{ U. Veismann Käsikiri 2004 }

Bernhard Schmidti (1879-1935) võib pidada maailmas kõige tuntumaks Eestist pärit leiduriks - tema nime leiame mitte ainult kõigist optikasüsteeme käsitlevatest raamatutest, vaid ka suurtest entsüklopeediatest mistahes keeles. Pikka aega peeti teda maailmas sakslaseks -perekonnanime tõttu ja seoses töötamisega Hamburgi-lähedases Bergedorfi observatooriumis. Et Bernhard Schmidt pärines Naissaarelt, kõneles kodus eesti keelt ja jäi surmani Eesti kodakondsusesse, sellest teavitas meie avalikkust kolmekümne aasta eest leiduri elukäigule pühendatud brošüüris teadusloolane Peeter Müürsepp, hiljem kirjutas Jaan Kross temast romaani "Vastutuulelaev". Põhjalikumad biograafiad on seni ilmunud vene ja inglise keeles, hiljuti ilmusid eesti keeles leiduri vennapoja Erik Schmidti mälestused .

Mõne sõnaga vastuseks küsimusele, milles seisnes Bernhard Schmidti leiutis. Eelmise sajandi alguspoolel jõudsid astronoomid üha suuremate peegelteleskoopide ehitamiseni - sajandi keskpaigaks oli saavutatud peegliläbimõõduks 5 m. Ent kõigil neil paraboloidikujuliste peeglitega teleskoopidel oli puuduseks see, et taevas sai korraga vaadelda väga väikest ala - tihtipeale piirdutigi vaid ühelt tähelt saabuva valguse kogumisega. Optilisest teljest kõrvale minnes oli kujutis rikutud koomaks nimetatava aberratsiooni poolt. Polnud võimalik näha taevalaotust avaramalt, saada lainurk-fotosid taeva-atlaste koostamiseks. Optikute pingutused nn. klassikaliste peegelteleskoopide vaatevälja laiendamiseks ei kandnud vilja.

B. Schmidt koostas taeva pildistamiseks oma optikasüsteemi, minnes paraboloidpeeglilt tagasi sfäärilisele peeglile ja võttes kasutusele täiesti uue elemendi - korrektsiooniplaadi. Tavakujutluse jaoks oli see peaaegu tasane klaasplaat, optiku jaoks siiski üsna keerulise pinnakujuga: keskosas kumerläätse, servapool nõgusläätse omadustega. Korrektsiooniplaadi valmistamiseks leidis Schmidt samuti originaalse meetodi, mis seisnes lihvitava klaasplaadi alla vaakuumi tekitamises.

Schmidti kaamera optikaskeem

Kui eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel hakkasid maailmas levima teated Schmidti leiutisest, siis astronoomid ja optikud mitmetes observatooriumides lausa tormasid seda valmistama. Asja hõlbustas ka see, et autor ise oli oma leiutise realiseerimiseks välja mõelnud küllalt lihtsa meetodi. Veel enne Teist maailmasõda valmis üle kümne Schmidti kaamera professionaalide tarbeks, amatööridest rääkimata. Kulminatsiooniks sai suure kaamera valmimine Palomari observatooriumis (USA) 1948. a. Piltlikult öeldes sai see "silmaks" 5-meetrisele teleskoobile: objektid detailseks astrofüüsikaliseks uurimiseks valitakse toetudes kaameraga tehtud taevafotodele.Enam kui poolemeetrise sisendava läbimõõduga kaameraid on nüüdseks maailmas kümneid, Eestile lähim asub Riia lähedal Baldone observatooriumis.

Korrektsiooniplaadi painutamine lihvimisel

Schmidti kaamerate põhiroll astronoomias on olnud taevaatlaste koostamine. Tuntuim neist on Palomari atlas, mida on kopeeritud enam kui paarisajas eksemplaris kõigi maailma observatooriumide jaoks. Üle kolmveerandi taevast on pildistatud kahes värvis 1870 fotole mõõtmetega 35x35 cm. Ühel konverentsil, mis oli pühendatud Schmidti kaamerate osale astronoomias, väljendas austraalia raadioastronoom Bolton arvamust, et mõnekümne aasta jooksul on meie teadmised Galaktika-välisest universumist avardunud kõige enam just raadioteleskoopide ja Palomari atlase najal. Atlas on olemas ka Tartu Observatooriumil Tõraveres.

1979. a. tähistati saja aasta möödumist Schmidti sünnist konverentsiga "Schmidti süsteemi aktuaalseid rakendusi astronoomias". 1983. a. korraldas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon Asiagos (Itaalia) jällegi konverentsi "Astronoomia Schmidti teleskoopidega".

1990 avaldasid astronoomid Siegfried Marx ja Werner Pfau suureformaadilise albumi "Taeva pildistamine Schmidt teleskoopidega", kus peale Schmidti eluloo ja optikasüsteemi kirjelduse oli reprodutseeritud ligi 50 taevafotot, nendest olid ka valitud illustratsioonid Erik Schmidti raamatule.