{ H. Eelsalu TK 73 84-85 }

Tartu ülikooli tähetorni poolteist sajandit kestnud tegevuse jooksul oli sinna kogunenud mitmesuguseid astronoomia ja ta naaberteaduste ajaloo seisukohalt väärtuslikke mälestisi. Viimasele sõjale järgnenud esimestel aastakümnetel tähetorni eest vastutanud teadlastel ja haldusjuhtidel puudus arusaamine nende reliikviate tähendusest. Polnud siis ime, et 1962. aastal Tallinna tähetornist Tartu tähetorni tööle kutsutud astronoom ja geofüüsik Charles Villmann leidis prügi seast kellegi 19 cm kõrguse büsti koos sellest lahti löödud killuga. Viimase liimis ta tagasi. Ta tõstatas ka küsimuse büsti identifitseerimisest. Tähetorni omaaegse juhataja prof. G. Lewitzky poolt 1899. a. avaldatud ülevaateteosest tähetorni ajaloost tuli ilmsiks, et Wilhelm Struvele oli kaks büsti kinkinud Briti Kuningliku Astronoomiaseltsi president sir James South (1785-1867).

Nii Struve kui South kuulusid oma aja tähtsamate asjatundjate hulka kaksiktähtede uurimistöö alal. Kui Struve 1830. aastal külastas Southi Inglismaal, kinkis see talle oma tollase sõbra, kuulsa inglise optiku ja teleskoobiehitaja Edward Troughtoni büsti. Tulles vastuvisiidile Tartusse 1832. aastal kinkis South Struvele aga enese büsti.

Ch. Villmanni poolt leitud büsti fotod lähetati 1978. aastal Oxfordi sealse ülikooli teaduseajaloo muuseumi kuraatorile prof. G. L'E. Turnerile identifitseerimiseks. Kasutades üht 1850-tel aastatel tehtud J. Southi fotot, nentis prof. Turner, et tegu on sama isikuga.

Joon. 1. J. Southi büst

James Southi nime äratas unustusest 1989. aastal teine tuntud inglise teaduseajaloolane Michael Hoskin tollele pühendatud uurimusega ta enese toimetatavas astronoomia ajaloo ajakirjas .Journal for the History of Astronomy". Kokkuvõtte sellest tegi Hoskin laialt tuntud kuukirja ",Sky and Telescope" 1995. aasta aprillinumbris.

Selgub, et South oli üritanud ülalmainitud Troughtoni ja tema noorema partneri William Simmsi firma abiga soetada enesele kaksiktähtede uurimiseks pikksilma, mille läätse läbimõõt olnuks kahe ja poole tolli võrra suurem Struvel kasutada olnud Fraunhoferi läätspikksilma omast. Läätse oli South hankinud Pariisist. Troughton ei olnud nõus Southi poolt pakutud teleskoobikonstruktsiooniga ning nende vahel puhkes pikk sõnasõda koos kohtuskäimisega, mis laostas Southi nii aineliselt kui vaimselt. Sellesse sekkusid mõned tollased juhtivad Inglismaa astronoomid ning tüli sai nimeks ",teleskoobisõda".

Pärast Ch. Villmanni surma 1992. aastal hoidis büsti oma hoole all ta lesk Maie Villmann. 29. mail 1996 andis ta selle säilitamiseks üle Tartu ülikoolile. Pidulikul üleandmistalitusel, kus osales suur hulk Tartu täheteadlasi, võttis büsti vastu ülikooli ajaloo muuseumi direktriss Ela Martis. Ülikool on niisiis saanud tagasi jälle ühe väärtusliku killukese oma kuulsast ajaloost.