<< Click to Display Table of Contents >> Navigation:  »No topics above this level« Nüüdisaegse maailmavaate ekslikkusest

 

{ U. Uus Horisont 3-5, 1991, 24-26, 28-30, 24-26 }

 

Me tuleme ühiskonnast, kus elus edasijõudmiseks pidime vankumatult omaks võtma ja kordama mitmesuguseid must-valgeid pseudotõdesid (näit. majanduses - kapitalism on halb, sotsialism hea; poliitikas - kompartei ideoloogia ja tegevus on ainuõiged, teised parteid on klassivaenlased; filosoofias - materialism on õige ja hea, idealism halb ja kahjulik jne.). Kui tekkisidki kahtlused, siis klassikute tsitaatide ülelugemine aitas usku kõvendada.

 

Glasnosti ja perestroika edenedes on nõukogulaste majanduse ja poliitika "tõed" tihti ja kõvasti nahutada saanud, vähem on puudutatud filosoofiat. Aga, nagu annab märku järgnev hr. Undo Uusi essee, ei jää siingi tulemata tõsised ümberhindamised ja tõekspidamiste mitmesus.

 

Poliitiliste kirgede möllu ja majanduse sügava kriisi ajal võib materialismi tõesuse või vääruse probleem esmapilgul vähehuvitava ja elukaugena tunduda, kuid lähemal tutvumisel esseega näeme, et asi puudutab meid kõiki sügavalt isiklikult, küsimus on meis endis - meie hinge olemuses. Probleem on fundamentaalne ning kõik autori mõttekäigud pole võib-olla kohe tabatavad, sellest ei maksaks aga heituda, mõne lõigu arusaamatuks jäämine esialgu ei tohiks takistada järgneva taipamist ning seejärel võib ka eelnev selgineda. Püüdkem piiritleda struktuurmõtlemise ja kvaliteetmõtlemise vahekordi (vt. essee II osa) kasutamaks enesetunnetusel kvaliteetmõtlemise võimast aparaati. Seda on teistel meie eest väga raske teha, sest pole ju kellelgi vahetut pääsu naabrite mentaalsetesse maailmadesse.

 

Mihkel Jõeveer, Eesti TA AAI galaktikate füüsika labori juhataja

 

Üldlevinud veendumuse kohaselt tagab teadusuuringute range metoodika teadusliku maailmapildi õigsuse. Teaduslikud järeldused rajatakse ainult nn. teaduslikele faktidele, mille hulka arvatakse vaid kollektiivselt jälgitavad ehk objektiivsed nähtused. Seisukoht, et nüüdisaegne teaduslik maailmavaade on tõene, kuna ta toetub ainult objektiivsetele faktidele, on aga sügavalt ekslik. Kui mingi maailmakontseptsioon soovib pretendeerida reaalsuse adekvaatsele kajastamisele, siis ei piisa sellest, et ta on kooskõlas teatud tüüpi faktidega, ükskõik kui usaldusväärsed need ka oleksid, vaid ta peab olema kooskõlas kõige inimkogetavaga. Käesolevas kirjutises ma põhjendan, et praegusaegne teaduslik maailmavaade on väär, sest ta on vastuolus teatud ilmsete faktidega.

 

Nüüdisaegne teaduslik maailmapilt

 

Tänapäeval valdavalt omaksvõetud teadusliku maailmakontseptsiooni põhiseisukohad on järgmised.

 

Eksistents on jagatav kaheks väga erinevaks komponendiks: füüsikaliseks ja mittefüüsikaliseks. Eksistentsi füüsikaline ehk materiaalne komponent, mida nimetatakse objektiivseks reaalsuseks, moodustab ühtse, tervikliku maailma ning on kättesaadav kollektiivsele uurimisele. Mittefüüsikaliseks reaalsuseks on aistingud, tajud, emotsioonid, üleelamised jne. - kõik see, mida elusolend (indiviid, subjekt) iganes kogeb ja mida puht-materiaalne eksistents ei sisalda, s.o. kõik teadvusnähud kõige laiemas mõttes. Seda reaalsust nimetatakse ka psüühiliseks, mentaalseks, subjektiivseks. Indiviidide mentaalsed maailmad on üksteisest eraldatud, nii et igale indiviidile on kättesaadav ainult tema enda mentaalne maailm.

 

Eksistentsi aluseks on füüsikaline reaalsus, mille dünaamika on füüsikaliselt põhjuslik, s.t. kas täielikult deterministlik või siis sisaldab ka puhtjuhuslikku, kuid statistiliselt seaduspärast komponenti. (Füüsikaliselt põhjuslikku käitumist nimetan ma edaspidi fatalistlikuks, mõeldes protsesside fatalistlikkuse all mitte nende ranget ettemääratust, vaid sõltumatust mis tahes tahtest.)

 

Eksistentsi mentaalne komponent kaasneb vaid väga keeruliste füüsikaliste süsteemide - näiteks elusolendite ajude - funktsioneerimisega ja kaob nende lagunedes. Iga mentaalne maailm on kindlal viisil määratud teda esilekutsuva füüsikalise süsteemi dünaamika poolt. Seejuures ei osuta mentaalne maailm oma tekitajale - füüsikalisele reaalsusele - vähimatki mõju, s.t. mentaalne reaalsus on absoluutselt mõjutu kõrvalnähtus ehk epifenomen.

 

Nüüdisaegseks teaduslikuks maailmavaateks on seega tõekspidamiste süsteem, mida meie kultuurikeskkonnas nimetatakse materialismiks, täpsemalt - loodusteaduslikuks materialismiks.

 

Materialismi paraloogiline aktsepteerimine

 

Võrrelgem kahte järgmist kujuteldavat sündmustikku.

 

Esimene juhtum. Keeruline arvuti juhib mehitatud kosmoselaeva starti. Kahjuks on programmis vead, rakett kaotab kursi ja põrutab vastu maad, kosmonaudid saavad surma. Raalisaali tungib üks mees ning süüdistab arvutit kuritegelikus käitumises. Ta nõuab arvuti "seina äärde" panemist ja kahurilasuga hukkamist. Kuid matemaatikud selgitavad mehele, et arvuti tegevus on determineeritud (määratud) tema konstruktsiooni ja temasse pandud programmiga, mistõttu viha masina vastu pole õigustatud, sest ta ei saa ise vabatahteliselt oma käitumist valida. Olen kindel, et tänapäeva haritud inimesed on ühel meelel matemaatikutega.

 

Teine juhtum. Peetakse kohut hulga inimesi tapnud röövli üle. Prokurör nõuab süüalusele surmanuhtlust. Kuid röövli advokaat peab järgmise kaitsekõne. "Vastavalt teaduslikule maailmakontseptsioonile on objektiivne reaalsus psüühikast sõltumatu. Seega ka röövli kui keerulise materiaalse süsteemi käitumine on olnud kogu aeg täielikult fatalistlik. Röövli peale ollakse vihased eksiarvamuse tõttu, nagu võiks röövel oma käitumise vabatahteliselt määrata." Olen aga veendunud, et advokaadi sellist argumentatsiooni inimesed õigeks ei tunnista.

 

Toodud näidetega illustreerisin ma tõsiasja, et inimesed rakendavad materialistlikku maailmakäsitust ühtedel juhtudel, kuid keelduvad seda rakendamast teistel juhtudel. Materialistliku filosoofia loogiliselt järjekindla omaksvõtmise korral võib inimene käituda suvaliselt ja seejuures uskuda, et niisugune käitumine on füüsikaliselt paratamatu. Selline ellusuhtumine tähendaks aga võigast enesepettust. Õnneks on inimestel niipalju tervet mõistust, et jätta materialism loogiliselt aktsepteerimata. Üldlevinud on materialismi loogiliselt ebajärjekindel ehk paraloogiline aktsepteering. Sel juhul, mõeldes inimesest kui tegutsejast, kujutatakse teda tahtevaba subjektina, mõeldes aga sellestsamast inimesest kui uurimisobjektist, kujutatakse teda füüsikaliselt fatalistlikult käituva süsteemina. Inimesed ei toetu oma igapäevaelus materialistlikule maailmakontseptsioonile, sest see maailmavaade on ilmselgelt vigane.

 

Tahtevabaduse eitamine on viga

 

Materialistlikku maailmavaadet uskudes peaksin ma tunnistama, et minu tahtepingutusest ei sõltu mitte midagi, sest see tahtepingutuse tunne on vaid minu aju teatud fatalistlikke neurodünaamilisi protsesse saatev absoluutselt mõjutu mentaalne kaasnähtus.

 

Kui minu psüühiline maailm oleks tõepoolest minu materiaalset keha saatev passiivne vari, siis peaks minu keha omama lausa üleloomulikke võimeid. Näiteks praegu näen ma oma keha panemas kirja õiget väidet: "Mul on teadvus ja peale eripalgeliste mentaalsete ilmingute muud mulle maailmast vahetult antud ei olegi." Aga kuidas saab minu keha seda nii teadvalt väljendada, kui tema funktsioneerimine ei olene sellest, milline on minu mentaalne maailm või kas mul seda üldse on?

 

Materialismi põhipostulaat, mis väidab eksistentsi rajanevat universaalsel fatalistlikkusel, on vastuolus fundamentaalse kogemusliku tõega - tahtevabaduse olemasoluga. Ometi väidavad teadlased tänapäeval üsna üksmeelselt, et pole teada ühtegi fakti, mis seaks kahtluse alla materialismi õigsuse. Peab olema mingi oluline põhjus, mis võimaldab teadlastel tahtevabaduse fenomeni eitada, ilma et neid saaks süüdistada faktide ignoreerimises. Selline põhjus selgub, kui analüüsida tajumusliku reaalsuse üldiseloomu.

 

Mida ma tajun?

 

Tajumuslikus reaalsuses on olemas erinevad kvaliteedid, s.o. niisugused liigendamatud tajumusliku reaalsuse aspektid, millest igaüks omab ainult temale iseloomulikku omapära, mis on nähtumusena vahetult ilmne. Tajumusliku reaalsuse kvaliteetide valdkonnas on eristatavad kaks elegantset alaliiki: elementkvaliteedid ja seoselaadi kvaliteedid. Iga elementkvaliteet (värvus, heli, valu jms.) on iseseisev ega eelda millegi muu olemasolu. Seoselaadi ehk kooseksisteerimise viisi kvaliteedid (ruumiline külgnevus, ajaline naabrus jms.) väljendavad seda kvalitatiivset laadsust, kuidas tajumuse paljuslikkus on seotud ühtsesse tervikusse. Ühteseotud elemendid moodustavad teatud süsteemi.

 

Abstraktne struktuur - kvalitatiivne sisu

 

Tajumuslikus (mentaalses) reaalsuses ettetuleval mis tahes süsteemil - aistingute kompleksil - on kaks absoluutselt erinevat aspekti: ühest küljest selle süsteemi abstraktne struktuur, teisest küljest selle süsteemi elementide ja elementidevaheliste seoste kvalitatiivne sisu.

 

Mingi süsteemi abstraktse struktuuri andmine tähendab selle süsteemi ehituse kirjeldamist nii, et ei määratleta süsteemi elementide ja nendevaheliste seoste kvalitatiivset sisu, vaid fikseeritakse ainult, millised elemendid ja millised seosed on ühesugused. Näiteks elulise situatsiooni "kaks pätti - juhtumisi identsed kaksikud - kaklevad; seda näeb pealt armastajapaarike" abstraktse struktuuri kirjeldus on järgmine: "Kaks ühesugust elementi a ja a on teineteisega suhtes R; omavahelises seoses S olevad elemendid b ja c on kumbki mõlema a-ga vahekorras T". Abstraktne struktuur on täielikult kirjeldatav loogilis-matemaatiliste (hulgateoreetiliste) mõistete raames. Lühiduse huvides nimetan ma edaspidi abstraktset struktuuri lihtsalt struktuuriks.

 

 

Mingil konkreetsel kujul olemasoleva struktuuri saab täielikult esitada ka teistsugust tüüpi elemente ja seoseid käsutades. Struktuurid on seega täielikult "tõlgitavad" ehk transleeritavad. Kvaliteedid pole transleeritavad. Mis tahes kvaliteeti saab täielikult esindada ainult see kvaliteet ise.

 

Struktuur võib osutada iseendaga teatud eelistatud variantidele enda jätkamiseks - hästi korrapärastele ulatuslikumatele struktuuridele, mille üheks fragmendiks on antud struktuur ise. Mõned näited. Arvude jada 7, 11, 16, 22 osutab lõpmatule jadale, 1, 2, 4, 7, 11, 16, 22, 29, 37, 46, ..., kus iga arv on eelmisest arvust 1 võrra rohkem suurem kui see eelmine arv üleeelmisest arvust. Jupike ringjoonest osutab täielikule ringjoonele, mille segmendiks on see ringjoonejupike. Aastaaegade senine perioodiline vaheldumine osutab eelistatult sellisele tulevasele ilmastikukäigule, kus kevad-suvi-sügis-talv vahelduvad endises rütmis.

 

Struktuuride seda omadust enda piirest väljuda sobib nimetada transtsendeeruvuseks. Tänu struktuuride transtsendeeruvusele saab indiviid teha oma tajumusliku kogemuse alusel järgmised üliolulised järeldused: on olemas tajumusväline reaalsus ja teised teadvused.

 

Tajumusväline reaalsus ja teised teadvused

 

Praegu Tõraveres oma toas istudes näen ma vaid enda ees olevat paberilehte, sulepead, oma käsi ja osa kirjutuslauast, ometi ma usun, et on olemas ka Tartu linn, terve suur maakera, taevatähed ja veel palju muud. Miks ma usun näiteks Tartu olemasolusse? Aga sellepärast, et iga kord, kui olen läinud sinna, kus mäletan Tartu varem seisnud olevat, olen ta uuesti endisel kujul eest leidnud. Katkendlikel Tartuga seotud tajumustel on selline struktuur, mis võimaldab järeldada, et nende tajumuste aluseks on terviklik ja ajaliselt püsiv Tartu. Kui   tajumused   vahelduksid   kaootiliselt, nagu juhtub sageli unenägudes, kus kord nähtud hoonetki pole enam suurt lootust uuesti leida, puuduks alus usuks tajumus-välisesse reaalsusesse. Tegelikus elus kujutab aga vahetu kogemus endast fragmente (nii ajalisi kui ruumilisi) üpriski korrapärasest struktuurist ning iga subjekt teeb selle põhjal lausa alateadvuslikult järgmise fundamentaalse tähtsusega otsustuse: subjekti poolt vahetult kogetav (tema antud hetke mentaalne maailm) moodustab ainult väga väikese osa kõigest olemasolevast; peale tajumusliku reaalsuse on olemas veel määratult ulatuslikum reaalsus, mis jääb tajumuslikust reaalsusest väljapoole.

 

Tajumusliku maailma struktuur võimaldab subjektil teha veel ühe ülitähtsa järelduse - nimelt järelduse teiste mentaalsete maailmade, teiste subjektide olemasolust. Inimene, teades, et ühe bioloogilise kehaga (ajuga) - tema enda omaga - on seotud mentaalne maailm, teeb järelduse, et ka kõigi teiste tema kehaga sarnaste kehadega on samuti seotud tema mentaalse maailmaga analoogilised mentaalsed maailmad, s.t. et maailmas on olemas peale tema enda ka veel teised indiviidid.

 

Kuid asjaolu, et teiste mentaalsete maailmade eksisteerimist saab indiviid järeldada ainult tajumusliku reaalsuse struktuursuse alusel, toob kaasa kahetsusväärse olukorra, kus intersubjektselt kommunitseeritav, s.t. ühe subjekti poolt teisele esitletav on vaid tajumusliku reaalsuse struktuur, selle reaalsuse elementide ning seoste kvalitatiivne sisu aga mitte. Tajumuslik maailm sisaldab kommunitseeritavat ja mittekommunitseeritavat reaalsust.

 

Mittekommunitseeritav reaalsus

 

On lihtne mõista, et iga indiviid saab teistele indiviididele täielikult kirjeldada oma mentaalses maailmas sisalduvaid abstraktseid struktuure. Seda saab teha näiteks jooniste, skeemide, graafikute abil, aga ka verbaalselt (sõnaliselt). Struktuursus on seega intersubjektselt kommunitseeritav. Kõike intersubjektselt kommunitseeritavat nimetan ma edaspidi kommunitseeritavaks reaalsuseks.

 

Ükski indiviid ei saa aga mitte kuidagi vahendada (demonstreerida, esitleda, "näidata") teistele oma mentaalses maailmas olevaid kvaliteete, näiteks seda, missugusena ta näeb taeva värvi, tunneb piima maitset, kuuleb muusikalisi akorde, tajub ruumilist ulatust jne. On kerge aru saada, et kvaliteedid pole kommunitseeritavad verbaalselt. Ei saa ju inimesele, kes pole kunagi näinud värve, sõnadega selgeks teha, mis tähendab näiteks punane. Kuid kvaliteete ei saa kommunitseerida ka ostensiivselt, s.o. osutades vahetult kvaliteedile endale. Kui me mõlemad vaatame selgesse taevasse, tajume kumbki mingit kvaliteeti. Kas aga Teie poolt tajutav kvaliteet on samasugune minu poolt tajutavaga või on ta minu mõttes punane/roheline või hoopis selline, mis minu mentaalses maailmas üldse puudub, seda ei saa ma kuidagi kindlaks teha, nii nagu Teiegi ei saa mingil viisil kindlaks teha, millisena tajun taevast mina.

Kõike intersubjektselt mittekommunitseeritavat inimtunnetatavas reaalsuses nimetan ma edaspidi mitte-kommunitseeritavaks reaalsuseks.

 

Subjektist väljuv mõju

 

Subjektisse sisenevaks mõjuks on subjektivälise reaalsuse mõju subjekti tajumuslikule maailmale. Subjektist väljuvaks mõjuks on subjekti tahtepingutus, mis on suunatud mõjutama subjektivälist reaalsust.

 

Väljastpoolt subjektisse suunduv mõju on potentsiaalselt "kättesaadav" ka kõigile teistele subjektidele. Nii näiteks saab füüsikalisi objekte ja nähtusi vaadelda iga indiviid. Subjektist väljapoole suunduva mõju - subjekti tahtepingutuse - toimele on jällegi põhimõtteliselt allutatavad subjektivälise reaalsuse mis tahes elemendid. Sest iga indiviid käsutab oma materiaalset keha, ning et füüsikalise reaalsuse kõik elemendid on üksteisega kas otseselt või vahendatult vastastikmõjus, siis on võimalik oma kehaga manipuleerides mõjustada teatud määral ka mis tahes füüsikalist eksistentsi-komponenti. Just tänu sellistele mõjude hargnemistele ongi erinevad indiviidid seotud ühtsesse maailma.

 

Siin on vajalik märkida, et nüüdisaegne teaduslik maailmakäsitus eitab subjekti - subjekti teadvuse - mõju subjektivälisele maailmale, pidades kõike subjektiivset epifenomenaalseks. Materialistlik filosoofia käsitab subjekti mõju subjektivälisele reaalsusele kui ühe osa füüsikalise reaalsuse - subjekti materiaalse keha - füüsikalist mõju ülejäänud osale füüsikalisest reaalsusest.

 

Kollektiivne ja isiklik reaalsus

 

Järgnevalt ma selgitan, millisel viisil põhjustavad dihhotoomiad "abstraktne struktuur-kvalitatiivne sisu , subjektisse sisenev mõju-subjektist väljuv mõju" reaalsuse lõhestumise kollektiivseks ja isiklikuks.

 

 

Füüsikaline reaalsus on inimestele kättesaadav teatud abstraktse struktuurina. Kõik sellesse reaalsusse puutuv, on järelikult intersubjektselt kommunitseeritav. Kuna füüsikalise reaalsuse kui subjektivälise reaalsuse suhtes on erinevad indiviidid sümmeetrilises (sümmetreeritavas) olukorras, on ühe indiviidi poolt tehtavad väited füüsikalise reaalsuse kohta teiste indiviidide poolt kontrollitavad. Inimtunnetusele kättesaadav füüsikalise reaalsuse struktuur on seega kollektiivseks reaalsuseks, s.o. reaalsuseks, mis on kõikide indiviidide jaoks ühesugune niisugusel viisil, et selles ühesugususes saavad indiviidid antud reaalsuse intersubjektse kommunitseeritavuse tõttu veenduda. (Näiteks, kui keegi väidab, et praegu on Kuu Jupiterile nurkkauguselt kaks korda lähemal kui Veenusele, saan ma selle väite õigsust ise kontrollida.) Niisiis, et mingi reaalsus saaks olla kollektiivne, peab ta tingimata olema kommunitseeritav. .

 

Mittekollektiivset inimtajutavat reaalsust on sobiv nimetada isiklikuks reaalsuseks. Isiklikuks reaalsuseks on kõigepealt igasugune mittekommunitseeritav reaalsus, s.t. tajumusliku reaalsuse kvalitatiivne sisu (värvuste, lõhnade, maitsete, valude, emotsioonide, tahtepingutuste ja muu taolise kvaliteedid).

 

Inimkogetav reaalsus pole siiski lõhestatav kollektiivseks ja isiklikuks päriselt samal viisil, nagu ta on lõhestatav kommunitseeritavaks ja mittekommunitseeritavaks, sest esineb ka sellist kommunitseeritavat reaalsust, mis pole kollektiivseks reaalsuseks. Niisugust laadi reaalsuseks on subjekti tahtepingutuste struktuur. Inimene saab küll teistele täielikult kirjeldada oma tahtepingutuste struktuuri, kuid kollektiivseks reaalsuseks viimane ikkagi pole, sest kollektiivse reaalsuse kohta väidetu õigsust peab saama põhimõtteliselt ükskõik kes kontrollida, tahtepingutuste kohta käivate väidete puhul pole see aga võimalik. Asi on ju nii, et subjekti tahtepingutuse kui subjektist väljapoole suunduva mõju allika suhtes on antud tahtepingutust avaldav indiviid ise privilegeeritud olukorras, tajudes oma tahtepingutust vahetult, samal ajal kui teistele indiviididele tema tahtepingutuse taju kättesaadav ei ole. Seetõttu on ka tahtepingutuste struktuur, vaatamata tema kommunitseeritavusele, siiski isiklikuks reaalsuseks.

 

Tänapäeva traditsioonilises filosoofilises kõnepruugis nimetatakse kollektiivset reaalsust objektiivseks reaalsuseks, isiklikku reaalsust aga subjektiivseks reaalsuseks.

 

Struktuurmõtlemine ja kvaliteetmõtlemine

 

Struktuurmõtlemiseks nimetan ma sellist intellektuaalset aktiivsust, mis on suunatud struktuuridele. Taoline tegevus on sisult loogilis-matemaatiline mõtlemine. Struktuurmõtlemiseks on näiteks intellektuaalne tegevus, mis leiab aset arvutamisel, malemängimisel, matemaatiliste teoreemide tõestamisel, reaalteaduslike uurimisprobleemide lahendamisel, rajatiste, masinate, seadmete ja aparaatide projekteerimisel.

 

Kvaliteetmõtletniseks nimetan ma sellist intellektuaalset aktiivsust, mis on sihitud kvaliteetidele. Kvaliteetmõtlemiseks on enamus kunstiga seonduvast vaimsest aktiivsusest, inimkäitumise emotsionaalse motivatsiooni analüüs jms.

 

Struktuur- ja kvaliteetmõtlemine on teineteisest radikaalselt erinevad vaimse tegevuse liigid.

 

Struktuurmõtlemise kui struktuuridega manipuleeriva tegevuse operatsioonid on intersubjektselt kommunitseeritavad, s.t. ühe indiviidi poolt teistele indiviididele täielikult esitletavad, demonstreeritavad, "näidatavad". Seda mõtlemist saab seletada ja õpetada, ning reeglipärase tegevusena on ta formaliseeritav ja mehhaniseeritav. Seetõttu on struktuurmõtlemise protsess realiseeritav subjekti osavõtuta, näiteks küllaldaselt võimsa arvuti abil. Kvaliteetmõtlemine, mida oleks isegi õigem nimetada kaemuslikuks reaalsusetajumiseks, on kogetava reaalsuse komponentide ja nendevaheliste seoste kvalitatiivse sisu ja toime vahetu tunnetamine. Tulenevalt kvaliteetide mittekommunitseeritavusest on kvaliteetmõtlemine samuti rangelt isiklik - sellist mõtlemist ei saa teistele seletada ega saa seda ka keegi õpetada. (Nagu ei saa õpetada näiteks seda, kuidas saab end tahteliselt liigutada.) Kvaliteetmõtlemine pole mehhaniseeritav, sest ta analüüsib mentaalseid kvaliteete, mida teadvusetud arvutusseadmed ei valda. Kvaliteetmõtlemine on kardinaalselt kõrgemat liiki protsess kui struktuurmõtlemine.

 

Faktide teaduslikkuse kriteerium

 

Inimtunnetatava reaalsuse range lõhestatus objektiivseks ja subjektiivseks, ning kahe erineva mõtlemisliigi - struktuur- ja kvaliteetmõtlemise - olemasolu on andnud loogiliselt ideaalse võimaluse võtta nende erinevate reaalsuskomponentide ja mõtlemisliikide suhtes erinev hoiak.

 

Objektiivse reaalsuse nähtusi ja struktuurmõtlemist respekteeritakse igati. Objektiivse reaalsuse fenomenid loetakse vaieldamatuteks faktideks, millega teaduslik maailmakontseptsioon peab tingimata arvestama. Struktuurmõtlemist peetakse ainsaks korrektseks mõtlemiseks ning kõigiti piisavaks maailmast arusaamise jaoks, sest ta on küllaldane objektiivse reaalsuse kui abstraktse struktuuri analüüsiks.

 

Subjektiivse reaalsuse fenomenidesse suhtutakse aga kui millessegi sekundaarsesse, kui objektiivse reaalsuse ähmasesse ja iseäralikku kajastusse, mille kvalitatiivsest sisust ei anna midagi välja lugeda subjektiivset reaalsust esilekutsuva objektiivse reaalsuse kohta, nagu näiteks punase värvuse aistingu kvalitatiivsest sisust pole võimalik järeldada, et selle aistingu põhjuseks on teatud sagedusega elektromagnetiline kurgus. Seetõttu peetakse kvaliteetmõtlemist kasutuks maailma funktsioneerimise väljaselgitamisel.

 

Faktide teaduslikkuse nüüdisaegse kriteeriumi püstitajaks võib pidada Galileid, kes hakkas selgelt eristama nn. primaarseid kvaliteete (objektiivse reaalsuse struktuurseid karakteristikuid) nn. sekundaarsetest kvaliteetidest (mentaalsetest kvaliteetidest), ning leidis, et maailmast arusaamiseks on vaja uurida reaalsuse primaarsete kvaliteetide valdkonnas avalduvaid matemaatilisi seaduspärasusi. Sekundaarsete kvaliteetide ignoreerimine objektiivse reaalsuse vaatluslikul uurimisel on täiesti mõistlik, sest kollektiivreaalsuslike objektide jälgimisel tajutavad sekundaarsed kvaliteedid (näiteks Päikese värvuse kollasus) kuuluvad jälgiva subjekti teadvusse, mitte aga subjektiväliste objektide juurde.

 

Objektiivreaalsuslikud faktid on vaatluslik-eksperimentaalses plaanis väga usaldusväärsed, sest nad on kollektiivselt fikseeritavad ja intersubjektselt kommunitseeritavad. Objektiivse reaalsuse kui struktuursuse teoreetilise käsitluse meetodiks on range loogilis-matemaatiline analüüs. Seega on objektiivset reaalsust võimalik uurida eriti kindlalt. See on peamiseks põhjuseks, miks aja käigus leidis üha laialdasemat järgimist Galilei algatus asuda välja selgitama objektiivse reaalsuse matemaatilisi (kvantitatiivseid) karakteristikuid, milleks on näiteks füüsikaliste objektide geomeetriline paigutus, nende kiirused ja kiirendused, mitmesuguste väljade muutumiskiirus ajas sõltuvalt nende ruumilisest konfiguratsioonist jms. Levis mõistlik arusaam, et loodust tuleb taolisel usaldusväärsel meetodil uurida niipalju kui võimalik.

 

Maailma objektiivteaduslik uurimine kujunes väga viljakaks,  sest selgus, et  maailma ehituses ja  käitumises on   palju   suhteliselt   lihtsat   korrapära.   Veelgi   enam, kõigil juhtudel, kus objektiivse reaalsuse ajalise käitumise iseloom on  õnnestunud korralikult kindlaks teha, on see käitumine osutunud kas deterministlikult või statistiliselt rangelt seaduspäraseks. Sellest lähtudes püstitati materialistlikule maailmavaatele aluseks olev tees, et objektiivse reaalsuse dünaamika on läbinisti fatalistlikult seaduspärane, s.t. objektiivne reaalsus on olemuselt füüsikaline ehk materiaalne. Antud teesist tuletati, et objektiivse reaalsuse käitumise määrab ainuüksi objektiivne reaalsus ise, ning subjektiivne reaalsus on järelikult objektiivse reaalsusega teatud juhtudel kaasnev epifenomenaalne lisand, s.o. niisugune kõrvalnähtus, mis ei avalda füüsikalisele reaalsusele mingit mõju.

 

Vastavalt taolisele ettekujutusele maailma üldolemusest kinnistus järgmine seisukoht reaalsuse uurimise metoodikast: subjektiivse reaalsuse fenomenid on objektiivse reaalsuse protsesside puudulikud kajastused, mis on kollektiivsele vaatlusele kättesaamatud, ning maailma käitumise uurimisel pole seega vajadust ega mõtet pöörata tähelepanu sellistele kajastustele enestele, sest objektiivse reaalsuse nähtused ise on analüüsiks kättesaadavad, seejuures väga usaldusväärselt - kollektiivselt; sel põhjusel on arukas tunnistada teaduslikeks faktideks ainult kollektiivselt uuritavad objektiivse reaalsuse fenomenid.

 

Faktide maailmatunnetusliku väärtuse nüüdisaegne kriteerium on ebamõistlik

 

Niisiis, järeldus isikliku reaalsuse maailmatunnetuslikust tähtsusetusest on tehtud mitte selle reaalsuse enda analüüsi alusel, vaid kollektiivse reaalsuse uurimise põhjal. Kuid enne, kui hakata maailmatunnetuslikus tegevuses kõike isiklikreaalsuslikku üleolevalt ignoreerima, tuleks ikkagi igaks juhuks vaadata, mida see isiklik reaalsus sisaldab.

 

Isikliku reaalsuse fenomenidele tõsist tähelepanu pöörates selguks aga otsekohe materialismidoktriini paikapidamatus, sest üheks fundamentaalseks isiklik-reaalsuslikuks faktiks on kogemus tahtepingutuse kui isikliku reaalsuse ühe komponendi tegusast mõjust kollektiivsele reaalsusele. Seetõttu tuli materialistliku ideoloogia võidulepääsuks ja püsimajäämiseks kujundada halvustav suhtumine kõigesse isiklikreaalsuslikku, eriti aga kvaliteetmõtlemisse, mis on ka hiilgavalt õnnestunud. Kvaliteetmõtlemise diskrediteerimiseks kasutatakse asjaolu, et kvaliteetmõtlemise aktid on rangelt intiimsed ega ole intersubjektselt kommunitseeritavad. Kvaliteetmõtlemise kaitsjalt nõutakse, et ta demonstreeriks (seletaks, kommunitseeriks), milles selline mõtlemistegevus seisneb, kuna see pole aga võimalik, kuulutatakse kvaliteetmõtlemise teel saadud tõdemused fiktsiooniks, fantaasiaks, petlikuks tundeks vms., mis ei oma maailma-tunnetuslikku väärtust.

 

 

Kuid mitte millegagi pole põhjendatud kvaliteetmõtlemise alavääristamine üksnes selle pärast, et niisuguse mõttetegevuse areen on igal indiviidil isiklik, mitte aga kõigile ühine. Inimmõtlemise kõrgeima vormi — kvaliteetmõtlemise — juba pikka aega kestev täielik põlastamine, mis lähtub subjektiivse reaalsuse tühiseks pidamisest objektiivse reaalsusega võrreldes, on nüüdisaegse teadusliku maailmavaate poolt kultiveeritava antisubjektivistliku obskurantismi kõige süngem

avaldus. Inimpopulatsiooni kvaiiteetmõtlemisvõime kängumist panobjektivistliku teadusideoloogia ning materialistliku maailmavaate vohama pääsemise tagajärje! tuleb pidada nüüdistsivilisaisiooni tabanud intellektuaalseks katastroofiks.

 

Faktide maailmatunnetusliku väärtuse üle ei tohi otsustada mitte selle järgi, kas nad on kollektiivselt või individuaalselt kättesaadavad, ega ka mitte selle järgi, kas nad on loomult struktuurset tüüpi (matemaatiliselt kirjeldatavad, mõõdetavad) või kvalitatiivset laadi (arvude keelde mittetõlgitavad, mittemõõdetavad) Vaid faktide sisu alusel, selgitades nii struktuur- kui ka kvaliteetmõtlemist kasutades välja, kui olulised on need maailmatunnetuslikud järeldused, mida saab atntud faktidele toetudes teha. Faktide teaduslikkuse nüüdisaegne kriteerium, mille järgi subjektiivreaalsuslikke fakte ei loeta teaduslikeks nende subjektiivreaalsuslikkuse tõttu, on äärmiselt ebamõistlik.

 

Maailma süstemaatilisel uurimisel tuleb tingimata võtta arvesse ka subjektiivreaalsuslikud fenomenid, sest eksistentsi kvalitatiivne olemus ei saa põhimõtteliselt ilmneda objektiivse (kollektiivse) reaalsuse nähtustes, vaid ainult subjektiivse (isikliku) reaalsuse vallas.

 

Objektiivteadusliküle uurimisele pole kättesaadav maailma olemus

 

Objektiivseks reaalsuseks on vältimatult mingisugune abstraktne struktuur. Objektiivse reaalsuse kui struktuuri uurimise kõik mõeldavad tulemused avalduvad selle struktuuri iseärasuste, (näiteks ruumilise konfiguratsiooni ja ajalise dünaamika) matemaatiliste karakteristikutena, mis põhimõtteliselt ei saa väljendada eksistentsi olemuslikku (kvalitatiivset) sisu. Muu hulgas ei saa reaalsuse struktuuri ajalise käitumise iseloomust välja lugeda, on see käitumine fatalistlik (s.t. tahtest sõltumatu ning loodusseaduslikult paratamatu) või tahtevabaduslik, või ehk hoopis mingite üleloomulike jõudude poolt esile kutsutud.

 

 

Tänapäeval peetakse küll loomulikuks arvata, et kui reaalsuse struktuuri ajaline käitumine on lihtsal viisil ja universaalselt korrapärane, siis on see korrapära paratamatu ja taolist struktuuri omavaks reaalsuseks on fatalistliku dünaamikaga mateeria. Samuti arvatakse, et kui maailma uurimise käigus peaks kunagi leitama selline nähtus, mille struktuuri ajaline käitumine on komplitseeritud ja sihipärane, kuid ei allu kindlatele seadustele ega tulene ka keerulisest sisestruktuursest funktsioneerimisest, mis elementaartasemel on rangelt ja lihtsalt seaduspärane (nagu on näiteks arvutite dünaamika trigerite tasemel), siis tuleks tunnistada, et selle nähtuse kandjaks pole materiaalne substants, vaid mingisugune "vaim", "hing" või muu üleloomulikku tüüpi agent. Kuid kumbagi neist arvamustest pole võimalik veenvalt kaitsta. Sest ühest küljest, nähtuste korrapärane dünaamika ei pruugi olla sugugi fatalistlik, vaid hoopis tahtevabaduslik. Nii näiteks saab sotsiaalsete protsesside kulgemises ilmnevate seaduspärasuste aluseks väga hästi olla suure hulga indiviidide tahtevabaduslik käitumine. Ning teisest küljest, keeruline käitumine  ei

tarvitse olla tahtevaba, vaid võib olla ka fatalistlikult paratamatu. Sest kuidagi ei saa põhjendada, miks peaks paratamatu dünaamika olema (elementaartasemel) ilmtingimata lihtne ja seaduspärane.

 

Niisiis, kollektiivse reaalsuse kui struktuuri ajalist käitumist uurides saab kindlaks teha vaid selle käitumise seaduspärasusi, mitte aga tema olemuslikku iseloomu. Väär on laialt levinud uskumus, nagu oleks eksistentsi põhiolemus objektiivteaduslike uuringutega kindlaks tehtav või juba kindlaks tehtud. Ka materialistliku maailmakontseptsiooni õigsuses ega ekslikkuses pole võimalik kollektiivse reaalsuse uurimise teel veenduda. Objektiivse reaalsuse kui abstraktse struktuuri mis tahes karakteristikud, sealhulgas tema füüsikalise, keemilise, bioloogilise ja muud laadi loodusteadusliku (reaal-teadusliku, objektiivteadusliku) uurimise kõik senini saadud ning tulevikus saadavad tulemused on maailma olemusliku sisu suhtes täielikult neutraalsed: reaalsuse kvalitatiivne olemus ei saa neis põhimõtteliselt väljenduda.

 

Eksistentsi olemuslik iseloom saab ilmneda vaid subjektiivse kvaliteetiderikka reaalsuse valdkonnas. Antud essee kogu järelejäänud mahu ma kasutangi selle selgitamiseks, et isikliku reaalsuse teatud fundamentaalfenomenidest - tahtevabaduseaistingust ja siseidentsuse tajust - nähtuvad selgelt eksistentsi mõned olulised kvalitatiivsed iseärasused, millest muu hulgas järeldub, et nüüdisteaduslik doktriin maailma olemusest - loodusteaduslik-materialistlik maailmavaade - on ekslik. Kuna vastavad selgitused on rajatud isikliku reaalsuse analüüsile, tuleb kõigepealt osutada sellise analüüsi olulistele iseärasustele.

 

Subjektiivse reaalsuse analüüs

 

Subjektiivreaalsuslike fenomenide analüüsimine on kahes plaanis väga erinev tegevus objektiivreaalsuslike nähtuste uurimisest.

 

Esiteks, iga indiviid seisab isiklikreaalsuslike fenomenidega silmitsi üksinda ning otsustusi nende kohta saab teha ainult tema ise. Seetõttu on vastavate otsustuste korrektseks vormiks Mina-isiku seisukohalt esitatav arutlus. (Niisugused otsustused on siiski üld-tähenduslikud selles mõttes, et nendeni võib omaenda Mina-isiku positsioonilt jõuda iga subjekt.) Püüd analüüsida subjektiivset reaalsust kõrvaltvaataja "objektiivselt" positsioonilt võib kaasa tuua teatud subjektiivreaalsuslike nähtuste mittemõistmise.

 

Teiseks, enamik isiklikreaalsuslikke nähtusi on loomult kvaliteedid (värvused, maitsed, valuaistingud, tahtepingutused, väsimustunded jms.) ning nad on analüüsitavad kvaliteetmõtlemise abil. Et kvaliteetmõtlemise aktid pole intersubjektselt kommunitseeritavad, ei saa seda mõtlemist, erinevalt struktuurmõtlemisest, "selgeks õpetada". Nagu näiteks arusaamiseni, miks valuaisting on ebameeldiv, nii ka iga teise kvaliteet-mõtlemisliku tõdemuseni peab igaüks omal jõul jõudma.

 

Tahtevabaduse fenomen kui fakt

 

Tahtevabadust tuleb mõista kui subjekti võimet valida teatud piires käitumise (sh. mõttetegevuse) erinevate variantide vahel, mitte olla oma funktsioneerimises füüsikalise fatalistlikkuse, s.o. jäiga determinismi ja pimeda juhuslikkuse täielikus meelevallas.

 

Tahtevabaduse    olemasolu    avaldub    tahtepingutuse kogemuses.    Selles   veendumiseks   tuleb    oma   tahtepingutuse taju allutada kvaliteetmõtlemislikule analüüsile. Igaüks peaks siis märkama seda, et tema tahtepingutus pole mitte teatud aisting, mis on lihtsalt erinev teistest aistingutest (valutundest, soojustajust jms.), vaid et tahtepingutusel  on  niisugune  konkreetne  kvalitatiivne sisu, millest ilmneb, et tahtepingutus on algpõhjuseks kollektiivse reaalsuse teatud   nähtustele   -   omaenda tahtelisele   tegevusele.   See   äratundmine    on   niivõrd vahetu ja selge, et iga normaalse  mõistusega inimene peaks olema absoluutselt kindel vaba tahte  omamises. (Kui   Teil   on   raskusi   tahtevabaduse sisust   arusaamisega, siis püüdke ette kujutada, kuidas Te end tunneksite,  kui kogu  Teie käitumine oleks  läbinisti fatalistlik.  Mida tähendab kehategevuse  allumatus tahtele, kogeb iga inimene mõningal määral näiteks aevastamise korral ja südame töö näol. Mõelge ka näiteks sellele, mida   tunnevad   need   õnnetud,   kes   põevad   tantstõbe -  ajuhaigust,  mille  puhul  inimese  lihased tõmblevad kontrollimatult.)

 

Kuna materialistliku maailmakontseptsiooni aluseks on tees maailma käitumise täielikust fatalistlikkusest, siis järeldub tahtevabaduse kogemusest materialismi ekslikkus. Kahjuks ei tunnista nüüdisaegse hariduse saanud inimesed faktiks fundamentaalset isiklikku kogemust objektiivset reaalsust käsutava vaba tahte omamisest. Põhjuseks on siin tahtevabaduse isiklikreaalsuslikkus, kõike isiklikreaalsuslikku on aga õpetatud pidama epifenomenaalseks. Antisubjektivistliku ideoloogia võimuses olles ei peeta tahtevabaduse taju tõsiseltvõetavaks faktiks seepärast, et ta pole kollektiivselt kontrollitav ega tema kvalitatiivne sisu intersubjektselt kommunitseeritav. Ja nii väidetaksegi, et pole teada ühtegi fakti, mis seaks kahtluse alla materialismi õigsuse.

 

Tahtevabaduse isiklikreaaisuslikust kogemusest nähtub, et subjekti (indiviidi, elusolendi) üheks põhiatribuudiks on selline võime - mittefatalistliku vaba otsustuse ja valiku võime -, mille olemasolu nüüdisaegne teaduslik maailmavaade eitab. Kuid ühe teise isiklik-reaalsusliku fenomeni - siseidentsuse taju - alusel saab veelgi kindlamalt teha järelduse, et teadvust omavad indiviidid pole kirjeldatavad nüüdisteadusliku maailmakontseptsiooni kategooriates. Siseidentsuse tajule toetudes saab nimelt veenduda, et indiviidi "koostisse" kuulub peale tema materiaalse keha veel selline komponent, mille aluseks pole indiviidi keha ja selle funktsioneerimine, ning mille saatust ei määra seetõttu materiaalne reaalsus. Taolist komponenti sobib nimetada indiviidi hingeks. Nüüdisaegne teadus eitab hingede olemasolu, väites, et indiviidid pole midagi muud kui keerulise ehituse ning dünaamikaga materiaalsed süsteemid.

 

Hingede olemasolu indiviididel järeldub asjaolust, et subjekti siseidentsuse fenomenile ei saa leida füüsikalist alust, kuna pole olemas sellist ajaläbist (läbi aja säilivat) füüsikalist samasust (identsust), mis tähendaks rohkemat ajaläbisest samasugususest.

 

Ajaläbine "samasus" füüsikas

 

Füüsikalise maailma eksistents on täielikult kirjeldatud, kui on fikseeritud iga ajahetke füüsikaline situatsioon, s.t. kui on antud aegruumiline pilt sellest maailmast. Ajaläbise samasuse omistamine füüsikalistele nähtustele on füüsikalise reaalsuse aegruumilise pildi praktilises mõttes mõistliku liigendamise võte. Vastavat liigendamist võib teha mitmeti ning seetõttu pole põhjust arvata, et omistatavad ajaläbised identsused kajastavad midagi absoluutset.

 

Kui näiteks mingi arvuti demonteerida komponentideks ning panna ta uuesti kokku tagasi, kusjuures komponente tohib asendada teiste samasugustega, ja küsida siis, kas kokkupandud arvuti on sama mis esialgne, oleneb vastus sellest, kuidas määratleda arvuti samasus iseendaga. Arvutit võib pidada identseks esialgsega isegi siis, kui kas või kõik tema komponendid asendati uutega; võib tunnistada arvuti samaks ainult sel juhul, kui ta pandi kokku esialgsetest elementidest; võib väita, et remonteeritud arvuti pole ühelgi juhul samane esialgsega, kuna ta on vahepeal koost lahti võetud; võib isegi öelda, et ka pidevalt koosolev arvuti pole antud ajahetkel sama mis eelnevatel momentidel, sest arvuti olevikueksistents ei ole sama mis tema eksistents minevikuhetkedel. Arvuti ajaläbise identsuse kriteerium on kokkuleppe asi, ning mis tahes samasusväited ei lisa mingit täiendavat teavet arvutiga juhtunu üksikasjalikule kirjeldusele.

 

Objektiivse reaalsuse kirjeldamisel kasutatav samasus-kontseptsioon on sekundaarne mõiste, mis defineeritakse tavaliselt samasugususe ja ajalise pidevuse kui baasmõistete alusel. Füüsikalise reaalsuse ilmingute jaoks pole võimalik määratleda sellist ajas säilivat samasust, mis tähendaks rohkemat kui ajaläbine samasugusus. Väide, et mingi füüsikaline fenomen (osake, süsteem, protsess) on läbi aja üks ja sama, omab täpselt sama sisu, mis väidegi, et see fenomen on läbi aja ühesugune. Ajaläbise samasuse mõistet kasutatakse füüsikas ajaläbise samasugususe tähenduses.

 

Subjekti identsuse nüüdiskäsitlus

 

Ka subjektide ajaläbise säilimise käsitlemisel lähtutakse tänapäeval samadest arusaamadest, mis on võetud aluseks füüsikaliste süsteemide ajaläbise identsuse analüüsil. Taoline suhtumine subjekti ajaläbise samasuse probleemi tuleneb materialistlikust teesist, et mentaalne reaalsus on täielikult määratud materiaalse reaalsuse poolt, mis puhul maailmas oleva mentaalse reaalsuse ajaline struktuur saab omada ainult neid karakteristikuid, mida omab materiaalne reaalsuski. Sellise doktriini raames on ajaläbise samasuse omistamine subjektidele eksistentsi mentaalse komponendi ajalise struktuuri kajastamise võtteks ega lisa midagi vastava struktuuri täielikule fikseerimisele, milleks peetakse kõigi mentaalsete maailmade ammendavat kirjeldamist iga ajahetke jaoks osutamisega, millise materiaalse subjektikeha juurde iga mentaalne maailm kuulub. Nüüdisaegne teadus mõistab subjekti ajaläbise identsuse all mentaalse subjektimaailma ajaläbist samasugusust.

 

Kuid subjekti mentaalses maailmas on olemas teatud selgelt mõistetav ja üldiselt ka selgelt tajutav universaalne nähtus, millest ilmneb subjekti ajaläbise identsuse nüüdisteadusliku käsitluse ekslikkus. Niisuguseks nähtuseks on subjekti poolt omaenda teadvusliku eksistentsi ajaläbise iseloomu mõistmine, mida ma edaspidi lühiduse mõttes nimetan siseidentsuse tajuks. Püüan selgitada, milles see taju seisneb.

 

Subjekti siseidentsuse taju

 

Isikliku eksistentsi ajalise kestvuse taju on üldteada fenomen. Tema konkreetsete vormide spekter on väga lai, mis teeb antud taju üldise lihtsa määratlemise raskeks. Jõudmaks järelduseni, et siseidentsuse taju ei saa olla füüsikaliste protsesside kaasnähtuseks, piisab sellest, kui mõista antud taju kõige "puhtamat" kuju, millele ma järgnevalt osutan.

Subjekti ajaläbise samasuse taju kõige lihtsamaks vormiks on võrdlemisi  monotoonse elukäiguga   (nagu enamasti elukäik ongi) normaalse inimese arusaamine, et kui ta elu oma tavalist rada läheb, siis on ta olemas ka homme, ning homse jõudes saab ta selles ise veenduda. Isikliku eksistentsi ajaläbisuse fenomen, mis seisneb enda edasikestmise (elamise) tajumises ning mõistmises, mida tähendab selle edasikestmise lakkamine (omaenda surm), peaks olema küll igaühele väga hästi teada.

 

Subjekti ajaläbine samasus

 

Kui mingi mentaalset maailma omav füüsikaline süsteem, näiteks inimkeha või teadvusliku tehisintellektiga arvuti, lahutada aatomiteks (või muudeks osadeks), hiljem aga panna endist viisi kokku tagasi ja taastada tema dünaamiline olek, siis peaks vastavalt materialistlikule maailmavaatele olema restaureeritud ka selle süsteemiga kaasnev mentaalne maailm. Seejuures pole oluline, kas süsteem pandi kokku endisest ainest või võeti vajalikud aatomid mujalt, sest kõik ühte keemilist sorti aatomid on ühesugused. Nüüdisteadusliku subjektikäsitluse tasemele jäädes saab esialgse süsteemi A ja kokkupandud süsteemi X samasugususe ja samasuse kohta öelda vaid sedasama, mida teadvusetute süsteemide korralgi, ja nimelt: X ja A on samasugused; kas lugeda X ja A üheks ja samaks indiviidiks või mitte, on kokkuleppe asi; mis tahes samasusväited X ja A kohta ei lisa midagi kogu võimalikku tõde X ja A "sugulusest" väljendavale konstateeringule, et X ja A on ühesugused.

 

Kuid indiviidide mentaalse maailma üheks üldaspektiks on siseidentsuse taju, millele toetudes saab subjektide jaoks teha seda, mis materiaalsete süsteemide korral pole võimalik - määratleda subjekti absoluutse (mittekonventsionaalse) ajaläbise samasuse. Selle samasusmääratluse põhimõttele osutamiseks kasutan   ma   ülalkirjeldatud   sündmustikku   subjektikeha   A äralõhkumisest ning sellele järgnevast samasuguse keha X kokkupanemisest. Kui keha A käsutanud subjekti elu jätkub keha X valdajana, on keha X omav subjekt samane keha A omanud subjektiga. Kui keha A käsutanud subjekti elu ei jätku keha X valdajana, ei ole keha X omav subjekt samane keha A omanud subjektiga.

 

 

Nüüdisteadus ignoreerib subjekti ajaläbise siseidentsuse fenomeni, sest see fenomen on isiklikreaalsuslik. Teised indiviidid ei saa kuidagi kindlaks teha, kas näiteks pärast minu keha hävitamist ja selle taastamist olen taastatud keha valdajaks mina või on selleks keegi teine minuga samasugune (s.t. samasuguse mentaalse maailmaga ja mälu sisuga) subjekt, ehk kui magamise ajal või isegi ärkvelolekus mina kui subjekt lakkaksin eksisteerimast, minu keha hakkaks aga käsutama minuga samasugune subjekt, siis ei saaks ka sellist "võimuvahetust" tuvastada ükski teine indiviid. Minu jaoks on aga erinevus selle vahel, kas ma antud keha valdajana elan või olen ma surnud ja antud keha valdajana elab keegi teine, nii suur erinevus, kui mingi erinevus minu jaoks üldse olla saab.

 

 

Subjektikäsitlusel ei tohi ajaläbist samasust segi ajada ajaläbise samasugususega, nagu seda nüüdisteadus kahjuks teeb. Subjekti ajaläbine samasus on samasus selle mõiste tõelises tähenduses, mitte aga samasugususe tähenduses.

 

Subjekti "tuum" ei saa olla materiaalne

 

Kuigi subjektikeha täielikust füüsikalisest samasugususest kahel erineval ajahetkel ei järeldu vältimatult, et seda keha valdab neil erinevatel momentidel üks ja sama subjekt, võib ikkagi küsida: ehk on tegelikkus siiski just niisugune, et materiaalse subjektikeha ühesugused füüsikalised olekud kutsuvad esile ühesugused mentaalsed maailmad, mis kuuluvad alati ühele ja samale subjektile? Väga tugeval loogilisel põhjusel on vastus sellele küsimusele kategooriline ei, sest kui väide, et nii- ja niisugune füüsikaline süsteem genereerib alati ühe ja sama kindla subjekti, oleks õige, siis peaks saama indiviidile-partikulaarile (konkreetne subjekt A) osutada üldmõiste-universaali (teatud konfiguratsiooni ja dünaamilise olekuga füüsikaline objekt) abil, mis on loogiliselt võimatu, kuna konkreetset subjekti saab olla ainult üks, teatud konstruktsiooniga materiaalseid kehi saab samaaegselt olla aga palju. Seda loogilist põhjust püüan ma esitada veelgi arusaadavamalt ühe konkreetse näite varal.

 

Kujutlegem, et inimkeha redublitseeritakse, s.o. ühe lõhutud inimkeha asemel taastatakse kaks lõhutuga ühesugust keha. Selleks vajalikku ainet jätkub maailmas küllaga, pealegi on kõik ühte keemilist sorti aatomid ühesugused, nii et pole mingeid põhimõttelisi takistusi inimkehast kahe ühesuguse koopia tegemiseks. Tehtagu selline operatsioon minuga. Jättes kõrvale äärmiselt ebausutava võimaluse omada korraga kahte keha (mis tähendaks kahe keha aistingute samaaegset valdamist ja ühe tahte abil kahe keha käsutamist), võib olla kindel, et vähemalt üks (s.o. kas üks kahest või nii üks kui ka teine) neist operatsioonijärgsetest dublikaatkehadest ei saa kuuluma minule. Kui pärast operatsiooni just selline keha jäetakse alles, teine aga hävitatakse, siis olen ma igal juhul surnud, edasi elama jääb aga keegi teine, minu kehaga samasuguse keha valdajaks saanud subjekt. Minu materiaalse keha täielik taastamine ei garanteeri seega minu edasielamist taastatud keha valdajana.

 

Ei materiaalse subjektikeha ega mentaalse subjekti-maailma ajaläbine samasugusus saa tegelikkuses tagada subjekti ajaläbist samasust. Nüüdisteaduslik subjekti-käsitlus, mis ignoreerib subjektikeha ajaläbise samasugususega mitte tagatavat subjekti ajaläbise samasuse fenomeni, on rängalt puudulik.

 

Indiviidil on mittemateriaalne hing

 

Kui ma pärast seda, kui minu keha on ära lõhutud ja seejärel mitmes eksemplaris taastatud, elan edasi ühe taastatud keha valdajana, siis on see keha mingis olulises mõttes "väljavalitu" ühesuguste kehaeksemplaride hulgast. Taoline väljavalitus seisneb selles, et just antud kehas olen jälle kohal "mina" - esialgse keha valdaja. Kui ma aga pärast operatsiooni ei käsuta ühtegi taastatud keha, siis pole "mind” mitte üheski neist kehadest. Niisuguses tähenduses mõistetud "mina” pole põhimõtteliselt võimalik taandada mitte millelegi materiaalsele (ka mitte materiaalsetele protsessidele), sest nii esialgne kui ka kõik uued indiviidid on oma materiaalselt struktuurilt ja funktsioneerimiselt ühesugused, komponenti "mina" saab sisaldada aga ainult osa indiviide (esialgne ja võibolla üks uutest). Järelikult peab minu kui indiviidi koosseisu kuuluma mingisugune mittemateriaalne ja materiaalselt mittegenereeritav komponent (faktor, agent), mille puudumise tõttu materiaalsetes subjektikehades need kehad pole minu kehad ja mille "kohaloleku" tõttu ühes neist kehadest see keha kuulub minule. See komponent ongi minu kui subjekti ajaläbise samasuse kandjaks; õigupoolest - see komponent olen mina ise kui oma eksisteerimist tunnetav teadvuslik subjekt. Niisuguse materiaalselt genereerimatu (ja seega ka füüsikalisel teel hävitamatu) mittemateriaalse agendi nimetusena on mõistlik kasutada traditsioonilist terminit "hing", hoidudes seejuures antud terminiga tähistatavale mõistele omistamast mitmesugust argiuskumuslikku konkreetset sisu.

 

Subjektiivse reaalsuse vallas toimuva fikseerimiseks tuleb peale mentaalsete maailmade kirjeldamist ja viitamist, millise subjektikehaga mingi mentaalne maailm on seotud, lisaks veel tingimata osutada, millises subjektihinges iga kirjeldatud mentaalne maailm realiseerub. Hingede olemasolu eitav nüüdisteaduslik subjektikäsitlus seda teha ei saa ning on seetõttu parandamatult puudulik. Näiteks on pärast minu keha redublitseerimist ja ühe dublikaatkeha hävitamist kujuneva olukorra nüüdisteaduslik kirjeldus olulises osas ebatäielik, sest väitest, et elamajäänud indiviidil on samasugune keha ja mentaalne maailm nagu minul enne operatsiooni, ei selgu, kas ma elan edasi uue keha valdajana või mitte.

 

Niisiis, iga subjekti kui üksiku (partikulaari) eksistentsi ja ajaläbise samasuse aluseks on tema mittemateriaalne hing, seejuures niisugune, mille olemasolu ei ole määratud materiaalse reaalsuse poolt, sest materiaalse subjektikeha teatud konstruktsioon ja funktsioneerimisdünaamika ei saa olla aluseks partikulaarsele "mina"-le sel fundamentaalsel loogilisel põhjusel, et ühesuguseid materiaalseid kehi võib olla mitu, "mind" aga mitte rohkem kui üks. Loodusteaduslik-materialistlik maailmavaade, mis kategooriliselt eitab materiaalsest reaalsusest sõltumatu mittemateriaalse reaalsuse olemasolu, on järelikult ekslik. Oma ekslikkust ei saa objektiiv-teaduslik maailmakäsitus kahjuks ise märgata, sest ta ei pööra põhimõtteliselt tähelepanu ei subjekti siseidentsuse tajule ega tahtevabaduse kogemusele, kuna need fenomenid on isiklikreaalsuslikud. Tüüpiliseks panobjektivistliku mõttepiiratuse ilminguks on ka üldlevinud arvamus, nagu poleks subjektihingede olemasolusse uskumiseks mingit alust seetõttu, et teaduslike uuringutega pole hingi leitud, et ühtki hinge ei olevat nähtud.

 

Kas hinge on võimalik näha?

 

Nii nagu indiviidi mentaalne maailm, nii on ka tema hing tajumiseks kättesaamatu teistele indiviididele: tajuda saab ainult omaenda hinge. Igaüks tajub oma hinge kui teatud "ruumi", teatud "mahutit", milles ilmnevad ja on ühele subjektile kuuluvuse kooseksisteerimis-vahekorras kõik tema erilaadsed teadvusnähud: aistingud, emotsioonid, hallutsinatsioonid, kujutlused, unenäod, tahtepingutused jms. . Just olendi hinges ilmneb ka visuaalruumiline pilt maailmast. (Kahjuks peab enamik inimesi naiivsete realistidena ekslikult subjektiivreaalsuslikku tajumuslikku ruumi objektiivreaalsuslikuks füüsikaliseks ruumiks.) Hing on tajutav tema sisu kaudu, milleks on indiviidi teadvuslik eksistents, tema mentaalne maailm. Mis tahes tajumusele omaselt avaldub muidugi ka hingetajus vaid hinge nähtumuslik külg, kaugeltki mitte tema täielik sisu, tema sügavam olemus.

 

Nii nagu oleks suureks nõmeduseks eitada mentaalsete fenomenide eksisteerimist selle põhjendusega, et subjekti mentaalne maailm pole objektiivteaduslikult uuritav ega isegi tema olemasolu kindlaks tehtav teiste indiviidide poolt (sh. füüsikalise aparatuuri abil), nii on ka sama suureks nõmeduseks eitada hinge olemasolu elusolendeil selle põhjendusega, et objektiivteaduslike vaatluste abil pole avastatud midagi niisugust, mida võiks pidada subjekti hingeks. Hinged on olemuselt mentaal-reaalsuslikku tüüpi ning pole seetõttu põhimõtteliselt objektiivsele (kollektiivsele) uurimisele kättesaadavad. Äärmusobjektivstlik (füsikalistlik) doktriin, et kõik eksisteeriv peab olema kollektiivselt jälgitav, on ekslik. Taolise objektivismi üheks markantseks ilminguks on nende inimeste mõtteviis, kes usuvad küll mittemateriaalsete hingede olemasolusse, kuid loodavad hingede ilmsikstulekule mingite "uduste pilvekeste" või muude kollektiivselt vaadeldavate, seega "materiaalset nägu" moodustistena.

Hing on tajutav, kuid mitte kollektiivreaalsusliku, vaid isiklikreaalsusliku fenomenina.

 

* * *

 

Selliste ümberlükkamatute isiklikreaalsuslike faktide olemasolu, millest ilmneb nüüdisteadusliku maailmavaate ekslikkus, sunnib hoolikamalt vaagima antud maailmavaate tõesuse põhjendamiseks tänapäeval esitatavate argumentide tugevust. Vastavaid põhiargumente on kolm ning lühisõnastuses kõlavad nad järgmiselt.

 

"Kogu teadusliku uurimuse kogemus näitab, et maailma dünaamika allub rangelt loodusseadustele. Järelikult on fatalistlik, s.t. tahtest sõltumatu ka elusolendite ajude funktsioneerimine".

 

"Tahtevabaduslikkus   avalduks   maailma   füüsikalisse  . dünaamikasse    vahelesegava    mittefüüsikalise    müstilise võõrmõjuna,   mistõttu   tahtevabaduse   olemasolu   tuleb eitada    samavõrd,    kuivõrd    eitatakse    mittefüüsikaliste jõudude olemasolu".

 

"Suure Paugu järgses maailmas täiesti kindlasti elu polnud, seega oli maailm siis faktiliselt puhtmateriaalne ning järelikult on mateeria igal juhul vähemalt geneetiliselt teadvuse suhtes primaarne".

 

Loetletud argumentide põhjalikumal uurimisel selgub, et  kõik nad on tegelikult vaidlustatavad. Käesoleva essee piiratud maht ei võimalda siinkohal vastavat analüüsi ära tuua. Materialistliku maailmavaate õigsuse tõestu seks käsutatavate teeside nõrkused on autori poolt esile toodud "Tartu Tähetorni Kalendri" 1990. ja 1991. aasta Isades avaldatud kirjutistes "Materialistlik vaimu

pimedus kui teaduse arengut pärssiv tegur" ja "Teispool materialismi".