Vööndiaeg ja energeetika

{ Peep Kalv, Väino Milt, Leo Talve, Vello Sarv Edasi, 1988, algab 20.03.1988, Edasi nr. 66 (11 593) }

Oleme kellaaegade edasi-tagasi lükkamist käsitlenud mitut puhku. Õige aeg oli jutuks ka toimetuse vestlusringis. Selles osalenud olid ühel meelel, et asjad ei ole praegu kaugeltki korras, ainuke, mis puudu jäi, oli selgus kellakeeramise majanduslikus põhjendatuses. Kes ütleb, kes vastab?

Võttis aega mis võttis, aga nüüd on see lugu meil olemas, autoriteks Eesti NSV TA Astrofüüsika ja Atmostäärifüüsika Instituudi vanemteadur füüsika-matemaatikakandidaat PEEP KALV, «Eesti Energiajärelevalve» direktor VÄINO MILT, Eesti NSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi sektorijuhataja tehnikakandidaat VELLO SARV ja Eesti Informatsiooni Instituudi vanemteadur tehnikakandidaat LEO TALVE.

Neli meest on oma vabast ajast ja vabast tahtest ära teinud tubli tüki tööd. Alustatakse eeldustest, et põhjendada seoseid. Tausta loova käsitluse järel tulevad originaalandmed ja -arvutused (hoiatame, et nendes orienteerumiseks ei maksaks lugu lugeda üle rea) ning arutlused, et jõuda järeldusteni. Lugemishuvi peaks suurendama teadmine, et terve teemaarendus on asetatud igaüht meist puudutavate (evolutsiooniliste, ökoloogiliste, majanduslike ja teistegi üldinimlike) probleemide seosesse.

SISSEJUHATUS

Sissejuhatavalt püüame kirjeldada esitatava analüüsi üldisemat konteksti. Näidata neid eeldusi, mis on inimese elutegevuse suhtes paratamatud ning mille raames alles osutub võimalikuks hinnata tänapäevaenergeetika, energiamajanduse ja lõpuks ka vööndiaegade põhjendamise hetkeseisu.

Planeetide evolutsioon päikesesüsteemi 4,5 miljardi aastase ajaloo vältel on olnud vägagi erinev. Erinevuste põhiline allikas on olnud nende energeetilise seisundi muutumine. Viimase on tinginud eeskätt kaugus Päikesest ja mass. Maa ja Veenus on nii massilt kui ka ehituselt lähedased, kuid Päikesest kaugemal asuv Maa on jahtunud kiiremini. Maa pinna keskmine temperatuur on langenud 15 kraadini ja võimaldanud biosfääri tekke ning püsimise. Veenuse 470° pinnatemperatuur seda võimaldanud ei ole.

Kogu päikesesüsteemi, kuid eriti Maa evolutsiooni uurimine toob nähtavale elukeskkonna arengut määranud füüsikalis-keemilised põhiparameetrid ja nendevaheliste seoste muutumise tagajärjed. Piisab ühe põhiparameetri väikesest nihkest, kutsumaks esile suurte muutuste ahelreaktsiooni teistes põhiparameetrites.

Näiteks on Maal perioodiliselt kordunud jääajad, mille põhjus on tänini ebaselge. Atmosfääriõhu CO2 sisalduse jätkuva kasvu tagajärjeks oletatakse suhteliselt väikest temperatuuritõusu Maa atmosfääris. See nihe on inimese tekitatud ja iseendast tühine. Kuid maailmamere vete soojuspaisumisest ja liustike sulamisest tulenevad üleujutused võivad olla paljudele linnadele ja maadele hukatuslikud.

Maa pikaajaline evolutsioon on andnud tulemuseks unikaalse biosfääri, mille iga on umbes 3 miljardit aastat. Selle ajaga on toimunud tohutuid muutusi nii flooras kui ka faunas. Muutuste põhjus on selles, et indiviid suudab säilitada oma elutalitluse vaid üsna kitsaste keskkonnaparameetrite piirides. Dinosauruste kadumine seostub teatavate keskkonnaparameetrite mųutumisega suuremates piirides, kui antud liigid seda talusid.

Üldjuhul on siiski Maa evolutsiooni käigus elukeskkonda mõjustavate füüsikalis-keemiliste põhiparameetrite (sealhulgas energeetiliste) muutumine olnud nii aeglane, et indiviidi eluea vältel osutuvad nad peaaegu konstantseiks. Pikaajaliste muutustega aga kohanevad liigid, mitte indiviidid.

Kõik sündmused fikseeritakse vähemalt nelja põhiparameetriga - kolmemõõtmelises ruumis ja ajas. Lokaalsete tingimustega kohastunud loomad moodustavad alamliigi või populatsiooni, inimesed rassi või etnose. Näiteks asustavad heledat nahavärvi soomeugrilased juba aastatuhandeid Läänemere idakallast. Seda piirkonda iseloomustavad sagedased õhurõhu ja -temperatuuri muutumised ja pilvisus, mistõttu on selekteerunud välja suhteliselt suure kehapinna ja kehamassiga inimtõug. Sellesarnased seaduspärasused kehtivad ka kõrguse suhtes.Paljud rahvad on kohanenud mägede ja kiltmaa äärmuslike tingimustega Himaalajas, Alpides, Kaljumäestikus jm. Nende inimeste omapäraks peetakse kõrget eluiga. Maailma mere floora ja fauna on samuti sügavuse järgi liigiti kohanenud.

Ajalgi on eriline tähtsus kõige elava eksisteerimises. Maa pinnal teeb indiviid kaasa kõik Maa pöörlevast ja tiirlevast liikumisest tingitud ajatsüklid - ööpäevade ja aastaaegade vaheldumise koos sellest tulenevate biosfääri mõjutavate parameetrite perioodilise kõikumisega. Aastaajast, ajavööndist ja laiuskraadist sõltuv öö ning päeva kestus mõjutab samuti inimese ökoloogilist staatust.

Evolutsioonis on mõned liigi püsivust tagavad biosfääriparameetrid kodeerunud temasse geneetiliselt. Liik on geneetiliselt sõltuv elukoha koordinaatidest, sealhulgas ajatsüklitest ja energiatsüklitest. Energeetilise parameetri kui elukeskkonna ühe põhiparameetri muutmine (optimeerimine!?) lahus teistest eirab biosfäärí koosluste eksisteerimise kompleksset iseloomu.

Ka kellaaja nihutamine on elukeskkonna ühe põhiparameetri muutmine. Kellaaja ja seega kogu elutegevuse nihutamine päikeseajast, millega inimene on evolutsiooniliselt kohanenud, peab olema äärmiselt argumenteeritud, tagajärjed kompleksselt prognoositud ja muutmise mitmekesised tulemused täpselt fikseeritud.

ELEKTRIENERGIA EESTI NSV ENERGIABILANSIS

Riigi energeetikapotentsiaali iseloomustavad kütusebilanss ja energiatoodang või energiakulu ühe elaniku kohta aastas. Eesti energiavajaduse katmiseks kasutatakse nii tahket, vedelat kui ka gaasilist kütust. Eelmise viisaastaku algusaastal kasutas Eestis paiknev tööstus koos põllumajanduse, veonduse ja olmega kõiki energialiike 16,2 milj. tingtonni (tt). Tarbitud energiakandjaist moodustas põlevkivi 10,3 milj. tt. (63%), naftasaadused 3,2 milj. tt (20%), maagaas 1,1 milj. tt (7%) ja kivisüsi 0,5 milj. tt (3%).

Kaks kolmandikku kütusebilansist kattis põlevkivi, millest saadakse NSV Liidu loodepiirkonna odavaimat elektrienergiat hinnaga 1,26 kop./kWh. Nii kaevandav, töötlev kui ka energeetiline põlevkivitööstus on Eesti NSVs rajatud liiduliste kapitaalmahutustega üleliiduliste vajaduste katteks. Põlevkivitööstuse ettevõtted alluvad söetööstuse, keemiatööstuse, energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumidele. NSV Liidu Riiklik Plaanikomitee suunab nende ettevõtete toodangu Eestist välja. Meie vabariigi energiarajatiste põhifondi maksumus on 1,1 miljardit rubla. Järgmisena Virumaale rajatava Kuremäe kaevanduse eelarveline maksumus läheneb juba 200 miljonile rublale. See on ligi neli korda suurem 1973. aastal tööd alustanud «Estonia» kaevanduse maksumusest.

1986 alustati ettevalmistusi Balti elektrijaama laiendamiseks. Instituudi «Teploelektroprojekt» koostatud projekti järgi on ette nähtud jaamale, mille võimsus siiani 1400 MW, lisada neli 210 MW võimsusega agregaati. Sellele lisaks plaanitsetakse kolmanda, 2500 MW võimsusega, põlevkiviga köetava elektrijaama ehitamist. Selle rajamisega kasvaks Eesti NSV territooriumil asuvate elektrijaamade koguvõimsus 3300 MW-lt 6640 MW-ni, seega kahekordseks. Kaevandatavast põlevkivist kasutavad elektrijaamad 74%, ülejäänu läheb termilisele töötlemisele. Elektrijaamade võimsuse kasvuga enam-vähem võrdeliselt suureneb põlevkivivajadus. Koos termiliseks töötlemiseks suunatava põlevkiviga läheks seda vaja 18,0 miljonit tingtonni aastas.

Rahvamajanduses kasutatav energiakogus (tingtonnides ühe elaniku kohta aastas) iseloomustab riigi tööstuspotentsiaali tervikuna, kuid ka reostuskoormust keskkonnale. USAs on see näitaja 11,2, SLVs 6,8, Prantsusmaal 5,4, Inglismaal 4,0. Siinjuures tuleb arvestada, et selles näitajas sisaldub muutuv koostisosa: energiakulu kütteks, mis kõrgetel laiustel küünib 2 tt-le aastas, ekvaatorile lähenedes väheneb ja troopikas üldse puudub.

Eestis XI viisaastakul kulutatud 16,2 milj. tt elaniku kohta aastas andis tootmiskoormuse 10,9 tt, seega 97% USA 1982. a. tasemest. Vabariigist välja suunati 54% puhast elektrienergiat. Arvestades sellega võrdelist põlevkivi sisetarbimise vähenemist (10,3 milj. tt asemel 4,7 milj. tt), saaksime vabariigi sisetarbimiseks 11,5 milj. tt ehk 7,7 tt elaniku kohta aastas, mis ületab näiteks SLV taseme. Tuleb arvestada, et see näitaja sisaldab kõigi Eestis paiknevate liiduliste ettevõtete energiavajaduse, mille toodang läheb kas tervikuna või osaliselt Eestist välja (tootmiskoondis «Eesti Fosforiit», Tallinna Masinatehas ja paljud teised masinatööstuse ettevõtted, Kalinini-nimeline Elektrotehnikatehas ja mitmed teised aparaaditööstuse ettevõtted jne.).

Pärast Balti jõujaama laiendamist ja kolmanda elektrijaama ehitamist suureneb Eesti NSVs tarbítav primaarsete energiakandjate kogus tootmises 25,6 tt-le (juurdekasv 58%) ehk 16,0 tt elaniku kohta aastas, mis ületab USA 1982. a. taseme juba 43% võrra. Seejuures Eesti tarbeks kulutatav energiakogus (11,5 milj. tt ehk 7,7 tt elaniku kohta aastas) oluliselt ei suureneks (kuni fosforiidikaevandamise forsseerimiseni). Kulutused keskkonnakahjustuste pärssimiseks on seejuures väiksemad kui arenenud tööstusriikides ning reostuskoormus suurem. Nõnda saavutataksegi elanikkonna elutähtsaid huve eirates toodete madal omahind. See on üks praeguse ametkondliku majandusstrateegia negatiivseimaid tulemusi. Rahvamajanduse komplekssed ja regionaalsed huvid on tegelikult jäänud arvestamata.

NSV Liidu Mineraalväetiste Tootmise Ministeeriumi ettevõtted on teiste ametkondade ettevõtete hulgas kõige keskkonnavaenulikumad. Eestis paiknev väike ettevõte - tootmiskoondis «Eesti Fosforiit» (endine Maardu Keemiatehas) - annab 23% Tallinna atmosfääri kahjulikest heitmeist. Sellele lisandub ümbruskonna vete ja ka Soome lahe suur reostamine flotatsioonireagentidega ning diktüoneemakilda leostumise ja põlemise saadustega. See ministeerium plaanib järgmise sajandi alul Eesti fosforiidimaardlate baasil 12-miljonilise aastatoodanguga kaevanduse ja 6-miljonilise aastatoodanguga karjääri rajamist. Kompleksi peaks kuuluma ka uus sadam toodangu ekspordiks. 1986. a. oli fosforiidikontsentraadi P2O5 hind maailmaturul 250-300 dollarit tonn. Apatiidikontsentraati veetakse Koola poolsaarelt Murmanski sadama kaudu 16 riiki.

Kavatsetava gigantse fosforiidiprogrammi elluviimisel suureneks Eesti NSV energeetikakoormus praegusega võrreldes 10-15% võrra, kuid reostuskoormus tootmistegevuse lähikonnas kasvaks ülijärsult: 150 000 tonni flotoreagente hajuks igal aastal Pandivere karstialadel. Nüüdisarusaamade kohaselt peaksid Eestis tööstust forsseerivad ametkonnad katma kõik kulutused ja tegema tööd, mis on vajalikud keskkonnakahjustuste likvideerimiseks. Senise praktika järgi vastavaid eraldisi Eesti NSV eelarvesse ei laeku.

Viimasel ajal on igal aastal juhitud vabariigist välja 8-10 miljardit kWh puhast elektrienergiat arvestusliku hinnaga 1,1 kop./kWh (1982). Seejuures on põlevkivist toodetud elektrienergia omahind kõrgem – 1,26 kop./kWh –, kusjuures kohapealsed tarbijad maksavad selle eest keskmiselt 1,9 kop./kWh.

Selle sotsiaalse ebaõigluse ilmingu saaks normaalselt kõrvaldada Eesti isemajandamise tingimustes, sest ametkondlikud huvid oleksid allutatud territoriaalsetele (vabariiklikele). Suvaliselt pealesunnitud tootmisvõimsuste laiendamine asenduks sel juhul seestpoolt kontrollitava ja limiteeritud kasvuga, mis arvestaks igasuguse ühekülgse suurekspaisutamise negatiivset mõju regiooni infrastruktuurile ja keskkonnale ning tagaks selle eest saadava ekvivalentse kompensatsiooni. Näiteks seoses rangete keskkonnakaitse nõuete kehtestamisega USAs langes sealses söetööstuses tööviljakus kolmandiku võrra. Selle tagajärjel jätkab endisest kolmest kaevurist vaid kaks kaevandamist, kolmas on sunnitud ennistama keskkonna seisundit.

Põlevkivitööstuse toodangu (elektrienergia ja keemiatooted) praegusel väljaveo tasemel kasutatakse nende saamiseks 5,6 milj. tt põlevkivi aastas. Eestisse sisseveetavad primaarsed energiakandjad - naftasaadused, maagaas ja kivisüsi - moodustavad kokku 4,8 milj. tt aastas. Nii ületab väljavedu sisseveo 0,8 milj. tt (17%) võrra. Pärast kolmanda elektrijaama kasutuselevõtmist ületaks väljavedu sisseveo juba 3,2 korda (eeldusel, et sissevedu ei suurene). Seega on meie vabariigi praegune, eriti aga perspektiivne energiamajandus põhiliselt orienteeritud väljaveole. Samasugune tendents on põllumajanduses: 1986. aasta üleliidulise lihafondi katmiseks kulutas Eesti NSV põllumajandus lisaks mujalt saadud söödale oma söötasid ligi 450 000 söötühikut (ligi 45%).

Elukeskkonna ülekoormust, seda eriti Kirde-Eestis, kus tööstuse kontsentratsioon on eriti suur, saab samuti selgitada elektrijaamade suhtelise võimsusega. 1987. aasta algul küündis NSV Liidu elektrijaamade (sh. tuuma- ja hüdroelektrijaamad) võimsus 320 miljoni kW-ni, mis annab ühe elaniku kohta 1,1 kW. Eestis on see näitaja praegu 2,0 kW, pärast kolmanda elektrijaama evitamist juba 4,0 kW, seega peaaegu neli korda suurem üleliidulisest keskmisest. Elektrijaamade heitmed reostavad peamiselt Kohtla-Järve ja osalt ka Rakvere rajooni, kus elab 10% Eesti elanikest. Selle piirkonna reostus on eriti intensiivne. Seda ei hoia ära ka uute katelde konstruktsiooni täiustamine, mis on seni pigem sümboolne.

Arenenud riikides on energia tarbimine ja tootmine tasakaalustatud riikidevahelise energiavahetusega. Enamik nendest riikidest impordib energiat. Näiteks on Soomes energia osatähtsus impordis 10%. Riikidevaheline energiaülekanne teostatakse peamiselt primaarsete energiakandjate abil. Elektrienergia osa selles on üsna tagasihoidlik. Eesti on eriolukorras: üle poole toodetud elektrienergiast läheb juba praegu välja. Kuid meile jäävad kõik põlevkivienergeetika heitmed (tuhk, vääveldioksiid, lämmastikühendid jt.), mis ladestuvad põhiliselt elektrijaamade lähemas ümbruses, Peipsi järves ja Soome lahes. Naabervabariikidesse suunatakse puhas elektrienergia. Kehtiv hinnapoliitíka ei näe ette vajalikku kompensatsiooni keskkonnareostuse negatiivse mõju

kõrvaldamiseks.

Meie elektrienergia tootmisega seotud probleeme käsitleti tänavu 21. jaanuaril Tallinnas Ajakirjandusmajas keskkonna-ajakirjanike koosolekul. Virumaa on tööstuslikult sedavõrd koormatud, et mitmest keskkonnakaitsenormist (tolm, vääveldioksiid) ei suudeta kinni pidada. Osa heitmeid satub atmosfäärist ka meie põhjanaabri territooriumile, kus kehtivad omad, rangemad keskkonnakaitsenormid.

Eesti tööstuse ja energeetika seisundit ja kasvu on iseloomustatud seni ainult tootmise absoluutarvudega või toodangu hulgaga ühe elaniku kohta. Kuni viimase ajani puudus avaldatud teave selle kohta, kui palju on tarbitud energiat Eestis ja kui palju on seda läinud mujale. Selline olukord on desinformeerinud avalikku arvamust ja tekitanud arusaamatuid majandusparadokse, nagu Eesti NSV «poolemiljardiline võlg» jt.

Eesti energiamajanduses kulutatakse sisetarbimiseks kasutatava elektrienergia (6,7 TWh) tootmiseks 3,5 milj. tt põlevkivi ja see moodustab 21,6% siin kasutatavast primaarenergia kogusest. Valgustamiseks kasutatava elektrienergia osatähtsust hinnatakse üleliidulise keskmisena 4 protsendile. Meil on see 3,5% piires. Meie vabariigis kasutatavast primaarenergia kogusest moodustab valgustuseks kasutatava elektrienergia osakaal 0,8%. Kui me loobuksime valgustuseks üldse elektrienergiat kasutamast, saavutaksime siin energiakulu vähenemise 0,8 % võrra. See suurus iseloomustab fooni, millest tuleb alustada elektrienergia kokkuhoiu võimaluste uurimist, sealhulgas kellaaja nihutamise energiamajandusliku põhjendatuse hindamist. Kuna ei taotleta täielikku loobumist valgustuses elektrienergiast, on kellaaja nihutamisest loodetav majanduslik kasu kogu tarbitava energiahulga taustal seda tühisem.

VALGUSTUSEKS KASUTATAVA ELEKTRIENERGIA TEGELIKE SÄÄSTU-VÕIMALUSTE HINDAMINE EESTIS

Regiooni energiavajaduste määramisel on oluline koht looduslikel tegureil, mis omakorda jagunevad üldisteks ja kohalikeks. Mõlemad olenevad kohaparameetreist. Üldise iseloomuga on paikkonna laiuskraad, millest oleneb sellele alale ühel või teisel aastaajal langev päikeseenergia kogus, mitte aga sama ajavahemiku keskmine temperatuur. Viimane oleneb veel muudestki tegureist. Nimelt toimuvad maailmameres ja atmosfääris mahukad energeetilised protsessid, milles kasutatakse 70% Maale langevast päikeseenergiast. Maapinnal teisaldub päikeseenergia merehoovuste ja õhumasside liikumisega. Läänemere piirkonnas on kohalikest tegureist eriti tähtis Golfi hoovus, mis kannab maailmamere ekvaatori piirkonnas akumuleerunud soojusenergia Atlandi ookeani kesk- ja põhjaossa, kus tekkinud tsüklonid kannavad selle energia edasi peamiselt ida suunas. See mõjutab oluliselt Läänemeremaade ilmastikku, sealhulgas keskmist temperatuuri. Sel põhjusel pole aasta keskmised isotermid siin rööpsed ekvaatorile, vaid lähedased meridiaansele suunale.

Sellest tingituna tuleb Eestis aasta keskmiste temperatuuride sinusoidset kõverat igal aastal korrigeerida, arvestades atmosfääriprotsesse, s. o. tsüklonite juurdetoodud soojusenergiat ja arktiliste õhumasside jahutusefekti. (Korrigeerida tuleb tihti suures ulatuses, kusjuures korrigeerimisvajadus pole pikemaks perioodiks prognoositav.) Nii on energeetikud kohalikest tegureist, antud juhul ilmast niisamuti sõltuvad kui põllumehedki. Viimased on siiski raskemas olukorras, sest neil on prognoosimatuid kohalikke tegureid rohkem - peale temperatuuri veel sademed, valgusvoo hulk jt.

Eesti alal kõiguvad aasta keskmised temperatuurid -5 °C-st jaanuaris kuni 20 °C-ni juulis, seega 25 K piires. Samal ajal võib temperatuuri muutumise diapasoon sõltuvalt kohalikest tegureist osutuda üksikuil aastail isegi suuremaks. Näiteks 1987. a. jaanuari esimesel poolel langes temperatuur meie aladel alla -30 °C, seega enam kui 25 K, võrreldes jaanuarikuu keskväärtusega. Tänavuse jaanuari esimesel poolel püsis aga temperatuur O °C piires, seega 5 K üle keskväärtuse. Nii muutus kahe naaberaasta talvisel miinimumil õhumasside soojusenergia transpordist (s. o. kohalikest tegureist) tingitud õhutemperatuur üle 30 K, mis ületab kogu aasta keskmise kõikumise. Niisugusteks katsumusteks polnud ei energeetikud ega energiatarbijad valmis, mistõttu nii kütte- kui ka elektrienergiasüsteemides tekkisid suuremad või väiksemad avariiolukorrad. Raudteeveondus ei tulnud toime vajaliku kütusehulga veoga, jne. Nimetatud suured ebakõlad omakorda mõjutasid negatiivselt sidusmajandusharusid ja kokkuvõttes kogu rahvamajandust. Rahvamajanduse tõhustamisel pakub meie energiamajanduse oluline korrastamine suuri võimalusi. Kõrvutada neid võimalusi elektrienergia valgustuseks kasutatava osa võimaliku ökonoomiaga on kohatu.

Energeetikas on aastatsükli kõrval, eriti elektrienergia tootmisel ja tarbimisel veel ööpäevane tsükkel, mille iseloom aastalõikes muutub. Eriti ranged nõuded elektrienergeetikas tulenevad selle energialiigi kasutamise eripärast ja vastuoludest. Eripära seisneb selles, et elektrienergiat ei saa suurtes kogustes akumuleerida, s. t. tootmine ja tarbimine peavad olema sünkroonsed. Vastuolud tulenevad sellest, et elektrienergia tootmine on konstantne, tarbimine aga ülimalt muutuv, seda nii muutumise kiiruselt kui ka ulatuselt. Seepärast on tootjate ja tarbijate suhted isegi ööpäeva piirides reguleeritud ja normeeritud.

Energeetiline aastatsükkel, mis tekib pinnaühikule langeva päikeseenergia muutumisest aastaajati, tuleneb päeva valge osa pikkuse muutumisest, mis meie laiuskraadil kõigub 6,1 kuni 18,3 tunnini, kiirte kaldenurgast jm. Meie olmemajandus ja loomakasvatus eeldavad ruumide ühtlast temperatuuri, milleks talvel on vaja ruume kütta, suvel aga jahutada. Mõlemal juhul on energiakulu tegelikult võrdne välis- ja sisetemperatuuri vahega.

Eesti elektrijaamad on lülitatud NSV Liidu loodepiirkonna energiasüsteemi, kuhu mõne aasta eest lülitati ka tuumaelektrijaamad. Viimastele püsiva töörežiimi tagamiseks viidi meie põlevkiviga köetavad elektrijaamad üle töörežiimile, mis peab katma hommikuse ja õhtuse tippkoormuse vajadused. Selline elektrijaamade töörežiim on nii tehniliselt kui ka majanduslikult ebaratsionaalne ja on juba 1980. aastast alates negatiivselt mõjutanud ka meie elektrijaamade töötingimusi. Tagajärjeks on elektrienergia omahinna kasv (0,5-lt 1,26 kop/kWh). Tunduvalt on vähenenud ka põlevkivi tarbimine, mis põhjustas põlevkivi kaevandamise olulise piiramise (31,5 milj. tonnilt 24,5 milj. tonnile). Seejuures on «Estonia» kaevanduse aastatoodangu jagu põlevkivi aastate viisi ladustatuna isesüttimisohus. Põlevkivi tarbimise pidev piiramine on negatiivselt mõjunud tootmiskoondise «Eesti Põlevkivi» kaevanduste ja karjääride majanduslikule tegevusele. (Ebaõige hinnapoliitika tõttu pole põlevkivi termiline töötlemine naftaga võrreldes seni majanduslikult konkurentsivõimeline.)

Soojusenergia tootmiseks ja veonduse energiavajaduse katmiseks veetakse sisse nii vedelkütust kui ka maagaasi. Seejuures naftasaaduste kasutamist pidevalt piiratakse, alternatiivseid võimalusi pakkumata. Eestis pole aastakümnete jooksul midagi olulist ette võetud, et lahendada kütteprobleem kohalike kütteainetega. Briketitööstust juhtiva ametkonna küündimatust põhjendatakse igal aastal halbade ilmastikuoludega. Küttepuude töötlemine ja müük erasektorile on peaaegu lõppenud. Samal ajal on meie põlevkivikarjäärides aastakümnete jooksul hävinud suurtes kogustes nii turba- kui ka puiduvarusid.

Perspektiivitunde puudumisest tekkinud kütteprobleemide lahendamise raskuste tõttu, samuti elektrijaamade koormustingimuste parendamiseks soovitatakse kasutada rohkem öist elektrienergiat. Sellisel soovitusel on aga oma spetsiifilised puudused. Elektrienergia tarbijale pole see otstarbekohane. Vastavate arvutuste alusel selgub, et kohapeal põletatud ühe tonni masuudi soojusenergiaga võrdse koguse soojushulga saamiseks on vaja elektrijaamas kulutada kolm tonni masuuti. Pealegi puuduvad vajalikud seadmed.

«Kes võiks toota neid seadmeid, sellele ei ole see kasulik.Kellel aga seadmeid vaja läheb ja kes neid ise valmistaks, see ei saa luba ega materjale ... Praeguse küündimatuse ja arutuse tõttu läheb veerand olmesoojusest kaotsi. Hirm tuleb peale, kui seda ebaperemehelikkust vedelkütuse tonnide peale ümber arvestada. Seega jääb öine elektrienergia ametkondliku killustatuse tõttu kasutamata.» Nii hindab vastavat energeetika tahku möödunud aasta viimases «Sotsialistlikus Põllumajanduses» Vinni näidissovhoostehnikumi peaenergeetik Märt Ots.

Öise elektrienergia kasutamine on kasvanud aeglaselt ja ulatub viimastel aastatel 60 MW-ni.

Eestis kasutatava elektrienergia summaarne tarbimisvõimsus fikseeritakse pidevalt ja nende lähteandmete alusel koostatakse ööpäevased ja aastased koormusgraafikud. Neid on võimalik nüüdisaegse arvutustehnika abil statistiliste meetoditega igati analüüsida. 1987. a. oli koormusgraafiku maksimum jaanuaris (erakordselt külm kuu), 1705 MW, ja miinimum juulis, 1125 MW. See iseloomustab aastase elektrienergia toodangu (15,9 GWh) jaotust kuude kaupa.

Kuidas mõjutas aastast koormusgraafikut suveajale üleminek 27. märtsil 1987? Kevadel, seoses ööpäevase keskmise temperatuuri tõusuga, tarbimisvõimsus vähenes. Vaadeldaval kriitilisel hetkel oli tarbimisvõimsuse kahanemine maksimaalne - keskmise kiirusega 3,6 MW ööpäevas. Kellaja nihutamisest majandusliku kasu saamine eeldab pärast kellaaja nihutamist tarbimisvõimsuse hüppelist vähenemist. Võrdleme tarbimisvõimsusi kahel ajahetkel - enne (25. märtsil) ja pärast (31. märtsil) kellade nihutamist. Kõnealusel ajavahemikul oleks võimsuse keskmine vähenemine pidanud ulatuma 21,6 MW-ni (6X3.6 MW), millele oleks pidanud veel lisanduma sääst kellaaja nihutamisest. Tegelikult oli tarbimisvõimsus 31. märtsiks suurenenud 4,0 MW võrra, s. t. keskmine oodatav vähenemine 3.6 MW päevas oli asendunud keskmise juurdekasvuga 0,6 MW päevas. Järelikult oli elektrienergia tarbimisvõimsuse igapäevane loomulik kõikumine vaadeldaval perioodil suurem kui summaarne koormuse vähenemine koos kevadise kellaaja nihutamise efektiga.

Sügisene üleminek suveajalt dekreetajale oli 1987. a. 27. septembril. Võrdleme jällegi tarbimisvõimsust enne (24. septembril) ja pärast (29. septembril) kellaaja nihutamist. Sellel ajavahemikul tarbimisvõimsus küll kasvas (0,44 MW päevas), kuid võrreldes koormuse keskmise kasvuga septembri lõpul (35 MW päevas) oli tarbimise tegelik muutumiskiirus selles ajavahemikus 8 korda väiksem.

Võibolla säästetakse Eestis elektrienergia hoopis suveaja keskel? Suvisel pööripäeval tõusis päike Tallinnas siinse vööndiaja järgi kell 3.06 ja loojus 21.37, valgustades seega 18,3 tundi ööpäevas. Põhilise elanikkonna 16-tunnine virgeaeg mahub niikuinii päise päeva valgesse ossa, arvestamata veel valgeid öid 3,5 kuu ulatuses. Isegi energeetikas võhikule pole võimalik põhjendada kellaaja nihutamisest saadava «ökonoomia» teoreetilisi aluseid. Koormusgraafiku alusel toodud näited Eesti elektritarbimise praktikast näitavad kellaaja nihutamise mõningat kasu sügisel, samal ajal kui see kasu on kevadel väiksem tarbimiskoormuse loomulikust kõikumisest ja keset suve puudub üldse. Teisisõnu: suveaja rakendamine Eesti territooriumil 1987. a. praktiliselt määratavat elektrienergia vähenemist ei andnud, järelikult ei andnud ka arvestatavat majanduslikku kasu.

Ülaltoodu ei pretendeeri olema ammendav, vaid üldine hinnang. Suveaja majandusliku kasu põhjalik uurimine on töömahukas ning kuulub oma spetsiifikalt näiteks ENSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi või TPI töögrupi kompetentsi, eeldusel, et küsimus lülitatakse tööplaani, s. t. eraldatakse uurimiseks vajalikud vahendid. Sellisest uurimistööst pole aga teadlased huvitatud, sest juba üldistegi hinnangute alusel saab näidata ettepaneku põhjendamatust ja konkurentsivõimetust, võrreldes energiamajanduse paljude teiste probleemide, sealhulgas ulatusliku kütusesäästu võimalustega. Seega oleks tööl formaalne, akadeemiline iseloom, mis ainult täpsustaks sotsiaalse ebaõigluse astet regiooni elanikkonna bioloogiliste ja sotsiaalsete õiguste ignoreerimisel.

SUVEAJA KEHTESTAMISE PÕHJUSED

1973. aastal algas naftahinna järsk tõus. Ühe barreli (159 l) nafta hind kerkis mõne aastaga 3 dollarilt 36 dollarile. Arvestades naftasaaduste suurt tähtsust arenenud riikide energiastruktuuris ja naftaimpordiga seotud kapitali väljavoolu tõkestamise vajadust, asuti intensiivselt uurima võimalusi alternatiivsete energiaallikate leidmiseks ja ka senise energiakasutuse parandamiseks. Uurimisi kroonis edu, mille tagajärjel oluliselt vähenes nafta tarbimine. Naftahinnad tegid esialgu suure tagasilöögi (8 dollarile barrelilt), kuid on praegu ajutiselt stabiliseerunud 18 dollaril. Naftahinna järsk langus halvas naftat eksportivate riikide majandust, sealhulgas Nõukogude Liidu oma. OPECi maad olid sunnitud piirama nafta tootmist hinna edasise alanemise vältimiseks.

Arenenud riikide energiamajanduse korrastamise ja elektrienergia kasutamise vähendamise ühe abinõuna esitati ettepanek nihutada suveperioodil kellaaeg ühe tunni võrra ette võrreldes kohaliku vööndiajaga. Esimesena võttis suveaja kasutusele Prantsusmaa 1976. aastal. Arvutuste kohaselt olevat see andnud säästu 120 miljonit franki, s. o. 2,3 franki (46 kop.) elaniku kohta suve jooksul.

1977 kehtestati suveaeg Poolas, Inglismaal, Belgias, Hollandis, Luksemburgis, Hispaanias, Andorras, Kreekas, Türgis, Itaalias ja Portugalis, 1978 ka Saksamaa LVs. Selles loetelus puuduvad Skandinaaviamaad. Teatavasti sõltub ettepaneku säästuefekt maa laiuskraadist. Põhja pool polaarjoont (veidi kõrgemal Põhjamere põhjatipust) on 6 kuud kestev polaarpäev, mille kestel päike ei lasku isegi allapoole horisonti. 58. laiuskraadist polaarjooneni esinevad 2-3 kuu jooksul valged ööd. Seega puuduvad põhjapoolsetes riikides, siiahulka kuulub ka Eesti, teoreetilised eeldused suveaja kasutamisest saadava elektrienergia arvestatavaks kokkuhoiuks. Seda on korduvalt rõhutanud põhjariikide teadlased ja energeetikaspetsialistid.

Miks siiski näiteks Soome hakkas mõni aasta hiljem kasutama samuti suveaega? Seda ei püütudki põhjendada energeetikaga, vaid rahvusvahelise turismiga. Nimelt mõjutab see majandusharu Soome majandust negatiivselt - rohkem kui välismaalased külastavad Soomet, eelistavad soomlased puhkust veeta lõunas (Hispaanias, Kanaari saartel või mujal). Selle tulemuseks on valuuta väljavool riigist. Tunniajalist kellaaja erinevust naabermaade suhtes peeti välisturismile tõrjuvalt mõjuvaks teguriks ja selle kõrvaldamist kaudselt majandusharu olukorda parandavaks abinõuks.

NSV Liidu territooriumil viidi kellaaeg kohalikust ajast ühe tunni võrra ette Rahvakomissaride Nõukogu dekreediga 16. juunist 1930. Sellega kehtestati dekreediaeg. Ettepaneku autorid toetusid ainult energeetilisele põhjendusele, näidates aastaseks majandusefektiks 1 mlrd. kWh, mis tolleaegse elanikkonna suuruse (ligi 190 milj.) ja praeguse elektrienergia maksumuse puhul annab iga elaniku kohta säästu 21 kop. aastas.

ENERGIA SÄÄSTMISE TEOREETILISTEST VÕIMALUSTEST VIRGEAJA VALGE OSA PIKENDAMISE VARAL

E. Gladilini ettepanek 1970. a. nihutada kogu NSV Liidu territooriumil kellaosutid tunni võrra edasi leidis vastuseisu ja jäi rakendamata. 1980. a. avaldati üleliidulises erialaajakirjas «Elektritšeskije Stantsii» diskussiooni korras tehnikadoktor R. Ahmedovi artikkel «Valgustuseks kasutatava elektrienergia ökonoomia ööpäeva valge osa ratsionaalse kasutamise varal». Seegi autor lähtus ainult energeetilistest kaalutlustest, püüdes 16-tunnilist virgeaega paremini sobitada ööpäeva valgesse ossa. Küsimuse näiliselt diferentseeritud lahendamiseks oli ta jaganud NSV Liidu territooriumi mööda põhjalaiuskraade neljaks vöötmeks (60°, 56°, 50° ja 46°). Eesti NSV sattus koos Moskvaga 56° ja 60° vahelisse vöötmesse. Eesti eripära - siinsed valged ööd - jäi arvestamata: on ju Eesti pindala tühine, võrreldes NSV Liidu territooriumiga.

R. Ahmedovi metoodika järgi arvutatakse (aasta lõikes) iga laiusvöötme hommikuse ja õhtuse kunstliku valgustuse summaarne kasutusaeg virgeajas, eeldades, et valgus lülitatakse sisse päikese loojudes ja välja päikese tõusul, nagu seda tehakse lõunavöötmeis.

Arvestuse efekt sõltub kasutatavast metoodikast. R. Ahmedov on aastas teinud 92 määramist, võttes arvesse päikese tõusu- ja loojanguaegu igal neljandal päeval. Igas laiusvöötmes on kellaaja nihutamise optimaalse variandi leidmisel kriteeriumiks virgeajal kunstlikku valgustust nõudva osa keskväärtuse miinimum. Nagu märgitud, pole autor arvutustes üldse arvestanud 60° laiusvöötme olulist eripära, astronoomilist valget ööd, järelikult puuduvad ka eeldused selles piirkonnas saadava kasu objektiivseks hindamiseks.

Esmalt on läbi arvutatud kõik energiasüsteemid. Hiljem on välja toodud keskväärtused, mis ongi aluseks võetud ettepaneku tulususe hindamiseks kogu NSV Liidu territooriumil. Siit metoodiline vastuolu – esmalt kasutatakse formaalse diferentseerimise põhimõtet, millest hiljem järelduste tegemisel loobutakse põhjendusega, et erinevused üksikute laiusvöötmete vahel olevat tühised.

Kokkuvõtteks soovitab R. Ahmedov kõigis neljas laiusvöötmes, s.t. kogu NSV Liidu territooriumil etapikaupa üle minna optimaalsele virgeajale - ülestõusmine kell 4.30, magamaheitmine kell 20.30. Sel juhul olevat kunstliku valgustuse kasutusaeg minimaalne ja kõikuvat 4 laiusvöötme ulatuses ainult 9 minutit (!).

Koormusgraafikute analüüs näitab koormuste tippväärtuste kõikumist erinevates energiasüsteemides (erinevates laiusvööndites), kuid üleliidulised tippkoormuste keskväärtused langevad hommikul kella 10-le ja õhtul kella 22-le. Edasi määrati iga kohaliku energiasüsteemi osatähtsus ühtses energiasüsteemis ja ümardati arvestusajad täpsusega kuni 30 minuti. Selle alusel määrati kogu elektrienergia (mitte aga valgustuseks kasutatava energia) maksimaalkoormuse periood, mis kogu Nõukogude Liidu ulatuses algab kell 7.30 ja lõpeb 23.30. (Autor olevat saanud samasugused tulemused elektrienergia ööpäevaseid koormusgraafikuid analüüsides, mille käigus üksikud tarbimisgrupid diferentseeriti: valgustus, olme ja väikese võimsusega mootorid. Saadud tulemusi aga ei avaldatud.) Puhkepäevadel ja pühadel nihkuvad nii maksimaalselt koormatud periood kui ka tippkoormused ühe tunni võrra edasi, võrreldes ülaltoodud tippkoormuste aegadega.

Refereeritud töös teeb autor järeldused:

• elektrienergia tarbimise maksimaalkoormus Nõukogude Liidus on ajavahemikul kell 7.30-20.30, koormuse tippudega kell 10 ja 22;

• elektrienergia maksimaalkoormuse vähendamiseks tuleks elanikkonna virgeaega nihutada ööpäeva valge osa suunas, kuigi ka sel juhul langevad kokku koormuse maksimumid tööstuses, veonduses ja olmes;

• valgustusele kulutatavat elektrienergiat saab säästa elanikkonna aktiivse tegevuse etapiviisilise nihutamisega kuni 3 tunni võrra varasemale ajale: kokkuhoiu suurus määratakse kas suveperioodi või aastaringse arvestuse alusel;

• nende ettepanekute elluviimine ei nõua mingisugust finantsilist, materiaalset ega tööjõu kulu (eriti tähtis ametkondlik eelis).

Autor ise teeb ka rea mööndusi:

•tegelik kokkuhoid on arvutuslikust mõnevõrra väiksem, sest arvesse pole võetud paljusid täpsustavaid asjaolusid, nagu vahetustega töötamine, paljude töötajate, pensionäride jt. sõltumatus oma virgeaja valikul, 11 ajavööndi kohta viie teleprogrammi vaatamine jms.;

•elanikkonna aktiivse tegevuse nihutamine kuni 3 tunni võrra on optimaalne energeetilistel kaalutlustel, kuid sotsiaalseid tegureid arvestades pole selline järsk ümberkujundamine teostatav ühe korraga, vaid etapiviisi.

Lähtudes inimese adapteerumisvõimest, pole NSV Liidu Tervishoiumninisteeriumi otsuse kohaselt lubatud aja nihutamine üle ühe tunni aastas. Etapilisel nihutamisel olevat otstarbekas kõigepealt üle minna suveajale. Sel puhul algab inimeste aktiivne tegevus suviti tunni võrra varem, võrreldes vööndiajaga. Seejuures saadavat küllaldasi kogemusi ettepaneku sotsiaai-majanduslikuks hindamiseks. Elanikkonna positiivse hinnangu puhul võivat teisel etapil suveaja kasutamist laiendada kogu aastale. Kolmandal etapil viiakse järjekordselt sisse suveaeg, millega aktiivne inimtegevus algab suviti tunni võrra veelgi varem. Neljandal etapil laiendatakse 2-tunnine nihe kogu aastale jne.

Ettevaatuse mõttes ei too autor oma ettepaneku formaalse ökonoomia kohta mingeid arvandmeid, isegi mitte kaalutlusi. Tehnikaasjatundjana ei vaatle ta ka ettepanekuga kaasnevaid bioloogilisi, sotsiaalseid jt. aspekte, jättes need vastava ala eriteadlaste lahendada - kusjuures nii dekreediaja kui ka suveaja kehtestamisel pole seni nende arvamust arvestatud! Dekreedíaja kehtestamisest Eestis, Lätis ja Leedus on varsti möödunud pool sajandit, kuid me pole midagi kuulnud selle pikaajalise kasutamise tegelikust kasust...

Milliseid muudatusi põhjustab kellaaja nihutamine Eestis?

Nagu märgitud, paigutas R. Ahmedov oma arvutustes Eesti NSV Moskvaga ühte iaiusvööndisse. Täpsustamiseks tegime R. Ahmedovi metoodika järgi Eesti ala kohta eraldi arvestused, Lähteandmeina kasutasime päikese tõusu- ja loojanguaegu Tallinnas kohaliku vööndiaja järgi. Arvestuse aluseks võtsime päikese tõusu- ja loojanguaja kuu keskmised väärtused. Virgeaja (16 tundi) nihutamist vööndiaja suhtes ja sellest tingitud muutusi vaatlesime 1-4 tunni ulatuses. (Siinkohal esitavad autorid tabeli, kuid see on nii pikk ja lai, et ümbertrükkimine ei tule kõne alla; huvilised saavad temaga tutvuda toimetuses.- Toim. märkus.)

Märkigem, et virgeaja nihutamine talveperioodil (oktoobrist märtsini) ei põhjusta virgeaja pimeda osa kogupikkuse muutumist, sest vastavalt hommikuse pimeda aja pikenemisele tunni võrra, lüheneb virgeaja õhtune pime osa. Ainus erand on siin hiline ja vähese osatähtsusega virgeaeg 7.30-.-23.30, kus märtsis ja oktoobris pime aeg veidi lüheneb - sedagi ainult 7 minuti võrra päevas (2,4%). Seega saavutatakse Eestis virgeaja pimeda osa vähendamine kellaaja nihutamisega ainult suveperioodil (aprillist septembrini), s.o. suveaja rakendamise jooksul.

Meie arvestuses on võetud elanikkonna võimalikest ärkvelolekuaegadest baasiliseks virgeaeg 6.30-22.30 (vööndiaja järgi), tööpäeva algusega kell 8. Sel puhul on pimeda aja kestus aastakeskmisena 4.44 tundi ööpäevas, s.t. pimeda aja osatähtsus virgeajast on 29.6%.

Aastaringne virgeaja nihutamine vööndiajast ette annab järgmisi tulemusi:

•nihutamisel ühe tunni võrra (s. o. praeguse dekreediaja puhul) lüheneb virgeaja pime osa 4.16 tunnile (26,7%). s.o. 28 minuti (9,7%) võrra;

•kahe tunni puhul lüheneb virgeaja pime osa 4.05 tunnile (25,5%), s.o. veel ll minuti (3,8%) võrra;

•kolme tunni puhul hakkab virgeaja pime osa uuesti pikenema (+6 minutit võrreldes eelmise, s. t. optimaalse variandiga), nii et pimeda osa pikkus on 4.11 tundi ehk 26,2% virgeajast.

Kellaaja ettenihutamine vööndiaja suhtes ainult suveperioodil (aprillist septembrini) annab vastavalt järgmisi tulemusi:

•nihutamine ühe tunni võrra (s. t. suveaja kehtestamine Lääne-Euroopa riikide eeskujul) lühendab virgeaja pimedat osa kuue kuu keskmisena 2.07 tunnilt 1.12 tunnile (7,5%), s. o. 55 minutit (43,3%);

•kahe tunni puhul (s. t. praegusele dekreediajale lisandub suveaeg) lüheneb virgeaja pime osa kuu keskmisena veel 1.12 tunnilt 0,51 tunnile (5,3%), s. o. 21 minutit (16,59%), ja saavutab lühima väärtuse;

•kolme tunni puhul hakkab virgeaja pime osa uuesti kasvama, ulatudes 1.02 tunnile – kasv 11 minutit (8,7%).

Mida on meile andnud senine kellaaegade nihutamine Eestis? Võrdluse aluseks võtame virgeaja pimeda osa muutumise aastaringses arvestuses, rõhutades veel kord, et muudatused kaasnevad kellaaja nihutamisega ainult suveaja kehtimise kuudel (aprillist septembrini).

1) Dekreediaja kehtestamisega lühenes virgeaja pime osa vööndiajaga võrreldes 28 minutit ehk 9,7%. Tulemus saavutati eranditult suveperioodi varal, teisisõnu: täpselt sedasama oleksime saavutanud ka ainult suveaja kehtestamisega Lääne- Euroopa riikide eeskujul. Kuivõrd aastaringse dekreediaja puhul saavutatakse kokkuhoid suveajaga, on kellaaja ettenihutamine talveperioodil (oktoobrist märtsini) energeetilistel kaalutlustel põhjendamatu.

2) Suveaja kehtestamine dekreediaja suhtes lühendas virgeaja pimedat osa täiendavalt ainult 11 minutit (3,8%). Selline, kuni 2-tunnine kellaaja korrigeerimine ja hälbimine vööndiajast on Euroopa mastaabis pretsedenditu. Dekreediajale lisatud suveaeg annab ainult ligikaudu veerandi Eestis kehtestatud kahe kellanihutamise formaalsest koguefektist, virgeaja pimeda osa vähenemisest 39 minuti võrra (13,5%).

Kuidas korrastada Eestis ajaarvestust, kui seni puudub teave nii kellaaja nihutamise vajadusest kui tõhususest meie vabriigi tingimustes?

Et antud valdkonnas originaalsete lahenduste otsinguil ei juhtuks vigu, soovitame aluseks võtta sama lahenduse, mis on kõigis teistes Euroopa riikides, s. o. suveaja kasutamise kohaliku vööndiaja suhtes. Selleks tuleb nii Eestis kui ka teistes Balti liiduvabariikides likvideerida põhjehdamatult kehtiv ebaefektiivne dekreediaeg ja taastada kohalik vööndiaeg. Suveaeg säilitatakse - kehtestatuna. vööndiaja suhtes. Selle ettepaneku juurutamine taastab normaalse vööndiaja kasutamise kohalikud tavad. Seejuures on energeetiliseks kaotuseks virgeaja pimeda osa formaalne pikenemine 11 minutit (3,8%) aastaringses arvestuses.

Kellaaja muutmise tegelik tulu on tunduvalt väiksem põhjustel, mida R. Ahmedovi kasutatud metoodikas pole arvestatud. Arvutuslik virgeaeg on nii oma pikkuselt (16 tundi) kui ka paiknemiselt ööpäeva suhtes kogu aasta vältel konstantne. Tegelikult on virgeaja pikkus ja selle paigutus muutuvad suurused, mis on tingitud ööpäeva valge ja pimeda osa kestuse muutumisest erinevatel aastaaegadel (suvi pikem, talv lühem). Arvestatud pole ka mitmes vahetuses tööd, mitmete sotsiaalsete gruppide erinevat päevarežiimi (pensionärid jt.), õppeasutuste suvevaheaegu 2-3 kuud, inimeste viibimist kodust väljas, ameti- ja turismireisidel, külaskäikudel, haiglas, puhkekodus jne. Arvestatud pole Eestile iseloomulikke valgeid öid. Nende astronoomiline kestus oli näiteks 1987. aastal 27. aprillist 18. augustini.

Virgeaja pimedat osa suurendab pilvisus, selle paksus, ulatus ja kestus, mis omakorda olenevad paikkonna kliimaoludest. Loetletud tegurite mõju pole meil siiani käsitletava teema raames uuritud, kuid eeldatavalt vähendavad nad kellaaja muutmise arvutuslikku efekti. Järgnevates arvutustes võtame aluseks formaalse tõhususe vähenemise 25% ulatuses. Vastavalt tuleb Eestis dekreediaja likvideerimisel, s. o. vööndiaja taastamisel arvestada virgeaja pimeda osa pikenemisega: 0,75*3,8 ~= 3% (aastaringses arvestuses). Seejuures on suveaja (vööndiaja suhtes) kasuks virgeaja pimeda osa lühenemine: 0,75*9,7 ~= 7,5% . '

SÄÄSTUVÕlMALUSTE HINDAMINE

NSV Liidu elanikkond oli 1986. a. 285 miljonit ja elektrienergia toodang 1600 mlrd. kWh. Arvutuslikult

kulutatakse valgustusele keskmiselt 4% toodetavast elektrienergiast, seega 64 mlrd. kWh. Korterisisest elektrienergiat kasutavad abonendid valgustamiseks järgnevalt:

•linnas aastasest energiakulust (1224 kWh, 41,62 rbl.) 25,9% (318 kWh, maksumus 10,81 rbl.);

•maal aastasest energiakulust (710 kWh, 24,14 rbL) 32,8% (233 kWh, maksumus 7.92 rbl.).

Võttes linnarahvastiku osatähtsuseks 60% ja keskmiseks perekonna suuruseks 3 inimest, on olmeenergia keskmine kulu ühe elaniku kohta aastas 337 kWh maksumusega 11.54 rbl., millest valgustusele kulub 95 kWh (27,9%) maksumusega 3.22 rbl.

R. Ahmedovi järgi annab Nõukogude Liidus suveaja kasutamine vööndiaja suhtes valgustuseks kasutatava elektrienergia arvutuslikku kokkuhoidu 14,3%. Vähendades viimast 25% võrra, saame tõenäoseks kokkuhoiuks 10,7%. Riigi kokkuhoid suveaja kasutamisest (1,5 kop./kWh omahinna puhul) on 960 milj. rbl. Seejuures vähenevad kommunaalmaksed iga elaniku kohta 34 kop.

aastas.

Täpsustame valgustuseks kasutatava elektrienergia kokkuhoidu Eestis. 1986. a. kasutati elektrienergiat 6,7 mlrd. kWh, millest arvestuslikult 3,5% (230 milj. kWh) kulutati valgustusele. 1,26 kop/.kWh omahinna korral on riiklik kokkuhoid:

•dekreediaja kasutamisel (3%) 6,9 milj. kWh maksumusega 87 000 rbl.;

•suveaja kasutamisel (7,5°/„) 17,3 milj. kWh maksumusega 217 000 rbl., mis on veidi väiksem Eestis kasutatava elektrienergia aastakeskmisest päevasest kogusest (183. milj. kWh) ja ühtib «Eesti Energia» spetsialistide esialgse ekspertiishinnanguga.

«Eesti Energiajärelevalve» andmeil tasub Eesti NSVs iga abonement kasutatud olmeelektrienergia eest keskmiselt 3.08 rbl. kuus. Perekonnakoefitsient 3,1 annab olmeelektrienergia kuluks elaniku kohta 1 rbl. kuus ehk 12 rbl. aastas. Olmeelektrienergia maksumus on 1-4 kop./kWh, keskmiselt 3,4 kop./kWh. Kui valgustuseks kasutatav elektrienergia moodustab 30%, tuleb selle maksumuseks 3.60 rbl. 106 kWh eest. See langeb kokku keskmise üleliidulise linnatarbija vastava näitajaga.

Ülaltoodu põhjal võime hinnata kellaaja muutumise majanduslikku mõju Eesti elanikkonnale:

l. Dekreediaja likvideerimisega suureneb virgeaja pime osa 3% võrra; selle tagajärjel suurenevad kommunaalmaksed elektrienergia kasutamise eest aastas iga elaniku kohta 11 kop. 3,2 kWh eest. Üldine kommunaalmaksete suurenemine Eestis ulatuks 173 000 rublani (keskmiselt 33 kop. perekonna kohta).

2. Suveaja kasutamisel vööndiaja suhtes väheneb virgeaja pime osa 7,5%, selle tagajärjel vähenevad elektrienergiale kulutatavad kommunaalmaksed aastas elaniku kohta 27 kop. 7,9 kWh eest ja Eestis tervikuna 432 000 rbl. (keskmiselt 81 kop. perekonna kohta).

Toodud arvutustest ilmneb seos virgeaja pimeda osa lühenemise ja valgustuseks kasutatavast elektrienergiast saadava kokkuhoiu vahel. Iga minut virgeaja pimeda osa lühenemist Eestis annab:

•valgustuseks kasutatud elektrienergia eest tasutavate kommunaalmaksete vähenemise keskmiselt ühe kopika võrra iga elaniku kohta;

•riiklikku kokkuhoidu 7800 rbl.

KOKKUVÕTTEKS

Geograafiakandidaat A. Tarand tõstatas 1986. a. kevadel Eesti NSV TA üldkogus aktuaalse ja meie vabariigi elanikkonna tervise seisukohalt väga olulise probleemi, mida hiljem käsitleti ka «Edasis». Vastukajad on seni olnud enam kui tagasihoidlikud. Iseloomulik on asjaolu, mida märgib toimetus: «Üleskutsele sõna sekka öelda pole elektrienergia spetsialistid - ettepaneku autorid - siiani vastanud.» See tõdemus peaks iseloomustama meie demokratiseerimisprotsessi olemust sügavuti.

Kõik kirjutisele reageerijad on kinnitanud, et ametliku kellaaja ettenihutamine võrreldes vööndiajaga avaldab negatiivset mõju nii inimese psüühhikale, kehalisele enesetundele ja töövõimele kui ka tervisele tervikuna. Oleme bürokraatliku käsumajandusega juba nii harjunud, et täidame hoolikalt kõiki ametkondade ettekirjutisi, küsimata isegi, kas see on otstarbekas. Inimkond on toonud igal ajastul ohvreid, kuid teades, mille nimel seda tehakse. Kas ei tuleks seda tava jätkata ka XXI sajandi künnisel?

Energiamajandus on seotud suurte kapitalimahutustega (NSV Liidus 40%) ja selles süsteemis töötab iga kaheksas tööline. Järelikult on siin nüüdisaegsete tehnoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete lahenduste otsimine igati õigustatud. Ometi peaksid seejuures olema välistatud pseudoteaduslikud meetodid, nagu neid praktiseeriti T. Lõssenko juhtimisel põllumajanduses või Siberi jõgede pööramise projektis jne.

Ka Eesti NSV-s on energeetika valdkonnas tehtud kalleid ja lubamatult pikaajalisi eksperimente, mis pole andnud tõotatud tulemusi.

l. Tahke soojuskandjaga katseseadme UTT 3000 uurimine (sealjuures põhjendamatult kahe katseseadmega korraga) Eesti elektrijaamas. Seni on kulutatud ligi 50 milj. rbl.

2. Kombainkaevandamise katsetööd ja uurimised 19 aasta jooksul Eesti põlevkivikaevandustes. Tööde maksumus 7-8 milj. rbl., millest üksnes viimane suuremahuline, nn. sajandi eksperiment «Estonia» kaevanduses maksis ligi 2 milj. rbl. Siia tuleb lisada veel 15 milj. tonni hävitatud põlevkivivarusid, mis

läksid rahvamajandusele kaduma uue tehnoloogia «spetsiifika» tõttu.

3. Energoklinkermeetodi katsetamine elektrijaamades eesmärgil parandada nii katlaseadme kasutamist kui ka saada lisaks kvaliteetset lähtematerjali tsemendi tootmiseks (kulutusi pole avaldatud).

Loetletud ettepanekute autorid olid kas üleliidulised instituudid (Kržižanovski nim. Energeetikainstituut) või nende kohalikud filiaalid (A. Skotšinski nim. Mäeinstituudi Eesti Filiaal). Eksperimendid sooritati üleliiduliste ministeeriumide ettevõtteis. Seepärast olid vabariiklikud teadusinstantsid sunnitud piirduma ainult eksperimentide jälgimise ja ebaedu konstateerimisega. Neist ei olenenud tööde finantseerimine, ka ei vastutanud nad (isegi moraalselt mitte) nende tööde läbiviimise eest. Loetletud uurimistööde kogumaksumus (ligi 60 milj. rbl.) ületab peaaegu 10-kordselt meie vabariigis aasta jooksul valgustuseks kasutatava elektrienergia maksumuse (6,6 milj. rbl.) ja mitmesajakordselt dekreediaja kasutamisest saadava kokkuhoiu (87 000 rbl.).

Ajaarvutuse korrastamisel Eestis soovitame aluseks võtta kõigi teiste Euroopa riikide suveaja kasutuse - suveaeg vööndiaja suhtes, mis eeldab dekreediaja kaotamist.

Meie arvestuste järgi (eeldatav täpsus l0%) kaasnevad selle ettepanekuga järgmised majanduslikud tulemused:

1. Dekreediaja likvideerimisega suureneb virgeaja pimeda aja osatähtsus 3%. Selle tagajärjel suurenevad kommunaalmaksed elektrienergia eest iga elaniku kohta 10-12, keskmiselt 11 kop.aastas ja kogu vabariigis 173 000 rbl. Lähtudes elektrienergia omahinnast on riiklik kahjum 87 000 rbl.

2. Suveaja kasutamisel vööndiaja suhtes väheneb virgeaja pime osa 7,5%. Selle tagajärjel vähenevad kommunaalmaksed elektrienergia eest iga elaniku kohta 24-30, keskmiselt 27 kop.aastas ja kogu vabariigis 432 000 rbl. Riiklik kokkuhoid on 217 000 rbl.

Valgustuseks kasutatava energia osatähtsus Eesti energiamajanduses on 1,57%. Dekreediaja kehtestamisega saadav 3% kokkuhoidu moodustab siit 0,04%. Suveaja kasutamine annab vastavalt kokkuhoidu 0,1% ulatuses kogu Eesti energiakäibest. Samas on teada, et primaarsete energiakandjate põlemissoojusest kasutatakse ära tunduvalt vähem kui pool. Umbes kolmandik kadudest tekib energia tootmisel, ülekandmisel ja muundamisel. Just siin ongi põhilised meie energiamajanduse tõhustamise reservid, millega võrreldes kokkuhoid dekreediaja kasutamisest on Eesti rahvamajandusele vaid sümboolse tähtsusega.

1988. a. avatakse transiitvedudeks ja erasõidukite liiklemiseks rahvusvaheline autotee Helsingi – Tallinn – Riia – Vilnius – Minsk (Varssavi). See kulgeb ühes ajavöötmes 25. ja 26. meridiaani pidi ja eeldab seega ühtse vööndiaja kasutamist kogu tee ulatuses.

Praegune kuni 2-tunnine kellaaja nihe vööndiaja suhtes Balti liiduvabariikides on energeetiliselt põhjendamata ja ka sotsiaalselt ning bioloogiliselt vastunäidustatud. Kes on selle idee autorid? Need on anonüümsed üleliidulised ametkonnad, kelle ettevõtted annavad 90% Eesti tööstustoodangust. Kohaliku aja kasutamine erinevalt Moskva ajast tähendaks neile nende töös ainult ebamugavusi. Keskuses asuvaid ametkondi ei huvita 59. paralleeli rahvaste pika aja jooksul kujunenud elurütm ja tavad.

Käsitletud teemat võib vaadata seostuvana Eesti NSV isemajandamisele üleminekuga. Küsimus tuleks lahendada juba põhiküsimuste ettevalmistamise käigus.

Inimeste sotsiaalset tegevust oluliselt mõjutava tegurina on elurütmi ööpäevasel reguleerimisel eriline tähtsus. Ajavöötme kasutamine on regionaalse iseloomuga probleem, mille peaksid lahendama vastavalt Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV vabariiklikud instantsid (teadlaste, ajakirjanduse ja elanikkonna soovituste alusel). Kellaaja kasutamise korrastamise eesmärk peaks olema kohaliku, s. o. Ida-Euroopa ajavööndi taastamine ühes suveaja kasutamisega naaberriikide eeskujul.

Kohalikule vööndiajale üleminek on teostatav etapilíselt. 1988. aastal kasutatakse suveaega praegu kehtivate korralduste kohaselt - 27. märtsil nihutati kellaaeg praeguse dekreediaja suhtes tunni võrra ette ja septembris jälle tunni võrra tagasi. Eeldusel, et vööndiaja taastamine Eestis on vabariiklikes instantsides otsustatud (nagu Volgogradi ja Saraatovi oblastis), tuleks edasi minna järgmiselt:

•1989. a. märtsis enam kellaaega tunni võrra ette ei nihutata; sellega kehtestame suveaja vööndiaja suhtes;

•1989. a. septembris nihutatakse kellaaeg tunni võrra tagasi; sellega minnakse üle vööndiajale;

•1990. a. kehtestatakse suveaeg juba vööndiaja suhtes üldistel alustel.

Eestis paiknevad üleliidulise alluvusega ettevõtted määravad oma tööaja olenevalt töökollektiivi ettepanekust. Moskva aeg säilib lennujaamas ja raudteel (ainult kaugesõidurongidele).