis abi Rudolf Reinberg (mitte-astronoom, vaid muidu meister). Kui mõtlen sellele riistale, siis tunnen veel praegu selle laki lõhna, mis oli seoses meie öiste tähtede vaatamisega. Teleskoop rändas seltsi liikmete vahel. Kui Fred kord oma õue pimeduses selle läbi vaatas taeva ilusid Uue-Kalamaja tänaval, tuli majast välja mees, ja mitte aimates, mis oli tema ees, plangu ääres, oli alganud oma veelaskmist astronoomi ja tema instrumendi vastu, jooksis ta kohkunult ära, kui Fred hirmuga temale hüüdis: "Mida kurat sa teed siin!"" (O. Ö. lk. 55.)

"Viimane suvi enne sõja algust (I maailmasõja. Ch. V.) veetsin ühes Ernstiga palju häid tunde meie Sadama tänava korteri õues, lihvides 8-tollilise refraktori peeglit ja korraldades selle parallaktilist statiivi ja toru, kus isa oli meile suureks abiks ja toeks. Okulaarid olid tellitud Londonist, kust nad sõja tõttu jäid tulemata ja meie töö kadus ka ei tea kuhu, sõjasündmuste tõttu. Aga sellele suvele andis see tegevus mulle palju sisu.» (O. Ö. lk. 56.)

"8. augusti 1914. a. täielist päikesevarjutust sõitsid meie astronoomilise seltsi "Vega" esindajad vaatlema Vormsi saarele. Kaasa sõitsid Aleksander Reinberg, Ernst, mina ja veel üks Reinbergi tuttav gümnaasiumiõpilane, kellel oli korralik fotoaparaat. "Vega" kolmetolliline refraktor oli meie peamiseks vaatluste riistaks, peale selle oli Ernst veel valmistanud oma jõuga mõne vaatlusabinõu. See meie ekspeditsioon õnnestus meile täielikult. Varjutuse ajal oli ilm selge, Ernst oli hiljem selle kohta ka midagi avaldanud Peterburis ilmnevas astronoomilises ajakirjas. Kuid mulle oli see reis Haapsalu ja sealt kalapaadiga Vormsi saarele suureks sündmuseks." (O.Ö. lk. 66/67.)

Lõpetuseks olgu lõik akadeemik Ilmar Õpiku kirjast: ""Vega» oli organisatsioon, mida hoidis koos mitte ainult astronoomia, vaid ka seltskondlik läbikäimine ja isegi muusika!

Soovin edu taasavatud «Vega» seltsile!» (I. Ö. 22. 01. 1990.)

Avaldan siinkohal siirast tänu akadeemik Ilmar Öpikule mulle käsutada antud "Vega" seltsi ajalugu valgustavate materjalide eest.