{ L. Rootsmäe TK 50 1974 39-43 }

Kaht asja  tahaksin   mina teile pärandada.

Need on: töö ja armastus.

(T. Rootsmäe - päevik, 1929. a.)

[Käesoleva artikliga mälestab Tähetorni Kalendri toimetus professor Taavet Rootsmäed (1885—1959) kui Kalendri üht asutajat ja viljakat autorit.]

Taavet Rootsmäe leidis oma kutsumuse varases nooruses. Tähistaevas kütkestas teda juba karjapoisipõlves ja selle imetlejaks jäi ta kuni elu lõpuni. Ei ole just palju selliseid, keda nende erialane töö nii vaimustaks ja kellele see oleks ühtlasi meeldivaks puhkuseks. Ise tavatses ta nimetada astronoomiat kõige kaunimaks teaduseks.

T. Rootsmäe lapsepõlv möödus isakodus - Tartumaal Kastre-Võnnu vallas Kurista (nüüd Rookse) külas asuvas Roosamärdi talus. Vanemate ambitsioonid poja tuleviku suhtes ei ulatunud vallakirjutaja ametist kaugemale,  seepärast  tundub   mõneti   ootamatuna    poisi    suur   kiindumus astronoomiasse. Võib  arvata, et see sai  osalt  alguse esteetilistest elamustest, mida andis tähistaeva vaatlemine, sest poiss oli juba lapsena vastuvõtlik kõigele ilusale. Küllap olid selleks sünnipärased ja omajagu kodusedki eeldused. Vanaisa Peeter Rootsmann oli  suur esteet ja  loodusesõber. Ka isa Jaan ja lell Juhan tundsid ning armastasid loodust. Isast kõneldakse, et kui kord põlluveersesse   lepikusse   ilmunud   laulma ööbik, jätnud ta kümme vagu kündmata, et laulikut mitte eksitada. Isa oligi see, kes pojale õhtuti taevatähti ning tähtkujusid õpetas. Kui õiget nime ei teatud,  pandi tähele omalt poolt nimi   (näiteks   Arcturus   oli –"Sulase-Jaani  täht").  Ka  ema  perekonnas  olid  mitmed  silmapaistvate vaimsete huvidega - eriti ema lell Hindrik Kripson, kes olnud talupoja kohta  õige  laialdase  silmaringiga,  tundnud  hästi  loodust  ning  taevatähti. Tema külaskäigud olnud lastele alati oodatud sündmuseks [Taavet Rootsmäe, varasema nimega David Rootsmani suguvõsa on seotud sugu puuga, millest on võrsunud kirjanik G. Suits. See kommentaar ja järgnevad on prof.T. Rootsmäe õpilaselt H. Eelsalult.].

Lapsepõlve esimeseks huvialaks olnud poisil õieti geograafia. Selle avastanud ta pooljuhuslikult paarilt koltunud raamatulehelt, mis olid välja  pudenenud mingist maateaduse õpikust.   Alles   hiljem  laienenud huvi aegamööda maailmaruumile. Veel hiljuti oli säilinud väike omavalmistatud kaustik külakooli päevist, mille mitmele lehele oli värvipliiatsitega joonistatud tähti, Päike ja Kuu. Kodutalu põllulappidele andsid lapsed taevakehade nimed, nagu Päikese kihelkond, Kuu kihelkond, Tähe kihelkond jne. Neid nimesid tundnud ka pere täiskasvanud liikmed.

Geograafia- ja astronoomia-alast eestikeelset kirjandust tollal peaaegu ei olnud. Isa püüdis poja palvetele vastu tulla ja linnaskäikudel vastavasisulisi teoseid hankida, otsides neid isegi trükikojast, ent kaua tagajärjetult. Kui lõpuks läks siiski korda saada mingi raamat, milles oli juttu kaugetest maadest ja tähtedest, siis loetud seda õhinal kümneid kordi.

Parim lapsepõlvesõber oli Taavetist kaks aastat noorem vend Juhan, kes suri 15-aastaselt sarlakisse [Teine vend  Oskar   (1897—1919)   oli  väljapaistva   kirjanikuandega,  nagu  näitab Fr. Tuglase hinnang (Kriitika II, Oskar Rootsman. «Kähe alguse» ilmumise puhul).]. Temaga koos vaadati sageli tähistaevast, tõusti vahel ööselgi voodist. Juhani surma puhul kirjutas Taavet: "Kõige ilusam raamat, milles meie oma mõtteid üksteisele awaldasime, oli loodus. Tema, nagu minagi, armastas südikalt loodust. Kui mina koolist koju läksin, siis oli mul jälle midagi juurde õpitud, mida ma siis temale teadustasin, tema wõttis selle wastu ja ka omalt poolt kõneles midagi, mis tema oli tähele pannud. ... Minule jättis wend peale hää eeskuju weel midagi kallist järele, mida aeg ära ei söö. Kui ma wahel õhtu tunnil omad silmad üles pööran, siis ma näen oma tutwaid seltsilisi - tähti. Neid tundis mu wend, neid waadata armastas ta, neid on tema nime mööda hüüdnud. Sa ilus Siirius, Rigel ja Betelgeuse, Procyon, Regulus, Arktuurus, Weega ja weel teised, olete tunnismehed, et meie teid kahekesi nii hoolega oleme silmitsenud. Kui mitu korda sellel suwel meie Jupiteri ja Saturnust, mis üksteisele nii ligidal seisiwad, waatlesime. Wenus paistis köida tähena. ... Sa, wend, tunnistasid weel paar nädalat tagasi, et Sina Merkuuriust olewat näinud. Kui mitu korda Sa mulle suwe õhtul ütlesid, et Sind öösel üles ärataks, et kena suwe ööd tema ilusate tähtedega waadelda ..."

Taavet Rootsmäe noorpõlvefoto aastast 1905

13-aastasena viidi teadusejanuline poiss vendade-õdede ringist Tartu linnakooli õpinguid jätkama. Teiseks koduks sai talle kuue aasta kestel puusepp Lokko kitsas korter Kalamehe tänavas. Elada ja õppida tuli siin tubakasuitsuses ning kärarikkas töötoas, kirjatööd teha laua puudumise tõttu pingil, põrandal põlvitades. Isalt saadud taskuraha (2 rubla kuus) kulus enamikus raamatute soetamiseks, mispärast mõnigi kord tuli kannatada tühja kõhtu. Poisi mõtted aga liikusid kõrgemaid radu. Tähtede vaatlemiseks konstrueeris ta siin endale väikese pikksilma, mille kinnitas katusel korstna külge ja tegi sellega öösiti vaatlusi [Tookordsel  linnakooli õpilasel,  hiljem  meteoroloogina  ja  ajakirjanikuna   tuntuks saanud August Tõllassepal oli tõeline pikksilm ja ta kutsus enese poole vaatlema koolivendi D. Rootsmani ja J. Langi. Sellest rääkis dots. Lang 1971. aastal, meenutades oma koostöö algust T. Rootsmäega, mis viis hiljem ühise astronoomiaõpiku kirjutamiseni. Seda tööd tehes kujundasid nad põhilise eestikeelse astronoomia-alase terminoloogia].

Kojuigatsusest aetuna tõusnud Taavet tihti Toomemäele, kust avanes avar vaade uduvinasele Vooremäe kuplile, mille taga asus isakodu. Samas aga oli ka auväärne tähetorn, mis sisendas aukartust ja tõmbas ligi. Kord, kui ta jälle tähetorni ees seisnud ja selle hoonet silmitsenud, lausunud keegi mööduv uhke härra pilkamisi: "Poiss, vahi nii palju kui tahad, sisse sa sinna ikka ei saa!" Kes võiski maavillases kohmakas poisis ära tunda tulevast tähetorni direktorit! Võib-olla just see enesetunnet riivav sündmus virgutas teda oma jõudu sihiteadlikumalt rakendama ning ühtlasi manitses olema tulevikus teadmishimuliste noorte vastu eriti tähelepanelik ...

Matemaatika ei olnud talle kerge: koolis olevat paljud kaasõpilased temast sel alal andekamad olnud. Visaduses aga ületas ta neid. Sageli kõndinud ta toas edasi-tagasi kella kahe-kolmeni öösel ja lahendanud ülesandeid, mida endale ise andnud [Meenub, et vestluses üliõpilastega rõhutas ta korduvalt matemaatika, eriti matemaatilise analüüsi põhjaliku omandamise vajadust.]. Ta lõpetas linnakooli, Treffneri gümnaasiumi ja hiljem ka ülikooli cum laude.

Nooruki teadusejanu leidis täit rahuldust alles siis, kui linnakooli raamatukogu kaudu õnnestus tutvuda astronoom Camille Flammarioni kaasakiskuvate populaarteaduslike teostega, algul venekeelses tõlkes. Need vaimustasid ja otse vapustasid nooruki mõttemaailma ning andsid uut, innustust astronoomiaga tegelemiseks [On huvitav märkida, et üks T. Rootsmäe õpilasi, praegune ENSV TA kirjavahetajaliige G. Kusmin ütleb olevat tõuke astronoomiaga tegelemiseks saanud samuti Flammarioni teostest.]. Hiljem, üliõpilasena, ostis ta endale Flammarioni teosed "Astronomie populaire", "Petite Astronomie" jt. ning õppis omal käel võrdlemisi korralikult ära prantsuse keele, et neid  originaalis  lugeda.

Tema entusiasmist ja kiindumusest Flammarionisse annab kujuka pildi K. Michelson Hugo Treffneri gümnaasiumi juubelialbumis 1933. a.: "Ükskord lõppes tunni töö sellega, et professor (Pokrovski) juhtus puudutama Flammarioni nime ja küsima, kas poistest keegi tema huvitavaid töid ei ole lugenud. Meil aga istus klassis sarnane taevalaotusest vaimustatud õpilane, David Rootsman. Kui ta loa sai jutustada Flammarioni teostest, siis sattus ta nii hasarti, et õpilased kui ka õpetaja huvirohke pinevusega kuulasid ta entusiasmirikast kõnet. Ja kui kell helises, tegi professor sügava kummarduse jutustaja poole ja ütles: "Ma tänan teid huvitava tunni eest.""

Üliõpilasena puutus T. Rootsmäe professor K. Pokrovskiga uuesti kokku juba tähetorni seinte vahel, mille direktoriks Pokrovski oli vahepeal saanud. Teadusehuvilisel üliõpilasel võimaldati siin tegelda vaatlustega, mitmesuguste praktiliste ja teoreetiliste töödega, seda muidugi tasuta. Kodune toetus aga oli liiga väike, et sellest ära elada, ja seepärast tuli lisa hankida eratundide andmisega. Ühes kirjas J. Luigale, milles on juttu üliõpilaste raskustest teaduslikuks tööks valmistumisel, kirjutab temast 1912. a. Gustav Suits (KMKO F. 179, M 5:27): "Tartus tunnen ma üht väga sümpaatlikku Eesti astronomi, viimase kursuse üliõpilast, E.Ü.S. liiget Rootsmanni. Tahtmist oleks ja võimet oleks sel vähenõudlikul noorel mehel, aga raha ei ole; ja tarvilikku meelsust ei ole, et ülikooli juurde jäetaks. Varsti peab arvatavasti ka tema observatoriumi jäädavalt maha jätma ja ... sakstele maad andma." (Tegelikult ei kuulunud T.Rootsmäe ühtegi üliõpilasorganisatsiooni, sest neis valitsev korporantlik vaim oli talle vastuvõtmatu.)

Pärast ülikooli lõpetamist oli ta majanduslikel kaalutlustel sunnitud hulga aastaid tegutsema ainult pedagoogilisel alal. Kui talle hiljem tehti ettepanek astuda ülikooli teenistusse, et hakata juhatama tähetorni tegevust, kõhkles ta kaua, sest kartis selle töö üle jõu käivat. Uues töökohas avanesid küll võimalused teaduslikuks tegevuseks, kuid suund ja konkreetne teema tuli endal leida. Lõpuks jäi ta peatuma kosmogooniaprobleemil. Sihipäraselt hakkas ta sellega tegelema 1928. aastal. Ühtki juhendajat tal ei olnud. Arvatavasti valis ta niisuguse probleemi põhjusel, et see on sügavalt filosoofiline ja tihedalt seotud inimkonna tulevikuga, elu ja olemise probleemiga üldse. Mõtisklused universumi ja elu üle aga olid teda paelunud juba üliõpilaspõlves [Nende mõtiskluste näiteid võib leida eeskätt  1924. ja   1938. a. Tähetorni Kalendrist.]. Ta kogus endale suure raamatukogu filosoofia klassikute teostest ja täiendas end filosoofia alal pidevalt. Ise pidas ta end vähemalt niisamavõrd filosoofiks kui teadlaseks. Võimalik, et filosoofia teda puhuti isegi rohkem köitis kui täheteadus.

Professor Taavet Rootsmäe Fraunhoferi refraktori juures

Oma teaduslikke saavutusi ei hinnanud ta eriti kõrgelt ega pidanud end andekaks. Kõik saavutatu oli pideva ja visa töö vili, mis valmis pingelise pedagoogilise ning administratiivse tegevuse kõrval. Tihti sai ta oma kirjutuslaua taha istuda alles hilisel õhtutunnil, pärast muud päevatööd, kui teised valmistusid puhkama.

Suur osa tema töödest jäi tegemata [Tehes 70. sünnipäeva  puhul tähetornis toimunud  aktusel  oma  tööst kokkuvõtet, ütles ta mõnevõrra pettunult: «Oleksin tahtnud palju rohkem lauale panna.» Tema kirjanduslik toodang on jäänud mõneti märkamatuks isegi talle enesele. Teatavas osas on see  hajunud  Tähetorni  Kalendri  kaante  vahele:   1924—1953,   s.   o.   kahekümne  üheksas aastakäigus, on avaldatud 32 artiklit ja pooltosinat lühimärkust. Oma artiklitele seatud miinimumnõuded sõnastas ta   1944. a.   Tähetorni   Kalendris:   «Need   kirjutised... kujutavad enesest kõrgemakontsentratsioonilist populaarteaduslikku kirjandust... Eeskätt on siin mõeldud nendele, kes tõsiselt tahavad süveneda astronoomia valda, et sügavamalt tunnetada maailma ehituse tõepära ja võluvust.» Mõned avaldatud artiklitest on koguni otseselt tema kosmogooniaalase uurimistöö teaduslikud aruanded. Meenutamist ja bibliografeerimist vajab T.Rootsmäe publitsistlik tegevus  1922. a. ilmuma hakanud akadeemilises ajakirjas «Loodus». Selles avaldas ta hulga  artikleid  ja  oli ka  toimetuskolleegiumi liige. ]. Vanana kahetses ta sageli, et oli käest lasknud parimad aastad "lillede ja tuulte" järele käies. Aastakümneid sepitsetud populaarteaduslik raamat maailmaruumist ja tähtedest, mida tahtis kirjutada "humaanse süüme ja kunstniku siirusega", ei jõudnud kavatsustest kaugemale. Samasugune saatus oli romaanil "Retk maailmaruumi". Osaliselt redigeerimata jäi küllalt mahukas luulepõimik "Lõpmatuse ind", samuti kui ta elutöögi - doktoridissertatsioon [Dissertatsiooni käsikirja võib siiski lugeda lõpetatuks. Sellest koostasid lühivariandi ja toimetasid trükki prof. Rootsmäe õpilased G. Kusmin ja J.Einasto (vt. kokkuvõtet 1963. a. Tähetorni Kalendris).]. Suur töökoormus ja põhjalikkus iga asja tegemisel, osalt ka huvide killustatus, mis takistas tähelepanu kestvamalt ühele objektile koondamast, ei andnud selleks võimalust [1955. aastal ütles prof. Rootsmäe, et nooruses olevat ta seadnud, endale sihiks omandada väga mitmekülgne haridus, kus olevat "isegi juriidiliste teaduste alustel oma koht olnud ja lisas: "Kuhu on need kavatsused kõik jäänud... ?"].

Eriline koht tema elus kuulus muusikale. Noormehena ostis ta endale viiuli, millel õppis mängima lihtsamaid palu ja armastas vabadel hetkedel improviseerida. Kõige südamelähedasemad olid talle barokiajastu meistrid ja Viini klassikud, kellest esikohal seisid Bach ja Beethoven - esimene eluentusiasmi, teine sügava humaansuse ja heroismi väljendajana. Need vaimustasid teda alati ja sundisid ajutiseks kõrvale panema töö, kui pakiline see ka polnud. Harva jättis ta kasutamata võimaluse külastada sümfoonia-, kammer- või viiulikontserti.

Ka perekond, lapsed ja lapselapsed nõudsid oma osa. "Luule ja laps on esimene, siis filosoofia, ülesanded ja raamatud" — nii on ta juba varakult (1919. a.) andnud väärtustele oma hinnangu. Hiljemgi hindas ta alati inimese eetilisi, moraalseid omadusi kõigest muust kõrgemaks. Oma kreedo on ta väljendanud lauses: "Astronoomia ja inimsus - see on minu saatus." [Tähetorni Kalendri veergudel on jäädvustanud T. Rootsmäe mälestust G. Kusmin (1956) ja R. Hallimäe (1960).]