{T. Viik, 2009 käsikiri}

Eelaeg

Astronoomia ei alga Eestis sugugi mitte Tartu Ülikooli taasavamise ja tähetorni ehitamisega Toomel. Tegelikult algas astronoomiaga tegelemine pea samaaegselt Tallinna gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli juures, kusjuures Tallinnas oli õpetajaks kindel Kopernikuse õpetuse pooldaja sakslane Gebhard Himsel (Tallinnas aastast 1632) ja Tartus rootslane Peter Schomer. Viimase õpetaja oli olnud Taani astronoom Longomontanus, kes omakorda oli olnud Tycho Brahe õpilane. Himselist on teada, et ta koostas väga häid kalendreid.

Schomer oli kokku pannud Tartu Ülikoolis astronoomiaalaste disputatsioonide tsükli “Uranoloogia”, kuid kahjuks lahkus ta Tartust 1640. aastal ning kõiki täppisteadusi, ka siis astronoomiat, hakkas õpetama Johannes Erici. Ka tema koostas arvukaid disputatsioone ning tema juhendamisel 1645.a. valminud Gustavus Olai disputatsioonis on ilmselt esmakordselt Eestis juttu Koperniku ning Tycho Brahe kosmoloogiatest.

Paralleelselt Johannes Ericiga õpetas astronoomiat või vähemalt mõningaid astronoomia praktilisi osi matemaatikaprofessor Joachim Schelen, kes koostas ka kalendreid spetsiaalselt Tartule ja Riiale.

Tartu Ülikooli uus põhikiri 1689. aastast oli märksa vabameelsem kui eelnevad ja seega said professorid avalikult uusi ideid kajastada. Nii sisaldas matemaatikaprofessor Sven Dimbergi loengukava soovijatele ka pisut astronoomiat ning juba üheksa aastat pärast Isaac Newtoni põhiteose “Philosophia Naturalis Principia Mathematica” avaldamist luges tema Tartu Ülikoolis natuurfilosoofia matemaatiliste printsiipide analüüsi. Läks veel 15 aastat, enne kui Uppsalas sama kaugele jõuti.

Conrad Quensel

Aga kui Dimberg lahkus, siis soikus astronoomia õpetamine ja alles siis, kui Pärnusse saabus Conrad Quensel, sai astronoomiaõpetus uuesti jalad alla. Ta õpetas astronoomiat, astrognoosiat, gnomoonikat ja geodeesiat. Pealegi nimetati ta 1705. aastal kalendrite tsensoriks. Kalendriprobleemidega tegeles Quensel sügavuti, sest ta laskis üliõpilasel Petrus Königil koostada disputatsiooni päikese- ja kuuvarjutuste arvutamise kohta.

On teada,et astronoomid tahtsid rajada ülikoolile ka observatooriumi, ent nende pingutused ei kandnud vilja sõja tõttu.

Knorre aeg

Teatavasti taasavati Tartu Ülikool 1802. aastal, kuid astronoomiakateedrit polnud seal kuni 1820. aastani.Mis oli kummaline,sest igas enesest lugupidavas Euroopa ülikoolis oli mitte ainult astronoomia kateeder, vaid kindlasti ka tähetorn. Astronoomiat Tartus siiski õpetati, kuid seda tegid puhta- ja rakendusmatemaatika professorid, keda ametlikus kõnepruugis nimetati ka matemaatika - ja astronoomiaprofessoriteks.

Esimesena asus taasavatud Tartu Ülikoolis astronoomiat õpetama Ernst Christoph Friedrich Knorre, kelle ülikooli nõukogu 2. juulil 1802 nimetas astronoom-vaatlejaks ja matemaatika- ning astronoomiaprofessori abiliseks.

Ernst Christoph Friedrich von Knorre (1759-1810)

Tartu Jaani kiriku organist, Tartu Ülikooli astronoom-observaator ja matemaatika lektor.

Tema ülesandeks tehti ka matemaatika õpetamine, vähemalt niikaua, kuni ametisse nimetatakse matemaatika- ja astronoomia professor. Knorre oli enne ülikooli tööle asumist olnud Tartus õpetaja ning Jaani kirikus organist. Tõenäoliselt jätkas ta neid ameteid ka ülikooli teenistuses olles, vähemalt osaliselt. Ilmselt ta täitis ülikoolis oma ülesandeid siiski kohusetruult, sest olles veidi üle aasta seda ametit pidanud, nimetati ta erakorraliseks professoriks ja astronoom-vaatlejaks. Selle ametikohal oli Knorre oma surmani 1810. aastal. Tartu astronoomide lugu palju uurinud Grigori Levitski,kelle raamatule “Jurjevi ülikooli astronoomid” käesolev artikkel suuresti tugineb, on väitnud, et tema ei suutnud kindlaks teha, kas Knorre oli matemaatilise hariduse saanud ja kui, siis kus, kuid selge on see, et praktilises astronoomias oli Knorre puhtalt iseõppija. Teada on ka, et kümne aasta vältel (1795-1810) tegeles Knorre Tartu ja teiste Liivimaa asustatud punktide geograafiliste koordinaatide määramisega. Kahjuks polnud töö tulemused kuigi täpsed, sest Knorrel kasutada olnud riistad olid ebatäpsed, need olid põhiliselt sekstandid. Ja needki olid tal tööks laenatud parun Nolckeni käest, aga samuti ka Knorre sõprade kaupmees Gaugeri  ja pastor  Thrämeri  käest  (viimased  kaks  olid  oma  sekstandid  ostnud Knorre õhutusel, Gauger Dollondi sekstandi Zachi  kaudu  ja Thrämer Troughtoni sekstandi admiral Krusensterni käest!). Knorrele need instrumendid meeldisid niivõrd, et ta pöördus palvega rektor Parroti poole osta samasugused riistad ka ülikoolile, et lisaks vaatlustele saaks nende abil tudengitele korralikke praktikume korraldada. Ning 1804.a. septembris need riistad, või  vähemalt osa neist Riia sadama tolli ka saabusid.

Sekstant

Kahjuks ei saanud Knorre kaua nendega vaadelda, sest kuigi ta 1804. aasta alguses nimetati korraliseks professoriks, tuli Tartusse varsti Johann Wilhelm Andreas Pfaff, kes võttis matemaatika ja astronoomia õpetamise üle. Sellest ajast kaob Knorre ülikooli tegemistes peaaegu ära, mainitakse vaid tema loengupidamisi. Aga ei sõnagi astronoomilistest vaatlustest! Pfaffi jaoks polnud Knorret nagu olemaski. Võib-olla on asi tingitud švaabi kõrkusest - Knorrel polnud ju vajalikku haridust. Ja ilmselt ei klappinud ka nende iseloomud, sest Knorre vaatluspäevikute kaudu on teada mitmest tülist ja ka leppimistest.

1809. aastal Pfaff lahkus Nürnbergi Ülikooli ja Tartu Ülikool kuulutas konkursi Pfaffi järeltulija leidmiseks.

Jelgava (Miitavi) tänapäeval

Konkurente oli kolm - Knorre ise, professor Beitler Miitavist (praegu Jelgava) ja professor Karl Friedrich Gauss Göttingenist. Selles kombinatsioonis oli Knorrel vähe lootust, sest Gaussi - siis juba kuulsat matemaatikut - toetasid Pfaff ja Parrot ning nendega ühines ka filosoofiaprofessor Gottlob Benjamin Jäsche. Beitleri kandidatuur oli algusest peale kahtlane, sest valimispäeval teatas professor Bollendorf, et Beitler Tartusse ei tule, kuna on vana ja kuna tingimused Miitavis on palju paremad. See aga ei lugenud ja nõukogu hääletuse tulemusel osutus valituks Gauss, kes aga Tartusse tulla ei tahtnud. Nii korraldati 1809. sügisel uued valimised ja neis polnud Knorre enam mitte kandidaatki.

Knorrel ei vedanud ka tema ametile vastava tsiviilaukraadi saamisega, mis kusagil ametkondades takerdus, kuid mis lõpuks 1809. aastal siiski saabus. Lisaks sellele maadles Knorre kogu elu igasuguste ebameeldivustega ja ka viletsusega. Tema suhted Pfaffiga jätsid paremat soovida ja samuti suhted naistegümnaasiumi direktori Friedrich Rambachiga polnud soojad.

Knorre haud

Ometi jäi Knorre pärast Pfaffi lahkumist ainsaks matemaatika ja astronoomia õpetajaks Tartu Ülikoolis, hoolimata sellest, et juba1809. aastal valiti matemaatika ja astronoomiaprofessoriks Johann Sigismund Huth Harkovist. Tema ületulekuga oli aga palju tegemist, nii et Knorre pidi tööd jätkama kuni oma surmani 1. detsembril 1810. Knorrest jäi maha lesk kolme alaealise lapsega - 11-aasta vanune Adolf, 9-aastane Karl ja 4-aastane Theodor. Muide, huvitava vahemärkusena olgu öeldud, et Adolfi üks poegadest Ernst Leopold oli kaua aega Tartus klaveriõpetajaks ja tema käe all sai muusikalist haridust ka Lydia Koidula. Ja veel  - vana Knorre soovitusel kutsuti Tartusse ülikooli joonistuskooli juhatajaks Knorre abikaasa Sophie (neiuna Senff) vend maalikunstnik Karl August Senff, kelle mõjul muutus  Tartu XIX sajandil oluliseks kultuurikeskuseks Baltimaades.

Kuid tagasi Knorre juurde. Ülikooli põhikirja kohaselt tuli lesele ja lastele eraldi maksta ühekordselt kadunu aastapalk ja lisaks veel viiendik aastapalgast lesele kuni surmani või uue abieluni ning lastele kuni kõige noorem neist saab 21 aastat vanaks, või kui pojad astuvad teenistusse või tütred abielluvad. Kuna Knorre oli ülikooli truult teeninud, siis nõukogu palus hoolekandjal maksta lesele ja lastele mitte 1/5, vaid 1/4 Knorre aastapalgast, seejuures viidates lese äärmisele vaesusele. Hoolekandja seda teha ei tahtnud, öeldes, et Knorre töötas ülikooli heaks vaid 8 aastat. Lisaks sellele oli ta nõus maksma lesele ja lastele ühekordset toetust koos, aga mitte eraldi, seega siis kaks korda väiksema summa.

Georg Friedrich Parrot

Nii tekkis ülikooli nõukogu ja hoolekandja vahel vastuolu professorite perede pensionieeskirjade tõlgendamises. Nõukogu otsustas valida komisjoni rektor Parrotiga eesotsas, kes selle probleemi lahendaks. Komisjon jõudis otsusele, et õigus on nõukogul ja mitte hoolekandjal.Ministeerium reageeris kiirelt ja peatselt said lesk ja lapsed kumbki oma viiendiku kätte. Üksiti viitas ministeerium ülikooli põhikirjas tekkinud  veale saksa  keelest vene  keelde tõlkimisel, misläbi selline pahandav viga juhtus.

Karl Knorre

Sellega sekeldused Knorre perekonnaga polnud veel lõppenud, sest 1866. aastal taotles Knorre pojapoeg Ernst Leopold Knorre (toosama klaveriõpetaja) ülikoolist oma vanaisa isikuandmete lehte, et seda esitada senati juures olevasse heraldika departementi päriliku aadlitiitli saamiseks. See taotlus tekitas ülikoolis suure segaduse, sest keegi ei teadnud, kas Knorre oli ülikooli tööle asumisel üldse Venemaa kodanik ja kui, siis millisesse seisusesse ta kuulus. Ülikooli sündikus (ehk õigusnõunik) kaldus arvama, et Knorre polnud siis Venemaa kodanik, kuna ta oma isikuandmete lehel kirjutas, et ta pärineb “õpetatud seisusest”,aga õpetajad,organistid ja külaköstrid vabastati peamaksust ja nekrutiks võtmisest alles 1790. aastal, so hiljem, kui Knorre ülikooli tööle asus. Lisaks laskis sündikus nõukogule selle kohta ka ametliku tõendi esitada. Selle kõige alusel kirjutas nõukogu, et nad ei oska öelda, kas Knorre kuulus peamaksu maksvasse seisusesse või  ei. Heraldika departement nõudis  siiski  kindlat  vastust ja kuna Knorre järeltulijad aadlitiitlit kinnitavat “voni”  kasutasid, siis  tuleb  järeldada,  et  päriliku aadlitiitli Knorre  järetulijad siiski said.

Pfaffi aeg

1803.a. oli Tartu Ülikool teinud ettepaneku  professor Moll'ile(ilmselt Amsterdamist) tulla matemaatika (ja siis ka astronoomia) professoriks. Ent mees keeldus vanuse ja kehva tervise pärast. Siis pöörduti Johann Friedrich Pfaffi poole, kes oli endale nime teinud matemaatilises analüüsis ja osatuletistega diferentsiaalvõrrandite  uurimisel.Mees  oli  isegi  nõus, aga kui talle  tema  koduülikoolis Helmstedtis kiiresti palka juurde pandi, siis loobus ta sellest mõttest ja soovitas oma nooremat venda Johann Wilhelm Andreas Pfaffi (Pfaffide peres  oli  kaksteist  last),  kes andis nõusoleku  kandideerida. Lisaks Pfaffile  olid  kandidaatideks veel  dr  Burkhardt Bureau des Longitude'ist, dr Gauss Braunschweigist ja eradotsent Ihde Göttingenist.  Selline  konkurentide hulk ei saanud Parrotile meeldida,  kes oleks hea meelega näinud Pfaffi professori  kohal.  Ta saatis nõukogule  kirja, kus  teatas, et talle  hästi tuntud Pfaffi soovitus oma vennale on tõsine garantii ja et kandidaadi noorus on siin suureks        plussiks, kuna Tartus on juba niigi palju tuntud professoreid. Valimispäeval Parrot teatas, et Burkhardt võttis prantsuse kodakondsuse ja ta nimetati Lalande'i  järglaseks Bureau  des Longitude'i  juhataja  kohale, nii  et Tartusse ta ei tule  ning et Gauss Braunschweigist ei lahku, kuna hertsog olevat käskinud talle lausa observatoorium ehitada. Ja Parrot soovitas Burkhardti ning Gaussi  üldse  mitte  valimisnimekirja  kanda,  et mitte matemaatika  kateedri professori  valimisi ummikusse  ajada. Nii jäidki nimekirja  vaid  Pfaff ja  Ihde  ja kuna viimast soovitas vaid keemik Scherer,  siis osutus  valituks Pfaff. Kui nüüd tagantjärele vaadata, siis oli valik enam kui  kummaline, sest valimiste ajaks oli Pfaffil ette näidata vaid üks avaldatud teadustöö, ja seegi oli Volta avastatud elektrinähtustest!  Tartusse  kolimise ajal  avaldasid  Pfaffi sõbrad  veel  ühe tema töö, kuid seegi oli “Voltaismusest”.

Tartusse kolimiseks andis ülikool 500 rubla ja õiguse ilma tollimaksuta oma varanduse Venemaale toimetamiseks. Varandust polnud kuigi palju, kuid pahandust tuli sellega küll. Nimelt ei teadnud Pfaff, et ta oleks pidanud laskma oma saadetise juba Riias tollida, aga seda ta ei teinud ning avas Tartus omavoliliselt üle piiri tulnud saadetise. Õnneks summutas kaubandusminister krahv Rumjantsev ülikooli palvel selle vahejuhtumi. Ka järgmiste saadetistega tuli sekeldusi, sest Tallinna toll hoidis Pfaffi varandust kaugelt üle lubatud aja kinni ja ülikool pidi jälle abi saamiseks ministri poole pöörduma.

Kohe pärast Tartusse saabumist valiti Pfaff ülikooli juures asuva õppeasutuste komisjoniliikmeks. Sellel komisjonil olid suured õigused ringkonna haridusasutuste kontrolliks ja komisjoni liikmete lähetusteks olid ette nähtud kaunis suured summad. Pole aga teada midagi Pfaffi tööst komisjoni liikmena. 1807. aastal valiti Pfaff filosoofiateaduskonna matemaatikaosakonna dekaaniks ja ülikooli akadeemilise kohtu liikmeks. Aga kui Pfaff taotles endale vajalikku aukraadi, siis takerdus see samuti nagu Knorre puhulgi, ja alles ülikooli korduvate meeldetuletuste järel vastav aukraadi patent saabus.

1803.aastast oli Tartu Ülikooli professori palgaks määratud 2000 assignaatrubla aastas, mis ajavahemikul 1811 kuni 1818 oli assignaatrublade kursi kukkumise tõttu vaid 625 hõberubla. See summa aga oli liiga väike selleks, et Tartus normaalselt ära elada ja professorid pidid leidma mingit tööd kõrvalt. Suhteliselt uue inimesena Tartus polnud Pfaffil aga kerge mingit muud tööd leida ja ta pöördus ülikooli poole laenu saamiseks kolmeks aastaks 5000 assignaatrubla suuruses, kusjuures tagatiseks oli tema naise mõis kusagil Baltikumis. Laenu ta ka sai, kuid kui  jõudis kätte  laenu  kustutamise  aeg, siis esitas  Pfaff palve  selle  edasilükkamiseks veel kolmeks aastaks. Ka see palve rahuldati, kuid juba  aasta pärast esitas  Pfaff palve  ülikoolist lahkumiseks, kuna ta oli  saanud  kutse  Nürnbergi.  Aga  enne lahkumist pidi ta oma laenu ära klaarima. Seda ta polnud suuteline tegema, seepärast esitas ta oma naiseõe, krahvinna  Aurora  Golovkina  (neiuna  Patkul) kohustuse  tasuda  laen  Adavere mõisa tagatisel. Ülikooli esindajad kratsisid selle peale kukalt ja andsid asja lahendada  oma õigusteaduskonnale  -  kellele  siis veel? Vastus tuli  erakordselt pika        ja segasena,asja oli vaadeldud kaine mõistuse seisukohalt (Vernunftrecht), siis rooma õiguse seisukohalt jne. Vastusesse oli pikitud ladinakeelseid  tsitaate, kuid tulemus oli see, et väikeste muudatuste  ja täiendustega võib  ülikooli selle  lahenduse  vastu  võtta. Need tehti ja Pfaff sõitis minema. Kuid õigusteaduskond oli eksinud, sest krahvinna Golovkina, kes oli vahepeal parun Ungern-Sternbergiga abiellunud ja Peterburgi kolinud,  raha maksta ei  kavatsenud. Lõpuks  sai  ülikoolil hing täis  ja  sündikus  Hetzelile tehti ülesandeks asjaga  tõsiselt tegelda. Sündikus värbas oma sõbra,  Peterburi advokaadi nimega Werth, kes ülikooli raha ka kätte sai, kuid võttis sellest endale töötasuks 50 rubla. Sellest sündis suur pahandus, ja kuna Werth oma tegevust ei põhjendanud, siis andis ülikool asja Peterburi politseisse ja nii sai ülikoolpuuduva 50 rubla tagasi. Kuid selleks ajaks oli aastanumbriks saanud juba 1820!

Pfaff oli oma Tartus töötatud aja jooksul saanud professorite vennaskonnas hea maine, ja kui 1818. aastal Huth suri, kutsuti Pfaffi tagasi, andes kutses selgesti mõista, et professorite olukord palju paremaks on muutunud. Kuid Pfaff ei tulnud, kuigi ta 1828. aastaks Saksamaal polnud isegi professoriks saanud ja suri 1835. aastal Erlangeni kõrgema kooli õpetajana.

Mida siis tegi Pfaff astronoomia professorina Tartu Ülikoolis? Juba enne Pfaffi saabumist oli ülikool tellinud teleskoobi Peterburi professor Schraderilt, kes lubas 12-tollise peegliga teleskoobi teha poole aastaga. Pealegi lubas ta selle valmistada ligi 10 korda odavamaltkui tuntud teleskoopide valmistaja Herschel. Ülikool läkski osavalt ülesseatud lõksu, Schrader teleskoopi teha ei suutnud, aga kuna käsiraha oli makstud, siis Parrot andis töö üle teisele Peterburi mehhaanikule Anton Rospinile, kuid ka see  mees  teleskoopi  lõpetada ei suutnud. Lõpuks  nõuti teleskoop välja  lõpetamata  kujul, see saabus Tartusse alles  1820. aastal, kuid sellega  kunagi  vaadelda  ei saanud, sest puudus toru ja statiiv, kuid peegli Levitski sajandivahetusel siiski kapist leidis.

Andreas Lamberti observatooriumi joonis

Ülikooli nõukogu koostas tähetorni arengu plaani, milleks reserveeriti 10000 rubla. Kogu ülikooli välja arendamiseks planeeriti 120000 rubla, kuid sellist raha ülikoolil kaugeltki polnud. Kolme nädala pärast tuli aga rõõmustav teade, et tsaar on puuduvasumma “omast taskust” väljapannud. Aga tähetorni ehitamine venis. Selleks ajaks oli Knorre tellimus siiski käiku läinud - mitu kantavat astronoomilist instrumenti, mis Tartusse saabusid pea üheaegselt Pfaffiga.Need pandi üles Pfaffi palvel Promenaadi tänaval Lenzi maja pööningukorrusele (praegu siis Poe ja Rüütli nurgal, seda maja enam pole). Ametlikult oli ülikool ette näinud   observatooriumi   jaoks   800  assignaatrubla aastas, mis oli muidugi liiga vähe korraliku tähetorni käigushoidmiseks, rääkimata  siis  arendamisest.  Nõukogu  sai  sellest  hästi aru ja  aeg-ajalt  anti tähetornile  lisaraha  ülikooli  “jääkidest”  ja  hoiustest.  Näiteks  anti tähetornile 1806.a. 2000 rubla - siis tuli palju instrumente välismaalt, nende hulgas ka 7- jalane Herscheli reflektor.Pfaff tellis ka väikese passaažriista Tartu läti rahvusest mehhaanikult Karl Williamsilt, kes ametlikult oli olnud parun von Wrangeli pärisori, kuid kelle parun tema oskuste ja “mehhaanilise talendi” tõttu oli vabaks lasknud.See instrument oli ilmselt esimene Tartus valmistatud astronoomiline vaatlusriist.

See väike tähetorn Lenzi maja üüripinnal tegutses üpris aktiivselt, vaatlejateks olid Pfaff ise, Magnus Paucker ja Heinrich Christian Schumacher. Siinkohal tuleb sellest viimasest mehest natuke pikemalt rääkida. Ta sündis Bramstedtis Holsteinis1780. aastal,õppisjuristiks ja sattus kummalisel kombel koduõpetajaks Tartusse, kus veetis kaks aastat. Google'i otsingud annavad küll mehe eluloo, kuid see algab alles siis, kui ta saab Mannheimi observatooriumi direktoriks, nagu tema sünni ja  selle  aja  vahel  poleks  mitte  midagi  juhtunud. Ometi nakatus ta Tartus olles Knorre ja eriti Pfaffi mõjul astronoomiasse  (tegi vaatlusi ka oma üürikorteris) ja asutas pärast kodumaale tagasitulekut ajakirja “Astronomische  Nachrichten”,  mida  ta ise  andis  välja  31 köidet  ja  mis  ilmub siiani. Üksiti tegeles ta geodeesiaga, viis alguses läbi triangulatsiooni Holsteinis ja hiljem kogu Taanis. Oli ka Altona observatooriumi direktor ning Kopenhaageni ülikooli astronoomia professor ja oli mõne aja Tartu tähetorni tulevase direktori Thomas Clauseni mentoriks.

Pfaff asutas Eesti esimese astronoomilise ajakirja “Astronomische Beyträge”, kus avaldati Tartu astronoomide vaatlustulemusi, geograafiliste koordinaatide määramisi ja instrumentide uurimistulemusi. Pfaff suhtles ka astronoomidega väljastpoolt Tartut, avaldades nende töid oma “Beyträges”, nagu professor Sandtiga Riiast, professor Beitleriga Miitavist ja professor Goldbachiga Moskvast.

Tähetorn jäi Lenzi majja arvatavasti kuni 1807. aastani, kui saabus 8-jalane Dollondi passaažriist, mis enam Lenzi majja ei mahtunud. Pfaff sõlmis lepingu astronoomiahuvilise ja kohaliku majaomaniku Andreas von Lambertiga, kes kohustus omal kulul (!) ehitama väikese observatooriumi talle kuuluvas aias Riia tänaval tolleaegse botaanikaaia lähedal. Lamberti läks aga hoogu ja ehitas kaunis suure maja, mille katusel ilutses armillaarsfäär ja kus kolme toa asemel oli tervelt kaheksa. Nendesse tubadesse olid paigutatud kivisambad astronoomiliste  instrumentide  tarvis.  Lepingujärgselt  pidi Lamberti  ka ruume kütma ja  valvuri palkama,  samuti vedama oma hobuse ja  ekipaažiga  kohale vaatleja  ning halva  ilmaga  koju tagasi ja  lisaks  kõigele  remontima  ka hoonet kui  vaja! Pidi see alles olema tõsine armastus astronoomia vastu! Tõsi küll, selle eest maksis  ülikool Lambertile  250 assignaatrubla  aastas, mis  hiljem kasvas 300 rublani, kuid isegi see raha ei korvanud Lamberti kulutusi.

Uues observatooriumis ei kestnud töö kaua, sest samal ajal käis juba uue observatooriumi ehitamine.Pfaff jõudis määrata kohageograafilised koordinaadid ja need publitseerida. Georgi Želnini arvates oli see maja kusagil õpetaja tänaval vana Vanemuise lähedal, kuid säilinud seda muidugi pole.

Milline oli meile hästi tuntud Tartu tähetorni ehitamise lugu? Märtsis 1804. moodustati komisjon tähetorni plaani väljatöötamiseks koosseisus Pfaff, Parrot ja Knorre. Aluseks võeti Pfaffi poolt kaasa toodud Gotha, Göttingeni ja Uppsala observatooriumide plaanid, aga samuti ka von Vietinghoffi kaudu saadud Zachi plaan. Sel ajal otsustati ka observatooriumi asukoht -  piiskopilossi  varemed Toomel.  Plaan  kinnitati  lõplikult  1808. aasta  detsembris.  Selle  kohaselt  pidi tähetorn koosnema saalist passaažriistale, saalist meridiaanringile ja tööruumist,  mille  kohal pidi asuma  valvuri ning  koristaja  ruum ja  tugevast alusest ekvatoriaalinstrumendile väikeses tornis, millel pidi olema liikuv  katus. Algselt  taheti alustada  tähetorni ehitust 1803. aastal,  kuid see ei  õnnestunud, sest  ülikooli kuraator  Friedrich  Maximilian Klinger  soovis  ennekõike  peahoone valmimist. Mitmesuguste ettekäänete all viivitati ehituse algusega kuni 1809. aastani, aga siis käis asi ruttu ja 1810 oli observatooriumi hoone valmis. Kuid selle sisustamine instrumentidega venis veel kaua, kuigi instrumente oli selleks ajaks kaunis palju muretsetud - Troughtoni 16-tolline sekstant, Arnoldi kronomeeter (Levitski andmetel küll halb), Dollondi 8-jalane passaažriist, Brockbanksi kell.

Pfaffi astronoomiline töö seisnes põhiliselt kohtade geograafiliste koordinaatide määramises ja riistade uurimises. Mõningaid koordinaatide määramisi kasutas hiljem Struve oma dissertatsioonis. Instrumentide ja nende vigade uurimises võib Pfaffi vabalt pidada Besseli ja Struve eelkäijaks. Ta tegeles ka sfäärilise astronoomia ja taevamehhaanikaga. Ja lõppude-lõpuks loeti Pfaffi tööd nii oluliseks, et ta sai Müncheni ja Peterburi akadeemiate korrespondentliikmeks. Pfaffi õnnetuseks tegeles ta nende asjadega, mida hiljem uurisid märksa põhjalikumalt Gauss jaBessel ning seetõttu kadus Pfaffi nimi  tollastelt avastustelt.

Me ei tohi unustada, et Pfaff pani aluse ka tähetorni raamatukogule.

Samas inimesena oli ta väga närviline ja kergesti ärrituv, mille üle kaebas ka Knorre, kes tõsi küll, polnud ise ka mingi rahulik inimene.

Pärast Tartust lahkumist Pfaff astronoomiliste vaatlustega enam ei tegelnud. Samas teoreetilisi arutlusi taevakehade liikumise kohta on ta avaldanud, tuues esile häiritusteooria planeetide liikumises.

Hiljem hakkab Pfaff tegelema astroloogia ja teoloogiaga, mille kohta Levitski arvas, et see võis olla seotud Pfaffi raske materiaalse olukorraga - astroloogia lihtsalt on kõikidel aegadel palju paremini ennast müünud kui astronoomilised teadmised.

Pauckeri aeg

Pfaffi kaastöötajad tähetornis olid lisaks Knorrele veel Schumacher ja üliõpilane, Simuna pastori poeg Magnus Georg Paucker, kes saavutas suure vilumuse sekstandi kasutamisel ja kes otsustas kas siis Pfaffi või Parroti soovitusel, või ka iseseisvaltrakendada  oma oskusi ja teadmisi Emajõe mõõdistamisel Võrtsjärvest kuni Peipsini. See oli mõnes mõttes ka loomulik, sest Paucker oli valinud oma erialaks hüdrotehnika (Wasserbaukunde). Aga kuna tal raha projekti läbiviimiseks polnud, siis pöördus ta 1808.a. mais palvekirjaga raha saamiseks ülikooli nõukogu poole, lubades vastutasuks töötada erakordse hoolikusega ja kõik andmed nõukogu käsutusse anda. Palvekirjale olid lisatud toetuskirjad Parrotilt, Krauselt, sõjateaduste professorilt parun Elsnerilt ja Pfaffilt. Nõukogu kiitis üksmeelselt Pauckeri kavatsuse heaks ja talle anti palutud 250 rbl ning ühtlasi pöördus nõukogu maakohtu poole palvega aidata Pauckeri ettevõtmisele igati kaasa. Üksiti paluti ringkonnakuraatorilt mõõtmisteks luba.

Paucker töötas kiiresti ja korralikult. Juba 1809.a. maiksesitasPaucker nõukogule tulemused lõplikult vormistatutena ja palus nõukogul anda talle soovitus teede departementi, kuna ta tahtis sinna tööle asuda. Nõukogu andis töö tulemused Parrotile ja Pfaffile hindamiseks. Need professorid kuulutasid töö hästi tehtuks, kuigi nivelleerimist Võrtsjärve ning Peipsi veetasemete kõrguste vahe määramiseks polnud tehtud. Pfaff selgitas,et nivelleerimiseks  oleks pidanud püstitama kalleid signaale, sest        Emajõe kaldad on soised ja nivelleerimist on raske teha. Pealegi oleks pidanud kasutatavad instrumendid olema  palju  täpsemad.  Emajõe kaardistamiseks oli Paucker mõõtnud  kahe versta pikkuse baasjoone ja siis koostanud  triangulatsioonivõrgu  30st põhi- ja 40st täiendpunktist. Võrgu orienteeris pastor Thrämer, mõõtes suuna Äksi kirikutornist Tartu Toomkiriku varemeile. Emajõe sügavuse mõõtmiseks tõmbas Paucker kindlates punktides, mis asusid üksteisest 1 kuni 4 versta kaugusel, köie üle jõe ja mõõtis jõe sügavust mööda köit iga kolme arssina tagant.

Paucker pöördus nõukogu poole ka teise palvega - et tal lubataks minna rahaliselt kindlustatuna kolmeks-neljaks aastaks ennast täiendama hüdrotehniliste ehitiste küsimustes Saksamaal, Hollandis ja Prantsusmaal. Kuigi ülikooli nõukogu seda palvekirja toetas, ei tulnud sellest midagi välja. Ka tööleasumisest teede departementi ei tulnud midagi välja, miks, pole teada, kuid alates1811.aastast töötas Paucker vanemõpetajana Viiburi gümnaasiumis.

Kui aga Knorre suri, siis pidi ülikool otsima uue kandidaadi astronoom- observaatori kohale. Kandidaate sellele kohale oli kaks - Paucker ja Muhler, kes oli õpetaja Valmieras. Ka Huthil paluti nimetada kandidaate, sest ta oli juba siis valitud astronoomiaprofessoriks, kuid Huth vaikis. Juba enne valimisi oli Parrot Pauckerile kinnitanud, et tema kandidatuur läheb läbi ja Parrotil oli õigus. Pauckerile anti 250 rubla reisiraha ja 1811. aasta augusti alguses asus Paucker ametisse Tartus. Kahe aasta pärast kaitses ta väitekirja tahkete kehade elastsusest, saades korraga nii magistriks kui filosoofia doktoriks. Ning kohe palus ülikool haridusministril kinnitada Pauckeri doktorikraad ja anda talle erakorralise professori kutse, mida minister ka tegi. Oli siiski midagi, mis sundis Pauckeril juba sama aasta mais loobuma nii hästi alanud teadusuuringutest ja jätta Tartu Ülikool seljataha. See ei saanud olla teiste professorite vastumeelsus tema suhtes, sest nõukogu kirjas ministrile kiidetakse Pauckerit väga. Ilmselt oli  siin siiski tegu rahaga, sest Parrot lubas  Pauckerile  enne tema lahkumist Viiburist 800  rubla aastas pluss   500  rubla   korteriraha.   Seda korteriraha Paucker aga ei saanud ja kui  ta ülikooli nõukogu poole pöördus, siis lubati  seda  raha  küll, aga  ikka ei  antud.  Paucker ei  tahtnud Knorre  kombel virelema jääda ja lahkus ülikoolist vanemõpetajaks Miitavi (Jelgava) gümnaasiumi. See kool   oli  midagi  suuremat ja  paremat kui   tavaline  kool, millele  ka  kooli   nimi  viitas  -  Gymnasium  illustre.  Tuletame  meelde,  et kui Baltikumis  taheti   uuesti   ülikooli avada,   siis  oli   Miitavi  Tartule  väga  tugev konkurent.  Sisuliselt õpetati  selles gümnaasiumis matemaatikat näiteks samal tasemel  kui   Tartu  ülikoolis,  rääkimata  keeltest.  Ja  vanemõpetajaidki  nimetati selles gümnaasiumis professoriteks. Ka oli  gümnaasiumil oma observatoorium, mis  tõsi  küll,  oli   vaid  tuba  hoone kolmandal  korrusel,  kus  aknad  avanesid läände  ja  kagusse. Paucker alustas  kohe observatooriumi  ümberehitamist, kuid see sai teoks alles 1815. aastal. Juba esimesel tööaastal hakkas Paucker matemaatikat  õpetama  oma  arusaamade  järgi  ning  publitseeris  hiljem  ka vastavad õpikud.  Samuti jätkas  ta oma astronoomilisi  uurimistöid,  avaldades neid erinevates ajakirjades. Kui Struve alustas Liivimaa kaardistamist, siis palus ta Pauckeril mõningate punktide koordinaadid määrata.

Pauckeril tuli veel mitmel korral kokku puutuda Tartu Ülikooliga. Pärast Huthi surma esitas filosoofia teaduskond puhta- ja rakendusmatemaatika professori kohale kaks kandidaati - Pfaffi ja Pauckeri. Pfaff sai ainult kaks häält rohkem, nii et konkurents oli tihe. 1833. aastal kerkis Pauckeri nimi taas esile, sest siis sai täismatemaatika professori Johann Martin Christian Bartelsiteenistusaeg (muide, ta oli Struve teise abikaasa Johanna isa). Kuid ka siis ei läinud Paucker läbi. Uuesti tuli Pauckeril tegemist Tartu Ülikooliga 1841. aasta veebruaris, kui kaks tema raamatut - “Practisches Rechenbuch” ja “Geometrie” esitati ülikoolile retsenseerimiseks. Ülikool valis retsensendiks matemaatikaprofessor Carl Eduard Senffi, kes esitas arvamuse alles sama aasta oktoobris, kui talle oli nõukogu seda kaks korda meelde tuletanud. Senff põhjendas oma aeglust sellega, et ülesanne oli olnud väga raske ja et ta kaks viimast nädalat oli tugeva hambavalu käes kannatanud!

Mis aga puutub õpikutesse, siis Senff leidis, et õpikud sisaldavad palju häid asju, kuid üldhariduslikes koolides ilma tõsiselt ümber töötamata neid kasutada ei kõlba.Selline järsk hinnang inimesele, kes juba 30 aastat on edukalt lapsi õpetanud ja selle eest esialgu teaduste akadeemia korrespondentliikmeks ja seejärel täisliikmeks valitud, oli väga imelik. Paucker esines vastulausega, kuid ka selle lükkas Senff tagasi. Senff läks veelgi kaugemale - kui Paucker oleks oma õpikud Senffi soovi kohaselt täielikult ümber töötanud, ka siis lubas ta oma arvamuse anda alles pärast põhjalikku tutvumist ümbertöötatud õpikutega.

Huthi aeg

Johann Sigismund Gottfried Huth oli professor Harkovi Ülikoolis, kuid sealne elu talle ei meeldinud. Arvata võib, et talle see kirju professorite seltskond oli vastukarva, kuigi paljudest dokumentidest on näha, et sealsed professorid suhtusid temasse suure lugupidamisega. Ja ikkagi, kui Huthil avanes võimalus sealt lahkuda, siis kasutas ta selle võimaluse ära. Nimelt valiti 27. septembril 1809. aastal Huth ühel häälel Tartu Ülikooli puhta- ja rakendusmatemaatika professoriks. Tema vastaskandidaat oli keegi Tralles,keda aga üldse ei hääletatudki. Huth  andis esialgu vaid tingimusliku  nõusoleku Tartusse sõitmiseks. Esiteks nõudis ta küllaldast raha oma        varanduse Tartusse toimetamiseks,   teiseks   tema  pensioni   ja   muude  soodustuste  arvestamisel pidada  silmas  tema  Harkovis teenitud aastaid  ja  kolmandaks  hoolitseda  selle eest, et ta ülemused teda Tartusse  lasevad  tulla.  Peale  selle  laskis  ta endale teatada, kui  palju loenguid peab ta pidama “ex officio”, st ilma eraldi tasuta. Ülikooli nõukogu otsustas talle anda kolimiseks 1000 assignaatrubla, arvestada tema tööd Harkovis ja paluda luba        Huthi ületulekuks -seega otsustati rahuldada kõik  tema nõudmised.  Ent Harkovi ülikooli kuraator  Pototski  polnud sugugi rahul sellega, et keisririigi piiride lähedal asuv Tartu Ülikool püüab endale nende professorit, kuigi Tartul oleks palju lihtsam välismaalt uut meest saada. Kuraator Klinger oli selle peale tige, sest ta oli nõukogu hoiatanud, et valida võib alles siis, kui Huthi avaldus Harkovi teenistusest lahkuda on rahuldatud. Nüüd pidi ta manööverdama, teatades Pototskile, et Huthile pole veel kutset Tartussetulekuks saadetudki ja et Harkovisse on lihtsam professoreid  saada, kuna seal  on elu  odavam ja  kliima pehmem!  Samal  ajal saatis  Huth Tartu  Ülikooli  rektorile  kirja,  kus  ennast  mõõdutundetult  kiites nõudis         observatooriumi  juhtimise  eest lisatasu  ja  kolimisraha  suurendamist “vähemalt”  1200 rublani.  Nõukogu tema  palka  suurendada  ei  saanud, kuid kolimisraha suurendati küll  1200 rublani, millest Huthi ka informeeriti. Ent Huth virises  edasi,  viidates  observatooriumi  juhi  öötööle  ja  et see amet palju  aega võtab ning nõudes seda, et Tartu  Ülikool tegeleks  tema ületoomisega.  Pototski aga  polnud  rahul  sellega,  et omal  ajal  sai  Huth suure  summa  Harkovisse tulekuks,  aga  teenis  Harkovi Ülikooli liiga vähe  aega  selle  rahaga võrreldes. Huth aga  pareeris  seda, kirjutades,  et  Harkovi Ülikool ei  sidunud  teda raha andmisel mingite tingimustega, mistõttu ta ei arva, et ta ülikoolile midagi võlgu oleks. Ja pealegi viitas ta ministeeriumi korraldusele, kus oli selge sõnaga öeldud, et need professorid, kes on tööl olnud kaks või enam aastat, ei pea kolimisraha tagasi maksma. Seda teatas Tartu Ülikooli nõukogu ka kirjalikult krahv Pototskile, lisades veel juurde, et “isegi Venemaal on professorid vabad inimesed”! Vägikaikavedu lõppes 21. veebruaril 1811, kui Tartu Ülikool sai rahvaharidusministri krahv Razumovski määruse Huthi üleviimiseks Harkovist Tartusse. Kolimine võttis aga palju aega ja Huth jõudis Tartusse alles 1811. a. augusti alguses.

Huthi haud

Levitski väidab oma raamatus, et Huth ei õigustanud Tartu Ülikooli ootusi ja toob tõenduseks selle, et Huthi nime ülikooli dokumentatsioonis esineb väga harva. Paar korda täitis ta dekaani kohuseid, 1813.aastal valiti ta rektoriks, kuid ta palus end taandada ja kui nõukogu sellega ei nõustunud, siis pöördus Huth ministri poole, kes ta rektorikohustustest kavabastas. Põhilise osa dokumentatsioonist moodustavad  Huthi palved lubada tal lugeda ligi kümmet sõjateaduste kursust ja selle eest talle eraldi palka maksta.  Talle makstigi selle eest 400 rubla  semestris.  Üleüldse luges  Huth palju,  mõnikord kuni 19 loengut semestris. Ilmselt see mõjus ta niigi nõrgale tervisele laostavalt, nii  et 1817.a. suvel võttis ta ette sõidu Tartu ümbruses, eesmärgiga tervist kosutada. Aga see enam ei  aidanud  ja  1818.a. jaanuari  lõpus  andis  Huth haiguse  tõttu Struvele paari kursuse lugemise üle, lootes paraneda, kuid 28. veebruaril 1818 Huth suri 55 aasta vanuselt. Huth oli olnud lesk tütre Augustaga, kes elas Huthi ämma juures Frankfurdis ja poja Wilhelmiga, kes elas isa juures Tartus. Ülikool nõutas lastele ühekordse toetuse ja pensioni. Rektor Ferdinand Giese pöördus kuraator krahv Lieveni kaudu ministeeriumi poole, et osta midagi Huthi kollektsioonidest ülikooli jaoks, kuid ministeerium keeldus.

Kaheksa aastat pärast isa surma pöördus Huthi poeg oma usaldusmehe von Witte kaudu ülikooli poole, et talle antaks tõend selle kohta, et tema isa oli VII klassi teenistuja ja õuenõuniku aukraadis. Kuna aga oma eluajal Huth seda kraadi ei saanud, siis oli ülikool rumalas seisus. Rektor siiski pöördus kuraatori poole palvega anda lahkunule vastav aukraad. Krahv Lieven oli nõus seda taotlema ministri kaudu heraldika departemendist, kuid sealt tuli eitav vastus selgitusega, et nemad surnutele patente ei anna. Siiski lubas minister ülikoolil anda välja tõend, et Augusta ja Wilhelm Huthi isa oli VII klassi teenistuja koos sellest järelduvate õigustega, mis laienesid ka professor Huthi järeltulijatele.

Vaatame nüüd, mida tegi Huth Tartu teaduspõllul. Kõigepealt polnud ta rahul sellega, et tähetorni juures puudus direktori korter, mis oli muidugi õigustatud nurin. Lamberti majas asuva ajutise observatooriumi leidis ta olevat täiesti kõlbmatu. Sellises olukorras oleks oodanud, et Huth võtab asja kõvasti käsile. Seda aga ei juhtunud ja kindlasti oli rahapuudus üks põhjustest. Kuigi Huth pöördus sageli nõukogu poole rahapalvetega, ei rahuldatud neid küllaldasel määral. Peterburist olid tellitud graniitsambad passaažriista tarvis, kuid kuna raha selleks ei antud, siis jäi vajalik riist endiselt tolmu koguma.Seitsme Tartus veedetud aasta kohta ilmus Huthilt kaks teadustööd 1811. aasta komeedi vaatluste kohta, samal ajal aga, nagu me juba teame, oli tema loenguline koormus väga suur.

Vaadates nüüd nii kaugete aastate taha, võime Levitski kombel öelda, et Huthi tähtsaim teene Eesti astronoomiale oli see, et ta aitas Struvet tema iseseisva teadustee alguses. On teada, et nende suhted olid väga head ja Huth soovitas Struvet väga soojade sõnadega erakorralise professori ja observaatori kohale 1813.aasta augustis. Ja kui Struve käis kahel korral omal kulul välismaal, siis Huth palus iga kord need kulud ülikoolil katta, sest tema ütluse kohaselt tõid need ülikoolile suurt kasu. Nõukogu pöördus muidugi ministeeriumi poole ning ministeerium lubaski seda.

Huthi elu lõpu poole oli siiski märgata Huthi ja Struve suhete jahenemist, milles ilmselt kumbki otseselt süüdi polnud. Noor ja energiline Struve lihtsalt varjutas vanemat kolleegi ja kuigi Huth oli kuni oma surmani tähetorni direktor, oli vähemalt 1814. aastast alates tegelikuks direktoriks Struve.

Huthi surmaga algab Tartu tähetornis võimas tõusuaeg, kus peakangelaseks on Georg Friedrich Wilhelm Struve.

Aga see on juba täiesti teine jutt.

Kasutatud kirjandus

1. G. Levitski, Astronomy Jurjewskago universiteta s 1802 po 1894 god, 1899, Jurjew.

2. A. Karm, Ernst von Knorre - Koidula-aegne klaveriõpetaja Tartust, Teater- Muusika-Kino, nr 3, 83-87, 2005.

3. G.A. Želnin, Astronomicheskaya Observatoriya Tartuskogo (Derptskogo, Jurjewskogo) universiteta 1805-1948, Tartu Publ., 37, 2-169, 1969.

4. Tartu Ülikooli Ajalugu I (1632-1798), koostanud H. Piirimäe, “Valgus”, Tallinn, 1982.

5. Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.-19. sajand), koostanud S Issakov, “Eesti  Raamat”, Tallinn, 1986.