{ M. Jõeveer, J. Vennik TK 82 2006 113-119}

Tähetorni õitseajast

Tartu tähetorni ajaloos olid 19. sajandi 20-ndad aastad kahtlematult erakordselt edukad. Tänu noore astronoomiaprofessori Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864) väga energilisele ja osavale tegutsemisele sai tähetorn 1822. aastal Müncheni meistrilt Reichenbachilt esmaklassilise meridiaanringi. 1824. a sügisel jõudis Tar­tusse Fraunhoferi 24-sentimeetrilise objektiiviga refraktor, mis oli tolleaegse maa­ilma moodsaim ja parim teleskoop. Tartu tähetorn oli saanud maailma parima­te vaatlusvahenditega observatooriumiks. Läänesaalis ülesseatuna rakendati me­ridiaanringi taevakehade koordinaatide täppismõõtmisel. Suur Fraunhoferi refrak­tor paigaldati üles tema jaoks ehitatud tähetorni pöördtorni, kus Struve käsutas teleskoopi mitmesugusteks vaatlusteks. Ta mõõtis planeete ja nende kaaslasi, Kuud, komeete, põhiliselt aga kaksik- ja mitmiktähti. Ta koostas kataloogi, mis sisaldas 3112 kaksik- ja mitmiktähte. Järgneval kümnendil pühendas ta suure osa oma ajast nende tähtede mikromeetrilistele mõõtmistele. 1837. a ilmunud fundamentaalses töös esitas ta 2714 kaksik- ja mitmiktähe komponentide nurkkauguste ja positsiooninurkade täppismõõtmised. Töö krooniks oli esimene tähe (Veega) kauguse mää­ramine aastaparallaksi kaudu.

Suurem

Foto 1. Omaaegne maailma parim teleskoop, 9 tolline Fraunhoferi refraktor on praegu tee­nitud vanaduspuhkusel Tartu Tähetorni idasaalis.

Aastatel 1839/40 oli tal ajutine ,,puhkus", sest Tartus polnud kogenud astronoome.

Paralleelselt astronoomilise uurimistööga korraldas tähetorn mahukaid geo­deetilisi välitöid (Liivimaa triangulatsioon, Tartu meridiaankaare mõõtmine), mil­lede olulisust tunnustasid juba kaasaegsed ning mida pärjatakse isegi nüüd, 21. sajandil Struve kaare kandmisega UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Kuid just Struve ja tähetorni erakordne edukus sisaldas ka võimaliku ohu mär­ke - kõiki tähetorni töid juhendas ja paljuski ka teostas üks, tõsi küll, väga või­mekas mees, astronoomia- ja geodeesiaprofessor Struve. Venemaa väljapaistvaima astronoomina-geodeedina langes Struvele au kavandada ja juhendada impeeriumi peaobservatooriumi ehitamist pealinna Peterburi lähedale - Pulkovosse. Ehitus al­gas 1835. a suvel. Uue observatooriumi piduliku avamiseni jõuti 1839. a augustis. Jaanuarist 1839 sai Struvest Pulkovo observatooriumi direktor, kuid mõnda aega täitis ta veel ka Tartu tähetorni juhataja kohuseid. Lõplikult lahkus ta Tartust 12. aprillil 1839. Koos Struvega siirdusid Pulkovosse tema õpilased Georg Thomas Sabler, poeg Otto Struve ja Tartu ülikooli mehhaanik Uno Porth.

Peter Andreas Hanseni muutuvad valikud

Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, aga praktikas ei pruugi asendajate leid­mine lihtne olla. Nii ka seekord. Esialgu paistis kõik plaanipäraselt minevat. Struve oli aegsasti otsinud endale järeletulijat ning saanud nõusoleku tuntud astronoo­milt Peter Andreas Hansenilt (1795-1874). 21. märtsil 1839 valiski ülikooli nõuko­gu üksmeelselt Hanseni astronoomiaprofessoriks ja tähetorni direktoriks. Mõned kuud, kuni Hansen Saksamaalt Tartusse jõuab, pidi tähetorni eest hoolitsema kogenud astronoom-observaator Ernst Wilhelm Preuss (1793-1839). Preussile oleks see olnud üsna harjunud töö, sest viimastel aastatel oli ta tihti Struvet asendanud, kui viimane oli Tartust eemal Pulkovole vaatlusriistu valimas ja ehituse kulgu jälgi­mas. Kuid kaks nädalat pärast Struve lahkumist Preuss suri. Tähetorni põhitööta­jaks sai üliõpilasest assistent Karl Döllen (1820-1897), kes oli Struve käe all õppinud astronoomiat alates 1837. a jaanuarist. Observatooriumi direktori ajutiseks kohusetäitjaks määrati matemaatikaprofessor Karl Eduard Senff (1810-1849) ja hakati ootama Hanseni saabumist Saksamaalt.

1839. a augustis saatis Hansen Lüübeki kaudu Tartusse oma vara ja kõik pais­tis hästi laabuvat, kuid septembris saabunud kirjas ütleb Hansen Tartu ametist ootamatult lahti. Taani päritolu Hansen oli Kesk-Saksamaal asuva Gotha observa­tooriumi direktor. 18./19. sajandivahetusel Saksi-Gotha-Altenbergi hertsogi Ernst II rajatud observatoorium oli valmimise järel Saksamaa moodsaim. Observatoo­rium oli varustatud kuulsate inglise meistrite Ramsdeni, Thoughtoni, Herscheli ja Dollondi teleskoopidega. Kuid pikksilmade ehitamise kunst arenes sellal kiiresti, eriti Saksamaal. Veerand sajandit hiljem oli saksa meistrite teleskoopidega varus­tatud Tartus asuv Liivimaa parim observatoorium üle Saksamaa observatooriumi­test, isegi kogu maailma parim. 1839. aastal läks Pulkovo küll Tartust mööda, aga Gotha omadest olid Tartu teleskoobid kahtlematult paremad. Tartusse tulles oleks Hansen saanud töötada paremate teleskoopidega, samuti oleks oluliselt tõusnud tema palk - sellest ka esialgne nõusolek ja teeleasumise ettevalmistused. Kui aga välisreisilt Gothasse tagasi saabunud astronoomiahuviline hertsog kuulis Hanse­ni Tartu plaanidest, reageeris ta kiiresti - lubas Gothasse ehitada uue moodsama observatooriumi ja tõstis Hanseni palka! Saksamaa hoolitses oma paremate ajude eest.

Uus, seekord edukas tähetorni direktori leidmise katse

Tartu ülikoolil tuli minna tähetorni direktori otsimise uuele ringile. Seekord las­ti nõudmiste latt madalamale, enam ei otsitud ainult tuntud observatooriumide

direktorite ringist. Direktori kandidaatideks said Senff ja Berliini astronoom Johann Heinrich Mädler (1794-1874).

Foto 2. Johann Heinrich Mädler.

Mädler oli pärit vaesest perest, kaotas varakult vanemad ja vanema vennana pi­di noorukieas hoolitsema nooremate õdede-vendade toitmise-katmise eest. Astro­noomiaga tutvus ta iseõppijana ja vabakuulajana Berliini Ülikoolis. Töötades era­õpetajana, sõbrunes ta Berliini pankuri Wilhelm Beeriga (1797-1857), kes kutsus ta tööle oma Tiergartenis asuvasse eraobservatooriumisse. Siin tehtud vaatluste põh­jal valmistas Mädler koos Beeriga suurepärase Kuu kaardi, mis jäi aastakümneteks parimaks omasuguste seas ja tõi Mädlerile laialdase tuntuse, mis oligi aluseks tema Tartusse kutsumisel. Vaatamata tuntusele Mädleri karjäär Saksamaal ei edenenud. Ta oli küll kirjas Berliini observatooriumi vaatlejana, aga see polnud päris amet­lik töökoht ning regulaarset palka Mädler ei saanud. Korraliku töökoha saamist ta­kistas ilmselt puuduv ülikooli lõpudiplom. Ka Tartus filosoofiateaduskonna poolt ülikooli nõukogule esitatud kandidaadi iseloomustuses oli kahtlusi:"Muidugi, kui Mädler Tartusse tuleb, käsutab ta siinset refraktorit nagu vaja. Kuid kas ta saab hak­kama praktilise astronoomia peaülesandega - taevakehade absoluutsete asukohta­de määramisega nurgamõõtmise instrumentide, eriti meridiaaninstrumentide abil sellise täpsusega nagu nõuab teadus - seda teaduskond öelda ei oska, sest Mädleril puuduvad vastavad tööd".

Ülikooli nõukogu siiski Mädleri võimetes ei kahelnud ning märtsis 1840 toimu­nud valimised andsid mõnevõrra üllatava tulemuse. Favoriidiks peetud oma mees Senff sai ainult 4, autsaider Mädler aga 19 poolthäält 22st võimalikust. Tartusse tu­lemisel Mädleril kõhklusi nähtavasti ei olnud, väikese viivituse põhjustas ainult pe­reasjade korraldamine. Elus esimese kindla töökoha saanud mees abiellus kõige­pealt poetess Minna Wittega, Tartusse jõudis ta 1840. a septembris.

Mädleri tulekuga tähetorni personali komplekteerimine ei lõppenud. Uue di­rektori üheks esimeseks ülesandeks oli astronoom-observaatori kohatäitja otsimi­ne. Mädler üritas kõigepealt abilist leida sealt, kust ta ise oli tulnud - Berliini obser­vatooriumist.

Järgneva Mädleri-Galle kirjavahetuse kommentaariks niipalju, et nagu Mädler-gi oli Johann Gottfried Galle (1812-1910) pärit suurest vaesest perest, ta oli vanim seitsmest lapsest, isa teenis perele elatist tõrva ja tärpentini käsitööndusliku toot­misega. Andekal poisil õnnestus siiski kohe peale Wittenbergi gümnaasiumi lõpe­tamist immatrikuleeruda Berliini ülikooli õppima praktilist ja teoreetilist astronoo­miat. 1835. a sai ta assistendi koha Berliini observatooriumis, mis erinevalt Mäd­leri vaatlejakohast oli regulaarselt tasustatav. Tema kogemus oli väiksem Mädle­ri omast, aga mõningat tuntust oli ta jõudnud koguda. 1838. a avastas ta Saturni nn krepprõnga, seejärel leidis ta tähelepanuväärselt lühikese aja jooksul (detsem­ber 1836 kuni märts 1840) kolm uut komeeti, kusjuures vahetult enne seda nelja ja poole aasta jooksul polnud kellelgi õnnestunud ühtki uut komeeti leida.

Foto 3. Johann Gottfried Galle.

Mädleri kiri Gallele

Dorpat, 28. jaanuar/9, veebruar 1841

Austatud Sõber,

Teie möödunud aasta novembrikuisele vastuskirjale oleksin juba varem vastanud, ent soovisin esmalt kõigi tähetorni puutuvate asjaoludega täpsemalt tutvuda, mis aga niisama lihtne polnudki. Tähetorni üleandmisel ei leidnud ma eest kedagi peale noore tudengi W. Dölleni, kes veel Struve ajal kaasvaatlejaks oli, inspektori ja ajutise vaatleja rollis.

Struve planeeris talle ajapikku observaatori köha anda, ka osutus ta üpris talendikaks, ent ma soovin seda kohta paremini täita ja ei saa liiati sellega aastaid oodata.

Ühest Teie kirja väljendist pean ma järeldama, et te eelistaksite siinset ametikohta oma praegusele: ja mina isiklikult rõõmustaksin Teid taas oma läheduses ühe kaastöötaja rollis näha; seega luban endale Teid nende asjaoludega lähemalt kurssi viia.

Observaatori amet, mida 1839. a aprillini kadunud õuenõunik dr. Preuss täitis, on vaba aastapalgaga 600 rubla — 600 Preisi taalrit. Professuur pole selle kohaga seotud, samuti pole observaatoril ülikoolis õpetamise kohustust, võib aga sellise õiguse hõlpsasti omandada.

Ametikorterit seni pole.

Struve taotles korduvalt ise observaatori elamut tähetorni juurde ehitada. Tema äraminekuga jäi asi toppama; mina ajan seda asja innukalt ja juhtisin ühes ettekandes tähelepanu tõigale, et tublit meest pole lihtne leida, ilma kohese abi väljavaateta selle olulise vajaduse lahendamiseks. Te teeksite ka õigesti, juhul kui ettepaneku muidu sobiva leiate, kui seda asjaolu teatud määral tingimuseks seaksite ja rõhutaksite, et teil praegu tähetorni juures ametikorter on ja ilma selleta Teie tegevus mõneti takistatud võiks saada.

Siin oleks Teil vast kiirem väljavaade edutamiseks, kui Teie praegustes oludes, olgu selleks siis tähetorni direktori amet või professuur Dorpatis, vahest matemaatikas. Ka võite juba nüüd arvestada sellega, et tubli töö - ja selles osas olete juba palju korda saatnud - valitsuse poolt tunnustatud ja tasutud saab. Instrumentidest pole siin puudust ja meie kähe või kolmekesi ei suudaks neid kõiki rakendada. Mis kliimasse puutub, siis võin Teile kinnitada, et mulle siin — 20°R vähem vaevusi teeb kui —12° Berliinis. Oivaline, soliidne ehitusviis tagab sooja toa kõigis oludes, nagu ma sel talvel, mis kohalike väitel viimase 20 aasta karmim olevat, oma suureks kergenduseks võin kogeda. Alles möödunud ööl vaatlesin ja joonistasin ma pärast keskööd 3 tundi ja seda —18° ja —21° vahelise temperatuuri juures ...

Elu siin Dorpatis on meeldiv, ehk küll mõneti ühetoonilisem kui Berliinis, ent teadusega tegeleva mehe jaoks siiski piisavalt vaheldusrikas. Professorite hulgas on üpris tublisid inimesi; erandeid on kõikjal, nii ka siin, ent see argu tumestagu Teie suhtumist. Valitsusega läbisaamine on vägagi hea, kui just pidevalt ei oponeerita; arvatavalt pole kusagil paremini kui siin. Dorpatis on ka Gümnaasium ja Seminar ning teenistus neist ühe või teise juures oleks väga hästi Teie ametikohaga seostatav.

Pildi terviklikkuse huvides ei tohi ma ka varjukülgedest vaikida. Dorpat on kallis kõht: kui üldiselt odavad esmased toiduained välja arvata, siis riidekraam, koloniaalkaubad, veinid jms on palju kallimad kui Saksamaal; üht-teist pole siin üldse saadaval. Siiski on siin varasemaga võrreldes juba palju parem ja on head väljavaated edasisteks edusammudeks; ka saab ju siiatulekul kindlasti paljugi kaasa võtta. Selle kõige ja ka võimaliku tollivabaduse, reisiraha ning muu sarnase kohta võiksin Teile lähemat selgitust anda, niipea kui tohin Teie siiatuleku kavatsust kindlaks pidada ...

Ma ei kirjutanud eraldi Enckele, küll palun aga talle minu sõbralikumad tervitused edasi öelda. Teie teate ise paremini, kas, kunas ja kuidas Te talle sellest ettepanekust midagi räägite; sest ma ei tahaks Teie praegust positsiooni vähimalgi määral ohustada või Teile kahju teha. Kui Te otsustate ettepaneku vastu võtta, siis on Teie kõht siin samahästi kui kindel: ettepanek oleneb minust, mitte konsiiliumist, ja kinnitus ei jää tulemata ...

Alandlikult J.H. Mädler

Galle vastus Mädlerile

Berliin, 03. märtsil 1841. a

Kõrgelt austatud Härra Õuenõunik ja Professor!

Pärast pikka kaalutlemist Teilt 9. veebruaril saadud minule nii meeldiva kirjaga seonduvate otsustuste tegemisel, olen nüüd lõpuks arvamusele jõudnud, et antud juhul pole väljakutse välismaale siirdumiseks piisavalt tugev. Põhjused, mis minu äraütlevale vastusele lisanduvad on minu isa ja pereliikmete (õdede-vendade), kes Wittenbergi ja Halle piirkonnas elavad, soov senist lähedust säilitada ja mida Anhalti raudtee veelgi suurendama hakkab; siis ka minu palgatõus, mida härra professor Encke juba ette oli valmistanud ja mis Teie kirja läbi veelgi kergemaks muutub.

Et ma Teie astronoomilise tegevuse suhtes sümpaatiat tunnen ja seda mitte ainult Teie Kuu-kirjelduse, vaid ka vähemate tööde suhtes, nagu seda kirjutis Schumacheri Aastaraamatus 1840 uuesti tõestanud on - ses suhtes pole ma üldsegi mitte kahtlev; samavähe kui selles, et mul Venemaa suurepäraste loodusrikkuste käsutamisel kuidagi kaastegev olemiseks või sellega kokkupuutesse astumiseks huvi poleks. Kas aga minu soovid võõral pinnal vast ehk vägagi ümber ei pöördu ja kas ehk taolise eesmärgi saavutamine, nagu ülikooli juures matemaatikaõpetajaks olemine kodumaal rohkem rõõmu võiks valmistada - need on küsimused, mille läbi ma, tasapisi asja kallale asudes end vägagi ajendatuna tunnen.

Lõpetuseks kordan veelkord, et olen Teile Teie lahke kirja eest väga tänulik ja palun Teid, et Teie koos proua abikaasaga mind jätkuvalt sõbralikult meenutaksite, mille juurde ka mina samavõrra ja suure lugupidamisega jään.

G. Galle

Niisiis, ajalugu kordus, Saksamaa astus samme, et takistada ajude äravoolu! Galle äraütlemise järel sai astronoom-observaatoriks Thomas Clausen (1801-1885). Clauseni elust on põhjalikult kirjutanud T. Viik 2005. a Tähetorni Kalendris. Clausen saabus Tartusse 1841. a septembris ja sellest peale mitmekümne aasta jooksul tähetorni personalis suuri voolavusi ei olnud, jälle hakkasid ilmuma obser­vatooriumi publikatsioonid, tähetorn andis "toodangut".

Kokkuvõtteks

Tagantjärele tark olles võib öelda, et kõik siinse loo tegelased tegid nähtavasti õigeid ja soodsaid valikuid. Koos noortega Pulkovosse siirdunud Wilhelm Struve raken­das sealsed moodsad teleskoobid väga edukalt. Aastakümnete vältel tootis Pulkovo observatoorium massiliselt kõige täpsemaid taevakehade koordinaate. Peter And­reas Hansen sai palgakõrgendust ning 1857. a ka uue kaasaegsete teleskoopidega varustatud observatooriumi. Johann Heinrich Mädler leidis Tartus kindla tööko­ha, rakendas tööle teleskoobid ning kirjutas siin rea tähelepanuväärseid raama­tuid, milledest õppisid astronoomiat Alexander von Humboldt, Friedrich Engels ja mitmed teised 19. sajandi suurmehed. Just Berliinis töötades jõudis Galle oma elu tähtsündmuseni - uue planeedi Neptuuni avastamiseni, uurides tähistaevast Pa­riisi astronoomi U.J.J. Le Verrier'i poolt juhatatud köha ümbruses. Tartus ega mujal poleks see kuidagi õnnestunud, sest ainult Berliini observatooriumis olid olemas vajalikud tähekaardid liikuva planeedi otsimiseks liikumatute tähtede seast. Clau­sen leidis Tartus rahuliku köha taevamehaanika probleemidele keskendumiseks ning esmakordselt elus kindla teenistuse. Nii rahuliku ja hea, et ta ütles ära isegi Peterburi Teaduste Akadeemia täisliikme köhast, sest selle vastuvõtmisel tulnuks Tartust Peterburi kolida.