{G. Želnin TK 47 1971 76-83}

Käesolev artikkel on Tartu tähetorni ajalugu käsitlevast seeriast  viimane. Ta haarab kõigest 8-aastase ajavahemiku, alates nõukogude võimu taaskehtestamisest Eestis kuni 30. juunini 1948. aastal, mil tähetorn läks Tartu ülikooli alluvusest üle asja organiseeritud Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika (praeguse Füüsika ja Astronoomia) Instituudi koosseisu. Kuid ometi tuleb meil vaadelda tähetorni tegevust kolme üksteisest erineva etapi vältel: 1) nõukogude võimu taaskehtestamise esimene aasta (1940—1941), 2) saksa okupatsiooni aastad (1941— 1944) ja 3) sõjajärgsed rahvamajanduse ülesehitamise aastad (1944— 1948). Kuna kõik need ajalõigud olid üsna lühikesed, siis tähetorni tegevuse sisemise arengu seisukohalt nad midagi uut tuua ei jõudnud.

Nõukogude korra taaskehtestamine Eestis ei toonud esialgu tähetorni tõotajate ellu märgatavaid muudatusi. 1940. a. suvekuud möödusid nagu tavaliselt — töötajad olid puhkusel. Sel ajal oli tähetorni juhatajaks professor T. Rootsmäe, astronoom-observaatoriks doktor E. Öpik, assistendiks doktor A. Kipper, abiassistendiks V. Riives, tehnik-laborandiks R. Hallimäe, arvutajateks G. Kusmin ja M. Koppel ning teenijaks R.Pallav. Kuid 1941. aasta alguseks muutusid seoses ülikooli haldusstruktuuri ümberkorraldamisega ka astronoomide ametinimetused ja -kohustused. Organiseeriti astronoomikateeder. Kateedri juhatajaks saf professor T. Rootsmäe, kateedrisse kuulusid dotsent E. Öpik, assistendid V. Riives ja G. Kusmin, vanemlaborant R. Preem, laborant R. Hallimäe, vanempreparaator R. Pallav ja noorempreparaator M. Koppel. Doktor A.Kipper jäi kateedri koosseisust välja, sest ta määrati füüsikaprofessoriks ning ühtlasi ülikooli õppeprorektori asetäitjaks. Oli oodata ka kateedri koosseisu muutumist, sest ülikooli uues struktuuris oli ette nähtud teadusliku uurimise instituut, mille koosseisu pidi kuuluma ka astronoomiasektor (observatoorium). Kuid selle plaani elluviimiseks et andnud sõda enam aega.

Kateedris jätkusid stellaarstatistika, teoreetilise astrofüüsika ja meteooride astronoomia alased uurimistööd. Jätkati ka meteooride korrespondeerivaid vaatlusi Tartu, Valga ja Petseri vaatluspunktides. V. Riives teostas komeetide fotograafilisi vaatlusi Zeissi refraktori külge kinnitatud Steinheili kaameraga. Loodi teaduslik kontakt NSVL TA Astronoomia Nõukoguga, kellele esitati tegevusaruanne. 1941. aasta jaanuaris pidi E.Öpik sõitma Astronoomia Nõukogu pleenumile ning sügisel Stalinabadi meteooride astronoomia alasele nõupidamisele. Kui esimene komandeering jäi ara juhuslikel põhjustel, siis teine juba sõja puhkemise tõttu.

1941. aastal avaldati Moskva kirjastuses E. Öpiku populaarteaduslik artikkel "Elu võimalustest maailmaruumis". V. Riives kirjutas keskajakirjale  ülevaate Tartus läbiviidud komeetide vaatlustest. G. Kusminil valmis artikkel Linnutee tolmaine dünaamika kohta. Ilmus järjekordne Tähetorni Kalendri aastakäik. Sel perioodil võeti Eestis ametlikult käsutusele Moskva aeg.

Nõukogude korra tingimustes oli võimalik rahulikult töötada vaid üks aasta. Juba 1941. aasta suvel jäi Tartu sõjasündmuste keerisesse. Järgnesid kolm rasket okupatsiooniaastat. Ülikoolis taastati endine kord. Kateedrid likvideeriti. A. Kipper pöördus tähetorni assistendi kohale tagasi. Abiassistendiks jäi V. Riives. G. Kusmin oli algul arvutaja kohal, kuid alates 1942. a. maist, pärast magistri teadusliku kraadi omandamist, sai temast doktorant.

Vaatamata okupatsioonile suutis tähetorn säilitada oma tavalise töörežiimi. Professor T.Rootsmäe jätkas tähtede kinemaatiliste ja füüsikaliste karakteristikute omavaheliste seoste statistilist uurimist; E. Öpik töötas välja üldistatud tähemudeleid. Tulemused avaldas ta 1943. aastal tähetorni Publikatsioonide XXXI köite 1. vihikus. A. Kipper töötas astrofüüsika vallas. Järjest suurema erikaalu omandasid noorte töötajate V. Riivese ja G. Kusmini tööd. Esimene neist oli ka tollal aktiivne vaatleja. 1943. a. kevadel fotografeeris ta Voigtländeri kaameraga Whipple-Fedtke-Tsevadze komeeti.

Oma teaduslike tööde publitseerimiseks kasutasid observatooriumi töötajad tollal Tähetorni Kalendrit, mille maht kasvas siis tunduvalt (50— 60 leheküljelt 100—120-ni) ja sisu muutus teaduslikumaks.

Selle perioodi (1941—1942) saavutusena tuleb märkida V. Riivese ja G. Kusmini magistridissertatsioonide kaitsmist.

Kolmandal okupatsiooniaastal andis Eestis üha selgemini tunda Nõukogude Armee võidukas pealetung. Sõjategevuse lähenemisel Tartule lahkus oma kodumaalt doktor E.Öpik.

Observatooriumi töötajad tegid kõik mis võimalik tähetorni varanduse päästmiseks. Osaliselt demonteeriti Zeissi refraktor, mis pikemat aega oli peatornis lahtise taeva all seisnud, sest seal asus sõjaline vaatluspunkt. Rinde teistkordsel üleminekul Tartust sai tähetorn raskesti kannatada, peatorni kuppel lasti auklikuks nagu sõelapõhi, peahoone seinu ja katust vigastati mürsukildude ja kuulidega, aknad purustati. Tänu tähetorni töötajate,  eriti teenija  R. Pallavi  ennastsalgavale tegevusele, õnnestus hooneid siiski tulekahjust päästa. Tähetorni instrumentaariumist läksid kaduma kõik kronomeetrid, osa aparaate rikuti täielikult, mõne instrumendi osad kanti laiali (näiteks Fraunhoferi suure teleskoobi okulaartoru leiti 1945. aastal Toomemäe põõsastikust).

25. augustil 1944. aastal vabastati Tartu, kuid rinne jäi esialgu püsima linna vahetus läheduses. Alles 17. septembril murti vaenlase kaitseliin Emajõel ning sõjategevus eemaldus põhja poole. Kuigi sõda veel kestis, algasid linnas taastamistööd. Hakkas tegutsema ka Tartu ülikool.

Uuesti loodi ülikooli juurde astronoomiakateeder ja 1941. aasta plaani kohaselt rajati ülikooli teadusliku uurimise instituut, mille üheks lüliks , sai tähetorn. Kateedri koosseisu kuulusid kateedri juhataja professor T. Rootsmäe, assistent V. Riives, laborant M. Kull ja preparaator R. Pallav. Tähetornis kui instituudi allasutuses hakkasid tööle vanem teaduslik töötaja G. Kusmin ja noorem teaduslik töötaja R. Hallimäe.

Need astronoomide töökohad püsisid kuni 1947. aasta sügiseni, millal seoses tähetorni eelseisva üleminekuga Teaduste Akadeemia süsteemi teaduslike töötajate kohad likvideeriti. Doktor A. Kipper määrati 1944.. aasta oktoobris füüsikaprofessori ja ülikooli õppeprorektori kohale. 1946. aasta aprillis valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia asepresidendiks. A. Kipperi sidemed Tartu astronoomide ja tähetorniga ei katkenud, ta organiseeris koguni esimese sõjajärgse päikesevarjutuse vaatlemist (9. juulil 1945) Tartus (vt. joonis 1).. R. Hallimäe vaatles sama varjutust oma kodukoha läheduses Rakkes [Vt. R. Hallimäe artiklit 1946. aasta Tähetorni Kalendris.].

Joon. 1. A. Kipper teeb päikesevarjutuse vaatlusi (9. juunil 1945)

Hoolimata administratiivsetest ümberkorraldustest jäi Tartu astronoomide tööde põhitemaatika endiseks: Galaktika ja selle allsüsteemide stellaarstatistilised uurimised, Galaktika evolutsioon, päikesesüsteemi väikekehad jm. Peatselt hakati vaatlusteks rakendama Petzvali astrograafi. V. Riives alustas komeetide ja asteroidide fotografeerimist. Taas hakkas ilmuma Tähetorni Kalender. Ülikooli toimetistes (Publikatsioonide XXXI köite 2. numbrina) ilmus 1946. aastal V. Riivese töö "Komeetide fotomeetriast". Sama aasta detsembrikuus esines G. Kusmin ülikooli teaduslikul sessioonil ettekandega "Kosmiline tolmkeskkond".

Joon. 2. T. Rootsmäe

Samal ajal mõtlesid kateedri töötajad ka tähetorni edasiarendamisele. 1945. a. koostas V.Riives tähetorni järjekordse ümberehitamise projekti, mille kohaselt vana tähetorni hoone tuli säilitada, Struve elumaja kohale pidi aga ehitatama laboratooriumide, auditooriumi ja töötajate korterite jaoks uus hoone (940 m2 kasuliku pinnaga.) Selle hoone lamedat katust taheti käsutada vaatlusteks väiksemate instrumentide abil. Väljapoole linna (Kuuste piirkonda) pidi ehitatama vaatlustorn Zeissi refraktori jaoks.

Joon. 3.  A. Kipper

Tugevnesid kontaktid Nõukogude Liidu teiste astronoomiakeskustega. Leningradi ülikooli astronoomiakateedrist saadi astronoomilist kirjandust. 1947. a. sügisel võttis G.Kusmin osa kosmogoonia- ja kosmoloogiaalasest nõupidamisest Moskvas, kus ta esines ettekandega, tutvustades vennasvabariikide astronoome Tartus tehtud tähtede evolutsiooni alaste töödega.

Joon. 4. V. Riives

Seoses tähetorni eelseisva üleminekuga ENSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi koosseisu alustati akadeemik A. Kipperi ja instituudi direktori A. Humala initsiatiivil juba 1947. aasta kevadel ettevalmistustöid. Instituudi asedirektori V. Simmi juhtimisel remonditi tööruume ja parandati sõja ajal kannatada saanud peatorni kuppel. Zeissi refraktor puhastati ja remonditi. Alustati kahe fotograafilise kaamera ehitamist. Üleminekuajajärgul võttis observatooriumi juhataja kohused enda peale akadeemik A.Kipper, keda hiljem, augustikuul, asendas instituudi koosseisu üle tulnud astronoom V.Riives. Astronoomiakateedri koosseisu jäi assistendi (pärast vanemõpetaja) kohale G.Kusmin. Niisiis jagunesid Tartu astronoomid ülikooli ja akadeemia töötajaiks, kuid tööruumid jäid neil kõigil endiselt vanasse tähetorni. Siia asusid tööle ka instituudi teaduslik sekretär doktor H. Keres ning vastne laborant üliõpilane H. Albo.

Joon. 5. G. Kusmin

30. juunil 1948. aastal läks tähetorn koos instrumentide ja raamatukoguga lõplikult Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi valdusse.

Tähetornis algas uus ajajärk, kus teaduslikuks tegevuseks olid palju avaramad võimalused [Selle ajajärgu kohta on ilmunud brošüür "Tartu tähetorn". Eesti Riiklik Kjrjastus, Tallinn 1964.].

Oleme vaadelnud Tartu ülikooli tähetorni peaaegu 150 aasta pikkust ajalugu. Püüame nüüd lõpuks anda hinnangu tähetorni pikaajalisele tegevusele, selgitada tema panust nii teaduse arengusse kui ka astronoomide kaadri ettevalmistamisse.

Tähetorni tööle, eriti esimese tegevussajandi jooksul, avaldas kahtlemata mõju Dorpati Keiserliku ülikooli (nagu tollal Tartu ülikooli nimetati) eriline positsioon teiste Venemaa ülikoolide hulgas. Tema funktsioonide hulka kuulus professorite kaadri ettevalmistamine Venemaa ülikoolidele. Selleks oli ülikooli juurde loodud spetsiaalne nn. Professorite Instituut. Astronoomia alal pidi neid ülesandeid aitama lahendada ka Tartu tähetorn.

Tänu oma esimese direktori Fr. G. W. Struve ammendamatule energiale, suurtele organisaatorlikele võimetele ja eelkõige tema teaduslikele saavutustele kindlustas Tartu tähetorn endale esikoha teiste observatooriumide hulgas ja mõjutas seetõttu üsna tugevasti astronoomia arengut Venemaal. "Siin (Tartus) anti esimene tõuge astronoomia arenguks Venemaal"; "Siin sai alguse kaasaegne vene geodeesia"; "See oli kõige paremini varustatud observatoorium maailmas" - niimoodi iseloomustati Struve-aegset Tartu tähetorni.

Edaspidi pidi Tartu tähetorn järk-järgult loovutama parima observatooriumi kuulsuse. Möödunud sajandi lõpuks oli tema instrumentaarium ja ehitused jäänud põhiliselt Struve-aegsele tasemele. Pealegi paiknes ta keset kasvavat linna.

Tähetorni saavutused olenesid nüüd ainult kaadrist. Observatooriumi direktorite valikusse suhtus ülikooli teaduslik nõukogu äärmise tõsidusega. Sellele kohale püüti saada juba tuntud astronoome. Tähetornis ongi direktoritena töötanud sellised silmapaistvad teadlased, nagu W. Struve, H. Mädler, T. Clausen, L. Schwarz, G. Levitski, K. Pokrovski ja T. Rootsmäe. Teadlastena on tuntud ka astronoom-observaatorid W. Preuss, H. Bruns, O. Backlund, E. Hartwig, A. Orlov, E. Schoenberg ning E. Öpik.

Joon. 6. Tartu ülikooli tähetorn

Vastavalt direktorite teaduslikule huvile muutus mitu korda ka tähetorni teaduslik profiil. Mõnel ajajärgul domineeris vaatluslik tegevus, seejärel tegelesid astronoomid puhtteoreetiliste uurimisaladega. "Võiks öelda, et tähetorni teaduslikud üritused on olnud väga mitmekesised, ja vaevalt leidub mõni laialdasem astronoomiaharu, mida tähetorn poleks aktiivselt viljelenud." [Tsitaat T. Rootsmäe artiklist 1947. aasta Tähetorni Kalendris] Nimetagem siin W. Struve kaksiktähtede mõõtmise pioneerlikke töid, mida jätkasid H. Mädler ja E. Öpik; stellaarastronoomia-alaseid töid, kus suunaandjaks oli samuti W. Struve ja edasiarendajaiks H. Mädler, T. Rootsmäe, E. Öpik ning G. Kusmin; E. Schoenbergi, E. Öpiku ja A. Kipperi vaatluslikke ja teoreetilisi uurimusi astrofüüsikast; S. Sarbe, R. Bergi ja T. Rootsmäe töid komeetide ning asteroidide positsioonide ja orbiitide määramise alal; K. Pokrovski ja V. Riivese uurimusi komeetide füüsikast; E. Öpiku põhjapanevaid tõid meteooride astronoomiast; E. Hartwigi ja K. Pokrovski vaatlusi helkivate ööpilvede alal ning T. Clauseni ja T. Banachiewiczi teoreetilise astronoomia alaseid töid. Omaette tsükli moodustavad tähetorni astromeetrilised ja geofüüsikalised tööd; E. Schoenbergi tööd geograafilise laiuse muutumise mõõtmisel, R. Livländeri uurimused   vaatiuskoha   koordinaatide   määramisel, A. Orlovi tööd maakoore loodeliikumistest ning G, Levitski seismo-loogilised uurimused.

Ajalooline tähtsus on olnud astrogeodeetilistel ekspeditsioonitöödel. Siia kuuluvad W.Struve poolt alustatud Vene-Skandinaavia kaare mõõtmine, tema õpilaste A. Savitši, G. Sableri ja G. Fussi tööd Musta ja Kaspia mere nivoode vahe määramisel ning W. Preussi, V. Fjodorovi, L. Schwarzi ja W. Aboldi osavõtt geograafilistest ekspeditsioonidest.

Kui Tartu tähetorni teaduslikus tegevuses oligi märgata mõningaid mõõnaperioode, siis teadusliku kaadri ettevalmistamisele see märgatavat mõju ei avaldanud. Paljudest tähetorni kasvandikest on saanud väljapaistvad astronoomid, kes hiljem on viljakalt töötanud teistes Venemaa observatooriumides. Nimetagem neist K. Knorret, V.Fjodorovi, A. Šidlovskit, G. Sablerit, A. Savitšit, W. Döllenit, A. Wagnerit, F. Renzi, F, Wittrami, L.Struvet, A. Djukovi ja R. Bergi. Geodeetidest - tähetorni kasvandikest - on tuntumad W. Wrangeli, B. Lemm, S. Zelenoi ja M. Vrontsenko.

Tartu ülikooli tähetorni pikaajaline tegevus on kandnud vilja ja väärib täit lugupidamist.

Seda ajaloolist ülevaadet lõpetades tahaksin avaldada tänu kõigile neile, kes aitasid vajaliku faktilise materjali kogumisel ja töö vormistamisel. Suurimat tänu avaldan L.Vallnerile ja K. Ollekule.