{ M. Jõeveer TK 78 1997 86-88 }

29. mail 1996. a., Tartu Ülikooli kunagise astronoomiaprofessori J. H. Mädleri 202-sel sünnipäeval, kogunes Toomemäele tähetorni juurde grupp astronoome ja ajaloohuvilisi võtmaks osa mälestustahvli avamisest sünnipäevalisele. Ajakohase kõnega esines astronoom ja teadusloolane Heino Eelsalu. Mõttevahetus tähetorni ajaloo teemadel jätkus järgnenud koosviibimisel TÜ muuseumi kohvikus.

Joon. 1. Mälestustahvel J. H. Mädlerile Tartus Toomemäel

J. H. Mädler sündis 29.05.1794 Berliinis, suri 14.04.1874 Hannoveris. Kaotanud varakult anemad tuli tal juba noorukina elatist teenida endale ja õdedele. Ülikooliõpinguid sai ta alustada alles meheeas 1818. a., sedagi vabakuulajana samaaegselt ilukirja- ja astronoomiaõpetajana töötades.

Tuntuse professionaalsete astronoomide seas tõi Mädlerile koostöös pankur W. Beeriga valminud kuuatlas "Mappa Selenographica" (1835-1836) ja järgnenud ülevaateteos "Der Mond" (1837) ning kaksiktähtede uurimused.

Pärast F. G. W. Struve lahkumist Tartust Pulkovosse Venemaa vastvalminud peaobservatooriumi direktoriks valiti Mädler 1840. a. vabaksjäänud astronoomiaprofessori ja tähetorni juhataja kohale, kus ta töötas kuni pensionile siirdumiseni 1865. a.

Tartus uuris Mädler Fraunhoferi refraktoriga Kuud ja kaksiktähti, tegi meteoroloogilisi vaatlusi. Vaatlustöödest olulisemad on aga tema pioneerlikud uurimused tähesüsteemide dünaamika ja täheparvede kinemaatika (1846-1847) ning mittestaatilise kosmoloogia alal. Laialdase tuntuse Euroopa haritlaskonnas ja teadusringkondades tõi Mädlerile 1841. a. ilmunud "Wunderbau des Weltalls, oder Populäre Astronomie", millest aastatel 1846-1885 kirjastati koguni 7 täiendatud ja kaasajastatud trükki. On teada, et teiste seas ammutasid Mädleri raamatutest teadmisi ka näiteks Friedrich Engels ja Jules Verne.

Mädler on üks nendest, kelle kohta kehtib sentents "ükski prohvet pole kuulus omal maal". Sajakonna aasta kestel pärast surma meenutati teda Eestimaal ilmunud kirjasõnas enamasti kriitiliselt. Erinevalt Wilhelm Struvest, kelle tegutsemist Tartus märgivad tänav ja mälestusmärk Toomemäel ning kelle nimeline oli aastatel 1964-1995 uus observatoorium Tõraveres (tõsi, siin tiivustas nimevalijaid võimalus blokeerida variant, et observatoorium saab mõne kommunistliku liikumise tegelase või kosmonaut Gagarini nimeliseks) ei meenutanud Tartus miski Mädlerit. Tartu astronoomia ajaloo käsitlus oli traditsiooniliselt Struve keskne ja tihti tehti seda kontrasti printsiibil: hea Struve — halb Mädler.

Raske on üksüheselt öelda miks ja kuidas see nii kujunes. Alguse pani Mädleri pisendamisele nähtavasti juba W. Struve ise. Igatahes polnud talle meeltmööda Mädleri valimine tema järeltulijaks Tartus. Struve favoriidiks oli tema õpilane K. E. Senff, kuid valimisel ülikooli nõukogus osutus ootamatult ülekaalukaks võitjaks Mädler (Mädler kogus 19 poolthäält, Senffi toetas ainult 4 nõukogu liiget). Arvatavasti just Struve vastuseisu tõttu ei pääsenud Mädler Peterburi Teaduste Akadeemiasse, küll oli ta Londoni, Baieri jt. akadeemiate kirjavahetajaliige.

Struve lastest ja lastelastest kujunes terve astronoomide dünastia, kes austasid oma esivanemat ja teda igal võimalusel heaga meenutasid, võiks isegi öelda: lõid Wilhelm Struve kultuse. Mädleril järeltulijaid ei olnud.

Ehkki Struve ja Mädler olid sünnilt ühtmoodi sakslased ja Saksamaal üles kasvanud, kodunesid nad Vene impeeriumis erineval määral. Struve elas siin märksa kauem, on maetud Pulkovosse ning ilmselt võeti ta rohkem omaks ka impeeriumi juhtivtegelaste ja ajalookirjutajate poolt. See avaldub kasvõi asjaosaliste nimedes: Friedrich Georg Wilhelmist sai Venemaal aja jooksul Vassili Jakovlevich, Johann Heinrichist aga Ivan Iva-novichi ei saanud. Venestamisajal (1899) G.V.Lewitzky poolt kujutatud Tartu tähetorni ajaloos on Mädleri tegevusele Tartus antud selgelt negatiivne hinnang. Järgnevad ajalookirjutajad on Lewitzkyt enamasti üsna kontrollimatult paljundanud. Näiteks 1966. a. Tähetorni Kalendris kirjutab G. Zhelnin: "Rangus, printsipiaalsus, visadus töös ja tagasihoidlikkus elus iseloomustab Struvet. Püüe end ülistada, oma teenete allakriipsutamine, kerge suhtumine talle usaldatud ametiülesannetesse - sellised tunduvad olevat Mädleri karakteersed jooned. Niisuguste tõekspidamistega iseloomud ei saanud teineteisest aru ega sobinud kokku".

Aga aeg voolab ja hinnangud muutuvad. 1985. a. ilmunud Mädleri biograafias (H. Eelsalu, D. B. Herrmann. Johann Heinrich Mädler - eine dokumentarische Biographie, Berliin) ja teistes kirjutistes on H. Eelsalu rõhutanud Mädleri väljapaistvat panust nii astronoomiateadusse, kui ka kohalikku kultuuriellu. See ei tähendanud siiski, et legendi kõrval heast Struvest oleks kohe levinud legend heast Mädlerist - Eelsalu varasemad katsed Mädlerile Tartus mälestustahvlit seada edu ei toonud, see õnnestus alles nüüd.

Tahvli valmistas skulptor Olavi Villmann, tahvlile kantud J. H. Mädleri siluettportree on tehtud 1853. a. Tartus dr. J. E. Pancki poolt. Tahvel on paigaldatud tähetorni kõrval asuvale nn. Struve majale (sic! kuidagi ei saa ilma Struveta!), kus möödunud sajandil elasid astronoomiaprofessorid, seahulgas Mädler oma Tartu perioodi ajal.

Mälestustahvli rahastas Studiendirektor Arno Langkavel Löningenist Alam-Saksimaalt. Hr.Langkavel on 1995. a. avaldanud albumi ".Astronomen auf Reisen wiederentdect. Denkmäler, Gedenktafel und Gräber bekannter und unbekannter Astronomen. Mit 157 Photos". Loodetavasti leiab edaspidi oma koha mõnes teadlaste mälestusmärkidele pühendatud albumis ka äsjaavatud tahvel.