{ J. Jaaniste TK 70 1994 50-52 }

Ruumis ühendab neid Tartu Tähetorn.

Ajas lahutab neid sajand.

Struve on meie jaoks materiaalsuse kehastus:

Seisab Toomemäel tema tähetorn. Pöörleb, ehkki krigisedes, tema konstrueeritud kuppel. Vaatab idasaali aknasse tema tellitud teleskoop. Elab ja töötab W. Struve nimeline Tartu Astrofüüsika Observatoorium.

Teaduses on tema jälg vaevumärgatav. Ajalugu tunneb tema hiidprojekte, pretsedendituid massvaatlusi-mõõtmisi. Ta rajas kaks observatooriumi ja varustas need oma aja moodsaima tehnikaga. Ta organiseeris ja pani käima programmid kogu Euroopa kaardistamiseks triangulatsioonimeetodil.

Puuduvad aga fundamentaalsed järeldused, mõttesügavus, tung filosoofilise tuuma suunas. Kuidagi mõttetuna tunduvad tänapäeval nii tema kaksiktähtede kataloog kui tuhandetesse kilomeetritesse ulatuv triangulatsioonivõrk. Aga nad on olemas -kiretu erapooletusega sooritatud oma aja kohta ülitäpsed vaatlused, tuhandetesse lehekülgedesse ulatuv üksikasjaline protokoll ilmastikutingimustest, tehnilistest häiretest; kordusmõõtmised, kõhklused, täpsustused. Ja lõputu võitlus paremate vaatlusriistade ning nende hankimiseks vajalike rahade pärast.

Öpiku teed ei tähista monumendid. Kordagi (kui välja arvata sõjajärgne "Eesti Ülikool eksiilis"), ei tõusnud ta direktoriks. Moskva - Taškent - Tartu - Harvard - Hamburg - Armagh', ikka vaid teadlase-õpetlasena, vabana materiaalsetest muredest ning majandusalastest kohustustest. Pole temast jäänud ei "ni-melisi" objekte ega ausambaid, mälestustahvleidki mitte.

Nagu kotka lend mereavaruste kohal...

Öpiku mõju astronoomia arengule on vapustav. Pretendeerimata prioriteedile-jällegi piirang!-on ta alati kohal, alati eesliinil, tulvil ideid, valmis jõudu proovima mistahes probleemi kallal. Sõnaline elegants koos matemaatilise meisterlikkusega annab tema artiklitele peaaegu sugestiivse jõu. Mõistlikud, üldsusele vastuvõetavad eeldused, range loogika, veenev ja efektne resultaat. Ei mingit "see peab nii olema", selle asemel nagu hüüatus: tulge ometi, vaadake, kui ilus!

Ja ikkagi eelistab ajalugu Struvet. Sest kõigele subjektiivsele vaatamata on ajalugu materiaalne teadus. Ideed tulevad ja lähevad, arhiividesse ladestuvad faktid. Kui rääkida teadusest, siis Struve ja tema järglaste protokollid, fotoplaadid, kataloogid, arvutifailid. Astronoomiline mälu, millel baseerub kogu teooria. Kogu teadus.

Ja veel. Oletame, et me ei tea midagi ei astronoomiast ega teadusest üldse. Paneme end riigiametniku rolli: meie ees on kaks aruannet tehtud tööst ning kaks avaldust rahalise toetuse saamiseks. Me peame nende alusel jagama-noh, näiteks viis miljonit krooni.

Struve:      

1818.a. sai mõõdetud Dollondi passaažiriistaga 5315 tähe otsetõusud täpsusega 1,2 kaaresekundit (seitsme üksikmõõtmise keskmine hälve), millega täiendati Piazzi tähekataloogi taeva põhjapooluseni.

Õpik:        

1918.a. hindasin Andromeeda udukogu kaugust, lähtudes tema koostisse kuuluvate tähtede radiaalkiirustest ning oletades, et udukogu kujutab endast gravitatsioonilises tasakaalus pöörlevat tähesüsteemi.

Milleks raha vajate?

Struve:      

Soovin tellida Fraunhoferilt akromaatilise objektiivi ja kellamehhanismiga varustatud parallaktilise monteeringuga teleskoopi, mis võimaldaks suurendada vaatluste täpsust kümme korda ning asuda põhjataeva kaksiktähtede kataloogi koostamisele.

Öpik:        

??? Sada krooni paberi ja tindi tarbeks? Tuhat, et tellida ajakirju? Sada tuhat, et välja vahetada arvuti?

Ükski neist ei garanteeri, et Öpik 1938. aastaks avaldab põhjapaneva uurimuse tähtede siseehituse ja energiaallikate kohta. Ei temal ega teistel pole sellest momendil aimugi. Avastus võib tulla, aga märksa suurema tõenäosusega seda ei tule. Seevastu võime olla peaaegu kindlad, et kui Struve saab oma teleskoobi, ilmub 1827. aastal Catalogus Novus...

Vene riik on rikas ja Struve saab oma miljonid. Ja teeb oma kataloogi. Teeb enamgi, ehkki on juba direktor ja käed-jalad seotud majandusmuredega. Sada kolmkümmend kaheksa ööd teleskoobi taga! Korraks puudutab ka teda võidujumalanna tiib - talle näib, et on määranud Vega parallaksi. Aga korrektsus saab kuulsuselootusest võitu, kordusmõõtmine ebaõnnestub, võitja-au jagavad teised. Vaevalt see Struvet eriti häirib, tema tippkataloogis on 3112 kaksiktähte, välja valitud 120 000 vaadeldud tähe hulgast.

Eesti on vaene, Öpik ei saa oma tuhandeid. Ja see ei mõjuta sendigi eest tema uurimistulemusi astrofüüsika alalt.

Struvest jäävad kataloogid, teleskoobid, terved observatooriumid. Need pakuvad töötamise võimalust kümnetele ja sadadele astronoomiahuvilistele. Ka Õpikule.

Öpikust jääb vaid nimi...

Muigate. Kes vajab tänapäeval Struve visuaalseid mõõtmisi? Subjektiivsed, puudulikult dokumenteeritud, mittekontrollitavad... Üks nupulevajutus-ja suvaline kaasaegne teleskoop annab suvalisest Struve objektist detailse arvutikaardi, mille informatiivsus ületab tuhandeid kordi Struve kataloogi oma.

Muigame koos. Vaadake tabelit:

Tycho kataloog (täpsus 1') 1588 - 1609 Galilei pikksilm

Struve kataloog (täpsus 1") 1843 - 1865 astrofotograafia

Palomar-ESO taevaatlas 0''.1) 1973 - 1990 Hubble'i teleskoop

Kas pole lõbus? Keskmiselt 20-30 aastat pärast suvalise hiidprogrammi lõpuleviimist avastatakse meetod, mille rakendamine suurendab täpsust 10-100 korda ning sunnib kogu tööd uuesti tegema. Nagu ulmeromaani tähelaevad: iga järgmine jõuab Maale tagasi enne eelnevaid.

Milleks siis üldse raisata raha? Lihtsalt selleks, et kui pole teele saadetud esimest laeva, ei saa tulla ka järgmisi. Kui piirdume vaid "väikese toetusega dr. Öpik'ule", pole meil tulevalgi sajandil midagi peale "Tahesõdade" filmi.

Siit moraal: kui juba finantseerida, siis Struvet. Öpikud tulevad niikuinii.