{ P. Traat TK 71 58-64 }

Käesoleva sajandi vältel on Tartu Tähetorni põhiliseks vaatlusinstrumendiks olnud peatorni kuplis paiknev Zeissi firma refraktorteleskoop. Nimetus refraktor viitab, et erinevalt praeguseks palju laiema leviku saanud peegelteleskoopidest on tegu teleskoobiga, milles kujutis moodustatakse valgust murdva läätsesüsteemi - objektiivi - abil. Suurim refraktoritest (objektiivi läätsede läbimõõduga 102 cm) valmis 1897. a. Yerkesi observatooriumile USA-s.

Zeissi teleskoop telliti Tartu Tähetornile 1908. aastal, asendamaks auväärset, 1824. aastal hangitud Fraunhoferi refraktorit, mille mehhaaniline osa oli täiesti kulunud. Vahepealsel perioodil polnud tähetorni vaatlusinventar rahanappuse tõttu suurte instrumentidega täienenud, seoses aastast 1908 alustatud Jurjevi (Tartu) Ülikooli väljaarendamisega üheks Tsaari-Venemaa baasülikoolidest tekkis aga lootusi. (Muuseas, sellal ehitati ülikoolile Maarjamõisa kliinikud ja suur õppehoone Vanemuise tänavas, mis on tuntud Zooloogia- ja Geoloogiamuuseumi tõttu, 1915. aastal aga pidi alustatama Peterburi arhitekti Meyeri projekteeritud uute observatooriumihoonetega vana tähetorni kompleksi asemele... Et teleskoobi maksumus oli suur, tuli tellimuse esitamiseks luba taotleda Rahvahariduse Ministeeriumist, kohatiste viivituste järel saadi see lõplikult 1909. a. detsembriks, teleskoop koos mikromeetriga nurkkauguste määramiseks läks maksma 15522,5 toonast Saksa marka ehk 7186 rubla ja 95 kopikat. Võrdluseks - aastane tähetorni direktori käsutuses olnud eelarvesumma ruumide korrashoiuks, väikeinventariks, väiksemateks remontideks ning raamatute muretsemiseks oli kokku 1170 rubla, sellestki kulus Tähetorni teenijale 350 rubla...

Fotograafiliste meetodite tulekuga astronoomiasse sajandiahetusel oli aga otsa saanud suurte visuaalseteks vaatlusteks kohandatud teleskoopide ajastu universaalse vaatlusriistana.

Oli selge, et isegi keskmise vaatlusliku taseme saavutamiseks vajas Tähetorn veel taeva fotografeerimist võimaldavat teleskoopi - astrograafi. Toonane tähetorni direktor K. Pokrovski asuski aktiivselt tegutsema, leidmaks võimalusi tähetorni eraldi astrograafi muretsemiseks. Umbes 800 rubla hoiti kokku tähetorni majandusrahast, lisaks tegi 1908. a. astrograafi fondi sihtotstarbelise 1000 rbl. suuruse annetuse oma kadunud mehe mälestuseks Voronežis elanud E. Witte, aastatel 1842-1846 Tartu Ülikoolis õppinud Adolf Witte lesk. Kuna algselt oli eesmärgiks iseseisval monteeringul olev sõltumatu astrograaf, tuli muidugi otsida odavamaid võimalusi. Berliini mehhaanik Hans Heele pakkuski vastuvõetavat hinda, paraku aga osutus paariaastaste sekelduste ja meeldetuletuste tagajärjel lõpuks valminud ja Tartusse saabunud teleskoop optika poolest nii ebaõnnestunuks, et tuli tagasi saata. Kuna ka raha ei õnnestunud juurde muretseda, tuli seejärel loobuda iseseisva astrograafi mõttest ning piirduda Zeissi teleskoobile kaamera lisamisega. Esmased hinnapäringud 500 või 300 mm läbimõõduga kaamerate osas näitasid, et selliste suurte kaamerate omandamine osutub ülejõukäivaks, nii et lõplikult vormus tellimus 160 mm ja 79 cm fookusekaugusega Petzvali objektiiviga fotograafilise toru lisamiseks töös olevale Zeissi teleskoobile. Muuseas, kuigi vajalikud 4050 marka ehk 1875 rbl. 15 kop. saadi kokku E.Witte annetustest ja tähetorni omavahenditest, tuli seegi kord ".kõrgemalt poolt" luba paluda. Vastav luba kaamera tellimiseks saadi Riia õpperingkonna kuraatorilt 12. juuniga 1910 dateeritud dokumendi nr. 6561 näol.

Teleskoop saabus ja monteeriti kohale 1911. a. hilissügisel, esimesed vaatlused aga tehti järgmise aasta alul. Aasta teisel poolel jõudis kohale ka mikromeeter. Läbimõõdult jäi vastne peateleskoop endisele Fraunhoferi refraktorile veidi alla (vastavalt 20 cm ja 24 cm), objektiivi fookuskaugus oli 3,60 m. Peale nelja mikromeetri juurde kuuluva okulaari, mis koos objektiiviga andsid vastavalt 120, 200, 288 ja 500-kordse suurenduse, oli teleskoobiga kaasas okulaarikomplekt pööratavale revolver-peale suurendustega 60, 90, 144, 200, 288, 514 ja 720. Nii et toonases olukorras küll enam mitte tehnoloogia tipptase, nagu omal ajal Fraunhofer, aga siiski üsna keskmiselt arvestatav riist.

Niisiis on Zeissi teleskoop tähetorni peakuplis töötanud juba 83 aastat. Selle pika aja vältel on aga tema juures toimunud mitmeid muudatusi (mitte alati paremuse suunas), samuti on olnud perioode, mil ta on sealt puudunud. Esimeseks neist oli Esimese Maailmasõja ja Vabadussõja aeg, aastatel 1915-1921, mil Zeissi teleskoop oli koos Tähetorni muu väärtuslikuma varandusega sõja eest evakueeritud Nižni Novgorodi ja hiljem Permi, kuid kooskõlas Tartu rahu tingimustega tagastati 1921. aastal. Et tähetornis oli mitmeid vaatlevaid astronoome, eraldati 1927. a. temast Petzvali kaamera ja monteeriti koos Troughtoni teleskoobi juhttoruga heliomeetri sambale iseseisvaks nn. ",Petzvali astrograafiks". Töö tegi mehhaanik Siilbaum. Petzvali astrograaf paikneb tänini Toome veerul asuvas põhjapoolses vaatluspaviljonis ja teda on enim kasutatud meteooride, komeetide, Andromeeda galaktika, muutlike tähtede ja päikesesüsteemi väikeplaneetide süstemaatilisteks vaatlusteks.

Aastal 1941, esimesel sõjasuvel, võeti Zeissi toru koos optikaga teleskoobi küljest ja paigutati hoiule. Et Tähetorni kuplisse ja selle katusele kolis Saksa sõjaväe vaatluspunkt, ei saadudki teleskoopi mitmel aastal kasutada. Enamgi veel, 1944. aasta lahingutes sai Tähetorni kuppel mitu mürsutabamust ning vajas ulatuslikku taastusremonti, mürsukillud vigastasid ka teleskoobi kuplisse jäänud monteeringut. Kuppel ja Zeissi teleskoop remonditi põhjalikult 1947. aastal. Zeissi originaal-objektiiv asendati ühega kahest Saksamaalt reparatsioonidena saadud 200-mm uuest objektiivist, mille fookuskaugus oli aga endisest lühem, 3 m, nii et vastavalt tuli lühendada ka teleskoobi toru. Teleskoobi viimatisel remondil 1994. a. leiti sambast 30. okt. 1947. kuupäevaga dateeritud leht remonditöödest, millest selgub, et sel päeval on mehhaanikud A. Vaht ja P Mõttus lõpetanud teleskoobi töökorda seadmise ja määrimise. 1949/50 a. talvel kinnitas A. Vaht teleskoobile kaks 10 cm läbimõõduga ja 90 cm fookuskaugusega Zeissilt pärinevate ApoTessar-objektiivide baasil Tartus ehitatud fotograafilist kaamerat. Pealtnäha on nad üsnagi identsed, vahe on vaid selles, et üks objektiiv on fotograafilise ja teine fotovisuaalse süsteemi optikaga, mis võimaldas uuritavate objektide üheaegsel pildistamisel määrata nende spektraalset ärvusindeksit.

1955. aasta märtsis paigaldati astronoom H. Albo eestvõttel Zeissi teleskoobile fotoelektriline fotomeeter tähtede heleduse mõõtmiseks. Hiljem, 1960-ndate aastate keskel, mil enamik astronoome oli Tartust peale uue observatooriumi valmimist lahkunud Tõraverre, anti kasutuseta jäänud fotomeeter peale mõningat ümberehitust L. Utteri poolt Tõraveres muutlike tähtede vaatlemiseks Tallinna Tähetornile. Tartu Tähetorni jäi Füüsika ja Astronoomia Instituudi füüsikapoole administratsioon ja vaid üks astronoom, Hugo Raudsaar, kes aga vaatlustes Zeissi teleskoopi ei käsutanud...

Lõpetuseks lühike tagasivaade Zeissi teleskoobiga tehtud teadustööle ja tema osale Tartu astronoomide tegevuses läbi aegade. Kätteulatunud publikatsioone lapates selgub, et oma pikaealisusest hoolimata (või just seetõttu) on Zeissi teleskoopi süstemaatiliselt, kindlate vaatlusprogrammide realiseerimiseks kasutatud vaid üksikutel perioodidel. Selgesti joonistub välja aastatevahemik 1921-1930, mil Ernst Öpik mõõtis arvukaid kaksiktähtede positsioone ja komponentide vahekaugusi. Teinegi kümnend - 1950-1960 - oli kasutusintensiivne, selle esimesel poolel oli põhirõhk väikeplaneetide fotograafilisel uurimisel teleskoobile paigutatud kaameratega, teisel poolel aga muutlike tähtede (eriti ε Aur fotomeetrial). Viimaseks ulatuslikumaks vaatlusprogrammiks Zeissi teleskoobil oli 1960. aastal Herkulese tähtkujus süttinud noova uurimine, mil teda kasutati juhtteleskoobina fotomeetriga varustatud peegelteleskoobi suunamisel. Ülejäänud aegadel on Zeissi teleskoobis episoodiliselt vaadeldud põhiliselt komeete ja teisi lühiajaliselt laiemat astronoomiaüldsust mobiliseerinud objekte. Eks põhjusi ole mitmeid - teleskoobi suhteline väiksus juba omandamise hetkel ja linnataeva segav foon, mis täppistööks ammu sobimatu, selgete vaatlusööde nappus, pikad sõjaperioodid ja alates 1960. aastast palju kaasaegsemate vaatlusvahendite kättesaadavus uues, Tõravere observatooriumis.

Viimastel veidi enam kui kolmel aastakümnel ongi Zeissi teleskoopi kasutatud põhiliselt vaid huvilistele tähistaeva demonstreerimiseks; teleskoobi eakusest ja amortisatsioonist tingitud tehnilise seisundi halvenemise tõttu vähenes seegi kasutusala ajapikku. Oma ajaloos kõige arvukamalt külalisi võttis Zeissi teleskoop vastu aga veel üsna hiljuti - 1988. a. sügisel toimunud Marsi suure vastasseisu ajal, mil kolmel demonstratsioonõhtul lookles pikk järjekord tähetorni kuplist treppe pidi alla ja läbi fuajee välja öisele Toomemäele. Ja eks ole aastakümnete vältel esmakordselt tähistaeva sügavusse süübinute ja selle saladustest innustunute suur arv omamoodi tunnustuseks vanale Tähetorni ajaloolises kuplis paiknevale teleskoobile...

Milleks võiks olla Zeissi teleskoop kasulik lähitulevikus? Lisades talle kaasaegse odavama (amatööride) klassi CCD-kiirgusvastuvõtja ja samasuguse spektrofotomeetri ning vahetades talle tagasi Petzvali kaamera, võiks Zeissi teleskoobist saada suurepärase vahendi astronoomiatudengite koolitamiseks ja amatöörvaatlejatele, sest ega maailmagi mastaabis oluliselt suuremaid teleskoope nendeks otstarveteks kasutuses ole. Zeissi remondijärgne edasine moderniseerimine jääb aga uutele tulijatele, sest Kalendri lugejateni jõudmise hetkeks on tähetornis ameti maha pannud kaks viimast sealset tuuleveskitega võitlemisest tüdinud astronoomi. Dulce est desipere in loco...