{ L. Leedjärv Tartu Postimees 1997 21 Mai }

Tulevikku suunatud tagasivaade 50-aastasele teaduskeskusele

Tänavu tähistavad mitmed Eesti teadusasutused oma esimest juubelit. Selline ajaarvamise aluseks on Eesti NSV Teaduste Akadeemia loomine 1946. aastal. 1947 alustas tööd enamik akadeemia asutusi, nende hulgas Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut, millest on tänaseks välja kasvanud Füüsika Instituut Tartu linna servas ja Tartu Observatoorium Tõravere mäel.

23. mail peetakse juubelit ka Tõraveres. Kuid astronoomiliste vaatluste traditsioonid Tartus ulatuvad ligi kahe sajandi taha. Ka meteoroloogilistel vaatlustel, millest on alguse saanud tänapäeva geofüüsikalised uuringud, on tubli 130-aastane ajalugu.

Püha Augustinus on meile pärandanud tõdemuse, et aeg koosneb minevikust, olevikust ja tulevikust, ning et teatud viisil on nii minevik kui tulevik alati olemas. Selline arusaam on küll veidi vastuolus Artur Alliksaare tuntud luuleridadega:

Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu,

kuid see sobib hästi tänapäeva loodusteaduslikku maailmapilti, kus aeg on üks koordinaat neljamõõtmelises aegruumis. Ajatelg võib ulatuda miinus lõpmatusest pluss lõpmatuseni, kuid erinevalt ruumikoordinaatidest saab ajateljel liikuda vaid ühes suunas - minevikust tulevikku. Minevik ja olevik võivad määrata tuleviku sündmusi, kuid mitte vastupidi. Et aga tulevik alati kõiki huvitab, püüame allpool traditsioonilise ajalooülevaate kõrval veidi ka sinna piiluda.

Ammune algus

Ajalooürikute andmeil määras Ernst Knorre (1759-1810), Tartu Ülikooli matemaatikaprofessori abi ja astronoomvaatleja, 1795. aastal Tartu geograafilise laiuse, kasutades astronoomilist meetodit, ning jätkas astronoomilisi juhuvaatlusi oma surmani. Knorre oli tänapäeva mõistes amatöörastronoom, kuid tal jätkus entusiasmi kaasata vaatlustesse ka oma õpilasi. Kui 1804. aastal sai Tartu Ülikooli matemaatikaprofessoriks Johann Wilhelm Pfaff (1774-1835), hakati tõsisemalt mõtlema observatooriumi rajamisele.

Esimene ajutine observatoorium alustaski tööd 1. juunil 1805 praeguse Poe ja Küüni tänava nurgal asuvas majas, mis tänaseni pole säilinud. Süstemaatiline täheteaduse areng Tartus sai alguse siiski tähetorni rajamisest Toomemäele aastatel 1808-1810.

Tähetorni ajaloos omakorda on kõige silmapaistvam Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864) töötamise aeg: alates 1813. aastast astronoomvaatlejana, 1818-1839 direktorina.

Tahtmata pisendada Struve kuulsuse säras jätkanud tähetorni juhatajate Johann Heinrich Mädleri (1794-1874), Thomas Clauseni (1801-1885) jt rolli, teeme hüppe 20. sajandisse, mil üks hiilgeaegu tähetorni ajaloos oli sõdadevaheline Eesti Vabariigi iseseisvusaeg. Sel ajal kujundasid Tartu Tähetorni palet ning tõid Tartule ja Eestile kuulsust eesti soost astronoomid Ernst Julius Öpik (1893-1985), Aksel Kipper (1907-1984), Taavet Rootsmäe (1885-1959) jt.

Tõravere teaduspuu teise haru, atmosfääri-ja geofüüsika alguseks võib lugeda aastat 1865, mil füüsikaprofessor Arthur Joachim von Oettingen (1836-1920) alustas oma kodumajas Vallikraavi tn 12 regulaarseid meteoroloogilisi vaatlusi. Nendest sai alguse Tartu Ülikooli Meteoroloogiaobservatoorium (Metobs), mille direktoritena on teiste hulgas töötanud seismoloogia üks rajajaid vürst Boriss Golitson (1862-1916) ning mandrite triivi hüpoteesi järgi tuntud Alfred Wegener (1880-1930). Eesti Vabariigi ajal ja läbi mitme okupatsiooni (1925-1944) juhtis Metobsi tööd Kaarel Kirde (1892-1953).

Instituudi noorusiga

Tähetorni ja Medobs olidki see baas, millelt 1. jaanuaril 1947 alustas tööd ENSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut, direktoriks hiljem akadeemik Arnold Humal (1908-1987). Esialgu asus instituut kahes linnas - Tallinnas ja Tartus, kokku neljas majas.

Selline laialipillatus ei tulnud muidugi tööle kasuks ja esimesed tööaastad möödusid mitmesuguste organisatsiooniliste ümberkorralduste tähe all.

1950. aasta alguseks koondati kogu instituut Tartusse, direktoriks sai akadeemik Aksel Kipper. 1952. aastal nimetati instituut ümber Füüsika ja Astronoomia Instituudiks (FAI).

Teadusteemade ja -laborite liitmiste-lahutamiste üksikasjad ilmselt ei paku erilist huvi. Oluline on aga märkida, et 1950. aastate lõpul algasid kauaoodatud ehitustööd uue observatooriumi rajamiseks väljaspool Tartu linna. Observatooriumi kohaks valiti Tõravere Tuulemägi, Tartust umbes 20 kilomeetrit edelas.

Kuldsetest kuuekümnendatest tänapäeva

1960. aastad olid FAI-l tõesti kuldsed. 1963 sai valmis uus kolmekorruseline peahoone Tõraveres, 14. septembril 1964 aga avati pidulikult kogu observatooriumikompleks, millele anti Struve nimi.

Tegevuse avardumist kajastab hästi instituudi töötajate arv: 1947 - 29, 1953 - 36, 1958 - 61, 1963 - 189.

Tõraverre kolis ka Tartu piiril Räni külas asutatud aktinomeetriajaam, millest tänaseks on saanud üks moodsamaid meteoroloogiakeskusi. Kasv oli nii kiire, et varsti jäi ka Tõravere kitsaks.

Osa füüsikuid töötas jätkuvalt Tartus ja sinna plaaniti ka uue laborihoone ehitust - sellesama, mis praegu nn Riia ringil sõitjaile märkamata ei jää.

Nii jõudiski kätte 1. oktoober 1973, mil suur ja sõbralik füüsikute ja astronoomide kooslus lahutati kaheks: Tartusse jäi Füüsika Instituut, Tõraverre Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut (AAI). AAI direktoriks sai Väino Unt, akadeemik Kipper jäi teenitud vanaduspuhkusele.

Ka AAI ei mahtunud ainult Tõraverre, temale kuulus Tartu tähetorn ja isegi Tallinna tähetorn Hiiul Glehni pargis. Tõraveres asusid veel Teaduste Akadeemia Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo ja Kommunaalmajanduse Valitsuse osakonnad, autoparkjm. Observatooriumiga seotud töötajaid oli 1980. aastatel üle 200.

See, mis toimus Eesti elus aastatel 1988-1992, ei vaja pikemat seletamist. Mälu võib küll alt vedada, kuid üks esimesi selgeid väljaütlemisi, et Eesti NSV on valmis NSV Liidust välja astuma, trükiti tollases «Edasis» 2. novembril 1988 ...AAI parteialgorganisatsiooni lahtise koosoleku otsusena. Rahvarinde liikumine viis nii mõnegi meie töötaja jäädavalt poliitikasse, kuid loomulikult ei soikunud ka teadustöö.

1991. aastal taasiseseisvunud Eesti riik ei suutnud ülal pidada ülepaisutatud teadusinstituute. 1993. aasta tõi kaasa AAI koosseisu drastilise vähenemise umbes 90 inimeseni, praeguseks on meid alles 68 põhikohaga töötajat.

1994. aasta lõpul vastu võetud teaduskorralduse seadus jättis Teaduste Akadeemia oma instituutidest ilma ja nii oleme alates 1995. aastast haridusministeeriumi otsealluvuses, asutuse nimeks sai Tartu Observatoorium. Sellest raskest muutuste ajast on instituudi ja observatooriumi edukalt tänasesse päeva vedanud Tõnu Viik, kes asus direktori kohale 1985. aastal.

Olevikust tulevikku

Tundub, et Tõraverel on õnnestunud mööda pääseda monofunktsionaalsete asulate raskest saatusest, kuigi oht näis vahepeal üsna reaalne.

Observatooriumi kõrval tegutseb siin edukalt ligi paarkümmend peamiselt erakapitalil põhinevat firmat, kus suurem osa observatooriumist lahkunuid on tööd leidnud. Riigieelarvelise observatooriumi ja erafirmade kooslus peaks siin ka tulevikus püsima ja täiustuma, see oleks Tõravere kui kohaliku väikese keskuse arengu peamine eeldus. Tartu Observatooriumi jaoks on aga veelgi tähtsam see, milliseks kujuneb Eesti teaduspoliitika - kas jätkub aastaid kestnud ebamäärasus ja siia-sinna visklemine või leitakse mingid püsivamad printsiibid teadusharude ja -asutuste finantseerimiseks.

Observatooriumi tulevikku võib ette kujutada mitmeti, näiteks optimistliku, pessimistliku või realistliku stsenaariumi kohaselt. Igaüks võib need stsenaariumid soovi kohaselt reaalse sisuga täita. Võib muidugi välja mõelda päris musti stsenaariume, mis sisaldavad observatooriumi täielikku sulgemist ja infrastruktuuri lagunemist. Tahaks siiski loota, ja selles lootuses on meiega suurem osa eesti rahvast (nii näitas Emori küsitlus kaks aastat tagasi), et nii halvaks ei kujune asjad kunagi.

Tegelikult oleks meie suhtes pessimistlik stsenaarium ka praeguse olukorra jätkumine, kus observatooriumi töötajate keskmine vanus kasvab iga aastaga täpselt aasta võrra.

Teisisõnu, noori juurde ei tule, sest selleks puuduvad vabad töökohad ja raha, samas pole ka noortel huvi siduda end sellise väheperspektiivika alaga nagu teadus. See on juba laiem poliitiline küsimus, kas riik hakkab kord väärtustama haridust ja haritlasi või mitte.

Teiselt poolt on siiski märke, mis lubavad mõelda optimistlikust tulevikust. Praegu liigub Tõraveres mitmeid Tartu Ülikooli magistrande ja doktorande ning nooremaidki üliõpilasi. Kui nad kõik siia tööle jääksid, oleks see juba märkimisväärne alus tähtsamate teadussuundade edukaks jätkamiseks.

Meie arengu eelduseks on kindlasti panus noortele ja selle üheks märgiks on juubeli ajal välja kuulutatav Ernst Öpiku nimeline stipendium parimale astronoomiat õppivale üliõpilasele.

Tartu Observatooriumi realistlik tulevikustsenaarium peaks tegelikult olema maksimaalselt lähedane optimistlikule. Vaid taotledes maksimaalset võime saavutada optimaalse. Tänapäeva teadus on rahvusvaheline nähtus ja Tartu Observatoorium on maailmas küllalt hästi tuntud. Kuid tuntus võiks veelgi kasvada. Peaksime ühinema suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu näiteks Euroopa Lõunaobservatoorium, ja kasutama võimalikult palju maailma parimate teleskoopide vaatlusandmeid. Ka Tõravere teleskoobid peaksid olema varustatud moodsate lisaseadmetega ja neid kasutataks peamiselt noorte väljaõppeks. Atmosfäärifüüsikud peaksid osalema rahvusvahelistes projektides, tuues eesti teadusele lisaraha Euroopa Liidu jm allikatest. Samas peaks atmosfääri-ja geofüüsikal olema ka Eestile oluline rakenduslik väljund. Selline oleks väga lühidalt optimaalne tulevik, mille poole me peame püüdlema.

Tõravere Eesti kultuurpildis

Ükski prohvet pole kuulus oma maal. Kui tänavu jaanuaris ilmus ühes prestiizhikamas teadusajakirjas «Nature» akadeemik Jaan Einasto töörühma artikkel universumi kärgstruktuurist, tõusis Eestis ootamatu kosmoloogiabuum - kas tõesti tehakse Tõraveres sellist maailma tasemel teadust!?

Teadlased ja nende tegevus pole kunagi nii tuntud kui näiteks poliitikud, näitlejad või sportlased -ja seda polegi vaja. Kuid mingi ettekujutus teadusest üldse ja oma riigis tehtavast eriti võiks igal haritud inimesel olla.

Praeguses kirjatöös pole peaaegu üldse puudutatud Tõravere teadustöö teemasid ja tulemusi, kuid seda pole taotletudki - kõik ühte artiklisse ei mahu. Kuid observatooriumi teadlased avaldavad igal aastal 30-40 populaarset kirjutist, vahel rohkemgi. Juubelipäevaks ilmub meie teadustööd tutvustav broshüür. Küll tahaks loota, et peagi leidub ka «Postimehes» teaduserubriik, kust võib saada värsket infot meilt ja mujalt.

Mida väiksem riik, seda olulisem on iga teaduskeskuse puhul ka tema rahvavalgustuslik, hariv roll. Me võime olla uhked, et väikeses Eestis on miljoni elaniku kohta veidi rohkem astronoome ja üldse loodusteadlasi kui Euroopas keskmiselt.

Paljude inimeste teadvuses on Tõraverel kindlasti mingi eriline koht. Peaksime kasutama oma suhteliselt head potentsiaali, kindlustamaks veelgi Tõravere kohta Eesti kultuuripildis - kohta, mida juba hoiavad igal aastal väljaantav «Tähetorni Kalender», teadlaste esinemised kirjutavas ja kõnelevas ajakirjanduses, arvukate ekskursioonide vastuvõtt, hiljuti avatud stellaarium-näitusesaal, aga ka näiteks juubeli ajal rajatav päikesesüsteemi mudel.

Kümned ja võibolla sajad tuhanded inimesed on imetlenud vanade eestlaste tähistaevast kujutavat Lagle Israeli seinapannood. Tänavu kevadel võtsime vastu ligi 3000 Hale-Boppi komeedi külalist.Komeediõhtud näisid kujunevat mingiks üldrahvalikuks pühaks.

Tahaks loota, et eesti rahvas leidub jätkuvalt huvi jätta vahel kõrvale igapäevased mured ja tulla Tõraverre, et kuulda midagi hingekosutavat taevastest asjadest, sest nagu on öelnud sajandivahetuse prantsuse matemaatik ja füüsik Henri Poincare: «Astronoomiat on kasulik õppida, sest ta näitab, kui väike on meie keha ja kui suur on meie mõistus.»