{G. Želnin TK 45 1969 48-61}

Tartu tähetorni «vene perioodi» teine pool (1908-1918) ühtib põhiliselt K. Pokrovski  direktoriks oleku ajaga.

K. Pokrovski (reproduktsioon Odessa astronoomi B. Novopašennõi arhiivist)

Pokrovski asus tähetorni juhatama 1908. a. septembris pärast oma eelkäija — Tartu ülikooli teenelise professori G. Levitski siirdumist uuele töökohale Vilniuses. Tähetorni direktoriks oli Pokrovski kuni 1917. aastani. Kuid tegelikult jäi tähetorni juhtimine pärast Pokrovski ärasõitu Permi 1915. a. kuni kirjeldatava perioodi lõpuni astronoom-observaatori E. Schoenbergi õlgadele.

Käsitletav periood pole kuigi pikk - ainult 10 aastat, kuid need olid maailmasõja vapustavate sündmuste aastad. Eestis oli kirjeldatava ajavahemiku teine pool eriti dramaatiline. Rinne lähenes Eesti piiridele. See põhjustas valitsusasutuste, sealhulgas ülikooli inventari evakueerimise. Pärast Suure Oktoobrirevolutsiooni võitu läks võim Eestis mõneks ajaks tööliste ja soldatite saadikute nõukogudele. 1918. a. veebruaris kuulutati välja Eesti kodanlik vabariik ja kohe seejärel tungisid saksa okupatsiooniväed Eestisse. Revolutsioon Saksamaal (3. 11. 1918) katkestas okupantide võimutsemise. Seejärel taastati Eestis nõukogude võim, mis püsis Tartus 21. detsembrist 1918 kuni 14. jaanuarini 1919. Puhkenud kodusõjas võitsid kodanlased.

Tartu (tol ajal Jurjevi) ülikooli puudutasid toimuvad sündmused eriti valusalt. Õpingute normaalne käik katkes korduvalt. Üliõpilaskond oli rahutu ja lülitus koos töölisklassiga revolutsioonilisse võitlusse. Sõjalise tegevuse algul astusid paljud üliõpilased ja õppejõud armeesse. Inventari evakueerimise tõttu jäi ülikool ilma hädavajaliku õppebaasita.

31. mail 1918 suleti Jurjevi ülikool. Sama aasta sügisel algas õppetöö okupatsioonivõimude poolt avatud nn. Dorpati maaülikoolis (Dörpatsche Landsuniversität). Sakslaste lahkumise järel otsustati avada Tartu ülikool, kus loengud algasid 6. 10. 1919.

Vaatamata toimuvatele sündmustele ja võimude vahetumisele, jätkas Tartu tähetorn oma tööd. Tõsi küll, olenevalt instrumentaariumi ja isikliku koosseisu vahetumisest muutusid sageli teadusliku tegevuse suund ja tempo ning kirjeldatava perioodi viimastel aastatel soikus tähetorni tegevus peaaegu täiesti.

Tähetorni töötajad

Aastail 1904—1915 koosnes tähetorni ametkond direktorist, astronoom-observaatorist, assistendist ja kahest mittekoosseisulisest assistendist. 1909. aastal hakati ka teisele mittekoosseisulisele assistendile palka maksma (300 rbl. aastas). 1915. a. reorganiseeriti ülikooli ametikohad. Tähetornis muutusid ainult ametinimetused ja palgamäärad. Esitame siin ametikohad (1915. a. ümbernimetatud asuvad paremal) ja nende täitjad:

Nagu nimestikust näha, jäi teise mittekoosseisulise assistendi koht enamasti vakantseks. Põhjuseks oli liiga väike palk.

Peale ülalmainitud isikute töötasid sel ajal tähetornis veel Tartu üliõpilased T. Rootsmäe, E. Buss, I. Dükov, J. Busch, B. Beletski, S. Sokolov, M. Mihhailovski, P. Obraztsov, K. Kupffer, E. Svenson jt. Paljud neist lõpetasid ülikooli ja omandasid astronoomia kandidaadi kraadi. Lühemat aega õppis Tartu ülikoolis hiljem kuulsaks saanud akadeemik G. Šain ja praegune Harkovi observatooriumi direktor professor N. Barabašov.

Esitame  siin  tähetorni   põhiliste  töötajate  lühibiograafiad  mainitud perioodil.

Tähetorni direktorist Konstantin  Dorimedontovitš Pokrovskist   oli juttu juba eelmises artiklis. Lisame siin veel mõned faktid.   Evakueerimiskomisjoni   liikmena   sõitis    Pokrovski    1915.   aasta septembris Nižni Novgorodi   (Gorki)  ja Permi Tartust saabuvat inventari vastu võtma.  Permis võttis  Pokrovski  enda  peale  Petrqgradi  ülikooli  Permi filiaali  rektori kohustused.   1916,   a.  aprillis  omistati  talle astronoomiadoktori    kraad.    Permist    suundus    Pokrovski     Tomskisse (1919), kohaliku ülikooli astronoomia kateedri juhatajaks, kuid 1920. a.

asus ta juba tööle Pulkovo observatooriumi vanemastronoomina.  1922. a. novembris  käis   Pokrovski  Tartus   siin   tehtud   tööde  materjalide  järel. Alates   1934.  a.  töötas  Pokrovski  observatooriumi   direktorina  Odessas, kus  ta  elas  üle  ka   II   maailmasõja   ning   ajutise   saksa    okupatsiooni. Pokrovski suri 1945, a. juulis.

Joon. 1. T. Banachiewicz (reproduktsioon  ajakirjast "Acta  astronomica", ser. C vol. 5., 1955)

Tadeusz (Thaddeus) Banachiewicz    valiti    Tartu ülikooli  professori  ja  tähetorni   direktori  vakantsele  köhale  6.  märtsil 1918. a., s. o. kolm kuud enne ülikooli sulgemist. Tegelikult ei jõudnudki ta asuda nende kohuste täitmisele. T. Banaehiewicz sündis 13. veebruaril 1882 Varssavis, kus ta omandas keskhariduse. 1904. a.  lõpetas Banaehiewicz Varssavi ülikooli astronoomia erialal. Seejärel täiendas   ta    end   Göttingenis   ja    Pulkovos. 1908.   a.   asus   ta   tööle   nooremassistendina Varssavi observatooriumis,   1910.  a. Kaasani    observatooriumis    ning    alates 1915.  aastast töötas ta Tartu tähetornis. Siin   tegeles   ta   peamiselt taevamehhaanika teoreetiliste    küsimustega.   1915.   a. omistati Banachiewiczile dotsendikutse ja 1917. a. septembris kaitses ta Tartus magistridissertatsiooni.  1918. aastal pöördus Banaehiewicz , tagasi    Poolasse,   kus   ta juhatas alates 1919. aastast kuni surmani (17. nov.  1954)  Krakovi observatooriumi.

Ajavahemikul   1932—1938 oli ta valitud    Rahvusvahelise    Astronoomia   Liidu asepresidendiks.   1935.  a.  augustis külastas Banachiewicz Balti Geodeesia Komisjoni VIII  konverentsist osavõtjana Tartu tähetorni.

Joon. 2. A. Orlov (reproduktsioon P. Kulikovski arhiivist)

Astronoom-observaator Aleksandr Jakovlevitš Orlov [Vt. T. Rootsmäe artiklit 1955. a. Tähetorni kalendris.] sündis 23. 03. 1880. a. Smolenskis. Keskhariduse omandas ta Voronežis. 1898. a. astus Orlov Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda ning töötas samaaegselt Pulkovo observatooriumis. 1901. a. avaldas Orlov oma esimese teadusliku töö. Pärast ülikooli lõpetamist jäeti ta stipendiaadina ülikooli juurde professorikutseks ette valmistuma. Samal eesmärgil viibis Orlov 1. 10. 1902—1. 06. 1905 teaduslikul komandeeringul. Pariisis ja Lundis tegeles ta taevamehhaanikaga, Göttingenis täiendas end seismoloogia alal. Pariisis Orlov abiellus. Tulnud komandeeringult tagasi, asus teadlane stipendiumi tähtaja möödumisel 1905. a. lõpul Tartu tähetorni teise mittekoosseisulise assistendi palgata ametikohale. Nähtavasti majanduslikel põhjustel lahkus Orlov 1906. aasta detsembris Tartust ja siirdus Pulkovo observatooriumisse arvutaja tasulisele töökohale. 1906. aasta oli Orlovi teaduslikus tegevuses väga produktiivne. Ta avaldas 12 tööd mitmesugustest astronoomia, taevamehhaanika ja seismoloogia küsimustest. Terve aasta töötas Orlov Pulkovo observatooriumis, tehes seal suure seniitteleskoobiga vaatlusi geograafilise laiuse muutumise määramiseks. See ja samuti ka Tartus tehtud tööd määrasid Aleksandr Orlovi kogu järgneva tegevuse suuna. 1907. a. detsembris, valiti Orlov Tartu tähetorni astronoom-observaatoriks. Siin alustas ta Päikese ja Kuu külgetõmbest tingitud maakoore liikumise uurimist. 1912. aasta lõpul läks Orlov Tartust Odessasse observatooriumi juhataja kohale. Peterburi ülikoolis kaitses ta magistri- (1910) ja doktoridissertatsiooni (1915). Mõlemas dissertatsioonis kasutas Orlov Tartus kogutud materjali. Orlov tõotas Odessas 1934. aastani. Tema järglaseks sai seal endine töökaaslane Tartust K. Pokrovski. Orlovi edasine tegevus oli seotud tema enda poolt organiseeritud Poltaava gravimeetria observatooriumiga (1926), mille direktoriks ta oli väikeste vaheaegadega kuni 1951. aastani. 1927. aastal valiti ta NSVL TA korrespondentliikmeks, aga 1938. aastal Ukraina NSV TA tegevliikmeks. Orlov suri 28. 01.  1954.

Joon. 3. E. Schoenberg (reproduktsioon ajakirjast "Mitteilungen der Astronomischen Gesellschaft", nr. 20, 1965)

Orlovi järeltulijaks astronoom-observaatori kohal sai Tartu tähetorni kasvandik Erich Karl Wilhelm Schoenberg. Schoenberg sündis 27. dets. 1882 Varssavis kohaliku gümnaasiumi klassikaliste keelte õpetaja perekonnas. Erichi isa oli lõpetanud Tartu ülikooli 1868. a. ja omandanud filosoofiadoktori kraadi. Erich oli perekonnas kuues laps. Pärast gümnaasiumi lõpetamist kavatses Erich Schoenberg astuda merekorpusesse. Selle mõttega töötas ta Riia laevatehases ja käis koguni merel. Kuid 1902. a. astus ta hoopis Varssavi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. Seoses üliõpilaste revolutsiooniliste väljaastumistega 1905. a. Varssavi ülikool suleti ning Schoenbergi õpingud kätkesid. Et mitte kaotada semestrit, külastas ta vahepeal loenguid Strassburgi ülikoolis, kuid juba 1905. a. sügisel andis ta avalduse Tartu ülikooli astumiseks. Selles palus Schoenberg end immatrikuleerida füüsika-matemaatikateaduskonna kolmandale kursusele. Veidi hiljem siirdusid Tartusse ka Schoenbergi vanemad. 1907. a. detsembris esitatud töö "Kaksiktähtede orbiitide määramisest" eest anti talle kandidaadikraad. 1907. aasta juunis hakkas Schoenberg töötama tähetornis assistendina.

1912. a. kaitses Schoenberg Kieli ülikoolis doktoridissertatsiooni. Et Saksamaal saadud kraadi Venemaal ei tunnustatud, pidi Schoenberg kaitsma veel magistridissertatsiooni. Dissertatsiooni kaitsmine toimuski 21. märtsil 1918. a. Tartus. Alates 1915. a. septembrist, mil Pokrovski sõitis Permi, kuni 1919. aastani, mil T. Rootsmäe määrati tähetorni juhatajaks, oli Schoenberg selle tegelikuks peremeheks. Pärast juhatamise üleandmist töötas Schoenberg astronoom-geodeedina Eesti sõjavägede staabi topograafiaosakonnas. 1920. aastal asus ta tööle Soome Helsingi observatooriumi, katkestamata siiski töid topograafiaosakonnas. Rea aastate jooksul (1921-1924) tegi Schoenberg selle ülesandel astronoomilis-geodeetilisi uurimisi Eesti territooriumi loodeosas. Tema tööd jäid kahjuks lõpetamata. 1925. a. kolis Schoenberg oma noore naisega Soomest Saksamaale. Aastail 1926—1943 juhatas ta Breslau (nüüdse Wroclawi) observatooriumi tööd. 1934. a. käis Schoenberg Edela-Aafrikas, kus organiseeris ajutise observatooriumi fotomeetriliste vaatluste   läbiviimiseks.    Seoses   II   maailmasõjaga    pidi    Schoenberg 1943. a. Breslaust lahkuma. Ta asus Münchenisse ja oli siin kohaliku observatooriumi direktoriks kuni oma surmani 23. jaanuaril 1965. a.

Tähetorni vanemassistent Viktor Berg (1891—1942) oli prof. Pokrovski sugulane (naise õepoeg). Observatooriumi tööst võttis ta osa juba üliõpilasena. Pärast ülikooli lõpetamist ja kandidaadikraadi saamist asus Berg 1913. aastal tähetorni assistendi köhale. 1915. aastast alates oli ta vanemassistent. 1917. a. evakueerus Berg koos Tartu ülikooli varustuse viimase ešeloniga Voroneži. Kuni 1925. a. töötas ta siin professorina. 1925. a. asus Berg Pulkovosse, kus ta töötas astronoomina kuni surmani Leningradi blokaadi päevil. V. Berg on pälvinud oma töödega (koha geograafilise laiuse muutuste määramine seniitteleskoobiga) rahvusvahelise tunnustuse.

Vaatleme veel lühidalt nende tähetorni töötajate ja üliõpilaste elukäiku, kes jätkasid Tartus alustatud teaduslikku tegevust. Siia kuuluvad W. Abold, M. Ventzel, E. Buss, I. Dükov ja T. Rootsmäe. Tähetorni esimeseks naistöötajaks oli mittekoosseisuline assistent Maria Orlova (polnud A. Orlovi sugulane).

Wilhelm Abold (1879—1948) töötas Tartu tähetornis mittekoosseisulise assistendina peaaegu kümme aastat. Abold oli seismoloogiajaamas Levitski ja  Orlovi kõige lähem   abiline.  Seoses  astronoomilis-geodeetiliste töödega käis ta aastail 1909 ja 1910 Siberis. 1913. a. lahkus Abold Tartust ja asus tööle Tomski ülikooli, kust ta 1918. a. läks üle Irkutski ülikooli astronoomiaprofessori köhale. Tema nimega on seotud koha geograafilise laiuse muutumise süstemaatilised vaatlused 1924. a. Irkutski observatooriumis.

Mihhail Ventzel (1882—1963)   pärines Tartust. Ta lõpetas 1916. a. Moskva ülikooli matemaatikaosakonna astronoomia erialal ning asus samal aastal tööle Tartu tähetorni  arvutajana. Et tähetorni direktor ja inventar asusid sel ajal Permis, siis sõitis ka Ventzel sinna. 1918. a. valiti Ventzel Meževoi instituudi   (praegu Moskva Geodeesia, Aerofoto-mõõdistamise   ja   Kartograafia   Keskinstituut)    astronoom-observaatoriks ja dotsendiks, kus ta töötas  astronoomia  katecdri juhatajana  kuni  pensionile minekuni  (1960. a.).

Eugen Buss (Püss) (sünd.   1885  Tartus)   on  Tartu  ülikooli kasvandik.  Ta  elab   praegu   Gruusias.   Buss   töötas   aastail   1911-1912 tähetornis mittekoosseisulise assistendina. 1912.a.   asus    ta    Tartust Bakuusse, kus sai seismoloogiajaama juhatajaks. Kogu järgneva elu on ta  pühendanud   Kaukaasia   seismika   uurimisele.    Praegu   töötab   prof. füüs.-mat. dr. E. Buss Gruusia TA Geofüüsika Instituudis.

Tartu tähetorni  kasvandik I.  Dükov    (1888—1961)   töötas  Kaasanis Engelhardti observatooriumis. Aastail  1942—1946 oli prof.  Dükov NSVL TA Astronoomia Nõukogu astromeetria komisjoni esimeheks.

Tartu tähetorni kasvandikust, professorist ja tähetorni juhatajast T. Rootsmäest (1885—1959) räägime üksikasjalisemalt järgmises artiklis.

Tähetorni   uuendamise  plaanid   ja  tegelikkus

1908. a. lõpul kavatseti ülikoolile ehitada uusi õppehooneid, nende hulgas ka uus astronoomia observatoorium. 1909. ja 1910. a. arutati ja täiendati mitmesugustes instantsides uue observatooriumi ehitamise ja varustamise plaane, mille autoriteks olid K. Pokrovski ja arhitekt J.Mayer [Vt.  G. Želnini ja   P. Müürsepa   artiklit   1959.  a.  Tähetorni  Kalendris]. Nende plaanide põhiliseks puuduseks oli uue observatooriumi projekteerimine vanale asukohale, kasvava linna keskele. Kuid ka sel korral jäid tähetorni moderniseerimise ja väljaehitamise plaanid ainult paberile, sest algav I maailmasõda tõmbas neile kriipsu peale. Jõuti teha vaid kõige hädavajalikum.

1909. aastal ehitati observatooriumihoonest ida poole väiksemate instrumentidega vaatlemiseks rööbastel liikuva puust kattega graniitsammas. Seniitteleskoobi paviljonis laiendati luuke ja tõsteti põrandat.

Zeissi refraktor (reproduktsioon Tähetorni publikatsioonide köitest XXIV, 1914)

Instrumentaariumi uuendamine oli üsna edukas. 1911. a. saadi 8-tolline (200 mm) Zeissi refraktor koos Petzvali lühifookuselise kaameraga. Selle instrumendi tellimise ajalugu on lühidalt järgmine.

Uue suure refraktori hädavajalikkus ilmnes juba ammugi. 85 aastat vahetpidamata töötanud Fraunhoferi refraktor oli juba vananenud ja tema monteering niivõrd kulunud, et ei võimaldanud enam nõutavat mõõtmistäpsust. Esiteks kerkis üles uue monteeringu muretsemise küsimus. Kuid-siis selgus, et selleks kulutatava summa eest oli võimalik saada hoopis uus instrument, kuigi veidi väiksemate mõõtmetega. Zeissi firma oli nõus 7150 rubla eest valmistama uue 200 mm objektiivi läbimõõduga refraktori. Tasuda võis ka osade kaupa  4 aasta jooksul. Tellimus vormistati 1908. a. lõpul.

Samal ajal annetas voronežlane E. Witte oma kadunud abikaasa mälestuseks tähetornile 1000 rubla instrumentide soetamiseks. Observatooriumil oli hädasti vaja lühifookuselist astrograafi, mille hind oli aga märksa suurem kui kingitud summa. Zeissi firma tegi ettepaneku täiendada Tartu jaoks valmistatavat refraktorit kaameraga, mille Petzvali lüüpi objektiivi diameeter oli  160 mm ja fookuskaugus 800 mm.

Tähetorni uus põhiinstrumenl, Zeissi refraktor, tõsteti vana Fraunhoferi refraktori kohale 1912. a. alguses. Samal aastal tehti temaga ka esimesed vaatlused, Fraunhoferi refraktor paigutati aga observatooriumi idasaali.

Kirjeldataval perioodil muretseti tähetornile peale Zeissi refraktori veel rida väiksemaid instrumente ja seadeldisi: Hildebrandi universaalriist, Zeiss-Tessari objektiiv (D = 37 mm, F= 165 mm), Voiglländeri fotograafiline objektiiv, kaks arvutit, päiksevarjutuste vaatlemiseks vajalik instrumentide komplekt (fotoaparaat, fotomeeter, 4-meetrise fookuskaugusega objektiiv) ja ümmargune Steinheili peegel diameetriga 128 mm. Peale selle valmistasid ülikooli mehhaanik B.Messer ja E. Schoenberg optilise mikrofotomeetri.

Pulkovo inventarist olid Tartu tähetornis kasutamisel kuni 1911. aastani Dallmeyeri heliograaf ja kuni 1913. aastani Repsoldi 6,5-tolline refraktor.

Tähetorni inventarist anti 1912. a. Tomski seismoloogiajaamale kaks horisontaalpendlit, millega Tartus oli töötanud A. Orlov.

Tähetorni  tegevus

Kuigi kirjeldatav tähetorni tegevuse periood pole pikk, võib seda siiski jagada kolmeks küllaltki reljeefselt piiritletud etapiks: 1) 1908-1912 - Levitski alustatud tööde jätkamine ja edasiarendamine; 2) 1912-1915 - tööd uue Zeissi refraktoriga; 3) 1915-1918 - teoreetilised uurimused (vaatlustööde ulatus oli vähenenud inventari evakueerimise tõttu).

Esimest etappi võib nimetada geofüüsikaliseks. Tooniandjaks oli siis A. Orlov, kes Levitski soovitusel uuris loodete mõjust tingitud maakoore liikumist. Assistent Schoenberg määras vaatluskoha geograafilise laiuse muutumist. Mõlemad tööd olid tehtud suure järjekindluse ja täpsusega ning andsid olulise panuse Tartu tähetorni teaduslikku tegevusse.

Uurimisi, mida praegu peetakse klassikalisteks, tegi A. Orlov horisontaalpendlite abil. Pendlid olid üles seatud vanas püssirohukeldris [Vt.  G.  Želnini  artikkel   1968.a. Tähetorni Kalcndris]. Vaatlusi viidi läbi kahes seerias. Esimene algas 20. II 1909 ja lõppes 12. XI 1909. Pendlitest oli paigutatud üks meridiaani, teine esimesse vertikaali. Lugemite registreerimine toimus fotograafiliselt. Esimese vaatlusseeria eesmärgiks oli uurida horisontaalpendlite rakendamise võimalusi tõusu-mõõna lainest tingitud maakoore liikumise määramiseks. Mõõtmistel saavutas A.Orlov suure täpsuse: instrumendid registreerisid pinnase vajumist isegi 1,5 cm paksuse sademekihi mõjul. Teises vaatlus-seerias (29. VIII 1910—3. IX 1911) kasutati samuti kahte pendlit, mis asetsesid mõlemad esimeses vertikaalis. Nende mõõtmiste eesmärgiks oli pendlite lugemite võrdlemise teel näidata, et erinevused esimese vaatlusseeria pendlilugemites ei sõltunud käsutatud pendlite individuaalsetest erinevustest.

Horisontaalpendlitega tehtud tööd tõid A. Orlovile üldsuse tunnustuse. 1908. a. tegi Tartu ülikool ettepaneku valida A. Orlov Levitski asemel TA   juures   tegutseva    alalise    seismoloogia    keskkomisjoni    koosseisu. 1911.a. komandeeriti Orlov kui selle komisjoni esindaja rahvusvahelisele seismoloogia   konverentsile   Manchesteris.    Orlovi    ettepanekul    otsustas

konverents organiseerida tõusu-mõõna  laine  uurimise jaamu kontinendi sügavuses, võimalikult kaugel meredest, et vältida merelaine löögi mõju. 1912.a. avatigi Tomskis selline vaatlusjaam, kus käsutati esialgu Tartu pendleid. Samal aastal määras Orlov Vene Astronoomia Seltsi ekspeditsiooni koosseisus Kesk-Siberis Surguta ja Narõmi piirkonna 9 punktis raskuskiirenduse väärtuse.

Joon. 4. Üliõpilased, kes 1909-1910 teostasid nivellerimist Tartu ja Võrtsjärve vahel.

Vaskult paremale seisavad B. Beletski ja J. Busch, istuvad E. Büss ja T.Rootsmäe (reproduktsioon E. Büssi arhiivist)

Orlov tegeles ka geodeesia küsimustega. Ta juhendas väikese triangulatsioonivõrgu rajamist Tartu lähistel ja nivelleerimist piki Viljandi maanteed kuni Suur-Emajõe lähtekohani Võrtsjärves (trassi pikkus 40,5 km). 1909. a. nivelleeriti Tartust Puhjani ja 1910. a. Puhjast Jõesuuni. Nivelleerisid üliõpilased J. Busch, E. Buss, B. Beletski ja T. Rootsmäe. Töö materjale käsutas J.Busch oma kandidaadidissertatsiooni koostamisel.

Orlov tegeles produktiivselt ka astronoomiaga, eriti komeetide uurimisega. 1911. a. välismaal komandeeringus olles külastas ta Yerkesi observatooriumi, kus uuris komeetide sabade fotosid.

Teiseks selle perioodi tähtsaks teaduslikuks suunaks oli vaatluskoha geograafilise laiuse muutumise uurimine. Selle küsimusega tegeles assistent Schoenberg, kes esmakordselt Tartu tähetorni praktikas tegi assistendina iseseisvat teaduslikku tööd. Schoenbergi tööst oli huvitatud kahtlemata ka Orlov, sest enne Tartusse tulekut uuris ta analoogilisi probleeme Pulkovos ning hiljem pühendas nendele kogu oma tegevuse.

Schoenberg vaatles Repsoldi seniitteleskoobiga, mis asus tähetorni ümmarguses paviljonis. Kaks seeriat vaatlusi   (13. 09.—17.  10.  1907 ja 14. 03.—16. 04. 1908) tehti Talcotti meetodil ja üks seeria (22. 03.— 29. 05. 1909) Pevtsovi meetodil. Kõik vaatlused viidi läbi suure täpsusega. Vaatluste ettevalmistamise perioodil käis Schoenberg mitu korda Pulkovos konsulteerimas. Vaatlusmaterjale käsutas Schoenberg oma doktoridissertatsioonis, mida ta kaitses  1912.  a. Kieli ülikoolis.

Pokrovski töödel polnud kirjeldataval perioodil juhtivat osa tähetorni tegevuses. Olles Bredihhini õpilane, tegeles Pokrovski peamiselt komeetide sabade ja komeetide füüsikaliste protsesside uurimisega. Teda huvitasid ka meteoorid ja nende seos komeetidega. Lühifookuselise astrograafi  puudumine  takistas   aga  vajaliku  vaatlusmaterjali   saamist.

Ei saa öelda, et astronoomilisi vaatlusi sel perioodil (1908-1912) üldse poleks tehtud. Vaadeldi vana Fraunhoferi refraktoriga, 6,5-tollise Repsoldi refraktoriga ja väikeste kantavate instrumentidega. Nendel vaatlustel rakendati üliõpilasi. Nii organiseeris Schoenberg tähtede Kuuga kattumiste ja Jupiteri kaaslaste varjutuste vaatlusi. Pokrovski juhendas sünkroonseid meteooride vaatlusi Tartus ja Elvas.

17. aprillil 1912. a. vaatlesid tähetorni töötajad rõngakujulist päikesevarjutust. Osa töötajaid jälgis seda nähtust Tartus (Orlov, üliõpilane Obraztsov ja mehhaanik Messer), osa Keeni jaamas (Pokrovski, Schoenberg, Abold, Berg ja Rootsmäe).

Käesoleval perioodil võtsid tähetorni töötajad osa teaduslikest ekspeditsioonidest (Abold 1910. ja 1911. a. geograafiliste koordinaatide määrajana ja Orlov 1910. a. raskusjõu mõõtjana Siberis) ja käisid välismaal komandeeringuil (Pokrovski 1910, Orlov 1911, Schoenberg 1910 ja 1912 ning Abold 1910). Tähetorn andis välja kolm köidet observatooriumi  publikatsioone   (köited  XXI—XXIII).

Kokku võttes tuleb tähetorni tegevust sel lühikesel perioodil lugeda küilaltki produktiivseks.

Teine etapp tähetorni tegevuses (1912-1915) on seotud uue Zeissi refraktoriga. Sel perioodil töötasid tähetornis Pokrovski, Schoenberg, Berg ning mittekoosseisuliste assistentidena lühikest aega Abold ja Maria Orlova. Töös kasutati peamiselt uut Zeissi refraktorit, mis seati üles peatorni. Tähetorni tegevuse selle perioodi iseloomustamiseks tsiteerime Pokrovski 1913. a. aruannet: "Tähetornis on tehtud palju vaatlusi. Kahjuks sai töötada põhiliselt ainult ühe uue refraktoriga, mille tagajärjel see instrument osutus ülekoormatuks. Vaatluste aega tuli jaotada kahe ja isegi kolme vaatleja vahel, kes tegelesid erinevate ülesannetega."

Ülesanded olid järgmised: Pokrovskil - komeetide ja planeetide fotograafilised vaatlused; Schoenbergil — instrumendi uurimine, planeetide heleduste fotomeetrilised mõõtmised;  Bergil  -  asteroidide fotografeerimine ja nende asukoha määramine fotode järgi; mittekoosseisulised assistendid tegelesid astrofotode töötlemisega. Üldse fotografeeriti asteroide: 1912. a. - 5, 1913. a. - 53, 1914. a. - 49, komeete: 1912. a. - 1, 1913. a. - 3 korda.

Observatooriumi elu suursündmuseks oli teadusliku ekspeditsiooni korraldamine täieliku päikesevarjutuse vaatlemiseks 22. augustil 1914. a. Täieliku päikesevarjutuse vöönd kulges Venemaa piirides üle Riia, Kiievi ja Feodossia (Krimm). Atmosfääritingimuste poolest osutus sobivaimaks kohaks Feodossia. Ekspeditsiooni õnnestumise kindlustamiseks otsustati vaadelda kahes grupis: Feodossias — Pokrovski, endine Tartu stažõör, Odessa observatooriumi astronoom Ljapin ning Tartu mehhaanik Messer; Kiievis - Schoenberg ja Berg. Esimesel rühmal oli ülesandeks protuberantsicte ja Päikese krooni fotografeerimine, teisel - Päikese krooni heleduse fotomeetrilised vaatlused.

Joon.5 1914.a. päikesevarjutuse ekspeditsiooni Feodossia rühm. Vasakuly paremale B. Messer, V. Berg, K. Pokrovski, N. Ljapin

(reproduktsioon ajakirjast "Priroda", 1914)

Ekspeditsioonid olid varustatud järgmiselt: esimeses grupis oli kaks horisontaalset fotokaamerat (objektiivi läbimõõt 100 mm ja fookuskaugus 4 m), kahepeegliline heliostaat, Petzvali kaamera (Zeissi teleskoobilt demonteeritud) ja Odessast saadud ühemeetrise objektiivi läbimõõduga pikksilm. Viimased kaks olid monteeritud kellamehhanismiga varustatud parallaktilisele alusele. Teises grupis oli kolm fotomeetrit ja Voigtländeri objektiiviga fotokaamera.

Puhkenud sõja tõttu ei pääsenud Schoenberg Kiievisse ning ta oli sunnitud organiseerima vaatluskoha Riias. Berg pidi jääma aga Feodossiasse, kus ta juba juunikuust saadik oli vaatluskoha ettevalmistamisel Pokrovskit abistanud. Mõlemad päikesevarjutuse ekspeditsioonid - nii Feodossias kui ka Riias - õnnestusid.

Üliõpilaste rakendamine vaatlustel ning praktilistel ja teoreetilistel töödel vähenes sel perioodil tunduvalt. Ülikooli lõpetanuist kaitsesid kandidaaditöid 1912. a. E. Büss, 1913. a. T. Rootsmäe ja V. Berg. 1914. a. anti välja publikatsioonide XXIV köite I osa.

Kolmanda etapi (1915—1918) alguses evakueeriti tähetorni inventar. Esimesed signaalid ülikooli varanduse võimalikust evakueerimisest saadi juba 1915. a. juunis. Tähetornis, nagu teisteski ülikooli asutustes, asuti koostama evakueeritava inventari nimekirja ning määrama ärasaatmise järjekorda. Augustis hakati pakkima instrumentaariumi ja raamatuid, mis kuulusid esimesse järjekorda, ning septembris saadetigi Tartust Nižni Novgorodi (Gorki) 136 vagunit ülikooli varandust. Tähetornist laaditi peale 49 kästi: 32 kästi instrumentaariumi ja 17 kasti raamatuid. Suurtest instrumentidest evakueeriti Zeissi refraktor, Reichenbachi meridiaanring ja Repsoldi heliomeeter; väikestest — sekstandid, pendelkellad jm. Pokrovski sõitis evakueerimiskomisjoni liikmena saabuvat inventari vastu võtma ja paigaldama. Kuid Nižni Novgorodi linnavõimud ei kindlustanud inventari paigutamist sobivatesse ruumidesse. Tuli leida  tähetorni varandusele mõni teine linn. Selleks sai Perm.

1916. a. veebruaris saadetigi Tartust Permi 22, märtsis  18 vagunit ülikooli inventari. Tähetornist saadeti teele 34 kastitäit instrumente ja 28  kasti   raamatuid.   Instrumentidest   oli   kastidesse    pakitud    Repsoldi seniitteleskoop, Herbsti passaažiriist, Erteli universaal, horisontaalpendlid ja teised väiksemad instrumendid.   1916.  a.  lõpul jõudis  Permi  ka tähetorni inventar, mis oli algul saadetud Nižni Novgorodi.

Permis olid ruumid tähetorni inventari paigutamiseks vastuvõetavad. Nagu juba märkisime, jäi Pokrovski Permi, kus ta hakkas tööle Peterburi ülikooli Permi filiaalis koos Tartu tähetorni arvutaja Ventzeliga. Astronoomiaõpingute organiseerimiseks palus Pokrovski Tartu ülikooli nõukogult luba Permi saadetud instrumentaariumi osaliseks kasutamiseks. Ta vajas põhiliselt Zeissi refraktorit, seniitteleskoopi ja universaali. Hiljem kolis Pokrovski Tomskisse, kuhu ta võttis kaasa ka Tartu seniitteleskoobi.

1917. a. augustis saadeti Tartust teele veel üks ešelon ülikooli varandusega. Tähetornist saadeti 5 kästi instrumente ja 3 kästi raamatuid Voroneži. Sinna evakueerus ka vanemassistent V. Berg. Pärast seda katkestati ülikooli evakueerimine.

Niisiis oli 1915. a. lõpul tühjaks jäänud tähetornis vaid vana Fraunhoferi refraktor, mis paigutati uuesti tähetorni peakuplisse, ja Dollondi passaažiriist, s. o. kaks W. Struve aegset instrumenti. Tähetornis jätkasid tööd astronoom-observaator E. Schöenberg, nooremassistent T.Banachiewicz ja esialgu ka vanemassistent V. Berg. Üliõpilastest töötasid siin sel ajal K.Kupffer ja E. Svenson.

E. Schoenberg mõõtis planeetide pindheledusi Tartus konstrueeritud mikrofotomeetri abil. Neid mõõtmisi alustati juba 1913. a. Zeissi refraktoriga, kuid seoses viimase evakueerimisega jätkati tööd vana Fraunhoferi refraktoriga ja 15-tollise Repsoldi refraktoriga Pulkovos. Banachiewicz uuris taevamehhaanika teoreetilisi probleeme. Tartusse jäänud töötajad pidid sõitma sel perioodil sageli teistesse raamatukogudesse, kas siis Pulkovosse, Helsingisse või Stokholmi.

1917. a. lõppu ja 1918. a. algust võib nimetada tähetorni tegevuse "vene perioodi" kokkuvõtvaks etapiks, mil peaaegu ühel ajal kaitsti kolm magistridissertatsiooni. Esimesena kaitses 12. sept. 1917 dissertatsiooni T. Banachiewicz teemal "Gaussi võrrandist sin(z-g) = m sin z", teisena kaitses (23. nov. 1917) endine observatooriumi assistent S. Scharbe [Vt.  G. Želnini  artiklit   1968.  a.  Tähetorni  Kalendris]  teemal "Oppolzneri meetod komeedi 1900 III orbiidi lõplikuks määramiseks" ja viimasena (21. märtsil 1918) E.Schoenberg teemal «Planeetide valgustatusest». Banachiewiczi ja Schoenbergi dissertatsioonid ilmusid 1917. a. observatooriumi publikatsioonide XXIV köite teises osas. See köide oli prantsuskeelse pealkirjaga "Publications de l'Observatoire astronomique de l'Universite de Juriev (Dorpat)".

Märgime siin, et 1916. a. taotles ülikooli füüsika-matemaatikateaduskond  T.   Rootsmäe  jätmist   ülikooli   juurde   stipendiaadina   valmistuma professorikutseks. Kahjuks jäi taotlus ülikooli evakueerimise tõttu realiseerimata.

31. mail 1918 suleti ülikool. Ka tähetorn sulges oma uksed. Tähetorni tühjades ruumides jätkas üksinduses oma tööd endine astronoom-observaator E. Schoenberg. Järelejäänud instrumentaariumi hooldas teenija M. Sirel.

Kauaaegne mõte — avada, ülikool, seekord eesti ülikool - leidis teostuse 1919. a. Tööle asusid komisjonid ülikooli inventari arvelevõtmiseks ja professorite-õppejõudude kaadri komplekteerimiseks. Tähetorni varanduse võttis üle prof. H. Jaakson. Direktori kohale kutsuti ülikooli kuraatori poolt 19. 12. 1918. a. endine ülikooli kasvandik T. Rootsmäe, kes töötas Tallinnas gümnaasiumiõpetajana.

Tähetorn astus uude, "eesti perioodi". Ainus tähetorni töötaja, kes jäi oma kohale, oli teenija M. Sirel. Tema avas taas tähetorni uksed uutele teaduse edasiviijatele.