{ H. Eelsalu TK 69 1993 32-35 }

Kadunud maestro Kusmini (8. IV 1917 - 22. IV 1988) elutöös oli kesksel kohal Linnutee uurimine. Kunagi juhtus ta meenutama seda, kuidas oli algaja üliõpilasena astronoomia seminaris üles astunud sel teemal. Kui ta ettekanne oli kestnud juba neli tundi, olevat alati väga kannatlik professor Rootsmäe selle siiski katkestanud sõbraliku lohutusega, et küll järgmisel koosolekul jätkatakse. Ametlikult on loetud G. Kusmini teadustöö algaastaks 1937, kuna tema 70. sünnipäeva peeti ka ta 50. a. teadusliku tegevuse juubeliks. [Vt. M. Jõeveer, Professor G. Kusmini juubel. Tartu Tähetorni Kalender 1988. aastaks.] 1938. aastaks oli jõudnud juba tähetorni publikatsioonides ilmuda kaks uurimust tähtedevahelise aine füüsikast, mida ta oli teinud üliõpilasena Ernst Õpiku juhendamisel. [Nende eestikeelsed kokkuvõtted ja tõlgitsused avaldas nende autor Tartu Tähetorni Kalendris 1939. aastaks (see pole mainitud 1990. a. avaldatud G. Kusmini kirjutiste loetelus tähetorni publikatsioonides) ja järgnevates aastakäikudes.] Tartu ülikooli oli G. Kusmin astunud 1935. a. [G. Kusmin alustas oma õpinguid Tartus vabakuulajana ja immatrikuleeriti peale astumist Eesti Vabariigi kodakondsusse.] Tegelikult oli ta oma esimese uurimistöö teinud ja avaldanud juba gümnaasiumiõpilasena. [Lühidalt on kirjeldanud G. Kusmini tutvumist astronoomiaga M. Jõeveer eelmainitud kirjutises.]

Oli mitu põhjust, miks maestro ei tahtnud oma noorpõlve kirjutist esile tõsta. Üheks neist oli see, et tal endal ei olnud tollest ühtegi eksemplari ja ta ei mäletanudki täpselt, kus see oli avaldatud. Viimasel eluaastal palus ta siiski aidata toda üles otsida. Tänu Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu juhataja pr. Laidvee abile otsingud õnnestusid, lähtudes sellest, et gümnasiast Kusmin tegutses Tallinna Pedagoogilise Muuseumi juures.   G. Kusmini kirjutis tuli esile üllitisest tiitliga "TKLÜ Album" ehk "Tallinna Keskkoolide Loodussõprade Ühingu Populaar-Loodusteaduslik väljaanne", avaldamisaastaks 1935.

Albumis leidus nii populaarset kui enamat. Puht-refereerivaks oli näiteks H. Kubu gümnaasiumi õpilase Marta Reitagi "Linnutee", mis lõpeb kokkuvõttega: ",Linnutee on liikuv ilmaorganism, kus valitseb intensiivne elu."  Rubriigis "Väikesi teateid" leiame aga kaks täheteadusliku väärtusega protokolli Tallinna Linna Vene Gümnaasiumi V klassi õpilastelt G. Kusminilt ja V. Hrisanfovilt. Viimane kirjeldas väikeplaneet Bamberga otsinguid Pedagoogilise Muuseumi pikksilmaga pärast konsultatsioone Tartu tähetornis H. Muischneeki ja A. Kipperi juures. Kahtlemata mõjus kahe astronoomiahuvilise sattumine samasse klassi neile vastastikku väga virgutavalt. G. Kusmini sõnutsi olevat V. Hrisanfov hukkunud sõja ajal.

G. Kusmini enda lühiartikli pealkirjaks on "Linnutee vaatlused 1932-34. a.". Järelikult tulnuks ta teadusliku tegevuse poolsajandit tähistada juba 1982. aastal. Linnutee kaardistamist alustas ta palja silmaga, hiljem kasutas 30 mm teatribinoklit ja seejärel 35 mm binoklit. Tulemuseks olid tindiveega tehtud joonised Linnutee meil nähtavast sektorist selle osade kaupa. Need leidis maestro üles kusagilt laeka põhjast Tõraveres ja võimalik, et nad on veelgi alles ta korrastamata pärandis. Ei ole selge, kas vaatlused jätkusid ka peale 1934. aastat.

Oma vaatlustest tegi noor uurija kolm järeldust Linnutee näiva pindheleduse ja teised kolm järeldust tema nähtava ehituse kohta. Heleduse kontraste määras ta 9-astmelises skaalas ja võttis arvesse ka valguse nõrgenemist horisondi poole. Heleduse osas nentis ta, et 1) Linnutee heledus kahaneb aeglaselt Amburist (mille suunas asub teatavasti Galaktika tuum) Veomeheni, 2) tumedate laikude heledus on hulga suurem taevafooni omast (sedasi peabki olema, kuna Linnutee valgus peegeldub ka tema tolmainelt, nii et tegu on ainult kontrastiga) ning 3) mõned tumedad kanalid ja laigud on ainult silmapete. Linnutee ehituse suhtes leidis uurija, et 1) Linnutee bifurkatsioon (õhukesest tolmaine kihist tingitud näiv lõhenemine) ei lõpe Luige tähtkujus (nagu see palja silma muljest järelduks), vaid jätkub pea kõigis meie laiustel nähtavates Linnutee osades, 2) Linnutee heledaimad alad paiknevad kuni 5° laiusel katkendlikul vööl, mis ristub Linnuteega Galaktika keskme suunas, ega osale bifurkatsioonis (nähtavasti avastas uurija iseseisvalt selle Päikesele lähedale jääva Linnutee erilise moodustise, mida nimetatakse Gouldi vööks tema esmaavastaja nime järgi) ning 3) Linnutee suuremal jaol on võrgusarnane ehitus.

Maestro sõnul häbenes ta küpses eas pisut viimast järeldust ega tahtnud mõnda aega oma debüüti teaduses seepärast meenutada. Kui aga viimastel aastakümnetel läks üldiselt moodi rääkida Universumi rakulisest ehitusest galaktikate paigutuse mõttes, ei leidnud ta põhjust lasta vajuda unustusse oma pioneerlikku ideed sellest, et universumil võiks olla kuidagi võrgusarnane ehitus. Tegelikult võinuks G. Kusmin leida mõningat õigustust oma tähelepanekule juba siis, kui varsti pärast viimast sõda tekkis laialdane mõttevahetus, et tähtedel just nagu oleks kalduvus koonduda nn ketikesteks. Võrgustiku ilmingule võiks kaasa aidata ka Galaktika spiraalharude kiudude (nn filamentide) olemasolu.

Oma vaatluste tulemused rakendas G. Kusmin senistest parema taevakaardi koostamiseks. Sellel pidid olema kolm eelist: 1) Linnutee kujutis pidid olema senisest oluliselt tõetruum, 2) kaart pidi jäljendama taevavõlvi tugeva näiva lamendumise efekti [Taevavõlvi näivat lamendumist käsitles R. Hallimäe 1947.a. Tähetorni Kalendris, märkides, et näiva taevavõlvi kuju on lähedane keralõigule nurgaga umbes 66°. Muide, taevavõlvi lamendumise teooriat on teiste seas arendanud P. Kard.] ja 3) kaart pidi arvestama tähtede valguse tugevat nõrgenemist horisondi lähedal. Ta koostatud taevakaardid ilmusid esmakordselt 1944. a. Tähetorni kalendri lisana eraldi iga aastaaja õhtutaeva kaardina. Saatesõnas kirjutab autor, et ",taevaskera esitamiseks tasapinnal on käsutatud stereograafilist projektsiooni, mis võimaldab esitada tähekujusid loomutruult. Tunduvalt moonutuvad küll tähekujude vastastikused mõõted, sest sama kaarepikkus kerapinnal esineb selles projektsioonis seda suuremana, mida rohkem eemalduda projektsiooni keskpunktist, meie juhul seniidist... Ka tegelikult paistab vaatlejale taevavõlvi üks ja sama nurkkaugus horisondi lähedal palju suuremana kui seniidis."

Astronoomiliste kaardiprojektsioonide teooria on pika arengu tulemus, mis algas Ptolemaiose ja Flamsteediga. Teatavasti kasutatakse harilikult poolkerade kaardistamisel niisuguseid projektsioone, mis jätavad nurkkaugused moonutamata, eeskätt paralleelprojektsiooni, kus projektsioonikese on lõpmatult kaugel. Stereograafiline projektsioon jätab moonutamata üksnes nurgad, milles seisnebki tema loomutruudus väiksematel aladel (tähtkujude ulatuses) ja ka kerapinna ringid jäävad ringideks (erijuhul muutuvad sirgeteks). Ettekujutuse sellest projektsioonist lamendunud taevavõlvi puhul peaks andma järgmine joonis.

V - vaatluspunkt; L - lagitäpp (seniit); C - jalgpunkt, ühtlasi projektsiooni kese;

HLH - taevaskera; H'LH' - lamendunud taevavõlv (sektor kerast tipuga 0);

H" - vaadeldava horisondi H' projektsioon matemaatilise horisondi H kaudu; H"H" - kaardi läbimõõt

Alates 1955. aastast esitas G. Kusmin Tähetorni Kalendris ühtse taevakaardi stereograafilises projektsioonis taevapooluse suhtes, millest katiku abil sai teha nn pööratav taevakaart. Kuna seniit liigub tähtede keskel hetkelt hetkele, ei saa ühtne taevakaart jääda kuigi loomutruuks. Moonutuvad seniidi ja kardinaalpunktide vastastikused asendid, nagu märgib ka autor.

On kahju, et G. Kusmini astrognostilisi (astrognoosia - palja silmaga nähtava tähistaeva kirjeldamine) saavutusi pole ära märgitud ega kasutatud 1990. a. ilmunud taevaatlases. Praeguse tärkava ettevõtluse ajastul võiks koguni mõelda astrognostilise taevakaardi väljaandmisele eeskätt müügiks Tõravere, Tartu ja Tallinna tähetorni külastajatele.

Huvitav on teada, et Tallinnast on võrsunud peale G. Kusmini teisedki Linnutee kaardistajad, nimelt omaaegne linna peainsener (nüüd juba surnud) Martin Kesküla abikaasaga. Põgenenud sõja päevil Rootsi, leidsid nad tööd Lundi tähetorni juhataja prof. K. Lundmarki juures, kes tellis neilt Linnutee ja kogu taevakera täis-panoraami suurusega 1x2 m. Panoraami valmistamine kestis kaks aastat ja see toimus mitte vaatluste, vaid kataloogiandmete põhjal. Panoraamkaart on väga laialt tuntud, kuna selle vähendatud koopia trükkis ära üleilmselt loetav USA ajakiri ,,Sky & Telescope". Kummagi autori nimi on jäädvustatud hästi loetavalt kaardi serval.