Kuhu lähed inimene?


 

{ J. Ross,  Sirp 19. veebruar 1998 }

 

Ökoloogia moraalsed aspektid

 

Lähema saja aasta jooksul tuleb inimkonnal lahendada kõige raskem küsimus oma olemasolu vältel: kas õnnestub säilitada inimkonda ja Maad enam-vähem sellisena nagu nad on? Küsimuse lahendamine ei sõltu kosmilistest või Maa looduslikest jõududest, vaid inimesest endast. Praegu ei oska enamik inimesi probleemi sügavust ja keerukust ette kujutada ning elab heas usus, et elu läheb aina paremaks ja et maailma muutumine on progress. Kui inimkond jätkab senist eluviisi, siis võib olukord, mida teadlased on hakanud nimetama ökoloogiliseks katastroofiks, kätte jõuda lähema 100 - 150 aasta pärast, seda muidugi eeldusel, et enne ei puhke "moodne" maailmasõda.

 

 

Inimkonna ja tema mõtlemisviisi areng

 

Miks inimkonna arengus selline olukord on tekkinud ja kas on olemas väljapääs? Probleemi paremaks mõistmiseks tuleb tähelepanu juhtida inimkonna arengu ja inimliku mõtlemisviisi mõningatele omadustele.

 

Esiteks, inimkonna tänane pale on määratud läänemaise tsivilisatsiooni tasemega, mis baseerub ristiusul ning teaduse ja tehnika senistel saavutustel.

 

Teiseks, tänu teaduse arengule suureneb inimkonna teadmiste hulk väga suure kiirusega ja kahekordistub 40-50 aasta jooksul.

 

Kolmandaks, inimene ei ole võimeline pärilikkuse teel edasi andma järglastele oma elu jooksul omandatud teadmisi ja kogemusi. See aga tähendab seda, et teadmiste omandamisel peab iga uus põlvkond alustama nullist ja tippu jõudmine muutub järjest vaevarikkamaks, tingituna pidevalt suurenevast teadmiste hulgast. Seega esitab tsivilisatsiooni areng inimesele üha suurenevaid nõudeid. Kuna inimesed oma võimete poolest ei ole võrdsed ja väga paljud ei jõua kunagi tippu, siis vahe andekate ja vähemandekate inimeste vahel hakkab üha enam mõjutama sotsiaalset kihistumist ja ühiskonna struktuuri ning vastu töötama demokraatia ühele põhiprintsiibile – võrdsusele. Lähitulevikus ei pruugi inimkonnale tähtsate kuid ebameeldivate otsuste langetamisel olla rahvahääletus enam parim lahendus.

 

Neljandaks, igapäevane elu näitab, et inimese suhtlemine ühiskonnaga on piiratud ja selle võib tinglikult jagada kolmele tasandile. Esimene tase on suhtlemine oma perekonna ja lähituttavatega ning selles osalevad enam-vähem kõik inimesed. Teine tase on suhlemine rahvuse ja riigi tasandil, selles osaleb enamik inimesi. Kolmas tase on suhtlemine globaalsel tasandil ja selles osaleb ainult väike arv inimesi. Iseloomustame seda näitega. Kui sureb mõni perekonnaliige või lähituttav, siis see on inimesele sündmus, mida inimene elab raskelt üle ja mäletab aastakümneid. Kui Palal toimub bussiõnnetus ja surma saab kümmekond last, siis Eesti avalikkus pöörab sellele tähelepanu ainult paari nädala vältel ja elu läheb edasi. Kui aga Aafrikas hutude ja tutside vastastikustes tapatalgutes hukkub miljon inimest, siis "tavainimesele" on see samaväärne sündmus naabri koera auto alla jäämisega. Sellest inimloomuse omadusest tuleneb, et on raske ülesanne panna inimest mõtlema globaalsel tasandil.

 

Nagu öeldud, lähema 100 - 150 aasta jooksul peab inimkond ökoloogilise katastroofi vältimiseks lahendama oma olemasolu kõige raskemad ja ebameeldivamad probleemid. Inimkonna praegusel kriisiolukorral on kaks süvapõhjust: inimese kui indiviidi arengu tasakaalustamatus ja Maa ülerahvastatus. Selleks, et mõsta, kuidas inimkond on praegusesse olukorda jõudnud, tuleb heita pilk läänemaise elukorralduse ajalukku.

 

Pikaajalise evolutsiooni käigus on tekkinud rida nähtusi - tapmine, varastamine, reetlikkus, liiderlikkus jne., mis olid nähtavasti vajalikud inimese ellujäämiseks. Tänase läänemaailma elukäsituse järgi on need inimloomuse negatiivsed omadused, millest loobumist peetakse oluliseks.

 

Kristliku moraali pedagoogiline mõju

 

Inimkonna ajaloo parimaks elukäsituseks tuleb pidada ristiusku, mis on ületamatu ideoloogilise täiuse ja loogilise lõpetatuse poolest. Laskumata ristiusu filosoofia detailsemasse analüüsi, märgime, et ristiusus on tähtsal kohal pärispatu mõiste. Piibli järgi tekkis patt siis, kui Aadam sõi Eeva pakutud keelatud õuna. Sündmusest tagantjärele häiritud Jumal mõtles olukorra päästmiseks välja lahenduse, mis sai kristliku eetika aluseks. Kristlikku moraaliõpetust, mis on ilusasti kokku võetud kümnes käsus, tuleks pidada pedagoogiliselt geniaalseks katseks muuta inimest paremaks, vähendamaks patu mõistesse koondatud inimese negatiivsete omaduste kahjulikku mõju ühiskonnale.

 

clip0318

 

Ristiusu üks põhitõdesid on see, et inimese elu on jagatud kahte ossa: lühiajaline maine eksisteerimine koos vältimatu surmaga ja surmajärgne igavene elu. Kui inimene on vaga ja moraalne, täidab kümmet käsku, siis ootab teda pärast surma igavene õnnis elu. Kui inimene ei ela kümne käsu järgi, siis on surm talle traagiline üleminek põrgupiinadesse. Inimese maine elu on ettevalmistus teekonnaks Jumala juurde. Ristiusu sügav veetlus oli ilmselt selles, et ta vähendas inimese surmahirmu ja oli psüühiliselt nõrgematele inimestele toeks eluraskustest ülesaamisel. Kahjuks on ristiusu moraaliõpetuse mõju sajandite jooksul kahanenud. Üks põhjusi oli nähtavasti see, et kristlus klerikaalse organisatsioonina hakkas taotlema ilmalikku võimu ja osalema poliitikas, minetades esialgse moraaliõpetuse puhtuse. Selle ilmekas väljendus oli patulunastuskirjadega kaubitsemine. Ajalugu on näidanud, et ristiusul ei õnnestunud oluliselt vähendada inimkonna patukoormat. Keskaja lõpuks tekkisid reaktsioonina algkristliku puhtuse kaotanud ristiusule humanism ja renessanss ning inimkonna elukäsituses toimus saatuslik pööre. Sigines kahtlus Jumalas kui absoluutselt kõige loojas ja juhtijas. Senise jumalakeskse maailmakäsituse asendasid humanism ja renessanss inimkeskse maailmakäsitusega. Hakati lugu pidama inimesest kui indiviidist, tema vaimsetest ja kehalistest omadustest, tema soovidest ja tunnetest. Uudne suhtumine sai aluseks teaduse intensiivarengule ja suurtele maadeavastustele. Täppisteaduste areng oli aluseks tehnika arengule, mille tõttu hakkas oluliselt vähenema raske kehalise töö koormus, suurenema inimese vaba aeg ja tõusma elatustase.

 

Progressikontseptsioon

 

Kõige selle tulemusena tekkis nn. progressikontseptsioon, mille kohaselt tsivilisatsiooni areng on ka inimkonna progress, tänu millele läheb inimese elu üha paremaks ja paremaks. Käesoleva sajandi esimesel poolel oli see valitsev arvamus.

 

Tõsi, kostis ka hoiatavaid hääli. Kahe maailmasõja vahel kirjutas saksa kultuurifilosoof Osvald Spengler raamatu "Õhtumaa allakäik", milles juhitakse tähelepanu tsivilisatsiooni varjukülgedele. Üldist usku inimese arengusse ja progressi üksikud pessimistlikud noodid siiski ei kõigutanud. Eriti terava, isegi demagoogilise väljenduse leidis progressikontseptsioon kommunismi õpetuses. Erinevalt kristlusest ei tõotatud paremat elu mitte pärast surma, vaid juba maises elus kui mitte just meile, siis vähemalt meie järglastele.

 

Esimese tõsise mõra sellesse kontseptsiooni tekitas aatomipommi loomine 1945. aastal. Esmakordselt ajaloo vältel jõudis inimese teadvusesse kohutav tõsiasi, et inimkond ise on võimeline hävitama iseennast ja mitte ainult iseennast, vaid ka suurema osa Maa loodusest. See vapustav tõdemus sundis inimkonna ja Maa tuleviku üle mõtlevad teadlased kriitiliselt üle vaatama kogu inimliku eksistentsi ja tsivilisatsiooni põhialused.

 

Läinud sajandi lõpus alanud loodusteaduste ja tehnika ning sellele toetuva tsivilisatsiooni kiire arengu varju jäid inimliku eksistentsi teised küljed, sealhulgas inimene kui indiviid, tema moraal ja eetika. Kui vaadata inimkonna arengut sellest küljest, siis peame kahetsusega konstateerima tõsiasja: pole toimunud nimetamisväärset muutust. Praegusaja inimene erineb oma kirgede, egoismi, võimu- ja saamahimu poolest väga vähe keiser Nero või Shakespeare'i aegsest inimesest. Ristiusu püüdlused inimest moraalselt paremaks muuta ei ole kahjuks andnud soovitud tulemusi. Veelgi enam, tsivilisatsiooni areng on ühesuguse eduga kultiveerinud nii inimese positiivseid kui ka negatiivseid omadusi.

 

XX sajand

 

Kahekümnendat sajandit iseloomustab poliitiliste massimõrvade enneolematu ulatus. Inimeste tapmine muutus riigi poliitika koostisosaks. Esimene maailmasõda nõudis 10 miljonit inimohvrit, Teine maailmasõda 50 miljonit. Stalinliku terrori tulemusena tapeti ligemale 100 miljonit inimest. Järgnes Hitler, kes hävitas 6 miljonit, sealhulgas 5 miljonit juuti. Kampucheas tapeti kommunismi nimel 3 miljonit inimest, suhteliselt on see viimaste sajandite suurim massimõrv. Afganistanis on endise NLi "internatsionaalse kohustuse" tulemuseks üks miljon surnut, 5 miljonit põgenikku, 30 miljonit üleskorjamata miini ja XX sajandi kõige põhjalikumalt laastatud maa. Viimastel aastatel on tapetud Ruandas vähemalt üks miljon inimest, kuid maailm reageeris sellele ülimalt ükskõikselt. Praegu tapetakse islamiusu puhtuse nimel Alžeerias sadu süütuid naisi ja lapsi päevas.

 

clip0319

 

11.09.2001

 

Inimkond on XX sajandil muutunud metsikuks. Terrorismi kultiveeritakse riiklikul tasandil (Liibüa, Iraan, Iraak), suurenevad kuritegevus ja narkomaania, perekonna kui väärtusliku sotsiaalse üksuse osatähtsus on langenud. XX sajandi progressiidee tuhinas inimesele tema enda poolt külge riputatud silt homo sapiens tundub XX sajandi lõpus kohatu ülbitsemisena ja täiendist sapiens tuleks loobuda.

 

Tsivilisatsiooni arengu tagajärjel on inimkonnal tekkinud pidev ohutunne, mis avaldab mõju inimese psüühikale ja üldisele maailmakontseptsioonile. Pärast aatomipommi loomist on hädaoht inimkonna kohal järjest kasvanud. Aatomipommile järgnesid termotuumapomm, keemiarelv ja bakterioloogiline relv. Paljud meie elukäsitlused ja põhiväärtused on jäädavalt hävinud Üheks tuumaajastu oluliseks mõjuks inimese mõtlemisele on see, et enam ei ole võimalik kasutada ajalooparalleele inimkonna tuleviku prognoosimisel, sest seni ei olnud olemas inimese ja biosfääri tahtliku hävitamise võimalust.

 

Kahjuks lubavad inimese praegune moraal ja eetika kasutada kõiki teaduse ja tehnika saavutusi kahel vastuolulisel viisil. Esiteks, et teha inimese igapäevaelu kergemaks ja paremaks, ning teiseks, et luua uusi relvi ning efektiivsemaid mooduseid, kuidas üha paremini hävitada inimesi. Selles inimühiskonna traagilises vastuolus on üks praeguse kriisi peamisi põhjusi.

 

Kui teadus ja tehnika on saavutanud sellise kõrge taseme, et inimkond on suuteline hävitama iseennast ja biosfääri, siis kerkib uus keeruline küsimus: kas teaduse edasine areng on inimkonnale kasulik või, vastupidi, kas see kiirendab inimkonna enesehävitust? Inimese arengu moraalsest aspektist lähtudes võib isegi väita, et tsivilisatsiooni baasteadused - füüsika, keemia ja molekulaarbioloogia on muutunud inimvaenulikeks teadusteks. Mitte sellepärast, et need teadused on iseenesest halvad, vaid seepärast, et nende teaduste saavutuste rakendamine moraalselt alaarenenud võimukandjate poolt võib tuua inimkonnale ja biosfäärile rohkem kahju kui kasu. Siiani ei ole seda küsimust piisavalt arutatud, kuigi oleks ülim aeg.

 

Praegune laialt levinud arengukontseptsioon näib olevat lihtsameelne enesepettus. See kontseptsioon muutus XX sajandil valitsevaks ilmselt selle tõsiasja tõttu, et tsivilisatsiooni arengu negatiivseid külgi ei olnud põhjalikult vaetud ja hinnatud.

 

Ülaltoodu põhjal tuleb teha inimkonna jaoks alandav järeldus: koos tsivilisatsiooni arenguga ei ole toimunud vajalikku inimindiviidi moraali ja eetika arengut, mistõttu praegune inimene ei vasta tänapäeva tsivilisatsiooni nõuetele; madala moraaliga inimkond võib kasutada tsivilisatsiooni saavutusi iseenda ja biosfääri hävitamiseks.

 

Seega: inimkonna ja biosfääri edasise säilitamise nimel tuleb piirata nende täppis- ja loodusteaduste arengut, mille tulemusi võiks inimkond kasutada enesehävitamiseks. Esimene samm sellel teel on rahvusvaheline lepe inimese kloonimise keelustamiseks.

Teine raske probleem inimkonna ees on ökoloogiline kriis, millest tänaseks on võibolla saanud juba ökoloogiline katastroof.

 

Ökoloogiline kriis

 

Ökoloogilise kriisi peapõhjuseks on demograafiline plahvatus, aga ka nn. heaoluriikide pillav eluviis ja looduslike ressursside kergemeelne kasutamine elatustaseme hoidmiseks.

 

Tsivilisatsiooni arengu tulemusena on vähenenud oluliselt suremus ja pikenenud eluiga. 1930. aastatel oli maakeral 2 miljardit inimest, praegu on neid juba üle 5,5 miljardi, aastaks 2000 prognoositakse 6 miljardit. Demograafilise plahvatuse eriti halb külg seisneb inimeste juurdekasvus peamiselt vaestes riikides. Rikkad riigid lähevad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Viimase kolmekümne aastaga pole vähenenud nõrgaltarenenud ja madala arengutasemega riikide elatsutaseme erinevus, see on koguni suurenenud. Juba praegu ei ole maa looduslike ressursside piiratuse tõttu võimalik tõsta maa elanike elatustaset nn. heaoluriikide elanike elatustasemeni. Maakera ülerahvastus ja inimkonna püüd kõiki toita, katta ja elu kergendada on hakanud kahjulikul viisil mõjutama keskkonda ja looduslikku tasakaalu. Globaalsest tasakaalust kõrvalekaldumine on eriti märgatavaks saanud XX sajandi teisel poolel ja teadlased on hakanud kõnelema ökoloogilisest kriisist maal ja selle võimalikust üleminekust ökoloogiliseks katastroofiks.

 

Millised on ökoloogilise kriisi peamised ilmingud?

 

Esiteks. Maa kliima muutumine soojenemise suunas. Teadlased on üksmeelsed, et viimase saja aasta jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,5°C. Ilma soojenemise järjekordseks tõendiks on praegune ebanormaalselt soe talv. Teadlased ei ole veel üksmeelel, kas ilma soojenemise peapõhjus on süsihappegaasi hulga suurenemine Maa atmosfääris või kõigi inimtegevuse tahkude koomõju. Süsihappegaasi hulka suurendab orgaanilise aine (maagaas, nafta, kivisüsi, põlevkivi jt.) üha suurenev põletamine.

 

Geofüüsika üheks tähtsamaks saavutuseks XX sajandil tuleb pidada Maa energeetilise bilansi ja kliima mudelite loomist. Selle kohaselt on Maa labiilses soojuslikus tasakaalus ja teda on võimalik suhteliselt kergesti tasakaalust välja viia, kusjuures kriitiliseks piiriks on Maa keskmise temperatuuri langemine või tõusmine 3-5° võrra. Kui temperatuuri tõus ületab kriitilise piiri, siis algab jää sulamise protsess ja see kiirendab iseennast. Tulemuseks on, et kogu Maal leiduv jää ja lumi muutuvad veeks. Sel juhul tõuseks maapinna senine keskmine temperatuur +15°C-lt ligikaudu 30°C-le, mis tähendaks seda, et kogu maakeral valitseks troopiline leitsak. Jää sulamise tulemusena tõuseks ookeanide veepind ligi 80 meetrit. See aga tähendaks tõelist katastroofi ja ülemaailmset veeuputust, kusjuures Taani upuks täielikult. Kui kütmine kasvab samas tempos, siis aastaks 2020 on temperatuur Maal tõusnud juba 2°C võrra ja aastal 3000 - 12°C võrra. Viimasel juhul oleks lahti päästetud jää sulamise ahelreaktsioon.

 

Eeltoodust saab selgeks, et energia tootmisele paneb piiri Maa enda soojusliku tasakaalu säilitamine. Tuumaenergeetikute optimistlikud väited, et loodetav termotuumaenergia rahuotstarbeline kasutuselevõtt avab inimkonnale uue tuleviku, ei pea paika - energia tootmisel on ülemine piir, mis on määratud Maa enda soojusliku tasakaaluga.

 

Põhimõtteliselt on võimalik Maa soojamajandus tasakaalust välja viia ka külmenemise suunas. Näiteks, kui tulevase termotuumasõja tulemusena satub Maa atmosfääri sellisel hulgal suitsu, tolmu ja tahma, et päikesekiired ei suuda maapinda piisavalt soojendada, hakkab Maa temperatuur langema, ja kui see ületab kriitilise piiri, algab vastupidine ahelreaktsioon - kogu Maal leiduv vesi muutub lumeks ja jääks. Maakera keskmine temperatuur langeks siis -47°C-ni ja see tähendaks elu lõppu.

 

Teiseks ökoloogilise kriisi ilminguks on üha suurenev kekkonnasaastatus. Ülemäära suure hulga inimeste tegevus toodab saasteaineid sellisel määral, et looduse isepuhastusvõime ei suuda hakkama saada nende hävitamisega. Selle tagajärjel hakkavad inimkonna tegevus ja toodetud saast mõjustama ülimalt keerukaid looduslikke protsesse ja rikkuma nende senist tasakaalu. Praegu ei oska keegi hinnata, kuidas uus olukord mõjutab Maa looduse palet, sest osa uute käivitunud protsesside peiteaeg võib ulatuda sadadesse aastatesse. Selge on see, et inimese tegevuse tulemusena elukeskkond pidevalt muutub ja selle muutumise negatiivsed küljed halvendavad inimese füüsilist ja vaimset tervist.

 

Keskkonnasaastatuse uusi ilminguid on osooniaukude teke Maa atmosfääris. Selle põhjuseks on külmutusseadmetest õhku sattunud freoongaasid, mis, tõustes atmosfääri ülemistesse kihtidesse, tekitavad seal rohkem kui neljakümnest keemilisest reaktsioonist koosneva protsessi, mille tulemusel "süüakse ära" 25 km kõrgusel asuv osoonikiht. Viimane aga kaitseb maapinnal olevaid elusorganisme (ka inimest) suure energiaga Päikese ultraviolettkiirguse kvantide hädaohtliku toime eest, mis seisneb raku geneetilise koodi rikkumises ja nahavähi tekkes.

 

Keskkonnasaastatuse eriti hädaohtlik ilming on ookeanide ja merede saastatus, peamiselt õlireostuse kujul. Juba Thor Heyerdali hämmastas Kon-Tiki ekspeditsiooni ajal, kui saastatud on Vaikse ookeani suured veteväljad. Väikene õlihulk levib merre sattununa suurele alale üliõhukese kihina. Sellel kihil on omadus vähendada lainetust ja veepritsrnete teket. Vee auramine merepinnalt toimub aga peamiselt pritsmete kaudu. Seega vähendab õlikiht aurumist, muudab veekihi energiabilanssi ja soodustab merepinna temperatuuri tõusu. Ookeanide temperatuur on aga väga oluline tegur ilmaprotsesside kujunemisel. Saja meetri paksuse ookeani veekihi temperatuuri muutumine 0,1°C võrra on samaväärne õhutemperaturi 10°C muutumisega. Maakera ilma kujunemisel on oluline osa merehoovustel. Suurim Põhja-Euroopa kliima kujundaja on Golfi hoovus, mis saab alguse Mehhiko lahest ja liigub üle Atlandi ookeani piki Norra rannikut Põhja-Jäämerre. Teel olles vesi jahtub ja vajub Põhja-Jäämeres sügavamatesse veekihtidesse. Jahtunud vesi liigub paari kilomeetri sügavusel tagasi ekvaatori poole, moodustades niiviisi Atlandi ookeani põhjaosas vee ringkäiguahela. Viimasel ajal, arvatavasti tingituna Atlandi ookeani saastatusest on teadlased ärevusega avastanud häireid selle hiiglasliku veeringe tegevuses. Kui Golfi hoovus lakkaks, siis oleksid sellel rängad tagajärjed. Eesti kliima muutuks Lapimaa kliima sarnaseks ning meil kasvaks ainult põdrasammal ja kasevõsa. Seega võib Maa kliima üldise soojenemise taustal toimuda hoopis Põhja-Euroopa kliima oluline jahenemine.

 

clip0316

 

 

Kolmandaks, puhta vee probleem. Hoolimata sellest, et 70 protsenti Maa pinnast on kaetud veega, on puhta joogivee saamine muutunud XX sajandil tõsiseks probleemiks. Tsivilisatsiooni arengu tagajärjel üha suureneb jõgede, järvede ja põhjavee saastatus. Kogu toodetud reovetest suudavad puhastusseadmed nõuetekohaselt puhastada ainult mõne protsendi. Sellele lisanduvad valesti projekteeritud ja kasutatud niisutussüsteemid. Kesk-Aasias on ebaõige veemajanduse üheks kõige drastilisemaks näiteks Araali mere saatus. Puuvillatootmise forsseeritud suurendamiseks rajati Araali merre suubuvate jõgede Amu-Darja ja Sõr-Darja piirkonda ulatuslikud niisutussüsteemid, mis kasutasid nii ohtralt vett, et 1986. aastast alates ei jõua Amu- ja Sõr-Darja veed üldsegi Araali merre. Araali mere pindala on 1987. aastaks vähenenud poole võrra, veetase langenud 12,5 meetrit ja vee soolasus suurenenud 2,5 korda. Karakalpaki ala elanike tervislik seisukord on seetõttu üks halvemaid endises Nõukogude Liidus ja piirkond ökoloogilise katastroofi seisundis.

 

Neljandaks, metsade hävimine. Teatavasti on metsadel omadus pehmendada aastaaegade vaheldumisest tingitud looduse muutlikkust. Metsade hävimine suurendab kevadisi üleujutusi, mulla erosiooni, järske temperatuurimuutusi jne. Juba aastakümneid vähenevad Maa metsad ja seda peamiselt kahel põhjusel: troopikametsade raiumise ja parasvöötme okaspuumetsade pikaajalise väljasuremise tõttu keskkonna saastatuse tagajärjel. Troopikapiirkonna vähearenenud riikides on intensiivne rahvastiku juurdekasv. Kasvav elanikkond vajab toitu ja minimaalseidki elamistingimusi. Oluliseks tuluallikaks on troopikametsade raiumine. Kui see jätkub senises tempos, on aastaks 2030 hävitatud 80 protsenti troopikametsadest. Kuidas see mõjutab Maa kliimat, võib lõplikult selguda alles 100 aasta pärast. Okaspuumetsad surevad keskkonna saastatuse tõttu peamiselt suurte tööstuspiirkondade läheduses Kesk- ja Lääne-Euroopas ja Ameerikas. Austerlased ja šveitslased pelgavad, et aastaks 2050 on nende okaspuumetsad hävinud. Mändide enneaegset suremist on täheldanud ka Soome metsateadlased.

 

clip0317

 

 

Viiendaks, põllumaa ja mullaviljakuse vähenemine. Põllumaa väheneb pidevalt linnade, teede ja tööstuspiirkondade kasvu tõttu. Pikemas perspektiivis on uute põllumaade rajamine metsa arvel, nagu seda paljud vähearenenud riigid praegu teevad, ökoloogiliselt hädaohtlik. Mullaviljakus väheneb erosiooni, madala maaviljeluse taseme või ebaõige niisutusrežiimi tõttu. Nii näiteks on Lõuna-Venemaal põldude niisutamise kampaania käigus ära rikutud 3 miljonit hektarit põllumaad. Endine tuntud Euroopa viljaait Ukraina ei suuda ise ennast enam viljaga varustada.

 

Kuuendaks, inimese kui bioloogilise liigi kvaliteedi pidev halvenemine. Ümbruskonna saastatus halvendab pidevalt inimese füüsilist tervist ja vähendab vastupanuvõimet haigustele. Tsivilisatsiooni arenguga üha keerukamaks muutuv elukorrraldus, millega inimese psüühika ei suuda vajaliku kiirusega kohaneda, on tekitanud paljudes inimestes pideva stressiseisundi. Kujukas näide on Eesti noormeeste tervislik seisund kaitseväkke astumisel: ligi pooled poistest ei kõlba sõjaväkke. Paradoksaalne on meditsiini osa inimkonna säilimisel. Inimese kui teatud bioloogilise liigi seisukohalt teeb meditsiin inimkonnale karuteene, sest rikutakse evolutsiooni aluseks olevat loodusliku valiku printsiipi. Liigi kvaliteet halveneb, sest arstimise ja sotsiaalhoolduse tagajärjel suureneb pidevalt pooltervete inimeste hulk. Mõnede arstiteadlaste arvates pole järgmise sajandi keskpaigaks terveid inimesi praegusaja mõttes enam olemaski - kõik on poolhaiged. See loob uued võimalused mitmesuguste epideemiate tekkeks. Esimene uus kurjakuulutav saadik AIDS on juba olemas. Võibolla lubab molekulaarbioloogia areng toota tulevikus haiguskindlaid katseklaasiinimesi?

 

Inimkonna tulevik

 

Mis saab edasi? Eeltoodust saab selgeks, et tsivilisatsiooni arengu varjuküljed on äärmiselt tõsised. Milline on inimkonna tulevik? Sellele on püüdnud vastust leida futuroloogid tsivilisatsiooni arengu matemaatiliste mudelite abil. Kasutades Rooma klubi ideid ja töötulemusi, koostasid USA teadlased seitsmekümnendail aastail tsivilisatsiooni arengu matemaatilise mudeli, kus püüti arvesse võtta kõiki arengut mõjutavaid tegureid. Arvutused andsid äärmiselt ebameeldiva tulemuse. Selgus, et XXI sajandi keskel jõuab Maa totaalse ökoloogilise katastroofi olukorda, seda eeldusel, et ei puhke uus tuumasõda. Maakera elanike arv tõuseb 8 miljardile, pärast seda algab järsk suremine nälja, epideemiate ja inimeste kvaliteedi allakäigu tulemusena. Järgneva 50 aasta jooksul kahaneb elanike arv kahele miljardile.

 

Muidugi, sellised mudelid inimkonna tuleviku ennustamiseks on äärmiselt primitiivsed ja nende järeldustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kuid see on ainus teaduslik tee. Igatahes on selline tee õigem, kui meie ajalehtede veergudel vohavad horoskoobid ja selgeltnägijate "ennustused".

 

Maailmakuulsa vene matemaatilise ökoloogi ja endise tuumauurija V.G. Goršakovi hinnanguil on kaks miljardit inimest Maa ülim piir, mis lubab vältida ökoloogilist katastroofi. Ökoloogiliselt puhta eluviisi puhul võiks Maal elada ainult 500 miljonit inimest. Aga praegu on meid enam kui kümme korda rohkem. Mõnede ungari ökoloogide arvates tuleks inimsugu praegusel hetkel vaadelda kui arutut rohutirtsude parve, kes õgib kõike, mida õgida saab, mõtlemata sellele, mis saab järeltulevatest põlvedest. Järeldatakse, et inimkonnal kui sotsiaalsel kollektiivil puudub globaalne vastutustunne. Pikemas perspektiivis on olukord ülimalt murettekitav. Ökoloogilise kriisi süvenedes hakkavad läänemaise kultuuri põhialused - humanism, demokraatia, heaoluühiskonna ideaal - üha enam ja enam vastuollu sattuma looduse toimimise üldiste seaduspärasustega, sealhulgas ka evolutsiooni põhiprintsiipidega. Katastroofi vältimiseks peaksid heaoluriigid hakkama oma senist elatustaset alandama ja vähemarenenud riigid sündimust piirama. Kas nad saavad sellega hakkama?