{T. Viik, 2009 käsikiri}

Pierre Louis Moreau de Maupertuis - korsaari pojast nii Pariisi kui Berliini Akadeemiate Presidendiks

Maupertuis nimi oli mulle tuttav juba ülikoolipäevilt, sest füüsikas õpetati meile siis Maupertuis vähima mõju printsiipi. Ja kuigi see printsiip on suurepärane relv paljude füüsikaprobleemide lahendamiseks, jäi see nimi kuhugi sadade teiste nimede taha pikkadeks aastateks oma aega ootama. See aeg tuli siis, kui ma vanemas eas hakkasin huvi tundma meie kuulsate eelkäijate vastu. Kõigepealt oli Friedrich Georg Wilhelm Struve see, kelle elust ja tegemistest hakkasin ma huvituma. Ennekõike muidugi tema kuulsast ettevõtmisest - suure meridiaanikaare mõõtmisest Hammerfestist Põhja-Norras kuni Staraja-Nekrassivkani Doonau suudmes. Nii viis mind see huvi Struvele teed rajanud Maupertuis'ni.

Ning last but not least, tänavu juulis (2009) möödus 250 aastat Maupertuis surmast.

Lapsepõlv ja noorusaeg

Pierre Louis Moreau sündis 28. septembril 1698. aastal Prantsusmaal Bretannias, St Malo linnas. See oli aeg, kus suurriigid ergutasid oma jõukaid kodanikke laevu muretsema ja teiste riikide laevu röövima, et vaenlasele majanduslikke hoope jagada. Prantslased nimetasid seda guerre de course, inglased privateering ja mida eesti keelde võiks tõlkida kui korsaarlust ja mille ametlik definitsioon oleks sõja ajal valitsuse loal vaenlase kaubalaevade ründamine ja kaaperdamine eraomandis olevate laevadega. Korsaarlus oli kõrges hinnas, seda enam St Malos kui mereäärses linnas. Sageli oli võimatu vahet teha, kas tegu on kaupmehe või korsaariga ning enamasti oldi mõlemad. Ja pole mitte võimatu, et neis meestes lõi välja sajanditetagune viikingite veri, sest paljud viikingid jäid omal ajal Bretanniasse elama.

Pierre Louis Moreau de Maupertuis

Pierre Louis isa Renè Moreau oli üks edukamaid korsaare - tal oli 40 kuni 50 kahuriga korsaarilaev ning kuningas nimetas ta Kaubandusnõukogu liikmeks. Ühtlasi oli ta Bretannia provintsiaalstaatide liige (see oli kolme seisuse esindus, mis töötas paralleelselt provintsi parlamendiga “vana režiimi” ajal, so Valois' ja Bourbonide dünastia ajal XIV kuni XVIII sajandini). Kui Renè Moreau abiellus Jeanne-Eugénie Baudran'iga - teise eduka korsaariperekonna tütrega, siis kasvas ta mõjukus veelgi. Kõige selle eest (või selle tõttu) annetas Päikesekuningas Louis XIV isale veel enne vanima poja Pierre Louis sündi päritava aadlitiitli ning ta sai õiguse lisada oma nimele aadlitiitlit tähistava de Maupertuis. Aadlikirja lõpus väljendas kuningas lootust, et pojad järgnevad isa eeskujule. Pierre Louis puhul see siiski nii ei läinud, kuigi ta oli kogu oma elu väga huvitatud meresõidust ja navigatsioonist ning oma reisidel eelistas ta - kui vähegi võimalik - liikuda vee peal. Lisaks kõigele lõpetas Rijswijki rahu 1697. aastal Üheksa-aastase sõja ja üksiti korsaarluse, küll ainult selleks korraks.

Korsaarilaev “La Confiance'i” edukas rünnak Robert Surcouf'i juhtimisel

Ida-India kompanii laevale “Kent” 7.10.1800

Peres oli kolm last, kuid ema jaoks oli olemas vaid Pierre Louis. Ema lausa jumaldas teda ning lapsele ei keelatud midagi, mistõttu Pierre Louis noorem vend hakkas teda sügavalt vihkama.

1714. aastal saadeti Pierre Louis õppima Collège de la Marche'i Pariisis. Kuuskümmend aastat varem oli selles kuulsas kolledžis õppinud ka filosoof ja oratoriaan Nicolas Malebranche, kes püüdis tõestada Jumala aktiivset rolli inimese elus. Pierre Louis hakkas õppima seal filosoofiat, kuid kahe aasta pärast nõudis ema, et ta pöörduks tagasi kodulinna. Ta hakkas õppima seal muusikat, kuid varsti sai selgeks, et ta tulevik saab olema seotud matemaatikaga.

Renè Moreau perekond

Tundus, et merevägi oleks olnud sellisele noormehele kõige õigem koht karjääri teha, kuid ema leidis selle liiga ohtliku olevat ja keelas kategooriliselt mereväest isegi mõelda. Isa otsustas siis ratsaväe kasuks ja nii sai Pierre Louis'st kuninglike musketäride leitnant (nn mousquetaires gris, siis hobuste värvi järgi. Kardinali musketäridel olid mustad hobused.) Nii astus Pierre Louis 1718. aastal musketäride La Roche Guyon'i rügementi, mis paiknes Lille'is. See oli amet, millest unistasid paljude tolleaegsete aadlike pojad. Ja kuigi nelja aasta pärast oli Pierre Louis tõusnud musketäride kapteniks, ei rahuldanud see sõjamehe amet teda.

Friedrich Suure flöödikontsert Sanssoucis (Adolph von Menzeli maal)

Edasi kohtame Pierre Louis'd (edasi Maupertuis) Pariisi kohvikutes ja salongides, kus tollal elati intensiivset intellektuaalset elu ja kus teravmeelsus (esprit) oli lipukirjaks. Ta sai sõbraks romaani- ja näitekirjaniku Pierre de Marivaux'ga, kelle komöödiaid sageli mängiti nii Comédie-Française's kui ka Comédie-Italienne'is. Tema sõprade ringi kuulusid ka poeet ja näitekirjanik Antoine Houdar de la Motte ning matemaatik Joseph Saurin, kes oli esimene, kes näitas, kuidas kõvera puutujaid saab matemaatilise analüüsi abil leida. Maupertuis oli juba varem matemaatika vastu huvi tundnud, kuid nüüd, vanema kolleegi juhatusel muutus tema huvi kiindumuseks. Kui nüüd tänapäeval sinna minevikku tagasi vaadata, siis võib täie kindlusega väita, et salongikultuuril oli paljude Prantsusmaa teadlaste kujunemises erakordselt suur tähtsus, sest tekkinud suhtlusvõrgustik - sageli kaunite aadlidaamide abil - aitas leida soodsaid positsioone ja üldse elus läbi lüüa.

Teadustöö algus

Maupertuis valiti Teaduste Akadeemia assotsieerunud liikmeks 1723. aastal, mis ei läinud mitte ilma tugeva lobitööta ja kaugeltki mitte ilma akadeemiaga tegeleva ministri Jean-Frédéric Phélypaux de Maurepas toetuseta. Pariisi TA oli saanud 1699. aastal oma põhikirja ja edasi töötas ta korporatiivsel kujul kuninga ning tema ministrite kaitse ning juhendamise all, kuigi tal polnud nii suurt autonoomiat kui ülikoolidel ja ametigildidel. Akadeemias kehtis range hierarhia, teadlased olid jagatud kuude klassi sõltuvalt uurimisobjektist, ja tähtsuse järgi kategooriatesse alates honoreeritutest kuni vanemate pensionärideni (mitte meie tänapäevases mõttes) ja edasi assotsieerunute ja liitunuteni. Igal kategoorial olid täpselt defineeritud kohustused ja privileegid.

Johann Bernoulli

Honoreeritute kategooria koosnes amatööridest või teaduse patroonidest kõrgvaimulike, aadli või valitsusametnike kõrgemast ešelonist. Nad ei võtnud akadeemia koosolekutest regulaarselt osa, vaid ilmusid oma nähtavuse huvides enamasti vaid iga poole aasta takka toimuvatele avalikele koosolekutele. Mis puutub akadeemikute tasustamisse, siis kuuekümnest tegutsevast akadeemikust vaid 20 said pensioni, mis oli sisuliselt töötasu.

Maupertuis publitseeris juba 1724. aastal oma esimese teadustöö Muusikariistade kujust, milles uuris muusikariista kuju mõju selle kõlale. Edasi järgnesid artiklid maksimumide ja miinimumide kohta 1727.a. ning matemaatiliste kõverate kohta 1727., 1728. ja 1729. aastal.

Kuid mitte ainult matemaatikast polnud Maupertuis huvitatud. Ta töötas sekretärina looduseuurija, abee ja akadeemiku Jean Paul Bignoni juures, kes mängis suurt rolli prantsuse teaduses XVII ja XVIII sajanditel, asutades ajakirju ja olles kuninga preester ja raamatukoguhoidja. Maupertuis looduseuurijalikku vaatlejaannet näitab selgesti tema artikkel salamandritest. Pariisi akadeemia vaidles sel ajal tuliselt selle üle, kas Leibnizi pakutud vis viva, siis mv2 või Descartes'i liikumishulk mv, on jäävad suurused liikumises. Selle vaidluse kõrgajal, 1728. aastal külastas Maupertuis Londonit ja selle kolmekuulise visiidi käigus tutvus ta suure hulga inglise matemaatikutega, kelle hulgas olid mitmed Prantsusmaalt põgenenud hugenotid. Abraham de Moivre'i soovitusel valiti ta Kuningliku seltsi liikmeks.

Selleks et laiendada oma matemaatikaalaste teadmiste ringi, läks Maupertuis Baselisse, Johann Bernoulli juurde õppima, olles enne seda küsinud maestro käest nõu, kuidas tõlgendada kõverate omadusi käänu- ja katkevuspunktides. Sest L'Hôpital'i raamatust Analyse des infinimens petits polnud ta vastust saanud. Muidugi teadis Maupertuis, et praktiliselt kõik ideed selles raamatus olid Bernoulli omad - selline oli olnud leping, kui L'Hôpital Bernoulli oma õpetajaks palkas.

Maupertuis matrikuleerus Baselis 30. septembril 1729 ja veetis kogu sessiooni Johann Bernoulli majas elades, saades suureks sõbraks vana Bernoulli poja Johann Bernoulli IIga. Tuleb öelda, et Maupertuis sai Baselis suurepärase hariduse - ta õppis tundma Descartesi'i keeriste teooriat Päikesesüsteemi ehituse selgitamiseks ja samuti Gottfried Wilhelm Leibnizi vaateid mehhaanikale, sest Johann Bernoulli oli Leibnizi kindel toetaja tema vaidluses Newtoniga. Siiski tunnistas Bernoulli Newtoni gravitatsiooniteooriat ülesannete lahendamise metoodika mõttes, kuid kuna Newton oli jätnud oma teooria sügavama selgituseta, siis oli isegi loomulik, et Bernoulli seisis Leibnizi selja taga. Sest kuidas saab üks keha teist mõjutada, kui nende vahel on vaakuum? Maupertuis oli Pariisis tagasi 1730. aasta juulis ja ta hakkas publitseerima töid mehhaanikast, kasutades kõike seda, mida ta Baselis oli õppinud. Ta omandas kiiresti laia profiiliga teadlase maine, eriti kui oli avaldanud oma esimesed tööd astronoomiast ja diferentsiaalvõrranditest.

Gottfried Wilhelm von Leibniz

1732. aastal avaldas ta artikli ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society of London, mis käsitles pöörlevaid kehasid, eriti aga Saturni rõngaid, mida Maupertuis pidas Saturni poolt haaratud komeedi sabaks. See huvitav töö sisaldas mõningaid vigu, mis näitasid, et Maupertuis polnud täielikult aru saanud Newtoni gravitatsiooniteooriast, kui see kirjeldab raskusvälja tahke

keha sees.

Samal aastal kuulutas ta end Newtoni gravitatsiooniteooria toetajaks, avaldades suure töö Figures des astres. See oli suur julgustükk, sest nagu öeldud, Prantsusmaal oli valitsevaks Descartes'i keeriste teooria, mis aga oli ainult kirjeldav ega sobinud konkreetsete ülesannete lahendamiseks. Nii oli Maupertuis sukeldunud ka XVIII sajandi ühte suuremasse vaidlusse, mis

käsitles Maa kui planeedi kuju - kas Maa on nagu sidrun poolustelt välja venitatud või nagu apelsin poolustelt kokku surutud. Newton oli oma teooria abil juba tõestanud, et Maa on apelsinikujuline, kuid ega Prantsusmaal teda ei usutud, sest Pariisi observatooriumi direktor ja astronoomide Cassini-dünastia rajaja Giovanni Domenico Cassini oli väitnud Descartes'i keeriste hüpoteesile toetudes vastupidist. Ja teda usuti kaugelt rohkem kui mingit inglasest Newtonit!

Giovanni Domenico Cassini

Vaidlus oli väga tõsine, sest 1718. aastal oli Jacques Cassini Pariisi akadeemias väitnud, et kaheksa järjestikuse kaarekraadi pikkused vähenevad pooluse suunas - seega on tegu sidruniga. Samal ajal aga oli Christiaan Huygens, toetudes Descartes'i keeriste teooriale (!) arvutanud, et Maa peab olema poolustelt lapik, tehes seda pendlikatsete alusel - ekvaatoril oli raskusjõu

mõju väiksem kui Pariisi lähedal.

Apelsin või sidrun?

Pariisi Akadeemia luges oma pühaks kohuseks see vastuolu lahendada ja tolleaegsesse Peruusse (praegu Ekuador) saadeti 1735. aastal Louis Godini juhtimisel ekspeditsioon, mis pidi mõõtma, kui pikk on ekvaatori lähedal üks kaarekraad mööda meridiaani (ekspeditsiooni kuulusid veel Maupertuis' suur sõber Charles Marie de la Condamine ning Pierre Bouguer). Kuna Pariisi lähedal

oli selline mõõtmine juba Cassini juhtimisel tehtud, siis oleks nende mõõtmistulemuste võrdlemine kohe selguse toonud - kui kraad ekvaatori juures on pikem, on Maa sidrun, kui lühem, siis apelsin!

Lapimaa ekspeditsioon

Maupertuis nägi siin suurepärast võimalust pääseda rambivalgusesse - kui saata ekspeditsioon ka pooluselähedasse piirkonda kaarekraadi mõõtma, oleks tulemus palju kindlam, seda enam, et ta kahtles Cassini mõõtmiste täpsuses. Ekspeditsioon tähendas aga raha ja seda oli vaja palju. Siin tulid kasuks Maupertuis muusikaõpingud, sest ta otsustas rahasaamiseks hakata mõjutama

tolleaegset Prantsuse laevastiku sisulist juhatajat de Maurepas'd, tehes talle visiite ja lõbustades teda kitarrimänguga.

Maupertuis meridiaanikaare mõõtmine Lapimaal

Selline lähenemine osutus edukaks ja kaks aastat pärast Godini ekspeditsiooni algust, 2. mail 1736 lahkus laev Le Prudent Dunkirkist Rootsi poole. Pardal oli akadeemia liikmed Maupertuis, Alexis-Claude Clairaut, Charles Étienne Louis Camus, Pierre Charles Le Monnier ning rootslane Anders Celsius, rääkimata ekspeditsiooni sekretärist de Sommereux'st, joonestajast d'Herbelot'st, krahv Cronhielmist, doktor Litheniusest ning vaatlejast ja preestrist Reginaud Outhier'st. Stockholmi jõudsid nad 21. mail, kus neid paari päeva pärast esitles kuningale Prantsusmaa saadik krahv de Casteja, ja alles 6. juunil reisisid nad edasi põhja poole. Nad lõid üles laagri Soome ja Rootsi piiril Torneå's ning viisid läbi eduka trigonomeetrilise mõõtmise, hoolimata, nagu nad ise ütlesid “sääskede kohutavatest rünnakutest suvel ja karmi pakase näpistamisest talvel”.

Tagasiteel elasid nad üle laevaõnnetuse Botnia lahe Piteå saarestikus - nende laev hakkas lekkima ja tüürimees otsustas laeva randa ajada, olles enne laeval olnud laualasti üle parda saatnud. Kõik inimesed pääsesid ja nad suutsid päästa samuti vaatlustulemused ning instrumendid. Ka laev saadi hiljem töökorda.

Maupertuis esines Pariisi Akadeemia ees 20. augustil 1737, kus teatas, et tema mõõtmised kinnitavad seda, et Maa on poolustelt lapik.

250 aastat hiljem

Miks valis Maupertuis oma mõõtmisteks kõikidest kohtadest just Lapimaa, sest juttu oli olnud ka Islandist? Saatuse tahtel oli noor rootsi teadlane Anders Celsius just sel ajal Pariisis ennast täiendamas ja kuulnud Maupertuis plaanist, pakkus välja idee teha triangulatsioon Botnia lahe saartel. Kui Maupertuis kohale jõudis, siis selgus tõsiasi, et see kogunisti võimatu oli, sest saared olid

madalad ja signaalid oleks pidanud väga kõrged olema. Kuid Torneå jõe org pakkus suurepärase võimaluse mõõtmised ära teha. Esiteks voolab jõgi peaaegu täpselt mööda meridiaani põhjast lõunasse ja teiseks on jõe mõlemal kaldal sobivaid künkaid suhteliselt madalate signaalide püstitamiseks.

Maupertuis tegi oma ekspeditsioonist ja selle suurepärastest teadustulemustest tõelise meediasündmuse - kirjutas raamatu Sur la Figure de la Terre ja esines loengutega, materdades seejuures halastamatult Cassinit selle “sidruni” pärast. Tõsi, mõnevõrra kahandasid Maupertuis võidurõõmu Rootsist aasta pärast ekspeditsiooni Pariisi jõudnud õekesed Elisabeth ja Christine Planströmid, kelle isa majas osa ekspeditsiooni liikmeid olid peatunud ja ilmselt siis tüdrukutele Pariisist imeasju kokku tõotanud (tõsi ta on, et Maupertuis oli Christine'le isegi luuletuse pühendanud). Maupertuis koos oma sõpradega nägi palju vaeva tüdrukute elu korraldamisega, sest Rootsi tagasi ei tahtnud nad mitte mingil juhul minna.

Taas teadustööl

1739. aastal sõbrunes ta lähemalt tolle aja harituima naise Gabrielle Émilie Le Tonnier de Breteuil du Châtelet ja tema armukese François Marie Arouet'ga, kes on rohkem tuntud suure valgustaja Voltaire'i nime all. Maupertuis veetis üsna palju aega nende kodus Cirey's, õpetades naisele geomeetriat. Mõnedel andmetel olid nendevahelised suhted üsnagi mittegeomeetrilised.

Gabrielle Émilie Le Tonnier de Breteuil du Châtelet

Maupertuis suhted Johann Bernoulliga halvenesid pärast seda, kui Maupertuis kuulutas end Newtoni pooldajaks. Nüüd püüdis ta neid suhteid parandada Bernoullile küllasõiduga Baselisse, kus ta sõbrunes üha enam Johann Bernoulli pojaga, kes kannab sama nime (siis Johann Bernoulli II, aga oli veel ka selle mehe poeg Johann Bernoulli III. Lüürilise kõrvalepõikena olgu öeldud, et Johann Bernoulli II pojapojapojapoja, kuulsa saksa proosakirjaniku, luuletaja, esseisti ja kriitiku Hermann Hesse vanaisa Carl Hermann Hesse töötas aastatel 1833 - 1885 Paides maakonnaarstina. Siin sündis ka Hermann Hesse isa Johannes).

1739. aastal andis de Maurepas Maupertuis'le kopsaka palga, mille eest too pidi töötama navigatsiooniprobleemide kallal. Tuleb öelda, et Maupertuis tegi seda tööd suure kohusetundega ning avaldas 1741. aastal töö Discours sur la parallaxe de la lune ja 1743. aastal töö Astronomie nautique. Kuigi need polnud otse navigaatoritele kirjutatud, olid nad ometi väga kasulikud navigatsiooniteooria parandamiseks.

Berliini saaga algus

1740. aastal saabus Maupertuis' elu suurpäev, sest Preisimaa kuningas Friedrich II Suur kutsus teda Berliini, kuna kavatses üles ehitada tugeva teaduste akadeemia (Societas Regia Scientiarum) ja Maupertuis'st pidi saama selle akadeemia president. Maupertuis sõitiski Berliini, kuid kuningaga kokku tal saada eriti ei õnnestunud, sest see pidas parasjagu Austriaga sõda Sileesia

pärast. Maupertuis'l ei jäänud muud üle, kui sõita kuningat sõjaväljal otsima.

Friedrich Suur

Aprillis 1741. aastal nad saidki kokku enne Mollwitzi lahingut, kuid põhjalikku juttu ajada neil taas ei õnnestunud, sest kartes lüüasaamist lahkus kuningas sõjaväljalt kiiresti oma väejuhi feldmarssal von Schwerini soovitusel vahetult pärast austria ratsaväe rünnakut, milles preisi armee parem tiib purustati (tegelikult arvatakse, et von Schwerin kogenud sõdurina tahtis täiesti kogenematut kuningat lihtsalt jalust ära saata, et see rumalaid käske ei saaks anda). Ja kuigi lahingu algus oli olnud preislastele kohutav, suutsid nad oma täiuseni viidud distsipliini ja kiirelt laaditavate püssidega austerlased puruks lüüa. Segastel asjaoludel oli Maupertuis osanud austerlaste kätte vangi langeda ning ta viidi sõjasaagina Wieni. Siiski koheldi teda seal erakordselt viisakalt

ning lasti peatselt vabaks. Ta pöördus tagasi Berliini, kuid kuna kuningaga ta ikkagi tõsist kontakti ei saanud, siis sama aasta juunikuus oli ta juba Pariisis.

Siin oldi aru saanud, et Maupertuis peab olema sellise kaliibriga mees, keda Preisimaa kuningas ise endale kangesti tahab. See, ja muidugi Maupertuis seltskondlik kaal olid põhjusteks, miks Louis XV nimetas Maupertuis Teaduste Akadeemia asedirektoriks ja juba järgmisel aastal direktoriks. Ja nagu sellest oleks olnud veel vähe, võeti ta 27. juunil 1743 Prantsuse Akadeemia liikmeks.

Järgmisel aastal läks ta juba mitmendat korda Baselisse Bernoulli juurde ja sealt Prantsuse sõjalaagrisse, kus piirati koos preislastega Freiburgi linna. Ta oli nimelt oma headelt sõpradelt François de Franquetot de Coigny'lt, hilisemalt Prantsusmaa marssalilt ja René-Louis de Voyer de Paulmy'lt, d’Argensoni markiilt, kes oli Louis XV välisminister, uurinud, et kas ta ei võiks Friedrich Suure juurde sõita nagu Prantsusmaa saadik, kes teatab kuningale hea uudise Freiburgi langemisest. Selle loa ta ka sai, kuid pidi ootama, kuni linn võetud sai. Alles siis sõitis Maupertuis heade uudistega Friedrich Suure juurde, kes avaldas Maupertuis'le tugevat survet hakata vahepeal kosunud Berliini Akadeemia presidendiks. Kuningas oli muutuste märgiks oma lapse ka ümber ristinud - Académie Royale des Sciences et Belles-Lettres de Prusse ja töökeeleks sai ladina keele asemel prantsuse keel, mida ka kuningas laitmatult valdas. Kiusatus oli Maupertuis'le liiga suur ja ta otsutas pakkumise vastu võtta, kuigi ta elu lõpuni saksa keelt selgeks ei saanudki ja Maupertuis pidi oma sekretär-tõlgi abi kasutama. Aga ikkagi jäi sellest väheseks, sest

akadeemia igapäevaelu toimus saksa keeles.

Nii sõitis Maupertuis 1745. aastal Pariisi tagasi, et oma sealne tegevus viisakalt lõpetada. Kui ta Berliini tagasi jõudis, siis pidas ta pulmad printsess Amelia toaneitsi, kindralitütre ja luterlase Eleonor Borckiga 25. augustil 1745. Neiu oli Maupertuis'st tunduvalt noorem ja tema usk tegi katoliiklasest Maupertuis'le palju tüli.

Berliini saaga jätkub

Maupertuis oli selleks ajaks langetanud otsuse siduda oma edasine saatud Berliiniga ja Pariisi Akadeemia arvas ta oma liikmete hulgast välja. See sündis küll tema vana vaenlase Jacques Cassini juhitud kampaania tulemusena.

Berliini Teaduste Akadeemia

Friedrich Suur nimetas Maupertuis Berliini Akadeemia presidendiks 12. mail 1746 ja selles ametis oli ta kaheksa järgnevat aastat. Algus polnud kuigi roosiline, sest juba juunis suri Maupertuis isa ning ta pidi Pariisi tagasi minema, kuhu jäi kuni septembrini.

Maupertuis püüdis väga Berliini Teaduste Akadeemia renomeed tõsta, kuid see ei tahtnud edeneda. Üks häda oli muidugi see, et ta saksa keelt sugugi ei mõistnud ja teine häda, palju suurem esimesest, oli see, et kuigi kuningas tahtis maailmaklassi akadeemiat, ei tahtnud ta ometi selleks raha anda, et maailmaklassi teadlasi Berliini meelitada. Maupertuis katsus asjast nii jagu

saada, et ta nimetas kuulsaid teadlasi akadeemiaga assotsieerunuks, st otseselt nad akadeemikud ei olnud ega siis ka palka ehk nagu seda nimetati, pensioni, ei saanud. Üks kuulsus akadeemias siiski oli ja see oli Leonhard Paul Euler, kes Berliini oli tulnud Sankt-Peterburgist ja kes sai, ning ka jäi Maupertuis heaks sõbraks.

Maupertuis kirjutas sel ajal palju, küll matemaatikast, geograafiast, filosoofiast, bioloogiast, astronoomiast ja kosmoloogiast. Aga samuti ka töö Réflexions sur l'origine des langues et sur la signification des mots - siis keelte päritolust ja sõnade tähendusest. Teatud pingutusega võiks Maupertuis'd lugeda seega semiootika vundamendi rajajate hulka. Vast üheks tähtsamaks bioloogia-

alaseks tööks tuleks lugeda tema 1745. aastal kirjutatud traktaati Vénus physique (Maine Veenus), milles ta arutles embrüo moodustumise bioloogilise teooria üle. Valgustusajal oli valdavaks teooria, et Jumalik Mõistus lõi maailma, ka elavad organismid ja siis ta enam arengusse ei sekkunud, lastes maailmal edaspidi toimida Tema Enda antud seaduste alusel kui üleskeeratud kellal.

Kuidas siis aga seletada keerulise elusorganismi teket amorfsest munast ja spermast? Eks ikka nii, et isane koer-masin saab kokku emase koer-masinaga ja peatselt saame kolmanda - poeg-masina. See teooria mõtlejaid ei rahuldanud ja 1670. aastate paiku ütlesid bioloogid, et ega see muna ja sperma nii lihtsad polegi ja et iga muna (ning sperma) sees on täielikult eelformeerunud

isend, ainult tibatilluke. Ta vajab vaid õigeid tingimusi kasvamiseks. Paljunemine käiks siis nii, et kuna tiba-isendid on kõigega

täielikult komplekteeritud, siis on nende sees ka olemas uued tiba-isendid jne. Nii et isendid oleks nagu hiiglakeerulised vene matrjoškad.

Maupertuis vaidles niisugusele teooriale vastu öeldes, et indiviid ei saa olla eelformeerunud kas siis vanemate munas või spermas, sest ta pärib mõlema vanema omadusi. Selle asjaolu selgitamiseks postuleeris Maupertuis, et on olemas pärilikkuse aine vanemate munas ja spermas, mis vastab tekkiva loote osadele. Need osad saavad kokku keemilise tõmbe kaudu, nii et isapoolne

osake saab kokku vastava emapoolse osakesega. Maupertuis arvas ka, et uued liigid võivad tekkida selliste ühinemiste eri variatsioonide geograafilisest isolatsioonist. Tuntud evolutsioonibioloog Ernst Walter Mayr ütles Maupertuis kohta, et ta oli üks geneetika pioneeridest. Tõepoolest, oleks ta ainult viinud oma ideed loogilisse lõpp-punkti, oleks teda hinnatud kui evolutsiooniteooria vundamendi rajajat. Ja kuigi ta esitas mehhanismi, mille abil üks liik võib teiseks muutuda, ei suutnud ta postuleerida seda edasiviivat jõudu, nimelt looduslikku valikut.

Vähima mõju printsiip

Tänapäeval on Maupertuis kindlasti kõige paremini tuntud tema vähima mõju printsiibi tõttu. See oli 1746. aastal, üsna peatselt pärast Berliini Teaduste Akadeemia direktoriks saamist, kui ta tuli välja selle mõttega, kuid alles neli aastat hiljem publitseeris ta selle printsiibi oma töös Essai de cosmologie. Maupertuis lootis, et see printsiip võiks ühendada universumi seadused ja ta

kombineeris selle Jumala olemasolu tõestamisega. Leonhard Euler andis sellele printsiibile range matemaatilise kuue, kirjutades, et kui keha massiga m liigub kiirusega v punktist a punkti b, siis integraal punktist a punkti b funktsioonist mv mööda liikumisteed peab olema väiksem kõikidest teistest samade radadega, kuid erinevate trajektooridega integraalidest.

Leonhard Paul Euler

Tänapäeval kasutatakse enamasti Hamiltoni printsiip, mis on palju üldisem ja mis väidab, et füüsikalise süsteemi dünaamika määratakse teatud ühe muutuja funktsioonil põhineva funktsionaali variatsioonprobleemiga. Seda funktsiooni nimetatakse süsteemi lagranžiaaniks ja see sisaldab süsteemi kogu füüsikalise informatsiooni ning kirjeldab kõiki sellele süsteemile mõjuvaid jõudusid. Kuigi Hamiltoni printsiip formuleeriti alguses klassikalise mehhaanika jaoks, kehtib see sama hästi ka elektromagnetiliste ning gravitatsiooniliste väljade puhul, samuti ka kvantmehhaanikas ning kvantväljateoorias.

Vähima mõju printsiibiga on seotud väga kurb episood Maupertuis elu lõpuaastatel. Kui Maupertuis õppis omal ajal Bernoulli juures Baselis, siis õppis seal ka 14 aastat Maupertuis'st noorem andekas poiss Johann Samuel König. Noormehed sõbrunesid ja kui Maupertuis hakkas andma markiis du Châtelet'le geomeetriatunde, siis soovitas ta markiisile ka Königit, kes võetigi tööle matemaatika ja Leibnizi filosoofia õpetajana. Kuid ta läks peagi markiisiga tülli, arvatakse, et töötasu pärast. Hiljem ta pagendati ka Bernist kümneks aastaks, sest kirjutas alla mingile liberaalsele petitsioonile. Kui Maupertuis sai kõrge ameti Berliini TAs, siis vana sõpruse nimel, aga samuti ka Königi väljapaistva andekuse nimel toetas ta igati Königi valimist selle akadeemia akadeemikuks.

Kuid kaks aastat hiljem tegi König midagi eriskummalist, sest 1751. aastal tõi ta Maupertuis'le töö avaldamiseks akadeemia toimetistes. Ilmselt Maupertuis tööd läbi ei lugenud, vaid usaldades sõpra soovitas selle avaldamiseks. See avaldatigi sama aasta märtsis ja alles siis luges Maupertuis selle läbi. Artiklis väitis König esiteks seda, et vähima mõju printsiip on vale ja teiseks, et Leibniz defineeris selle printsiibi enne Maupertuis'd oma kirjas Johann Hermannile 1707. aastal. Maupertuis nõudis, et König esitaks oma tõendi selle kohta, kuid ainus, mida König esitas, oli mingi paber, mis pidi olema selle kirja koopia ja et

originaal pidi olema kellegi šveitslase Henzi käes, kes oli aga mingi vandenõu pärast hukatud. Kirja originaali ei leitudki, kuigi Henzi maja otsiti põhjalikult läbi. Maupertuis nõudis nüüd Euleri toel, et König tunnistaks avalikult laimamist. Seda König ei teinud, vaid lahkus akadeemiast.

Voltaire, kes oli olnud Maupertuis suur sõber ja kes oli Friedrich Suurele Maupertuis'd soovitanud Berliini TA uuendamiseks, oli hiljem muutunud Maupertuis' üheks suurimaks vaenlaseks, sest kuningas eelistas Maupertuis' sõprust. Voltaire kasutas nüüd seda Königi juhtumit, et kallata Maupertuis üle laimu ja pilgetega. Ja kuna Voltaire oli terava sulega, siis mõjus see Maupertuis'le äärmiselt masendavalt.

Elu lõpuaastad

Friedrich Suur püüdis igati toetada oma akadeemia presidenti, kuid Maupertuis tervis hakkas kiiresti halvenema, teda piinasid mõtted, miks olid ta head sõbrad König ja Voltaire end nii tema vastu pööranud. Maupertuis lahkus 1753. aastal Berliinist ja sõitis Pariisi, jäädes sinna aastaks. Friedrich Suur nõudis kogu see aeg Maupertuis tagasipöördumist Berliini, sest akadeemia töö kippus käest minema. 1754. aasta kevadel pöörduski Maupertuis Berliini, kuid seal langes ta kellegi tüdruku väljapressimise objektiks, kes väitis, et Maupertuis on tema lapse isa.

Maja Baselis, kus Maupertuis suri

1756. aastal suri Jacques Cassini ja vahetult pärast seda taastati Maupertuis liikmesus Pariisi akadeemias ning talle määrati akadeemia poolt pension. Ta pöörduski tagasi Pariisi 1756. aastal, kuid septembris oli ta juba viimast korda oma kodukohas St Malos. Arstid soovitasid tal sõita Itaaliasse tervist parandama ja seda ta tegigi 1757. aasta juunis.

Ja nagu kõikidest nendest katsumustest veel vähe oleks, algas kõigele lisaks Prantsuse-Preisi sõda, mis tegi Maupertuis seisukorra Pariisi-Berliini akadeemiate teljel äärmiselt haavatavaks. Itaaliasse Maupertuis siiski ei jõudnud, sest tervis halvenes niivõrd, et ta pidi tegema seitsmekuulise peatuse Bordeaux's, kuid lõpuks jõudis Baselisse oktoobris 1758, kus ta oli külaliseks Johann Bernoulli II kodus. Järgmise aasta suvel sai ta aru, et elu on lõppemas, ta kutsus oma naise Baselisse, kuid Maupertuis suri enne naise kohalejõudmist. Maupertuis maeti Baseli lähedale Dornachi.

Maupertuis’i lõplik rahupaik (pärast ümbermatmist) Saint-Rochi kirikus Pariisis.

Kuulus Ameerika geneetik Bentley Glass on väitnud, et Maupertuis oli ennekõike uhke - nii oma intelligentsuse kui saavutuste üle ja emma-kumma ründamine haavas teda sügavalt. Tema kinnismõtteks oli kogu elu hoolitsemine oma reputatsiooni eest. See pani teda mõningaid oma töid avaldama valenimede all, et sondeerida avalikkuse reaktsiooni. Ja isegi isiklikult valima oma tööde kirjapilti. Kuid hoolimata kõigest oli ta ilma igasuguse kahtluseta oma aja üks väljapaistvamaid õpetlasi.

Tänuavaldus

Avaldan sügavat tänu Hans-Fredrik Wennströmile, kes igati toetas minu huvi Maupertuis vastu ja saatis mulle mitu raamatut Maupertuis ekspeditsiooni ja selle tulemuste kohta.

Kasutatud kirjandus

1. Terrall, Mary: The Man Who Flattened the Earth, University of Chicago Press, Chicago and London, 2006.

2. Pierre Louis Maupertuis (Wikipedia).

3. Maupertuis' principle (Wikipedia).

4. Pierre Louis Moreau de Maupertuis (The MacTutor History of Mathematics archive).

5. Tobé, Erik: Fransysk visit i Tornedalen 1736-1737, Tornedalica, Luleå, 1986.

6. Outhier, Reginaud: Journal från en resa till Norden år 1736-1737, Tornedalica, Luleå, 1982.

7. Maupertuis, Pierre Louis Moreau de: Sur la Figure de la Terre, Paris, 1738  (raamatu esimese osa tõlkis rootsi keelde Anders Hellant, kes oli tõlgiks Maupertuis ekspeditsioonil).

8. Wennström, Hans-Fredrik: Gradmätningar, lk. 141-155. Ed. Thomas Lundén, “Kartan och verkligheten”, YMER, årgång 128, 2008.

Maupertuis põhilised tööd

• Sur la figure de la terre (1738)

• Discours sur la parallaxe de la lune (1741)

• Discours sur la figure des astres (1742)

• Eléments de la géographie (1742)

• Lettre sur la comète de 1742 (1742)

• Accord de différentes loix de la nature qui avoient jusqu’ici paru incompatibles (1744, English translation)

• Vénus physique (1745)

• Astronomie nautique (1745 and 1746)

• Les loix du mouvement et du repos déduites d'un principe metaphysique (1746, English translation)

• Essai de cosmologie (1750).