{G. Želnin TK 42 1966 70-79 }

Tartu Tähetorni kujundamine väljapaistvaks teaduslikuks asutuseks oli W. Struve elutöö. Kui Struvel tuli 1839. aastal Tartust lahkuda, oli tal loomulikult suur mure oma järglase pärast. Kellele jätta tähetorni juhtimine? Kes arendaks edasi tema poolt rajatud teaduslikke suundi?

Struve valik langes väljapaistvale saksa astronoomile, Seebergi (Gotha) observatooriumi direktorile Peter Andreas Hansenile (1795-1874). Hansen oli niisama energiline ja praktiliste kalduvustega mees kui Struvegi. Ta muretses Seebergi observatooriumile uusi instrumente ja täiustas vanu, oli väga hea vaatleja ning ka geodeesia polnud talle võõras. Sellele mehele võis Struve rahuliku südamega usaldada Tartu Tähetorni juhtimise. Hansen nõustus, sest rikkalikult sisustatud Tartu observatoorium tõotas häid töötingimusi. Nii kergesti aga Saksamaalt nimekaid teadlasi välismaale ei lastud. Täpselt samuti, nagu oli juhtunud 1809. aastal C. Gaussiga, loodi ka Hansenile kiiresti soodsad töötingimused ja ta jäi kodumaale.

Uue direktori valimiseni usaldati Tartu Tähetorni juhatamine Struve õpilasele, ülikooli matemaatika professorile Karl Eduard Senffile (1810— 1849). Astronoom-observaatorina töötas tähetornis samuti Struve õpilane, professorite instituudi kasvandik ja 1839. aastal doktoriväitekirja kaitsnud Aleksei Savitš, kes aga juba 1840. aastal lahkus Tartust seoses tema valimisega Peterburi Ülikooli professoriks.

16. märtsil 1840 toimusid astronoomia professori ja observatooriumi direktori valimised. Teaduskonna Nõukogu esitas tähetorni direktori kohusetäitja K.Senffi ja Berliini astronoomi, Kuu pinna tuntud uurija Johann Heinrich Mädleri (1794—1874) kandidatuurid. Valiti J. H. Mädler kui kogenum.

Mädler oli Tartu Tähetorni direktoriks 25 aastat. Selle aja jooksul (alates 1842. aastast) oli tema lähimaks abiliseks astronoom-observaator Thomas Clausen (1801 — 1885), kes 1865. aastal sai Tartu Tähetorni direktoriks. Et Clausen oli direktoriks küllalt lühikest aega (7 aastat) ja tähetorni tegevus ning juhtimine tema ajal oluliselt ei muutunud, siis võime kogu seda perioodi käsitleda kui ühte tervikut.

Peatume enne tähetorni tegevuse analüüsimist selle töötajail, valgustades üksikasjalikumalt Mädleri ja Clauseni biograafiat.

Tähetorni töötajad

Johann Heinrich Mädler sündis 1794. aastal Berliinis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei saanud ta kohe ülikooli astuda, sest vanemate surma tõttu jäid temale nooremate õdede ülalpidamise ja kasvatamise muured. Töötades seminari õpetajana, õppis ta paralleelselt ülikoolis. Koos oma õpilase Wilhelm Beeriga organiseeris ta viimase suvilas Tiergartenis (praeguses Berliini linnaosas) observatooriumi, milles leidus Fraunhoferi 4,5-jalase [1 jalg = 30,48 cm] fookusekaugusega teleskoop.

Joon. 1. J.H. Mädler

Õpetaja ja õpilane alustasid selles observatooriumis 1830. aastal Kuu pinna, planeetide, kaksiktähtede ja Päikese ning Kuu varjutuste süstemaatilisi vaatlusi. Vaatlustulemuste alusel koostati Kuu pinna kaart koos vastava kirjeldusega. See töö ilmus 1837. aastal, sai mitu preemiat ning tõi  autoritele tunnustuse ja  populaarsuse. Näiteks Jules Verne mainib astronoom Mädlerit oma romaanis «Lend Kuule». Pärast ülikooli lõpetamist teostas Mädler 1833. aastal Preisi valitsuse ülesandel kohaliku aja määramist ajutises observatooriumis, mis oli organiseeritud Rügeni saarel vene suure kronomeetrilise ekspeditsiooni teenindamiseks (1833— 1834). Aastal 1836 asus Mädler Berliini observatooriumi assistendi köhale. Millal ja missuguse töö eest omistati Mädlerile doktorikraad, pole õnnestunud kindlaks teha. Ajakirjas «Astronomische Nachrichten» avaldatud artiklites igatahes on 1835. aastast alates kasutatud tema allkirja ees lisandit "doktor". Mädler pööras suurt tähelepanu astronoomia populariseerimisele. Varsti pärast tema Tartusse tulekut ilmus Saksamaal raamat "Populäre Astronomie" (1841), millele hiljem järgnes veel seitse kordusväljaannet, kaks viimast postuumselt. 1840. aastal abiellus Mädler poetess Wittega. Viimase ema oli kunstnik ja amatöör-astronoom, kes valmistas Kuu pinna reljeefi sfäärilise maketi. Tartu observatooriumi direktoriks tulles lootis Mädler jätkata ja süvendada oma uurimisi Tartu Tähetorni võimsa Fraunhoferi refraktori abil.

Joon. 2. T. Clausen (foto T. Rootsmäe arhiivist)

Thomas Clausen sündis 1801. aastal Schleswigi lähedal kaluri perekonnas. Üheteistkümneaastasena ei osanud ta veel lugedagi. Poisi saatusest huvitus kohalik pastor, kes seitsme aasta jooksul õpetas talle keeli, matemaatikat, astronoomiat ja loodusteadusi. 1823. aastal esitas Clausen H. Schumacherile - tolleaegse Altona observatooriumi direktorile - oma esimese teadusliku töö geograafiliste pikkuste määramisest tähtede Kuuga kattumiste vaatlusandmete abil. Schumacher avaldas selle artikli ajakirjas "Astronomische Nachrichten" (nr. 40, 1824), mille toimetajaks ta oli, järgmiste prohvetlike sõnadega: "Thomas Clauseni nime nimetatakse nende hulgas,  kes võtsid vastu teaduse tõrviku ja viisid selle edasi." Varsti sai Clausen astronoom-observaatori koha Altona observatooriumis. Siin töötas ta ilma vaheaegadeta - kui mitte kaasa arvata lühiajalist tööd Utzschneideri optikainstituudis - kuni Tartusse asumiseni 1842. aastal. Perioodil 1824—1842 avaldas Clausen suure hulga teaduslikke artikleid. Tartusse tuleku ajaks oli Clausen juba tuntud mitmekülgsete huvidega teadlane-teoreetik. Tema tööd haarasid mitmeid teadusharusid: matemaatikat, optikat, mehhaanikat ja praktilist astronoomiat.

Aastatel 1842—1865 oli ta astronoom-observaator ja 1865—1872 Tartu Tähetorni direktor. Assistendi ülesandeid täitsid sellel ajavahemikul järgmised isikud:

1840—1844 W. Döllen,        

1844—1846 A. Struve,        

1846—1849 L. Schwarz,        

1849—1850 A. Wagner,        

1850—1861 G. Lais,

1861-1865 C. Bursy,

1865—1866 F. Berg,

1866—1868 C. Fleischer,

1868—1868 F.  Kuhlberg,

1868—1871 E. Block,

1871—1872 C. Laurenty.

Nagu näha, vahetusid assistendid üsna tihti. Nad olid peamiselt üliõpilased, kes pärast ülikooli lõpetamist lahkusid tähetornist seoses alalisele töökohale siirdumisega. Enamik neist ei avaldanud end millegagi ega jätnud jälgi oma tegevusest Tartu Tähetornis. Mainime veidi lähemalt ainult neid, kes pühendasid end astronoomiale ja kellele töö Tartu Tähetornis oli  kooliks ning valitud elutegevuse alguseks.

Wilhelm Döllen töötas hiljem Pulkovo observatooriumis. Ta oli W. Struve väimees. Vanaduses tuli ta tagasi Tartusse, kuhu on ka maetud.

August Struve, Tartu Ülikooli meditsiini professori Ludwig Struve poeg, Wilhelm Struve vennapoeg, siirdus hiljem Pulkovosse. Varane surm katkestas paljutõotava astronoomi elutee.

Ludwig Schwarz oli 1865. aastast Tartu Tähetorni astronoom-observaator ja 1872. aastast direktor. Temast räägime pikemalt tähetorni ajaloo järgmise perioodi kirjeldamisel.

August Wagner oli hiljem Pulkovo observatooriumi asedirektor. Friedrich Berg töötas Pulkovo ja Vilniuse observatooriumis, oli üks fotomeetriliste tööde pioneere Venemaal. Eugen Block jätkas tööd Odessa Ülikooli observatooriumis.

Tähetorni sisustus

Kahjuks nii Mädler kui ka Clausen ei hoolitsenud tähetorni instrumentaariumi täiustamise ja moderniseerimise eest. Suurepäraselt sisustatud Tartu Tähetorn kaotas pikapeale parima observatooriumi kuulsuse. Ehkki ta ei suutnud võistelda Pulkovo observatooriumiga, oleks ta olemasolevate võimaluste piirides ikkagi võinud saavutatud taset säilitada.

Näiteks ei muretsetud W. Struve poolt planeeritud suurt meridiaanringi, kuigi selleks raha oli. Ka heliomeetri tellimine oli nähtavasti Pulkovo poolt peale sunnitud. Heliomeeter saadi Repsoldilt 1873. aastal alles Schwarzi direktoriks oleku ajal. Ei saa öelda, et tähetorni sisseseade üldse ei täienenud. Täienes, kuid ainult mitmesuguste väiksemate seadmetega ja juhuslikult saadud, mitte väga vajalike aparaatidega. Näidetena võib nimetada admiral Greighi pärijatelt ostetud pantograafi, uranoskoopi ja Dickertilt omandatud Kuu pinna reljeefseid kujutisi (23 tahvlit). Suure refraktori komplektile hangiti prismamikromeeter (selle seadme mehhaanilise osa valmistas ülikooli mehhaanik Brücker). Meridiaanringi jaoks muretseti kollimaatoreid. Saadi seadeldis instrumendi ümberpööramiseks ja aparaat tappide uurimiseks. Peale selle muretseti meteoroloogiliste instrumentide komplekt. Huvi pakub eksaminaator, mis on Pulkovo esimese mehhaaniku, W. Struve õpilase ja Tartu Tähetorni kasvandiku Uno Porthi üks esimestest töödest. Seda ajaloolise väärtusega instrumenti kasutatakse praeguseni vesiloodide kontrollimiseks.

Joon. 3. U. Porthi valmistatud eksaminaator vesiloodide kontrollimiseks

Tähetorni ruume remonditi varsti pärast Mädleri Tartusse tulekut. Läänesaalile tehti uus põrand, seati kohale sambad kollimaatorite jaoks, remonditi pöörlev kuppel. Remondi ajaks võeti lahti ja puhastati meridiaanring ning suur refraktor. Ellu viimata jäi aga W. Struve plaan ehitada tähetorni lähedale teine elumaja teenistujatele. Samuti ei täiendatud sel perioodil süstemaatiliselt tähetorni raamatukogu ega muretsetud mitmeid väärtuslikke väljaandeid.

Tähetorni tegevus

Kui W. Struve ajal oli tähetorni tegevuse peamiseks eesmärgiks süstemaatiliste vaatluste teostamine, saadud materjalide läbitöötamine ja kataloogide koostamine, siis perioodil 1840—1872 vähenes vaatlustööde ulatus järsult. Süstemaatilised vaatlused meridiaanringiga (Preussi tööde jätkuna) toimusid ainult kuni 1844. aastani. Vaatlused Fraunhoferl refraktoriga omandasid Mädleri  ajal juhusliku iseloomu. Clauseni ajal suurt refraktorit vist üldse ei käsutatud. See-eest omandasid suurema erikaalu teoreetilised tööd, mis polnud aga alati seotud tähetorni tegevuse üldise suunaga.

Vaatlused

a)Fraunhoferi refraktoriga vaatles direktor Mädler.Vaatluste programm oli Struve ajast endiseks jäänud: see hõlmas kaksiktähtede,  planeetide,  komeetide ja  täienduseks  nendele Kuu vaatlusi. Viimaste teostamiseks telliti prismamikromeeter, kuid põhjalikult ja süstemaatiliselt Kuu pinda ei vaadeldud. Põhjuseks olid ebasoodsad klimaatilised tingimused. Mädleri vaatluste põhilise sisu moodustasid kaksiktähtede  vaatlused,   nende   orbiitide  ja   pöörlemisperioodide   määramine. 1860.  aastal  teostas  Mädler  38 kaksiktähe  kontrollmõõtmist. Struve ja Besseli  (esimene vaatles Fraunhoferi suure refraktoriga, teine aga Königsbergi observatooriumi  heliomeetriga) andmed kaksiktähtede  kohta erinesid teatavasti süstemaatiliselt +0,192 kaaresekundi võrra. Oli sellel  erinevusel  instrumentaalne iseloom või oli see tingitud vaatlejate individuaalsetest vigadest, jäi tollal  lahtiseks. Olles  1860.  aastal läbi sõidul Königsbergis (praeguses Kaliningradis), leppis Mädler kokku sealse observatooriumi direktori prof. Lutheriga samadel instrumentidel Struve-

Besseli kordusmõõtmiste teostamise suhtes. Programm täideti, kusjuures

saadi praktiliselt samasugune erinevus (+0,223 kaaresekundit), mis vihjas instrumentide veale.

Mädler kasutas Fraunhoferi refraktorit ka planeetide (Veenuse, Marsi, Merkuuri, Saturni, Uraani), asteroidide (Vesta, Juno, Flora jt.) ning komeetide  (Biela, Donati, Encke jt.) vaatlemiseks.

Missuguseid vaatlusi teostas Clausen, pole teada. Tõenäoliselt takistas kõrge vanadus tema vaatlustööd.

b)Meridiaanringiga jätkati Preussi surma tõttu katkenud tööd - tähtede, esmajärjekorras kaksiktähtede asukohtade kindlaksmääramist.

Perioodil 1839—1844 teostas vaatlusi assistent Döllen. Mõõtmiste materjalid trükiti tähetorni publikatsioonide VIII ja IX köites. Clausen võis alustada vaatlusi meridiaanringiga 1844. aastal. Missuguseid töid ta tegi perioodil 1844—1865, on raske öelda, sest mõõtmiste materjale pole avaldatud. Uut vaatlusseeriat meridiaanringiga alustas astronoom-observaator Schwarz 1870. aastal. Tartu Tähetorn lülitus kollektiivsesse töösse - hakati määrama Bonni ülevaatekataloogi tähtede täpseid asukohti. Sellest tööst räägime pikemalt järgmises artiklis.

c)Dollondi passaažiriistaga mõõtis assistent A. Wagner 1849.—1850. aastal mõnede Bradley' kataloogi tähtede otsetõusud. Nende vaatluste andmeid, mis avaldati   publikatsioonide XI köites, kasutas Mädler tähtede omaliikumiste määramiseks.

d)Väiksemaid instrumente (5-jalase fookusekaugusega Troughtoni akromaatilist   teleskoopi, 2,5-jalast Fraunhofefi   teleskoopi, Mädleri isiklikku pikksilma jt.) kasutati päikese- ja kuuvarjutuste ning tähtede Kuuga kattumiste vaatlemiseks. Neist vaatlustest võttis osa mitu vaatlejat.

e) Süstemaatilised meteoroloogilised vaatlused moodustasid uue ülesande. Kolm korda päevas määrati temperatuuri, õhurõhku, tuule kiirust ja suunda. Vaatlusi teostas harilikult Mädler ise.

Teaduslikud  tööd

Mädleri teaduslike tööde üheks põhiliseks teemaks oli kaksiktähtede komponentide orbitaalse liikumise uurimine. Oma vaatlusandmete võrdlemiseks käsutas ta varem teostatud mõõtmiste resultaate ja ka Struve töid. Teine, niisama tähtis töö oli tähtede omaliikumiste uurimine. Selleks tegi ta suuri ettevalmistusi — arvutas ümber Bradley' kataloogi andmed (3222 tähte). Lähtudes laialt levinud ideest, et tähed - nagu päikesesüsteemgi - tiirlevad ümber tsentraalse keha, oletas Mädler, et selliseks tsentriks võib olla kogu tähesüsteemi raskuskese. Tähtede omaliikumist uurides sai ta selle tsentri geomeetriliseks kohaks punkti Plejaadide täheparves, täpsemalt tähe Alcyone kohal. Ta arvutas koguni, et Päike teeb ühe täistiiru ümber selle keskme 18 miljoni aastaga. Kuigi tema töö "Centralsonne" (1846) kutsus välja elava diskussiooni ja terava kriitika, võime Mädlerit õigustatult lugeda stellaardünaamika rajajaks. Rida Mädleri artikleid ja märkmeid puudutab planeetide suuruste ja põõrlemisperioodide määramist.

Clausen avaldas oma artikleid enamasti ajakirjas "Astronomische Nachrichten". Perioodil 1842—1850 ilmus selles ajakirjas tema sulest palju artikleid mitmesugustes matemaatika, füüsika ja astronoomia küsimustes. Näiteks 1842. aasta jooksul avaldas ta seal 15 kirjutist. Üks tolle aasta töödest "Komeedi 1770 orbiidi määramine" sai Besselilt kõrge hinnangu. Bessel kirjutas: "Missugune suurepärane, õigemini meisterlik töö, .. . see on meie aja saavutus, mida meie järglased ei unusta." 1850. aastal katkestas Clausen oma artiklite avaldamise ajakirja "Astronomische Nachrichten" veergudel. Oli see tingitud ajakirja väljaandja, Clauseni õpetaja ja sõbra H. Schumacheri surmast või teistest põhjustest, pole teada. Tähetorni publikatsioonides ilmus ainult kaks Clauseni tööd: XVI köites "Komeedi Tuttle (1790—1858 I) orbiidi ja pöörlemisperioodi määramine" ja XII köites Tartus 5. juunil 1849. aastal vaadeldud haruldase taevanähtuse - kolmekordse päikesega halo - teoreetiline põhjendus. Teaduslike saavutuste eest andis Königsbergi ülikool Clausenile audoktori kraadi. Clausen oli ka Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige.

Selle perioodi assistentide töödest avaldati W. Dölleni ja A. Wagneri vaatlused ning postuumselt A. Struve dissertatsioon "Neptuuni kaaslaste orbiitide arvutamine" (XIII köites).

Teaduslikud ekspeditsioonid ja komandeeringud

Kirjeldataval perioodil organiseeris Tartu Tähetorn kaks teaduslikku ekspeditsiooni, mõlemad täieliku päikesevarjutuse vaatlemiseks. Esimesest ekspeditsioonist, mis käis 1851. aastal Brestis, võtsid osa Mädler ja Clausen. Ekspeditsioon ei õnnestunud halva ilma tõttu. Teine ekspeditsioon suundus 1860. aastal Hispaaniasse, Vitoria linna. Sellest ekspeditsioonist, mida üksikasjalikult kirjeldas Mädler oma kirjades (ilmunud ajakirjas "Inland" nr. 46—49), võtsid osa peale Mädleri ka tema naine, tähetorni teenija Martin Saar ja Helme mõisa omanik Rennenkampf. Ekspeditsioonil oli edu. Mädler ise vaatles Päikese krooni ja protuberantse, Mädleri naine jälgis pilvede värvust varjutuse mitmesugustel faasidel. Eriti hea nägemisega Martin Saare ülesanne oli varjutuse ajal nähtavate tähtede otsimine ja nende märkimine pliiatsiga spetsiaalsele poolkerale. Sellisteks tähtedeks osutusid peale planeetide Jupiteri, Veenuse, Saturni ja Merkuuri veel 8 heledamat tähte (Castor, Pollux, Regu-lus, Capella jt.). Rennenkampf teostas põhiliselt meteoroloogilisi vaatlusi.

Mädler viibis kuuel korral teaduslikul lähetusel välismaal teiste observatooriumide tööga ja instrumentidega tutvumiseks. Peale selle tegi ta ühe ringsõidu mööda Venemaad. Pulkovo observatooriumis käis Mädler kaks korda: esimene kord kohe pärast Tartusse tulekut, teine kord 1865. aastal raamatukogus töötamiseks.

Mädleri ja Clauseni tegevus Tartus

Väärib märkimist Mädleri popularisaatorlik tegevus. Ta kirjutas raamatud "Populäre Astronomie", "Astronomische Briefe", "Astronomie zum Schulgebrauch" jt., pidas Tartus populaarseid loenguid, tegi kaastööd ajakirjadele jne. Mädler võttis aktiivselt osa ka linna ühiskondlikust elust. Ta oli üks Dorpati Loodusuurijate Seltsi, hilisema Eesti Loodusuurijate Seltsi asutamise initsiaatoreid 1851. aastal.

Mädler oli Struve järglane tähetornis. Seetõttu pakuvad huvi nende omavahelised suhted. Üsna tõenäoliselt ei vastanud Mädleri valimine tähetorni direktoriks Struve soovile. Liiga erinevad olid nende üheealiste teadlaste iseloomud ja liiga erinev oli nende töössesuhtumine. Rangus, printsipiaalsus, visadus töös ja tagasihoidlikkus elus iseloomustab Struvet. Püüe end ülistada, oma teenete allakriipsutamine, kerge suhtumine talle usaldatud ametiülesannetesse - sellised tunduvad olevat Mädleri karakteersed jooned. Niisuguste tõekspidamistega iseloomud ei saanud teineteisest aru ega sobinud kokku.

Tihedad sidemed, mis ühendasid Struvet tähetorniga, nõrgenesid. Struve külastas Tartu Tähetorni ainult üks kord — 1852. aastal seoses ülikooli 50. aastapäeva pidustustega.

G. Lewitzky peatub oma raamatus "Tartu ülikooli astronoomid" Mädleri ja Ülikooli Nõukogu vahelistel suhetel ning real Mädleri tegudel, mis polnud tema kõrge ameti väärilised. Need viitavad Mädleri mitte kõige paremale iseloomule. Mõnede andmete põhjal polnud Mädleril ka üliõpilastega kaugeltki sõbralikud suhted. Näiteks 1846. aasta tulistas keegi tema korteri aknasse. Võib arvata, et ka sagedane assistentide vahetus oli tingitud direktori ebasõbralikust iseloomust.

Mädler lahkus Tartust 1865. aastal pensionile mineku eas. Lahkumise põhjuseks oli silmahaigus, mis raskendas vaatlustööd, ja soov pühendada end kirjanduslikule tegevusele. Asunud Saksamaale, elas ta Wiesbadenis, Bonnis ja Hannoveris. Mädler suri 1874. aastal pärast pikaajalist haigust Hannoveris.

Clauseni ja Mädleri vaheliste suhete kohta pole meil andmeid, kuigi nad töötasid 23 aastat kõrvuti. Võib arvata, et Clausen oli vaikne, tagasihoidlik, sulgunud oma teoreetilistesse uurimistesse, kohusetruu töötaja ja heasüdamlik inimene. Vaatluste teostamise vastu ei tundnud ta suuremat huvi ega tegelnud sellega. Astronoom-observaatorina ta ülikoolis loenguid ei pidanud, kuid nendele üliõpilastele, kes külastasid tähetorni, jagas ta oma rikkalikke teadmisi. Clausen läks pensionile seitsmekümne ühe aastaselt, olles töötanud Tartu Ülikoolis 30 aastat. Teda pensionile saates avaldas Ülikooli Nõukogu talle suurt tunnustust tema «kauaaegse töö eest ülikooli käsuks». Clausen jäi elama Tartusse, kus ka suri 1885. aastal. Tema haud on taastatud ja observatooriumi töötajad hoiavad seda korras.

Artiklites Tartu astronoomia observatooriumi kohta iseloomustatakse Mädleri ja Clauseni direktoriks oleku perioodi (1840—1872) kui tähetorni languse aega. Meie arvates pole see täiesti õige. Tähetorni kui astronoomiliste uurimiste baasi, tema sisseseade ja laiendamise suhtes võib tarvitada väljendust "paigaltammumine". Midagi uut, mingeid täiustusi, mingeid katseid hankida ja tarvitusele võtta uusi astronoomilisi instrumente ja meetodeid, mis tol ajal olid juba praktikasse läinud, ei ole näha. Rääkimata Pulkovo observatooriumist jäi Tartu Tähetorn ka teistest Venemaa observatooriumidest ikka rohkem ja rohkem maha. Ei täienenud instrumentaarium ega arenenud vaatlustegevus. Võrreldes W. Struve aegse kõrge tasemega langes ka vaatluste kvaliteet, samuti jäi tööde maht paljuski maha eelmise perioodi omast. Selleks oli meie arvates kaks põhjust: läbimõeldud, teoreetiliste töödega seotud vaatlus-programmi puudumine ja vaatluste teostajate kõrge eluiga.

Teoreetiliste tööde suhtes tehti siiski samm edasi. Mädleri kaksiktähtede ja tähtede omaliikumiste põhjalikud uurimised, mõned kosmoloogilised teooriad (tsentraalne Päike), laialdane populariseerimistegevus - kõik see tõstis tähetorni prestiiži. Mädleri nimi oli laialt tuntud. Isegi F. Engels tsiteeris teda oma töödes.

Clauseni teoreetilised uurimused olid suur panus teadusesse. Publikatsioone ilmus kaheksa köidet (IX—XVI) saksa keeles "Beobachtungen" nime all. (Struve ajal ilmusid publikatsioonid ladina keeles.) See oli  tubli   saavutus. Kui  Struve  ajal   avaldati  neis  peamiselt  vaatluste materjale, siis nüüd jäeti rohkem ruumi teoreetilistele töödele.

Tähetorn ei loovutanud ka oma positsiooni astronoomide ettevalmistamise alal. Siin õppisid viis noort astronoomi (L. Schwarz, A. Wagner, A. Struve, F. Berg, E. Block), kes pühendasid oma elu teadusele. Tartu Tähetorn jätkas — kuigi mitte nii tormiliselt kui enne — oma tegevust teaduse arendamisel.