{G. Želnin TK 46 1970 50-68}

Kirjeldataval perioodil loodi tähetorni nüüdse tegevuse alused: alustati teaduslikke suundi, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval; valmistati ette ja suunati iseseisvale loomingulisele teele noori astronoome, kes nüüd on meie vabariigis astronoomia ning selle naaberteaduste eesotsas.

Kirjelduse lihtsustamiseks on tähetorni nn. eesti perioodi tegevus jaotatud alljärgnevalt: 1)tähetorni tegevus kodanlikul ajal (1919—1940); 2) tegevus nõukogude korra algperioodil (1940—1948), kaasa arvatud ka II maailmasõja ning fašistliku okupatsiooni aastad.        :

Tartu ülikooli avamisega seotud organiseerimistööd algasid  1918. a. lõpul.

Astronoomiaprofessori ja ülikooli observatooriumi direktori kohale kutsuti ülikooli kasvandik, Tallinna tütarlastegümnaasiumi õpetaja, teaduste kandidaat Taavet Rootsmäe (kuni 1936 David Rootsman). Tähetorni hoonete ja varanduse vastuvõtukomisjonil tekkis mõningaid raskusi. Endine astronoom-observaator E. Schoenberg andis komisjoni liikmele prof. H. Jaaksonile üle küll observatooriumi instrumentaariumi, kuid observatooriumi tervikuna nõustus ta üle andma ainult astronoomiaspetsialistile. Schoenbergile ei tehtud ettepanekut jääda observatooriumi töö juhendajaks, mida ta nähtavasti ootas. Selle põhjuseks oli tõenäoliselt Schoenbergi aktiivne osavõtt "Landesuniversität'i" organiseerimisest saksa okupatsiooni päevil. Tähetorn, mis lülitati nüüd ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna koosseisu, anti uuele juhatajale üle septembris 1919.

Öppetöö algas 6. oktoobril, kuigi ülikooli pidulik avamine toimus alles 1. detsembril 1919. Tähetorni uus direktor ja tema ainus abiline teenija M. Sirel alustasid tööd peaaegu tühjades ruumides. Viimane oli seal töötanud juba 1878. a. alates. Professor Rootsmäe pidas ülikoolis loenguid, otsis teaduslikke kaastõõtajaid ning taotles evakueeritud vara ja sõja ajal ülevõetud ruumide tagastamist (kuni 1922. a. juulini oli Struve majas raadiojaam). 1920. a. asus assistendi köhale A. Pohla. 1921. a. hakkas saabuma evakueeritud instrumentaarium. Tähetorni tegevus sai elu sisse.

Tähetorni isikuline koosseis

Kuni 1931. a. olid tähetornis järgmised ametikohad: observatooriumi juhataja (ühtlasi astronoomiaprofessor), astronoom-observaator ning vanem- ja nooremassistent. Peale nende töötas tähetornis üks abitööjõud ja kaks-kolm arvutajat. 1931. a. muudeti vanemassistent assistendiks, nooremassistent mittekoosseisuliseks abi-assistendiks, abitööjõud aga koosseisuliseks tehnik-laborandiks. Ametikohtade üldarv ei muutunud. Nimetatud kohtadel töötasid:

Mitmed üliõpilased, sealhulgas peaaegu kõik hilisemad assistendid ja abitööjõud, olid töötanud arvutajatena. Nii näiteks töötasid arvutajatena üliõpilased J. Gabovitš (1937-1939) ja G. Kusmin (1938-1939).

Peale ülalloetletud koosseisuliste tõotajate ja abitööjõudude võtsid observatooriumi tööst osa veel eradotsent dr, W. Anderson, üliõpilane E. Mielberg [Varalahkunud E. Mielbergi elutöö on kokku võtnud R. Livländer 1933. a. Tähetorni Kalendris] ning mõningal määral ka professorid J. Vilip ja J. Nuut.

Tähetorni töötajate loetelu poleks täielik, kui ei mainitaks sealseid komandante (teenijaid). Kuni 1922. aastani täitis komandandi kohuseid M. Sirel, edaspidi R. Pallav. Endistel Tartu tudengitel oleks raske tähetorni ette kujutada ilma R. Pallavita, selle teadusetempli peremeheta. Teda tunti imepärase jutumehena ja astronoomiliste teadmiste populariseerijana  (tähetorni külastanud ekskursioonide teenindamisel)[ R. Pallavi lühibiograafia esitas R. Hallimäe 1956. a. Tähetorni Kalendris].

Esitame nüüd tähetorni juhtivate töötajate, direktor prof. T. Rootsmäe ja astronoom-observaator dr. E. Öpiku, aga samuti ka kähe meie hulgast lahkunud endise assistendi, R. Livländeri ja H. Muischneeki elulood.  Paljud  tolleaegsed  tähetorni kasvandikud jätkavad  praegu  Eesti

NSV-s teaduslikku või teaduslik-pedagoogilist tegevust. Nii töötavad akadeemikud A. Kipper, H.Keres ja akadeemia korrespondentliige G. Kusmin Füüsika ja Astronoomia Instituudis, füüs.-mat. dr. V. Riives Tartu Riiklikus Ülikoolis, dots. O. Silde Tallinna Polütehnilises Instituudis ja dots. J. Gabovitš Eesti Põllumajanduse Akadeemias.

Joon. 1. Taavet Rootsmäe

Taavet Rootsmäe [Vt. R. Hallimäe artiklit 1960. a. Tähetorni Kalendris ja G. Kusmini artiklit 1955. a. Tähetorni Kalendris] sündis 27. juunil 1885. a. Roosa talus Kastre-Võnnu vallas Tartumaal lasterikkas talupoja perekonnas. Keskhariduse sai ta Tartu Treffneri gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1906. a. astus ta Jurjevi (Tartu) ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. Juba üliõpilasena pühendus ta täielikult astronoomiale, õpingute ajal võttis ta aktiivselt osa astronoomilistest grupivaatlustest ja praktilistest töödest geodeesia alal (A. Orlovi juhendamisel)[ Vt. G. Želnini artiklit  1969. a. Tähetorni Kalendris]. 1911. a. lõpetas T.Rootsmäe ülikoolikursuse heade hinnetega, mistõttu talle tehti ettepanek asuda kandidaaditöö kirjutamisele. Vahepeal, 17. aprillil 1912, võttis T. Rootsmäe osa rõngakujulise päikesevarjutuse vaatlemisest. Paari aasta jooksul valmiski tal kandidaaditöö teemal "Planeedi 1906 JW orbiidi arvutamine" ja 1913. a. omistati talle teaduslik kraad.

Tähetorni töötajad aastal 1929

(vasakult paremale istuvad: O. Silde, T. Rootsmäe, E. Öpik, R. Livländer, seisavad: A. Piiri, P. Simberg, R.Pallav, H. Juhannson)

Tähetorni töötajad aastal 1932-1933

(vaskult paremale: P.Simberg, R. Pallav. R. Livländer, T.Rootsmäe, A. Piiri, H. Muischneek, M. Blum, R. Põder, A. Kipper)

Tähetorni direktor prof. Pokrovski hindas kõrgelt T. Rootsmäe võimeid ja tööarmastust ning palus ülikooli nõukogu jätta ta stipendiaadina ülikooli juurde valmistuma professorikutseks. I maailmasõja sündmused ei lasknud seda plaani aga kohe realiseerida, T. Rootsmäe pidi ajutiselt asuma Tallinnasse pedagoogilisele tööle. Kuid mõni aeg hiljem peeti teda tõhusa pedagoogilise tegevuse ja astronoomiliste teadmiste populariseerimise tõttu vääriliseks kandidaadiks astronoomiaohservatooriumi juhataja ning avatava ülikooli astronoomiaprofessori töökohale. 19. detsembril 1918. a. tegi ülikooli kuraator T. Rootsmäele vastava ettepaneku. 1919. a. algul anti talle võimalus valmistuda uuele ametikohale asumiseks. 12. sept. 1919 kinnitati T. Rootsmäe astronoomia- ja astrofüüsikaprofessori kohusetäitjaks. Sellest ajast alates oli tema edaspidine tegevus tähetorni tööst lahutamatu. Ja kuigi tähetorn läks 1948. a. Eesli NSV Teaduste Akadeemia süsteemi ja prof. Rootsmäe ei jäänud enam selle direktoriks, vaid kuulus kui ülikooli töötaja hoopis teise asutusse, ei eemaldunud ta siiski tähetorni tööst. Tema kabinetki jäi vanasse Struve majja ja seal vestles ta tavaliselt üliõpilastega (ta oli elu lõpuni astronoomia- ja geofüüsikakateedri juhataja). Tema poole pöördusid sageli nõu ja abi saamiseks tähetorni töötajad, tema endised õpilased. T. Rootsmäe suri 27. juunil 1959.

Ernst Öpik [Vt. Ka M. Jõeveeru artiklit 1969.a. Tähetorni Kalendris.]  sündis 22. oktoobril 1893. a. Virumaal Kunda alevis. 1911. a. lõpetas ta Tallinnas gümnaasiumi medaliga. Juba kooliajal ilmnes tema huvi astronoomia vastu. Ta. organiseeris oma venna ja teiste astronoomiahuvilistega Tallinnas ringi "Vega". Ühiselt ostetud 3-tollise teleskoobiga vaatles Öpik Marssi ning käsutas tulemusi oma esimeses iseseisvas uurimuses, mis avaldati 1912. a.

Joon.2. E. Öpik

Samnal aastal astus E. Öpik Moskva ülikooli, mille lõpetas 1916. a, astronoomia erialal. Elatus- ja õppekuludeks vajalikud summad hankis Öpik endale eratundide andmisega. Pärast ülikooli lõpetamist jäeti ta ülikooli juurde professorikutseks valmistuma. Seejärel töötas ta assistendina ülikooli observatooriumis ja aastail 1920—1921 Taškendis dotsendina. 1921. a. lõpul naasis E.Öpik Eestisse. 25. novembrist 1921 asus ta tööle astronoom-observaatorina Tartu tähetorni. Kaks aastat hiljem kaitses ta Tartus doktoriväitekirja teemal "Korrespondeerivate statistiliste vaatluste meetod ja selle rakendamine langevate tähtede vaatlusteks". Astronoom-observaatori kohal töötas E. Öpik väikeste vaheaegadega kuni 1944. a. sügiseni, mil ta siirdus välismaale. Olles 1931/1932 Ameerika Ühendriikides komandeeringus, võttis ta osa Harvardi observatooriumi tööst [Seda kirjeldab E.Öpik 1932 a. Tähetorni Kalendris]. 1932. a. valiti E. Öpik Rahvusvahelise Astronoomia Liidu lendtähtede komisjoni liikmeks ja 1938. a. äsja loodud kodanliku Eesti Teaduste Akadeemia tegevliikmeks.

Lahkunud 1944. a. Eestist, töötas Öpik esiteks Hamburgi observatooriumis, seejärel siirdus ta Armaghi observatooriumisse Põhja-Iirimaal, kus ta töötab ka praegu.

Joon. 3. R. Livländer.

Robert Livländer sündis 1. veebruaril 1903 Tallinnas töölise perekonnas.  1921.  a. lõpetas R.Livländer Tallinna Reaalkooli ja  astus Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, mille ta lõpetas 1925 a. Juba üliõpilasena (alates 1922. aastast) hakkas ta töötama tähetornis ajutise abilisena. Pärast ülikooli lõpetamist oli R. Livländer observatooriumis nooremassistendiks. 1927. a. edutati ta magistrikraadi saamise järel vanemassistendi kohale, kus ta töötas kuni 1934. aastani, mil ta määrati ülikooli dotsendiks (geodeesia alal). 1932. a. kaitses ta Tartus doktoriväitekirja "Tartu observatooriumi geograafilise pikkuse määramine". 1936. a. siirdus Livländer tööle Tallinna Tehnikaülikooli, algul dotsendina, hiljem geodeesiaprofessorina. Aastail 1941-1944 oli R. Livländer sama õppeasutuse rektor. 1944. a. sügisel lahkus ta Eestist ja oletatavasti hukkus merel.

Oma teaduslikku tegevust alustas R. Livländer astrofüüsikuna, 1927. a. said tema erialadeks aga astromeetria ja geodeesia. Esimese töö - vaatluskoha koordinaatide määramine - teostas ta vana Dollondi passaažiriistal. Võib arvata, et osavõtt Eesti sõjaväestaabi topo-hüdrograafiaosakonna astro-geodeetilistest töödest äratas R. Livländeris huvi geodeesia probleemide vastu. Ta käis astromeetriliste ja geodeetiliste töödega tutvumas Potsdamis, Stokholmis ja Helsingis. 1938. a. alustas Livländer gravimeetrilisi mõõtmisi Eestis. Ta koostas ja avaldas 1942. a. esimese eestikeelse geodeesiaÖpiku kõrgematele koolidele.

Joon. 4. H. Muischneek

Herbert Muischneek sündis 10. juunil 1903 Vjatka (Kirovi) linnas inseneri perekonnas. Keskhariduse sai ta Stavropolis. 1921. a. tuli Muischneeki perekond Tartusse.  1928.  a.  lõpetas H. Muischneek matemaatikuna Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. 1930. a. kaitses ta magistritööd aerofotogeodeesia erialal. 1931. a. tuli H. Muischneek tööle Tartu tähetorni. 1934. a. oli ta siin nooremassistendiks, seejärel aga geodeesia assistendiks. Koos oma juhendaja Livländeriga siirdus ta 1936. a. Tallinna Tehnikaülikooli, kus töötas esiteks assistendina, hiljem dotsendina, viimased aastad aga geodeesiakateedri juhatajana. 1952. a. alates kuni surmani (16. okt. 1966) oli H. Muischneek Eesti Põllumajanduse Akadeemias dekaan ja geodeesiakateedri juhataja.

H. Muischneekil on suuri teeneid eesti geodeetide ettevalmistamisel.

Tähetorni varustus

Instrumentaarium. Kui E. Schoenberg tähetorni riiklikule komisjonile üle andis, oli see hoone peaaegu tühi. Tornis oli vana Fraunhoferi refraktor, idasaalis veel vanem Dollondi passaažiriist - ja need olidki kõik suuremad instrumendid. Lisaks veel kümmekond väiksemat riista: Herscheli reflektor, väike Voigtländeri astrograaf (d = 10 cm, F = 32 cm), Repsoldi mõõtmisaparaat tähekujutiste koordinaatide määramiseks fotoplaatidelt, neli kronomeetrit, kaks teodoliiti, Erteli väike passaažiriist ja kaks pendelkella.

Heyde Reflektor

Sellise instrumentaariumiga tuligi tähetornil esialgu töötada (lisandus siiski ühe eraisiku poolt kingitud Heyde reflektor, d = 19 cm, F = 76 cm). Alles 1921. a. sai Tartu tähetorn tagasi suurema osa oma vanast, sõjaeelsest varustusest, mis oli aastail 1915—1917 evakueeritud Venemaale. Saadetises puudusid aga Herbsti passaažiriist, Repsoldi seniitteleskoop (see saabus 1934. a.), suur universaalriist, mõned kellad ja rida väiksemaid seadisi. Tagastatud horisontaalpendlitel ja pendelkelladel oli osi puudu, mistõttu nad olid esialgu kasutamiskõlbmatud.

Seoses Tallinna Mereobservatooriumi likvideerimisega saadi samal 1921. a. veel järgmised instrumendid ja seadised: väike Fraunhoferi refraktor (d = 100 mm, F = 145 cm), pendelkell, kaks kronomeetrit ja kronograaf.

Seega oli vaatlusteks käsutada Zeissi refraktor Petzvali kaameraga, väike Voigtländeri astrograaf, Heyde reflektor, Fraunhoferi neljatolline refraktor ja ka 1923. a. amatöörastronoomide ringilt "Vega" saadud kolmetolline refraktor (praegu Tallinna tähetornis). Vana ja väike instrumentaarium ei olnud sobiv teaduslikuks tööks.

Esimesed tööaastad kulusid olemasoleva instrumentaariumi korrastamiseks ja ülesseadmiseks. Zeissi refraktor viidi jälle torni, suur Fraunhoferi pikksilm pandi idasaali nurka, kus tema kasutamine isegi õppe-eesmärgil oli piiratud. Zeissi refraktori ja Voigtländeri astrograafiga alustatud tööd nõudsid vaatlusbaasi laiendamist. Vaatlejaid jätkus, kuid uute ajakohaste vaatlusvahendite ostmisest võis ülikooli kasinate summade juures ainult unistada. Tähetorni töötajatel tuli olemasolev instrumentaarium uuendada ja  uute abiaparaatidega varustada omal jõul. Uusi instrumente projekteerisid assistendid A. Kipper, R. Livländer, O. Silde ja tehniklaborant P. Simberg, valmistas need aga mehaanik P. Siilbaum-Vaigro.

Joon. 5. Fraunhoferi väike refraktor

Zeissi refraktorilt eraldati Petzvali astrokaamera ja ehitati iseseisev instrument - Petzvali astrograaf. Astrograafi statiiviks käsutati Repsoldi heliomeetri alust, suunamistoruks (giidiks) Troughtoni pikksilma. Parallaktilise monteeringu valmistas ülikooli töökoda. 1927. a. pandi uus instrument observatooriumi väikesesse torni, kus ta asub tänini.

Valmistati veel järgnevad seadmed: 1) kaks komeediotsijat visuaalseteks ja fotograafilisteks vaatlusteks (d = 6 cm, F = 10 cm), 2) seade tähtede heleduse mõõtmiseks fookusväliste kujutiste abil, 3) objektiiv-prisma (lihvis A. Kipper), 4) aparaat isiklike vaatlusvigade uurimiseks, 5) Oppolzeri aparaat kronograafilintide lugemiseks, 6) 4-meetrine kaamera, heliostaat päikesevarjutuste vaatlemiseks, 7) uus statiiv refraktorile "Vega". Valmistati palju teisigi seadmeid. Aastail 1936—1937 tehti A. Kipperi projekti järgi elektromikrofotomeeter.

Mõned väiksemad riistad saadi ka osta (raadiovastuvõtja, kaks merepikksilma, kronomeeter, taevagloobus, paar objektiivi, täppislood, masin läätsede lihvimiseks jms.). Kahekümne aastaga täienes tähetorni varandus   17  astronoomilise  riista  ja   18  lisaseadme võrra.   Kuid ometi  jäi

vaatlusbaas puudulikuks. Enamik tähetorni töötajatest pidi lahendama teoreetilisi küsimusi, kasutades selleks teiste observatooriumide vaatlusmaterjali.

Raamatukogu.    1923.   a.   saabus   Venemaalt   tagasi   tähetorni  raamatukogu  põhifond.   Kokku  oli   siis   9538   trükist   ja   umbes 3500 tähekaarti.  Igal  aastal  saatis  tähetorn oma väljaandeid maailma tähtsamatesse observatooriumidesse  (adressaatide nimekiri sisaldas ligi

200 abonenti)   ja   sai   vastusaadetisena   teiste   väljaandeid.   Peamiselt vahetuse teel suureneski raamatukogu fond keskmiselt 420 üksuse võrra aastas. 1940. aastaks oli raamatukogus 16 408 trükist ja 3872 tähekaarti.

Ehitus.    Ehitustööd   tähetornis   piirdusid   pisiremondi   ja   väikeste ümberehitustega.  Remonditi kagupaviljon, ehitati  uus sammas ja ehitati ümber liikuv katus.  1935/36.  a. paigaldati tähetorni juurde raadioantenn. 1933. a. varustati tähetorn veevärgiga. Enne seda toodi vett

vaadiga kolm korda nädalas. 1934. a. paigutati külmas ja niiskes koridoris asunud fotolaboratoorium Struve majja.

Mitu korda koostati uue ehituse plaane ja projekte [Vt. G. Želnini ja P. Müürsepa artiklit 1959. a. Tähetorni Kalendris]. 1928. a. taheti Fraunhoferi refraktorile ehitada pöörleva kupliga eraldi paviljon, et kasutada seda refraktorit õppe- ja populariseerimistööks. Paviljoni kohaks valiti tähetorni ees olev väljak. Arhitekt P. Mielberg koostas ehituse plaani. Kuid sellega asi piirduski.

1935.a.,  seoses   ülikooli  hoonete  rekonstrueerimisega,  nähti   tähetornis ette järgmised ümberehitused:

1936. a. täiendati ja täpsustati seda plaani. Tähetorni ümberehitamise plaan kujunes siis järgmiseks (projekti ja plaani autor oli E. Öpik). a)  Tähetorni läänesaali pidi tulema raamatukogu, idasaali auditoorium. Mõlemasse saali tuli  ehitada küttekolded ja  rõdud.  Läänesaalis

asuvat   meridiaanringi    taheti    säilitada    muuseumieksponaadina.    Idasaalis asuv passaažiriist otsustati välja tõsta, b) Toomemäele tähetorni lähedale  kavatseti   ehitada   lisapaviljonid  Zeissi   refraktori  ja   Dollondi passaažiriista  jaoks.   Fraunhoferi  teleskoop  pidi   tõstetama   uuesti  peatorni,   c)   Väljaspoole  linna  nähti   ette  abivaatlusbaas  väikese majaga (kus asuksid valvuri korter, vaatleja tuba ja fotolaboratoorium) ning kaks paviljoni,  üks paviljon  Petzvali  astrograafile,  teine  aga  uuele tellitavale astrograafile (d = 400 mm, F = 400 cm). Abiobservatoorium kavatseti ehitada Vapramäe ümbruskonda, kus praegu asub ka Tõravere observatoorium, d) Struve maja asemele oli plaanis ehitada kahekordne maja tõotajate jaoks. Kahjuks ka see plaan ei jõudnud realiseerimiseni.

Tähetorni tegevus

Tartu tähetornil kui ülikooli observatooriumil oli kaks põhiülesannet — olla õppebaas ja teaduslike tööde teostamise koht, kus saaksid tegutseda vastavate huvidega üliõpilased. Lisaks oli sel perioodil Tartu tähetornil riikliku kohustusena veel ülesanne tagada riigile täpne aeg ja kindlustada põhiliste astronoomilis-geodeetiliste tööde sooritamine.

Tähetorni enam kui saja-aastase tegevuse jooksul oli pedagoogiline töö olnud põhiliselt juhataja õlgadel. Alates 1873. aastast rakendati sellele tööle ka astronoom-observaatoreid, kelle peamine tegevus oli olnud teaduslik töö. Assistendidki pidid osa võtma nii teaduslikust kui ka pedagoogilisest   tööst.

Kohustuste ja ülesannete jaotus säilis ka kirjeldataval perioodil. Professor T. Rootsmäe oli koormatud õppetööga ja tähetorni juhtimisega. Ainult oma vaba aja arvel sai ta uurida täheastronoomia teoreetilisi küsimusi. Vaatlustöõ ei tulnud kõne allagi.

Astronoom-observaator dr. E. Öpik tegi põhiliselt teaduslikku tööd, 3-4 tundi pedagoogilist tegevust nädalas ei takistanud tema põhitööd. Iseseisvat teaduslikku tööd tegid ka assistendid R.Livländer ja A. Kipper.

Pedagoogiline ja populaarteaduslik tegevus. Vastavalt ülikooli õppeplaanidele loeti üldise astronoomia kursust matemaatika-loodusteaduskonna füüsika-matemaatikaosakonna üliõpilastele kahel semestril. Viidi läbi seminare ja praktilisi õppusi. Fakultatiivkursusi lugesid: T.Rootsmäe - taevamehaanika aluseid (1933), taevamehaanika häirete teooriat ja astrofüüsikat (1934), täheastronoomia valikküsimusi (1935), tähesüsteemi dünaamikat (1937) jt. kursusi; dr. E.Öpik — praktilist astronoomiat ja astrofüüsika meetodeid (1934), stellaarstatistikat (1935, 1936), astrofüüsikat (1939) jt.

Eriti suurt huvi pakkusid astronoomiasse kiindunud üliõpilastele E. Öpiku astrofüüsikaliste uurimismeetodite (1934/35) ja astronoomia-alaste uurimistööde (1936—.1938, 1941) loengud ning seminarid, kus analüüsiti teaduslikke töid, arutati uurimismetoodikat ja vaieldi resultaatide üle. Seminarist osavõtjad suunati iseseisvale tööle ja neile anti lahendada teaduslikke ülesandeid. Andekas ja energiline seminari juhataja hämmastas kuulajaid oma teaduslike huvide sügavuse ja laiahaardelisusega, nakatas neid oma innu ja eruditsiooniga. Seetõttu lülitusid seminarist osavõtjad J. Gabovitš, G. Kusmin ja V. Riives juba üliõpilastena teaduslikku töösse.

Peale astronoomia luges T. Rootsmäe õppe-metoodilises seminaris matemaatika-loodusteaduskonna lõpetajaile igal aastal ühe semestri kosmograafia metoodikat. Ülikooli töö kõrval koostas T. Rootsmäe astronoomia õppeprogramme ja Öpikuid keskkoolidele ning töötas välja eestikeelse astronoomia-alase terminoloogia. Tema ja J. Langi koostatud astronoomiaÖpikud olid tarvitusel kuni 1947. aastani. Professor T. Rootsmäe oli aktiivne astronoomiliste teadmiste populariseerija. Ajavahemikul 1919-1940 avaldas ta 32 populaarteaduslikku artiklit ja pidas 18 populaarteaduslikku loengut. Astronoomiliste teadmiste populariseerimisest võttis osa kogu tähetorni kollektiiv. See toimus niihästi 1924. a. ilmuma hakanud Tähetorni Kalendri kui ka tähetorni külastavate ekskursioonide teenindamise kaudu. Sel perioodil külastas tähetorni igal aastal keskmiselt 2200 inimest (maksimum oli 1938/39 — 2900 inimest). Põhiline ekskursioonijuht tähetornis oli R. Pallav.

Riiklike ülesannete täitmine. 1921. aastast   alates oli tähetorni kohustuseks anda riigile täpset aega. Enne täitis seda ülesannet Tallinna Mereobservatoorium. Eestis käsutati tollal Tallinna kohalikku aega. Seoses Mereobservatooriumi likvideerimisega ja ajateenistuse üleminekuga Tartusse kehtestati alates 1. maist 1921 tähetorni töötajate ettepanekul Eestis Ida-Euroopa aeg, mis erineb Greenwichi omast kahe tunni  võrra. Ajateenistus  tähetornis seisis  täpse kella   (Lõbner)   käigu kontrollimises rütmiliste signaalide põhjal ja kell   1300 õige aja edasi andmises   kõikidesse   asutustesse.   Ajateenistust   korraldasid   tähetorni nooremassistent ja teenija.

Riikliku iseloomuga olid ka astro-geodeetilised tööd Eesti territooriumil. Need algasid 1924. a. Eesti astumisel Balti Geodeesia Komisjoni liikmeks. Komisjon uuris geoidi kuju Balti mere piirkonnas. Tähetorn pidi määrama Balti merd ümbritseva triangulatsiooniahela punktide geograafilised koordinaadid Eesti territooriumil ning mõõtma lähtepunktide (Tallinn ja Pulkovo) geograafiliste pikkuste vahe. Hiljem määras tähetorn väljaspool seda programmi koos sõjaväestaabi topo-hüdrograafilise osakonnaga veel 8 triangulatsioonipunkti astronoomilist koordinaati. Astronoomilis-geodeetilisi tõid juhatas vanemassistent R. Livländer.

Teaduslik tegevus.  Tähetorni teaduslikus tegevuses andis põhitooni dr. E. Opik, eriti kirjeldatava perioodi esimesel poolel. Tema teaduslike  huvide  laiahaardelisus ja  mitmekülgsus  määrasid  tähetorni kogu teadusliku töö. Selles võib märkida järgmisi põhisuundi.

Esitatud tabelist selgub ka dr. Öpiku juhtiv osa tähetorni tegevuses. Sel perioodil ilmus temalt 65 teaduslikku tööd, millest 5 olid tehtud koostöös teiste autoritega. Ülejäänud 41 tööd jaotuvad autorite vahel järgmiselt: Kipper - 11, Livländer - 8, Gabovitš - 6, Anderson - 6, Riives - 3, Kusmin - 2, Rootsmäe, Pokrovski, Mielberg, Nuut ja Vilip — igaühelt 1 töö.

Kuna tähetorni teaduslik töö jaguneb vaatlusteks ja teoreetilisteks uurimisteks, siis vaatleme allpool mõlemaid eraldi, kusjuures vaatlused liigitame omakorda vaatlusinstrumentide järgi.

Joon. 6. Meteooride vaatlused. Vaatleja A. Kipper

Vaatlused. Meteoore asus E. Öpik vaatlema juba Taškendis. Pärast Eestisse naasmist jätkas ta neid vaatlusi. Ka E. Öpiku doktoridissertatsioon, mida ta kaitses 1923. a., käsitles meteooride vaatlusmeetodeid. Tartus vaadeldi meteoore aastatel 1922—1924 visuaalselt ja 1928—1930 kähe Steinheili komeediotsijaga. Üks komeediotsijatest asus Struve maja teisel korrusel ja oli orienteeritud Põhjanaelale. Vaatlesid Öpik, Silde ja Kipper.

Korrespondeerivaid vaatlusi alustati 1938. a. kolmes linnas (Tartu, Valga, Petseri), mis asusid üksteisest 80 km kaugusel. E. Öpiku koostatud programmi kohaselt tuli neid vaatlusi teha viie aasta jooksul. Vaatlejateks olid esimesel aastal tähetorni arvutajad G. Kusmin, M. Kull ja R. Hallimäe. Vaadeldi selleks ehitatud köetavatest putkadest läbi avause mille ees oli tavaline prilliklaas. Kõigis kolmes punktis orienteeriti vaatlussuund seniidi lähedal asuvale punktile, mis asus umbes 90 km kõrgusel. Meteoori jäljed määrati vaatlusava ette kinnitatud koordinaatvõrgu suhtes. Vaatlusandmed koos vastava ajaga kanti graafikule. Peale selle määras E. Öpik aastail 1934-1938 meteooride kiirusi tema enda poolt konstrueeritud aparaadiga  ("võnkuv peegel").

E. Öpik Zeissi refraktori juures

Tähetorni põhiinstrumentidel teostati järgmisi vaatlusi.

1) Zeissi refraktoriga vaadeldi kaksiktähti (Öpik, 1924-1930; Riives, 1938-1940); planeete, asteroide ja komeete: asteroid Erost   (Kipper,   1931), planeet Merkuuri  üleminekut päikesekettast (Öpik ja Livländer, 1924), Jupiteri kaaslaste varjutusi (Muisehneek, 1932); tähtede kattumisi (1923 ja 1932); uuriti seniittähtede käände määramise meetodit elavhõbedahorisondi abil (Kipper ja Livländer, 1932—1934).

Joon. 7. P. Simberg Petzvali astrograafi juures

2) Petzvali astrograafiga uuriti Neptuuni heleduse muutumist tema tiirlemisperioodi määramiseks  (Öpik ja Livländer, 1922-1923); mõõdeti kerasparvede ja  udukogude heledusi   (Öpik,   1922-1926);   uuriti  longitudinaalspektrograafi meetodit ja selle rakendamise võimalusi; määrati Oxfordi   tsooni   tähtede   värvusindeksid    (Öpik,    1923-1927);   määrati longitudinaalspektrograafi   meetodil    spektri    ultraviolettkiirguse    piirkonna värvusindeksid (Simberg, Muischneck ja Kipper, 1930—1934); fotografeeriti muutlike tähtede väljaselgitamiseks Linnutee üksikuid piirkondi (Simberg   ja   Muischneek,   1927—1932);   fotografeeriti   planeeti   Marss (Livländer, 1926 ja 1928); vaadeldi komeete Baade (1922) ja Wilk (1930) ning päikesevarjutust 9. juunil  1936  (Kipper, Keres, Simberg); fotografeeriti spektreid objektiivprisma  abil   (Kipper ja Simberg,  1935—1937); fotografeeriti ξ Aurigae spektrit tema heleduse miinimumi perioodil (Kipper,  1935) ja  noova  spektrit  Herkulese  tähtkujus    (Kipper ja  Simberg, 1937-1940); katsetati fokaalfotomeetria meetodit  (Kipper,  1940).

3) Väikese Voigtländeri  astrograafiga  fotografeeriti  Linnutee valitud alasid (Simberg, 1923—1926). Alates 1927. aastast tehti neid vaatlusi juba  Petzvali   astrograafiga.  Voigtländeri  astrograafi  enam  ei  kasutatud, sest see ei vastanud nõuetele.

4) Steinheili komeediotsijaga vaadeldi Rootsis täielikku päikesevarjutust   (1927); vaadeldi meteoore  (Öpik, Silde ja Kipper,  1928—1930);fotografeeriti   Marssi   (Livländer,   1931)   ja   komeeti   Jurlow-Achmarof-Hassel  (Riives, 1939), kusjuures komeediotsija oli fotografeerimisel kinnitatud   Zeissi   refraktori   külge.

5) Tähetorni  vanade instrumentidega  tehti järgmisi  tõid.  Dollondi passaažiriistaga   mõõtis   R.   Livländer   tähetorni   geograafilise   pikkuse (1927. a.). Samuti määras ta enda poolt konstrueeritud aparaadiga Dollondi  passaažiriistal  tehtavate mõõtmiste  isikuvea   suuruse  ning  uuris Reichenbachi ja Erteli meridiaanringi täpsust. Fraunhoferi väikese refraktoriga    vaadeldi    tähtede   kattumist    Kuuga    (1933),    päikesevarjutust (21. aug. 1933), tähesadu (9. apr. 1933) ja muid nähtusi.

6) Kanfava Bambergi passaažiriistaga  määras R.  Livländer Eesti triangulatsioonivõrgu   punktide   geograafilisi   koordinaate   (1928-1936).

7) Gravimeetriga, mis oli valmistatud Tartus ja paigutatud vanasse püssirohukeldrisse, uuriti  raskustungi muutusi   (üliõpilane E.  Mielberg, 1923-1931).

Arvutus- ja laboratoorsed tööd olid tähetorni tegevuses üsna tähtsal köhal. Tavaliselt tegid neid palgatud arvutajad. Töötasu maksti spetsiaalselt ettenähtud summadest ja Tähetorni Kalendri müümisel laekunud rahast. Üheaegselt töötas tavaliselt kaks kuni neli arvutajat. Mõned neist töötasid tähetornis pikemat aega [A. Piiri 1923—1934 ja M. Koppel (M. Blum) 1928-1940]. Suuremaid arvutustöid nõudsid 1922. a. alustatud Pariisi tsooni tähekaartide uurimine (eesmärk - tumedate udukogude avastamine) ja kaksiktähtede kataloogide materjalide töötlemine (1924- 1925). Viimase puhul koostati kartoteek 17 000 kaardist. Uuriti statistiliselt tähtede omaliikumisi ning tähtede värvuse sõltuvust spektrist ja absoluutsest heledusest. Töödeldi matemaatiliselt longitudinaalspektrograafi meetodil saadud mõõtmismaterjale.

Joon. 8. R. Livländer Bambergi passaažiriista juures

Aastail 1932—1934 töötas Tartus paralleelselt tähetorni arvutajate grupiga Harvardi observatooriumi arvutusbüroo. Uuriti Arizona meteooride vaatlusekspeditsiooni materjale. Juhendajaks oli E. Öpik.

Fototöid tegi tehnik-laborant P. Simberg, laboratoorseid mõõtmistöid aga uurijad ise. Laboratoorseteks töödeks käsutati Repsoldi mõõtmisaparaati (1896. aastast), Hartmanni mikrofotomeetrit (1914. aastast), elektrilist mikrofotomeetrit (valmistatud 1937. a. A. Kipperi projekti järgi) jt.

C. Teoreetilised uurimised [On käsutatud G. Kusmini käsikirjalist aruannet 1946. aastast.]. Kesise vaatlustöö kõrval oli kirjeldataval ajajärgul põhiliseks teoreetiline uurimistöö järgmiste teaduslike suundadega.

Meteooriastronoomias uuriti meteooride kõrguste, kiiruste ja sageduste statistikat, arvutati meteoorivoolude orbute, uuriti meteooride helenduse põhjusi, meteoriidikraatrite tekkimist. Tartu ja Arizona meteoorivaatluste statistilise töötlemise põhitulemusena tõestati, et sporaadilised meteoorid on peamiselt tähtedevahelise päritoluga. Neid töid teostas E. Öpik.

Täheastronoomia alal avaldas E. Öpik samuti suure tähtsusega teoreetilisi töid. Juba oma esimeses Tartus kirjutatud tööde tsüklis "Stellaar-statistika ja evolutsioon" (1922) püstitas ta hüpoteesi (millest ta küll hiljem loobus) tähtede tsüklilisest evolutsioonist läbi "noova staadiumi". Selle hüpoteesi kontrollimiseks uuriti tähetornis ulatuslikult kaksiktähti. Mainitud töös on avaldatud Öpiku tuntud pöördkuupide seadus kaaslaste ruumsageduse kohta. Samuti on tuletatud kaaslaste ruumpaigutuse seadus nende heleduse järgi ja esitatud kaksiktähtede kataloog. Samas tööde tsüklis on statistiliselt uuritud veel tähtede omaliikumist ning heleduste ja tiheduste jaotusi, tähtede absoluutsete heleduste määramist nende värvuse ja omaliikumise järgi. On koostatud värvusindeksite ja absoluutsete tähesuuruste kataloog, on statistiliselt uuritud tähtede asukohtade pindjaotust, et selgitada tumedate udukogude paiknevust fotoplaatidel. Täheastronoomia valdkonda kuuluvad ka T. Rootsmäe tähtede ruumiliste kiiruste statistilised uurimised ja H.Kerese magistritöö "Varjutusmuutlike dünaamika".

Joon. 9. Rühm meteooride arvutajaid. Esimene vasakult E. Öpik

Astrofüüsikalistel uurimistel kasutati Tartu tähetornis saadud vaatlusmaterjale, oli aga ka puhtteoreetilise iseloomuga töid. Vaatlusi oli vaja   planeedi   Neptuun  heleduse  ning  pöörlemisperioodi  määramiseks,Marsi värvuse määramiseks, tsefeiidide pulsatsiooni uurimiseks ja valguse aberratsiooni  lainepikkusest sõltuvuse  (Bekkeri efekt)   leidmiseks.

Teoreetiliste tööde hulka kuuluvad tsefeiidide pulsatsiooni ja tähe Mira Ceti pulsatsiooni uurimine, tähtede tiheduse määramine titaanoksiidi neeldumist arvestades ning tähtede ja gaasudukogude spektrite uurimine. Siia kuulub ka A. Kipperi doktoridissertatsioon teemal "Gaaside liikumisest pulseerivate tähtede atmosfääris".

1938. a. avaldas E. Öpik uurimuse tähtede siseehitusest ja evolutsioonist. Selles vaadeldi tähe energiaallikana keemiliste elementide tuumasünteesi. Teoreetiliselt uuriti veel kaksiktähtede orbiitide orientatsiooni, tähtede massi ja heleduse vahelist sõltuvust, tähtedevahelist neeldumist ja tumedate udukogude pindheledusi. Peale E. Öpiku avaldasid töid veel A. Kipper, W. Anderson, J. Gabovitš, G. Kusmin ja V. Riives.

Astromeetrias määrati vaatluspunktide geograafilisi koordinaate. Vastavaid kõrge täpsusega mõõtmisi ja arvutusi tegi R. Livländer. Koos A. Kipperiga mõõtis ta seniidilähedaste tähtede käändeid.

Kosmogoonia alalt ilmus 7 tööd, mille autoriteks olid W. Anderson ja J. Nuut.

Gravimeetrias avaldati postuumselt E. Mielbergi töö.

Ekspeditsioonid ja komandeeringud

1927. a. korraldas Tartu ülikool teadusliku ekspeditsiooni täieliku päikesevarjutuse vaatlemiseks. Ekspeditsiooni koosseisu kuulusid E. Öpik, R. Livländer ja P. Simberg. Sõideti Rootsi Gällivare linna, mille läheduses organiseeriti vaatlusväljak. Ekspeditsiooni varustuseks oli 4-meetrine astrokaamera, 5-tolline tsölostaat, väike Fraunhoferi teleskoop, millele oli kinnitatud kaks Steinheili komeediotsijat, ja kaks kronomeetrit. Varjutuse vaatlus, mis toimus 29. juunil, õnnestus [Vt. E. Öpiku artiklit 1928. a. Tähetorni Kalendris.].

Joon. 10. Päikesevarjutuse ekspeditsioon Rootsis (vasakult  P. Simberg, E.Öpik, R. Livländer)

E. Öpik viibis Harvardi observatooriumi kutsel pikaajalisel komandeeringul (1. okt. 1930- 20. sept. 1932) USA-s, kus ta pidas loenguid ja juhatas meteooride vaatlusekspeditsiooni Arizonasse. Lisaks sellele oli ta Harvardi observatooriumis tööl veel 1. apr. - 20. sept. 1933 ja 1. veebr. - 1.juuni 1934. Selleks ajaks vabastati Öpik Tartu tähetorni astronoom-observaatori kohustest ja neid täitis R. Livländer. Dr. Öpik võttis osa Rahvusvahelise Astronoomia Liidu kongressidest, mis toimusid Leidenis (1928), Cambridge'is (USA, 1932) ja Stokholmis (1938).

Prof. T. Rootsmäe sooritas 1929. a. sõidu Saksamaale, et tutvuda sealsete astronoomiaobservatooriumidega [Vt. T. Rootsmäe artiklit 1930. a. Tähetorni Kalendris]. Ta viibis Kaliningradis (Königsbergis), Berliinis, Potsdamis, Hamburgis, Bonnis, Heidelbergis, Münchenis ja Jenas. Läbisõidul külastas ta ka Riia observatooriumi. Bergedorfi   observatooriumis   (Hamburgis)   kohtus   T.   Rootsmäe   optik B. Schmidtiga [Vt. P. Müürsepa artiklit 1959. a. Tähetorni Kalendris] , kellega ta vestles saksa keeles, teadmata, et viimane oli eestlane.

Vanemassistent R. Livländer viibis aastail 1928—1936 suviti Eesti sõjaväestaabi topo-hüdrogeograafiaosakonna ülesandel läbiviidavate triangulatsioonipunktide geograafiliste koordinaatide mõõtmistöödel. Selle ettevalmistamiseks oli ta ülikooli stipendiaadina 1928. a. neli kuud Potsdami geodeesiainstituudis ja 1929. a. 17 päeva Pulkovos Balti polügooni põhipunktide (Tallinn—Pulkovo) geograafiliste pikkusvahede määramiseks. 1934. a. külastas R. Livländer Helsingi ja Stokholmi geodeete. Ta võttis Eesti esindajana osa Balti Geodeesia Komisjoni järgmistest kongressidest: 1924 Helsingis (koos T. Rootsmäega), 1928 Berliinis, 1932 Varssavis ja 1935 Tallinnas ning Tartus. Assistent A. Kipper käis 1936. a. vaatamas Stokholmi ja Upsala observatooriume, et tutvuda sealse optilise instrumentaariumiga.

Tartu tähetorni külastasid kirjeldataval ajajärgul tema endised direktorid K. Pokrovski  (1922) ja T.Banachiewicz  (1935).

Kirjastustegevus

1922. aastal, pärast viieaastast vaheaega, alustati uuesti observatooriumi teaduslike tööde publitseerimist Tartu ülikooli väljaannete seeria A kaudu (Acta Commentationes Universitatis Tartuensis). Tähetorni väljaanded  kandsid  pealkirja   «Publicationes de l'Observatoire  Astronomique de l'Universite de Tartu» ja kuna nad olid eelmiste väljaannete järjeks, alustati köitenumbriga XXV. Iga köide koosnes seitsmest vihikust. Kokku avaldati kirjeldataval perioodil 6 köidet (XXV-XXX), s. o, 42 vihikut. Üks vihik (XXX-5), mis ilmus 1940. a., kuulus Eesti TA väljaannete hulka. Mahu poolest polnud vihikud sugugi võrdsed, ulatudes 7 leheküljest (XXVII- 2) kuni 176 .leheküljeni (XXVI-2). Põhiliselt oli vihikus üks artikkel, kuid oli ka erandeid, näiteks XXX-1, mis sisaldas 9 artiklit. Artiklitest olid 80% inglise ja 20% saksa keeles.

Tartu astronoomid avaldasid oma töid ka välismaa ajakirjades ("Astronomische Nachrichten", "Zeitschrift für Astrophysik" ja Harvardi observatooriumi bülletäänides, tsirkulaarides ning annaalides). Tähetorni tõotajate avaldatud artiklite arv eri maades on järgmine:

1924.a, alustati Tähetorni Kalendri väljaandmist. Selles oli peale kalendaarse osa ka populaarteaduslikke artikleid. Kuni 1941. aastani ilmus 17 väljaannet. Artiklite põhilised autorid olid T. Rootsmäe (18. artiklit), E. Öpik (18), R. Livländer (17), A. Kipper (10) ja R. Põder (10), nende kõrval viimastel aastatel ka V. Riives (3) ja G. Kusmin  (2). Ajavahemikul 1924-1940 avaldati kalendris 89 artiklit.

Observatooriumil ei olnud administratiiv-majanduslikku personali (välja arvatud teenija). Kogu kirjavahetus, raamatukogu teenindamine, kalendri väljaandmine ja levitamine tuli teha teaduslikel töötajail endil. Tehnik-laborant P. Simberg hooldas instrumentaariumi ja see oli alati korras. Ta tegi instrumentidele jooksvat remonti, projekteeris ja valmistas lisaseadmeid, töötas fotolaboratooriumis ja lisaks veel vaatles öösiti.

1934. a. hakkas tähetorni koosseis muutuma. Töölt lahkus R. Livländer, kes sai ülikoolis geodeesiadotsendiks. Abitööjõuna hakkasid tähetorni tööst osa võtma üliõpilased J. Gabovitš, V. Riives ja G. Kusmin. Nende kasvatajaks oli professor Rootsmäe ja teaduslikuks juhendajaks dr. E. Öpik.

Kirjeldatav periood hõlmab kõigest 20 aastat. Kuid selle lühikese ajaga suutis Tartu tähetorn piiratud vaatlusbaasi juures taastada oma endise nime, mis oli pärast Struve perioodi tuhmunud. Tähetornis tehtud tööd olid tõsiseks panuseks teadusse. Tartu astronoomide töid tsiteeriti laialdaselt maailma astronoomiaalases kirjanduses ja tähetornis kasutusele võetud originaalsed vaatlusmeetodid leidsid tunnustamist välismaal. E. Öpikut kutsuti mitmel korral Ameerikasse loenguid pidama ja teaduslikke ekspeditsioone juhendama. Tema valimine Rahvusvahelise Astronoomia Liidu lendtähtede komisjoni oli samuti tunnustus Tartu tähetornile.

1940. aastal kehtestati Eestis sotsialistlik kord ja Eesti astus nõukogude vabariikide perre. Tähetorni elus algas uus ajajärk.