{ Tõnu Viik TK 89 91-100  }

Osa sellest artiklist kandis autor ette M. G. Pauckeri 225. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Jelgava Ajaloo ja kunstimuuseumis 23.11.2012.

Noorus

Simuna koguduse õpetajal Heinrich Johann Pauckeril ja tema esimesel abikaasal Hedwig Eleonore Christinel (neiupõlvenimega Haller) sündis 15. novembril 1787 teise lapsena poeg, kellele pandi nimeks Magnus Georg.

Isa oli Tallinna Rüütli- ja Toomkirikule kuulunud Simuna kirikus olnud õpetaja 1785. aastast. Simuna kirik ise on arvatavasti pärit juba 13. sajandist, olles seega üks vanemaid kirikuid Eestis. Ta on sõdades palju kannatada saanud, kuid alati uuesti üles ehitatud.

Simuna kirik (Foto - Ivar Leidus)

Isal oli kolmest abielust 18 last, kellest täiskasvanuks said vaid 10, Magnus Georg nende hulgas.

Alguses õpetati teda kodus ja 11-aastaselt juba onu juures Rakveres (Wesenberg). 1801. a suvel pandi ta õppima Erfurtis sündinud juristi Johann Heinrich Fidejustus Heuseri juurde, kes oli põhjalik geomeeter ja kallutas poissi matemaatika poole, nii teoreetilises kui praktilises plaanis. Pauckerile matemaatika meeldis, nii et juba 15-aastasena uuris ta isa poolt asutatud eesti maakirikuõpetajate leskede ja orbude toetuskassaga seotud arvutusi ja 1805. aastal pani iseseisvalt  kokku kalendri.

Tartu Ülikool

Ta astus Tartu Ülikooli 1805. aastal, kus õppis Parroti ja Pfaffi käe all füüsikat, astronoomiat, mehhaanikat ja hüdraulikat. Ta õppis hoolega, olles samal ajal professor Pfaffi kaastööliseks Tartu Tähetornis koos vaatleja Knorre ja doktor Schumacheriga. Juba 1806. a esitas ta professor Pfaffile kaks astronoomiaalast tööd, mis Pfaff leidis olevat avaldamiskõlblikud. Paucker saavutas suure vilumuse sekstandi kasutamisel ja otsustas seda oskust ära kasutada, soovides kvalifitseeruda hüdrotehnika (Wasserbaukunde) alal.

Emajõe kaardistamine

Paucker tegi ülikooli nõukogule 1808. aasta maikuus ettepaneku, et ta viib läbi Emajõe sängi täpse kaardistamise ning palus selleks raha. Selles ettepanekus kirjutab Paucker, et kolme ja poole aasta jooksul on ta ülikoolis tegelenud rakendusmatemaatikaga ja eriti hüdrotehnikaga, nii professorite käe all kui ka iseseisvalt raamatute abil. Ja et nüüd tahab ta kasutada neid teadmisi Emajõe sängi määramisel nii täpselt kui vähegi võimalik. Selleks tööks läheks vaja 250 rubla ja kuna tal endal raha ei ole, siis palub ta nõukogult see raha talle eraldada. Omalt poolt lubas Paucker kõik saadud andmed ja kaardid anda üle ülikooli nõukogule. Sellele ettepanekule olid lisatud kiitvad soovitused professoritelt Parrotilt, Krauselt, Pfaffilt ja parun Elsnerilt (kes oli sõjateaduste professor). Hilisem astronoomiaprofessor ja Tähetorni direktor Levitski arvas, et Parrot võiski olla selle ettepaneku taga.

Selliste soovitustega ettepanek läks nõukogus ühehäälselt läbi. Nii et Paucker sai loa ja palutud summa, veel enam, nõukogu pöördus maakohtu (Landgericht) poole, et see aitaks igati kaasa Pauckeri ettevõtmise õnnestumisele. Lisaks palus nõukogu luba ka haridusringkonna ülemalt.

Paucker tuli oma ülesandega suurepäraselt toime ja juba täpselt aasta pärast esitas ta nõukogule oma töö tulemused. Üksiti palus ta nõukogult atestaati teede departamenti esitamiseks, sest ta kavatses pärast ülikooli lõpetamist just sinna tööle asuda. Nõukogu tegi ülesandeks töö tulemuste hindamise Parrotile ja Pfaffile. Kuigi Emajõe topograafilist nivelleerimist Võrtsjärve ja Peipsi järve pindade kõrguste vahe määramiseks selles töös ei tehtud, olid retsensendid ühel meelel selles, et töö on väga hea. Pfaff läks isegi niikaugele, et õigustas järvepindade kõrguste vahe mõõtmata jätmist sellega, et topograafiline nivelleerimine oleks olnud väga raske, sest kuna Emajõe kaldad on suures osas soostunud, oleks olnud tarvis püstitada kõrgeid signaale, mis aga oleksid olnud liiga kallid. Ka oleks olnud vaja teist kogenud inimest Pauckerile appi ning samuti täpsemat nurgamõõduriista kui see, mida Paucker käsutas (Borda ring). Parrot lõpetas oma kiitva hinnangu tööle sõnadega: ,,Der junge Mann alle Aufmunterung und Beförderung verdient." (See noormees on ära teeninud täieliku julgustamise ja edutamise.)

Emajõe sängi kaardi koostamiseks mõõtis Paucker kõigepealt umbes kahe versta pikkuse baasjoone ja seejärel märkis maha triangulatsioonivõrgu ja mõõtis ära selle võrguga defineeritud 30 põhi- ja 40 lisakolmnurka. Seejuures abistas teda pastor Trämer, kes oli suur astronoomiahuviline ja oli aidanud Knorrel mitmete Liivi-ja Kuramaa linnade geograafilisi laiusi määrata. Trämer nimelt orienteeris võrgu, mõõtes päikese vaatlusi kasutades ära asimuudi Aksi kiriku tornist Toomkiriku varemetele püstitatud signaali vahel. Niiviisi sai Paucker hulga fikseeritud punkte ja määras nende abil jõe sängi, kasutades mensulat ja bussooli. Lisaks sellele märkis ta ära hulga punkte jõe kallastel ühe kuni nelja verstase vahemaaga ja siis tõmbas neist punktidest risti jõe vooluga nööri, jagas need kolme arssina pikkusteks lõikudeks ja mõõtis jõe sügavuse iga kolme arssina tagant. Sellega määras ta jõesängi läbilõike.

Võib täie kindlusega öelda, et Pauckeri töö oli väljapaistev, eriti kui silmas pidada asjaolu, et selle oli teinud üsnagi kogenematu noormees. Pealegi võib öelda, et see oli esimene geodeetiline triangulatsioon Eestis. Ka andis ta olulise panuse teadusesse, sest ühel hetkel fikseeriti Emajõe sängi täpne asukoht ja samuti ka jõe ristlõige paljudes punktides.

Välislähetuse palve

Paucker kirjutas mõned päevad pärast ettepanekut Emajõe sängi mõõta ülikooli nõukogule ka teise kirja palvega taotleda tsaarilt talle luba ja finantsvahendeid kolme- või neljaaastaseks välislähetuseks. Seejuures pidas ta silmas hüdrotehniliste rajatistega tutvumist Oderil, Elbel ja Reinil, aga eriti tutvumist Prantsusmaa kanalite süsteemiga, mida nii edukalt ehitatakse ja kasutatakse. Lisaks sellele tahtis Paucker tutvuda ka Põhja-Prantsusmaa sadamatega ja "kui selleks ajaks paranevad suhted Inglismaaga", siis ka selles riigis ära käia.

Nõukogu otsustas seda palvet toetada ja kirjutada haridusringkonna hoolekandjale, kuid mitte enne kui Emajõel on töö lõpetatud.

Levitski arvas, et seda taotlust siiski teele ei saadetudki, sest sellest puuduvad igasugused jäljed Pauckeriga seotud toimikutes.

Tegelikult taipas Paucker isegi, et sellest mõttest ei tule midagi välja ja kavatses ruttu tööle asuda teede departamenti. Kuid ka sellest kavatsusest ei tulnud midagi välja. Kui Pfaff 1809. a alguses Tartust lahkus, siis läks ka Paucker Tartust ära Peterburisse, kus pani Tsarskoje Seloos üles Venemaa esimese telegraafi, mille eest sai tsaarilt briljantsõrmuse. Ta valmistas end ette sõjaväeteenistuseks ohvitserina hüdrotehnika alal, kuid 1810. a sügisel kutsuti ta Tartu haridusringkonna alla kuuluva Viiburi gümnaasiumi ülemõpetajaks. Sellega algas Pauckeri tee hüdrotehnikast eemale ja ta ei pöördunud enam kunagi oma unistuse juurde tagasi.

Tartus tagasi

Siis aga suri Tartu Tähetorni astronoom-vaatleja Ernst Knorre ja nõukogu hakkas otsima uut kandidaati sellele köhale. Esitati kaks: filosoofiateaduskonna poolt Paucker ja professor Deutschi poolt Volmaris töötav eraõpetaja Muhler. Lisaks pöördus nõukogu Harkovist Tartu Ülikooli professoriks ja Tähetorni direktoriks tulnud Huthi poole palvega nimetada kandidaat omalt poolt, selleks et Tähetorni tegevus ladusalt kulgeks. Kuna Huth seda ei teinud, siis nõukogu asus valimiste juurde 16. mail 1811. Tegelikult oli Pauckeri kandidatuuri taga Parrot, keda juba siis nimetati "suureks professorite valijaks" ja Parrot oli mõni päev enne valimisi Pauckerile öelnud, et teda valitakse ära. Nii juhtuski, Paucker valiti suure häälteenamusega - kolmteist kolme vastu. Suure tõenäosusega mängis siin kaasa Parroti väga hea iseloomustus, mida kinnitas ka nõukogu otsus: "... dass Conseil diesem Jungen talentvollen Manne mit vollkommener Überzeugung das gedachte Amt anvertrauen darf, dass er ihm und der Universität Ehre machen werde" (... et nõukogu sellele noorele mehele täieliku veendumusega soovitud ameti usaldada julgeb, et ta endale ja ülikoolile au teeb) ja edasi: „Jedoch hat dieses Conseil sich vorbehalten den statutenmässigen Titel eines ausserordentlichen Professors ihm erst dann zu ert-heilen, wenn er, wie seine Kenntnisse wohl baid hoffen lassen, sich die Würde eines Doctors wird erwerben haben." (Siiski on nõukogu end reserveerinud põhikirjakohast erakorralise professori tiitlit talle andma alles siis, kui ta doktori väärikuse omandab, mida tema teadmised varsti lubavad loota.)

Haridusminister kinnitas Pauckeri valimise juba 26. mail 1811 ja nõukogu saatis Pauckerile Viiburisse ametliku kutse. Paucker vastas sellele nõusolekuga, lisades siiski, et kuigi ta oli juba hakanud suure hoolega pedagoogina tegutsema, on tähetornis pakutav töö talle ometi armsam.

Pauckeri doktoridiplom.

Selle peale asus nõukogu tegutsema, määrates Pauckerile 250 rubla reisiraha ja Paucker alustas teenistust 1811. aasta augusti alguses (see on Levitski järgi, Grunert nimetab selleks kuupäevaks 1. detsembri 1810). Järgmise aasta veebruari alguses palus Paucker nõukogult luba anda talle tähtsa teadusliku lähetuse jaoks 28-päevane puhkus. Selle lähetuse eesmärk jääb teadmata, sest ülikooli arhiivis selle kohta mingeid märkusi pole, kuid arvatavasti on see seotud Jelgava gümnaasiumi professori Beitleri surmaga 12. detsembril 1811.

Tartu Ülikoolis õpetas Paucker kõrgemat matemaatikat, eriti diferentsiaal- ja integraalrehkendust. Kuna aine oli keeruline, siis tema õpilaste arv polnud suur, nende hulgas nimetatakse tulevast insenerivägede kindralit von Hezelit ja ka F. G. W. Struvet.

1813. aasta 28. veebruaril ja 2. märtsil toimub Pauckeri 76-leheküljelise väitekirja ,,De nova explicatione phaenomeni elasticitatis corporum rigidorum" (Tahkete kehade elastsuse uuest seletusest) kaitsmine filosoofiateaduskonna dekaani professor Huthi eesistumisel ja talle antakse korraga nii magistri- kui doktorikraad. Haridusminister kinnitas nõukogu otsuse nii doktorikraadi kui ka erakorralise professori kutse osas sama aasta aprilli alguses.

Jelgava gümnaasiumis

Võis arvata, et Pauckeri elu on jõudnud stabiilsesse sängi ja tal jääb üle vaid teadusele ja õpetamisele pühenduda. Kuid asi ometi nii ei läinud, sest Paucker sai vaevalt paar kuud oma uuel ametikohal töötada, kui ta loobus nii tööst kui ametikohast ülikoolis ning siirdus Jelgava (tolleaegse Miitavi) gümnaasiumisse ülemõpetajaks.

Põhjuseks ei olnud sugugi see, et ta poleks hakkama saanud, otse vastupidi -kõik tema kohta käivad dokumendid on väga ja väga kiitvad. Näitena võib tuua ülikoolist antud tõendi esitamiseks uude töökohta: „... mit Einsicht, gewissenhafter Treue und stets regem Eifer für die Wissenschaft - und sich dadurch, wie durch seinen moralischen Wandel der Achtung und der Theilnahme des Conseil theilhaftig gemacht hat."

Teisest küljest, võib-olla peaks Pauckeri kiitmisega ettevaatlikum olema, sest Huth oma artiklis 1811. a komeedi kohta Bode ajakirjas ,,Astronomisches Jahrbuch von 1815" kirjutas, et ,,Ich kann daher auch den Observator, Herrn Paucker, einen jungen, kentnissvollen Mann, der aber mit dem Beobachten erst durch Übung vertraut werden muss, noch nicht regelmässige Thätigkeit setzen." (Ma ei saa sellepärast ka vaatlejat härra Pauckerit, noort ja teadlikku meest, kellele aga alles harjutamise kaudu vaatlemist usaldada saab, veel korrapärasesse töösse haarata.) See Huthi väide tundub muidugi kummaline, kui võtta arvesse Emajõe kaardistamisel tehtud tööd või tema vaatlusi Pfaffi kõrval Lenzi ajutises observatooriumis. Selle kohta ütles Pfaff, et suurema osa neist vaatlustest tegi Paucker üksi. On tõenäoline, et Huth ei suutnud Pauckerit korralikult vaatlustesse kaasata. Otto Struve kirjutas artiklis oma isast, et Paucker ilmselt ei suhtunud oma töösse observaatorina küllalt tõsiselt, sest sellest perioodist pole teada ei tema vaatlusi ega ka artikleid.

Levitski arvas Pauckeri lahkumise põhjusena asjaolu, et Parrot lubas Tartus Pauckerile palgaks 800 rbl ja lisaks 500 rbl korteriraha, kuid seda viimast Paucker millegipärast ei saanudki. Loomulikult pöördus ta nõukogu poole järelepärimisega, kirjutades, et ta on väga raskes olukorras. Ja et kui talle poleks lubatud korteriraha, siis poleks ta Viiburist ära tulnudki, sest seal oli ta palk suurem kui ülikoolis. Selle peale otsustas nõukogu korteriraha välja maksta, kuid seda ikkagi mingitel põhjustel ei sündinud. Võib-olla tuleks arvestada seda, et kõik see sündis 1812. aastal, kui Venemaa oli juba sõjas Prantsusmaaga. Niisiis ähvardas Pauckerit samasugune vaesus, millega pidi rinda pistma ka Knorre.

Jelgava gümnaasium (Foto Igors Jefimovs).

Rahvahariduse ministri määrusega 6. juunist 1813 vabastati Paucker töölt Tartu Ülikoolis ja suunati Jelgava gümnaasiumisse vanemõpetajaks. Tollal oli see õppeasutus midagi suuremat kui tavaline gümnaasium, sest tema puhul käsutati terminit ,,gymnasium illustre". Pauckeri 1813. aasta tööst ,,Die Theorie der Derivationen" järgneb, et selles koolis õpetati kreeka, ladina, saksa, prantsuse, inglise ja vene keelt (viimast neli tundi nädalas igas klassis). Lisaks veel geograafiat, ajalugu, kirjandust, astronoomiat, botaanikat, mineraloogiat, metallurgiat (mit vorzüglicher Rücksicht auf den technischen Gebrauch) ja üldist loodusteaduste ajalugu. Õpetatav matemaatika jagunes mitmeks distsipliiniks: aritmeetika, geomeetria, algebra (lahendati kuupvõrrandeid), tasapinnaline ja sfääriline trigonomeetria, matemaatiline geograafia, dioptrika ja koonuslõigete teooria. Muidugi oli lisaks veel jumalasõna. Levitski märgib, et tõsised teadmised vanades keeltes saavutati ilma selleta, et nende ainete tundide arv oleks liiga suur olnud. Aga et õpilased vanu keeli tundsid, räägib käsitletud autorite nimekiri: Homeros, Lucianus, Platon, Xenophontes, Sophokles, Plinius, Sallustis, Caesar, Ovidius, Livius ja Horatius. Ja õpilased mitte ainult ei lugenud, vaid ka kirjutasid neis keeltes ning olid võimelised vestlema. Pealegi pea kõik tolleaegsed matemaatikud kirjutasid oma tööd ladina keeles. Gümnaasiumil oli ka oma observatoorium, kus ka Paucker ametis oli, sest ta oli seal matemaatika ning astronoomia õpetaja. Saksamaa koolide kombe järgi olid ka Jelgava gümnaasiumi vanemõpetajad enamasti professori tiitliga. Nii et me võime koos Levitskiga öelda, et Pauckeri tegevus Jelgavas ei erinenud kuigi palju tema tegevusest Tartus. Niipalju siiski, et õpetamine vähendas tema loova tegevuse aega.

Mis puutub Jelgava tähetorni, siis see oli vaid väike tuba gümnaasiumihoone kolmandal korrusel, mille aknad avanesid kagusse ja läände. Katuses olid mõned augud, mis võimaldasid vaadelda taevast seniidist lõunasse. Instrumentidest oli seal kantav kolmejalane Sissoni kvadrant, viie ja poole jalane toru koos akromaatilise objektiiviga, ühejalane Gregoriuse süsteemi teleskoop ja väike kvadrant. Paucker alustas kohe pärast Jelgavasse saabumist ruumi ümberehitamist, kuid veel 1815. aasta lõppedes oli remont pooleli.

Õppe-, teadus- ja seltsitegevus

Juba oma esimesel tööaastal Jelgavas käsutas Paucker matemaatika õpetamisel enda veel trükkimata konspekti. Hiljem vormistas ta neist mitmed õpikuteks. Kuid Paucker ei loobunud teadustööst, ta avaldas mitu artiklit astronoomiast ja rakendusmatemaatikast ning vaatles gümnaasiumi observatooriumis.

Tsaari sünnipäevapidustustel 12. detsembril 1816 pidas Paucker gümnaasiumi aulas kõne, kus rõhutas praktilise matemaatika õppetooli loomise tähtsust. See pidi tema nägemuses olema suunatud inseneri- ja sõjateaduse poole. Ta rõhutas, et midagi sarnast on Tallinna Rüütli- ja Toomkoolis juba olemas.

1817. aastal avaldas Paucker Bohnenbergeri ja parun Lindenau ajakirjas ,,Zeitschrift für Astronomie und verwandte Wissenschaften" (Astronoomia ja sellega seotud teaduste ajakiri) lühikese teate Kuramaal asuva Domesnäsi neeme geograafiliste koordinaatide kohta.

1816. aasta detsembris kinnitas Liivimaa kindralkuberner markii Paulucci Kuramaa kirjanduse ja kunsti seltsi põhikirja ja Paucker sai selle seltsi sekretäriks. Selts alustas kiiresti tööd ja juba 1819. a ilmus seltsi aastaraamat ja 1822. aastal teine. Seda kurvem on asjaolu, et seltsi kitsamas juhtkonnas tekkisid arusaamatused ja Paucker pidi oma ametikohalt lahkuma. Seejärel lõppes ka seltsi aastaraamatu ilmumine.

Kui Struve viis läbi kraadimõõtmist Balti provintsides, siis Paucker muretses Jelgava koolile Erteli meridiaanriista ja võttis Struve kutsel osa kraadimõõtmisest, määrates mitmes punktis nende geograafilised laiused.

Mis aga puutub Tartu Ülikooli, siis pärast Huthi surma 1818. aasta veebruaris esitas filosoofiateaduskond puhta ja rakendusmatemaatika kateedri juhataja kohale kaks kandidaati: Pfaffi ja Pauckeri. Valimistel sai Pfaff kaks häält rohkem ja osutus valituks. Viisteist aastat hiljem kordus sama stsenaarium, sest Bartelsi ametiaeg sellel ametikohal lõppes. Teaduskond küll soovis, et Bartels jätkaks veel viis aastat tema eriliste teenete eest. Kuid täiesti ootmatult esitasid kolm jumalasõna professorit - eksegeesi professor Kleinert, dogmaatika professor Sartorius ja kiriku ajaloo professor Busch Pauckeri kandidatuuri. Ilmselt oli siin põhjuseks asjaolu, et nii Pauckeri isa kui paljud tema sugulased olid kirikuga tihedalt seotud. Kuid Paucker sai valimistel vaid neli häält Pfaffi 17 vastu. Selge, et sellised läbikukkumised valimistel ei mõjunud Pauckerile hästi, kuid palju hullem oli veel tulemas.

Siiski oli vahepeal Pauckeri elus ka rõõmsamaid hetki, sest 8. augustil 1819 abiellus ta Võiveres oma õdede-vendade noorpõlve sõbrannaga, major Carl Friedrich von Baggehuffvudti ja tema abikaasa Helene (neiupõlvenimega von Ulrich) tütre Anna Christina Wilhelminega.

Esiklapse sünd mõjub Pauckerile veelgi energiat süstivana ja tema tegevus aktiviseerub oluliselt. Ta kirjutab töö vähimruutude meetodi kasutamisest ja see on varsti ka gümnaasiumi programmis. Sellele järgnevad "Matematische Gedenktafel" ja töö kuupvõrrandite geomeetrilise lahendamise kohta. 1823. aastal ilmus Pauckerilt Königsbergis õpik nii gümnaasiumidele kui iseõppijaile ,,Die ebene Geometrie der graden Linie und des Kreises oder die Elemente" (Sirgjoone ja ringi tasapinnaline geomeetria ehk elemendid), mida Gauss nii heaks pidas, et andis oma soovituse. Ka koostas ta Kevadpühade rehkenduseks kalendri ajavahemikuks 1383 kuni 1914.

Paucker ei piirdunud ainuüksi õpetamisega, talle kuuluvad ka regulaarsed ilmavaatlused 25 aasta jooksul, mida ta hiljem Kuramaa Seltsis ette kandis. Raupachi asutatud Venemaa saksa provintside muuseumi tarvis võrdleb ta erilise hoolega Baltimaades käsutusel olnud mõõdu- ja kaaluühikuid ja avaldab selle töö, mida ta hiljem veelgi laiendab, haarates kogu Venemaa metroloogia. Ta kannab selle ette keiserlikus teaduste akadeemias oktoobris 1831 ja saab selle eest Demidovi preemia - 5000 rubla. Siinkohal tuleb märkida, et ta oli juba 1822. aasta jaanuaris saanud töö kuupvõrrandite geomeetrilise lahendamise eest selle akadeemia korrespondentliikmeks. Aga ta ei avalda oma töid mitte ainult teaduslikes ajakirjades, sest näiteks Struve uue 24-tollise Fraunhoferi teleskoobi kirjelduse avaldab ta Riia ajalehes ,,Ostseeprovinzen-Blatt von Sonntag" (Läänemere provintside pühapäevaleht) 1826. aastal ja samuti Struve kaksiktähtede kataloogi kirjelduse.

Kõiki Pauckeri uuritud probleeme ei saa siinkohal ära tuua, nimetagem vaid mõningaid - Juliuse ja Gregoriuse kalendrite võrdlemine, Jelgava geograafiline laius, Jelgava temperatuuri ja õhurõhu käik, kaubanduse ja rahanduse üldised reeglid, administratiivsed ja majanduslikud rehkendused, vene müntide väärtuse rehkendamine, Vana-Kreeka ja Rooma metroloogia, rooma denaaride väärtus-tabelid jne.

Senffi (ülekohtune) retsensioon

1841. aasta alguses pöördus haridusringkonna hoolekandja ülikooli nõukogu poole ettepanekuga - anda matemaatika professorile retsenseerimiseks kaks Pauckeri õpikut: "Practisches Rechenbuch" ja "Geometrie", mis olid mõeldud käsutamiseks Tartu haridusringkonna gümnaasiumides. Ülikool andis selle töö matemaatikaprofessor Carl Eduard Senffile, kes oli üles näidanud huvi elementaar-matemaatika õpetamismeetodite vastu.

Senff aga venitas arvamuse andmisega kuni 1841. a oktoobrikuuni, kuigi hoolekandja oli nõukogule tegemata tööd kaks korda meelde tuletanud. Senff ise seletas sellist viivitamist asjaoluga, et retsenseerimine oli keeruline ja et tal viimasel kahel nädalal olid valutanud hambad!

Senffi retsensioon oli Pauckeri jaoks äärmiselt ebameeldiv, sest kuigi Senff leidis, et õpikutel on mitmed positiivsed omadused, siiski nad ilma tõsise ümbertegemiseta õpikuteks ei kõlba (untauglich). Paucker, kes oli pea 30 aastat pedagoogina töötanud ja Peterburi akadeemia korrespondentliikmeks ja hiljem korraliseks liikmeks valitud, esitas vastulause, mis jäi edutuks. Seejärel pöördus Paucker Liivimaa kubermangu õppeasutuste direktori poole kirjaliku selgitusega oma õpikute kohta, öeldes, et võib-olla teatud temaatika valikuga oleks siiski võimalik neid õpikuid kasutada. Selle kirja peale direktor pöördus nõukogu kaudu uuesti Senffi poole, kes aga jäi endale kindlaks. Ta teatas direktorile, et mitte mingisugune temaatika valik ei aita ja et õpik tuleb täielikult ümber teha nii sisuliselt kui vormiliselt. Senff teatas veel, et alles pärast selle uue käsikirja täielikku retsenseerimist on ta võimeline avaldama oma lõpliku otsuse õpiku kõlblikkuse kohta.

Levitski ütles, et rohkem ülikooli dokumentides Pauckerist ei räägita.

Üks märkus siiski veel. Kuni 1841. aastani on ülikooli dokumentides Pauckerist räägitud kui professorist. Alates 1841. a aga on ta dokumentides kirjas kui ülemõpetaja dr Paucker. Levitski kahtlustas, et äkki on tegu kellegi teise Pauckeriga, kuid loobus sellest mõttest, sest vastav toimik oli köidetud üheks, kus kõik teised dokumendid käisid Magnus Georgi kohta. Pealegi olid amet ja töökoht ka Magnus Georgi kohta käivad.

Levitski arvas, et võib-olla oli see tingitud asjaolust, et 1841. aastast Jelgava gümnaasiumit pole enam nimetatud "gymnasium illustre'ks", vaid lihtsalt gümnaasiumiks.

Elu lõpuaastad

Juba 1825. aastal sai Paucker õuenõunikuks ja 1827. a kolleegiuminõunikuks. Sellega koos käis päritav riigiaadliku tiitel, millekohase diplomi ta endale nõutas 1842. aastal.

1831. aastal valiti ta keiserliku akadeemia täisliikmeks. Tolleaegne akadeemiku tasu oli 2500 rubla aastas, kuid selle eest kolida elama Peterburisse ja pidada seal maja ning pidada üleval naist, kolme poega ja tütart ei tulnud siiski kõne alla ja Paucker pidi selle aunimetuse tagasi lükkama.

Magnus Georg von Paucker.

1834. aastal sündis Pauckeri perre tütar, kuid nõrga tervisega abikaasa haigestus kopsupõletikku ja suri 22. aprillil 1835. Poole aasta pärast järgnes talle ka väike laps. Abikaasa kasuema, neiupõlvenimega von Friderici, tuli Eestimaalt perele appi, kuni 7. mail 1838 abiellus Paucker teist korda neiu Theodosie Trotta von Treydeniga.

1836. a oli täis saanud 25 aastat teenistust Jelgava gümnaasiumis ja ta valiti veel viieks aastaks oma ametisse tagasi. Järgmisel aastal annetati talle Püha Anna 3. klassi orden väljapaistva teenistuse eest.

1839. aasta suvel võttis ta osa Pulkovo observatooriumi pidulikust avamisest.

1842 valiti ta veel kord oma ametisse tagasi ning 1846. aastal ta emeriteerus ning sai oma laitmatu teenistuse ja kirjandusliku tegevuse eest Püha Vladimiri 4. klassi ordeni. Pauckeri õpilased üllatasid teda 15. detsembril sellega, et kinkisid talle kullatud hõbepokaali, millele olid graveeritud tema õpilaste nimed. Pokaali üleandmisel lauldi spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud laulu.

Nüüd sai Paucker nautida väljateenitud puhkust, jalutades oma aias lillede kes-kel ja kasvuhoones kergemat tööd tehes.

Siiski leidis ta veel ühe viisi, kuidas kaasinimestele kasulik olla. Ta oli alates 1819. aastast olnud vene piibliseltsi Kuramaa sektsiooni liige ja 1832. aastast ka selle komitee liige. Oma väljapaistva osaluse eest sai ta 1842. a detsembris selle komitee direktoriks ning hiljem ka kassapidajaks.

Ka Kuramaa kirjanduse ning kunsti seltsis tegutses ta edukalt edasi, kuuludes juhtkonda kassapidajana ja 1846. aastast asjaajajana. Seal tunti teda inimesena, kes pidevalt teadmisi levitades "ei lasknud teaduse pühal tulel kustuda". Ta redigeeris aastatel 1839 kuni 1847 kolmes köites ilmunud Kuramaa kirjanduse ja kunsti seltsi ,,Läkitusi" (Sendungen). Kõige selle kõrval jälgis ta astronoomias toimuvat ning avaldas töö Encke komeedi taasilmumisest.

Ka võitles ta saksa keele puhtuse eest, soovitades otsustavalt võõrsõnu sellest keelest välja visata. Nagu arvata võis, ei huvitunud laiem avalikkus sellest sugugi, mispeale otsustas Paucker ise oma töödes kasutada kas siis vanu germaani tüvedega sõnu või uusmoodustisi, mis tegid tema töödest arusaamise raskeks. Ta kasutas oma kirjaviisi ka Kuramaa kirjanduse ja kunsti seltsi istungite protokollides, mis Grunerti sõnade kohaselt segas sageli arusaamist. Tartu Ülikooli 50. aastapäeva puhul saatis ta õnnesooviks seltsi nimel oma töö elliptilisest potentsiaalist.

Pauckeri ühiskondlik tegevus oli lai, lisaks juba nimetatud seltsidele oli ta veel Moskva Looduseuurijate Seltsi liige, Tartu Looduseuurijate Seltsi auliige, Riia Kirjandus-praktilise kodanikeühenduse liige, Läänemere kubermangu ajaloo ja koduloo seltsi liige, Tallinna Eestimaa kirjandusseltsi liige ja samuti Antverpeni Societe des sciences, letters et arts (Teaduste, kirjanduse ja kunstide selts) liige.

Paucker kirjutas ka akadeemia toimetistesse töö maakera kujust. Kahjuks jäi tema töö vanaaja astronoomiast pooleli, kuigi ta selle kallal väga suure hoolega töötas, sest korduma hakanud haigushood takistasid tööd.

Magnus Georg Paucker suri 19. augustil 1855.

KIRJANDUS

1. Levitski, G. 1899, "Jurjevi ülikooli astronoomid (1802-1894)", Mattieseni trükikoda, Jurjev

2. Grunert, J. A. 1856, "Nekrolog, Archiv der Mathematik und Physik", vol. 26, 2-14

3. Simuna kirik

4. Hasselblatt A., Otto G, 1889, "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat" , Dorpat