{ M. Jõeveer TK 72 70-72 }

Eestist pärit teadlastest ja leiutajatest on Bernhard Schmidt (1879-1935) kahtlemata üks väljapaistvamaid. Tema poolt 65 aastat tagasi leiutatud optikasüsteem, mis annab suhteliselt suures vaateväljas väga häid kujutisi on astronoomias laialt käsutusel ning esialgu pole näha selle tähtsuse vähenemist (vt. U. Veismanni artiklit 1984. a. Tähetorni kalendris).

Kahjuks on Naissaarel sündinud ja kasvanud, aga Saksamaal elutöö teinud geniaalsest optikust jäänud sünnimaale väga vähe materiaalseid mälestisi. Tema poolt omakäeliselt Mittweidas ja Hamburgis lihvitud teleskoopide peeglid ja läätsed on enamasti laiali üle Saksamaa. Neid on nii asjaarmastajate käsutuses, kui ka kutseliste observatooriumides. Kõige rohkem on temaga seotut säilinud tema viimases töökohas Hamburg-Bergedorfi observatooriumis, kus on olemas väike B.Schmidti muuseum.

Pärast leiutaja surma ehitatud Schmidti tüüpi teleskoope leidub maailma paljudes observatooriumides, kuid mitte Eestis. Teatava kahetsusega tuleb märkida, et naabrid lätlased on selles osas meist ette jõudnud. Ehkki Läti optiline astronoomia pole Eesti omast sugugi kõrgema tasemega ning astronoomia finantseerimise tingimused on seal läbi aegade olnud sarnased meie omadele, töötab Riia lähedal asuvas Baldone observatooriumis üks maailma suuremaid Schmidti teleskoope. See Saksamaal Jenas ehitatud 80 sentimeetrise sisendavaga Schmidti kaamera oli käikuandmise ajal (1966) maailma omasuguste seas suuruse poolest esikümne keskel, nüüdseks on ta langenud teise kümne esiotsa.

Vaevalt, et tulevikuski vähegi arvestatav Schmidti kaamera Eestisse ehitatakse või hangitakse, väiksemate asjade osas on aga algus tehtud. See juhtus 3. oktoobril 1995. a., kui Bernhard Schmidti vennapoeg, Hispaanias tegutsev maalikunstnik ja literaat Erik Schmidt andis Tartu Ülikooli Muuseumile üle oma onule kuulunud pikksilma optilised osad. Kingituse võtsid vastu rektor Peeter Tulviste ja muuseumi direktriss Ela Martis.

Muuseumi Morgensterni saalis kingitust üle andes rääkis E. Schmidt põhjalikult Naissaare kunagisest elu-olust, enda ja teleskoobi rännakutest. Tema meenutuste kohaselt rippus kõnealune pikksilm omal ajal Naissaare Lõunakülas asunud Schmidtide maja esikus. Naissaare rahvas tundis seda Smiti Bernardi (Panni) kiikrina. Omanik on teda tõenäoliselt kasutanud tähtede vaatlemisel, Naissaare rahvast teenis kiier eelkõige päeval. Sellega oli hea vaadata, mis mandril tehakse. Hästi jälgitav oli 8,5 kilomeetri kaugusel asuval Kakumäe rannal toimuv, näiteks olevat olnud näha loovõtjate naiste käes välkuvad rehavarred.

1940. aasta suvel, pärast nn. juunipööret sai Naissaare täievoliliseks peremeheks Punaarmee. Saare põliselanikele anti käsk lahkuda saarelt 10 päeva jooksul. Kaasa jõuti võtta ainult kõige hädavajalikum. 14 aastane Erik Schmidt lahutas onu pikksilma osadeks ja pakkis kokku olulisema - objektiivi ja okulaarid. Algas Smiti Bernardi kiikri pikk ja jõnksuline rännutee - kõigepealt Tallinna, sealt saksa ajal tagasi Naissaarele, sealt 1943. aastal paadiga üle mere Rootsi, edasi teekond läbi Euroopa Hispaaniasse, kus kiiker leidis pikema peatuspaiga päikselisel Mallorca saarel.

1988. a. külastas E. Schmidt pärast rohkem kui 40 aastast eemalolekut Eestit, taasiseseisvumise järel leidis ta, et pikksilma õige kõht on onu sünnimaal. Nii tegi pikksilma optika 1995. a. veel ühe, loodetavasti viimase rännaku Erik Schmidti reisikotis, nüüd juba Eestisse tagasi.

Vaatamata pikkadele rännakutele on pikksilma optika esimesel pilgul rahuldavas, kui mitte heas seisundis. Komplekt koosneb neljast osast: 12 sentimeetrilise läbimõõduga objektiiv, kaks okulaartükki ja oletatavasti korrektsioonilääts (kujutise teravuse parandamiseks(?), vaatevälja laiendamiseks(?)). Kahjuks ei koostanud E. Schmidt enne lahtimonteerimist teleskoobi kirjeldust (seda oleks ka palju nõuda 14 aastaselt sõjapõgenikult, pigem väärib imetlust visadus, millega kultuurilooliselt oluline ese on sõja jalust päästetud ja aastakümnete jooksul hoolikalt säilitatud). Seetõttu pikksilma kokkupanek ei ole päris triviaalne ülesanne. Igatahes põgenikuaastatel ei ole optika tükke pikksilmana kasutatud. Optilisele pingile paigaldatuna ja uurituna ei tohiks süsteemi kokkupanek siiski erilisi raskusi valmistada. Loodan, et tulemustest saab teatada Tähetorni kalendri mõnes järgmises aastakäigus.

Peale teleskoobi optika annetas E. Schmidt muuseumile ka enda kujutatud raamatuid ja käsikirju, kus on juttu Naissaare asustuse ajaloost ning Bernhard Schmidti elust ja tegemistest.

Kas Eestis võiks veel leiduda Bernhard Schmidti elu ja tegevusega seotut? Lootused on üsna väikesed. Kõige loogilisem oleks mälestisi otsida Naissaarelt, aga aeg ja Punaarmee on seal oma töö teinud. Veel 1961. a. oli Naissaare Lõunakülas säilinud B. Schmidti sünnimaja, see remonditi ning paigaldati mälestustahvel tekstiga "Siin sündis ja elas Bernhard Schmidt, 1879-1935, XX sajandi silmapaistev optik, uue teleskoopide süsteemi looja" (vt. Tähetorni kalender 1963. aastaks). Kuuldavasti ei ole aga Naissaare kunagistest puitehitistest praeguseks midagi säilinud. B. Schmidt viibis pikemalt Eestis Saksamaa 1920-ndate aastate majanduskriisi (hüperinflatsiooni) ajal ning arvatavasti tegi ka äri väikeste refraktorite kokkupanemise ja müümisega. Kui nendest pikksilmadest mõni ongi säilinud, siis on kindlasti raske neid seostada nende meistriga.