{ M. Jõeveer, A. Torim TK 70 1994 46-49 }

Eestis töötanud maailmanimega astronoomidest on Friedrich Georg Wilhelm Struve sündinud 15.04.1793 , Johann Heinrich Mädler 29.05.1794 ja Ernst Öpik 22.10.1893. Tähistamaks nende meeste juubeleid korraldasid Eesti Geodeetide Ühing, Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut ningTartu Ülikooli Ajaloo Muuseum 26.-28. augustil 1993 teaduskonverentsi. Konverentsi põhikohaks oli muuseumi konverentsisaal, kaks ettekannet peeti Toomemäe tähetornis, viimane istung ja lõpubankett olid Tõraveres. Arutamist leidsid nii astronoomia-, kui ka geodeesiaalased tööd. Järgnevas anname lühikese ülevaate konverentsil räägitust, alustame astronoomiast.

W. Struve kaksiktähtedealastest uurimustest tänapäeva seisukohalt rääkis I.Pustõlnik. Struve 1827.a. kaksiktähtede kataloogi võib praegugi seada eeskujuks kataloogide koostajatele. Kataloogi 3112-st süsteemist on ainult 5% osutunud optilisteks paarideks, ülejäänud on füüsikalised kaksik- või mitmiktähed, milledest ühel kolmandikul on registreeritud orbitaalliikumised. Tähelepanuväärseks on osutunud Struve panus kaksiktähtede vaatlusmetoodikasse. Tema meetod visuaalsete kaksiktähtede komponentidevaheliste kauguste ja positsiooninurkade mõõtmiseks niitmikromeetri abil on kasutusel senini. Vahepealsete aastate jooksul on 500 astronoomi teinud niimoodi üle miljoni kaksiktähtede mõõtmise. Alles viimastel kümnenditel on moodsad interferomeetrilised meetodid hakanud konkureerima Struve meetodiga, seda eriti väikeste komponentidevaheliste nurkkaugustega kaksiktähtede vaatlemisel. Uued meetodid on aga tunduvalt keerulisemad ja kallimad.

H. Eelsalu andis ülevaate 1840 - 1865 Tartu tähetorni juhatanud J. H. Mädleri teadustegevusest, tema reisidest ja kontaktidest Lääne-Euroopa teadlastega.

E. Öpiku pioneerlikest töödest tähtede evolutsiooni lahtimõtestamisel rääkis J. Einasto. Enne Öpikut arvati, et evolutsiooni käigus massi kaotades ja kokku tõmbudes arenevad

hiidtähtedest kääbustähed. Öpik näitas, et tegelikult on tähtede arengukäik hoopis vastupidine - tihedatest kääbustähtedest saavad arengu käigus hõredad hiidtähed. Selline on kõikide kääbustähtede, kus käivituvad tuumareaktsioonid, sealhulgas meie Päikese, saatus.

E. Öpiku töödest galaktikate kauguste määramisel rääkis M. Jõeveer. Öpik oli esimene, kel õnnestus usaldusväärselt määrata spiraaludu kaugus. Kasutades enda loodud originaalset dünaamilist meetodit leidis ta 1921. a. ja 1922. a. Andromeeda udukogu M31 kauguseks vastavalt 785 000 ja 450 000 parsekit (tänapäeval loetakse M31 kauguseks 690 000 parsekit). See võimaldas Öpikul järeldada, et spiraaludud on meie Linnuteele sarnased tähesüsteemid galaktikad. Kahjuks kaasaegsed ei usaldanud Öpiku uudset dünaamilist kauguste määramise meetodit ning omistasid galaktikate kauguste mõõtmise esmaau ameerika astronoomle E.Hubble'le, kes jõudis mõõtmistulemusteni aastatel 1925-1929 (sai M31 kauguseks 275000 parsekit). Tagantjärele võib öelda, et Öpik polnud mitte ainult ajaliselt esimene, vaid parem ka täpsuse poolest.

Isiklikku Ernst Öpikust meenutasid Põhja-Iirimaa Armagh observatooriumi direktor M. de Groot ja Öpiku poeg, Belfasti ülikooli õppejõud, füüsikadoktor U. Öpik.

Tuletati meelde ka tööriista, millega töötasid ja tõid kuulsust Tartu ülikoolile ja tema tähetornile F.G. W. Struve ja J. H. Mädler. Omaaegse maailma parima teleskoobi, praegu Toomemäe tähetorni muuseumisaalis asuva Fraunhoferi 9 tollise refraktori restaureerimistöödest rääkis E.Ruusalepp.

Kuigi W. Struvet tuntakse teaduse ajaloos esmajoones astronoomina, oli geodeetiliste tööde osa tema publikatsioonides siiski aukartustäratav- 129 tööst 48 oli pühendatud geodeesiale. Struve astro-geodeetilisest tegevusest oli konverentsil neli ettekannet.

A.Torim käsitles Liivimaa astronoomilis-trigonomeetrilist mõõdistamist (1816- 1819), mis oli W.Struve esimeseks suuremaks geodeetiliseks ürituseks. Töö teostati Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi ülesandel kavatsusega välja anda Liivimaa topograafiline kaart. W.Struve pidi rajama geodeetilise alusvõrgu ja C. G. Rücker koostama kaardi. Liivimaa triangulatsioon hõlmas Lõuna- ja Kesk-Eestit kuni 59. laiuskraadini ning Põhja-Lätit Daugava jõeni. Ulatuslike geodeetiliste tööde puuduseks oli suhteliselt väike täpsus ja asjaolu, et W. Struve ei kindlustanud triangulatsioonipunkte tsentritega, mistõttu need varsti hävisid.

Vene-Skandinaavia kaardimõõdistamine piki Tartu meridiaani, mis tõi rahvusvahelise tunnustuse W. Struvele ja Tartu ülikoolile, oli L. Vassiljevi ettekande teemaks. Mõõtes ümber mõned Liivimaa triangulatsiooni kolmnurgad, jätkas Struve mõõtmisi põhja suunas Suursaareni Soome lahes. Kogu ahela (Jekabpils-Suursaar) pikkus oli 3° 35' ja selle aluseks Simuna lähedal mõõdetud 4,5 km pikkune baasijoon. Nimetatud töö kujunes W. Struve juhtimisel suure rahvusvahelise projekti aluseks, mille käigus teostati Suur Vene-Skandinaavia kraadimõõtmine Doonau jõest Põhja-Jäämereni 2800 km (25° 25') ulatuses. Lõuna suunas teostas mõõtmisi Eestist pärinev kindral C.Tenner. Põhjapoolsed kraadimõõtmised teostasid W. Struve (Soomes), N. H. Selander (Rootsis) ja Chr. Hansteen (Norras).

A. Veriö rõhutas oma ettekandes W. Struve triangulatsiooni-ahela tähtsust põhjamaade geodeetilise aluse loomisel. Vene-Skandinaavia kraadimõõtmise punktid olid aluseks kartograafilistele töödele Soomes, Rootsis ja Norras. A. Veriö rõhutas eriti vajadust võtta kraadimõõtmise veel säilinud punktid kõikjal rahvusvahelise kaitse alla.

R. Dick Potsdamist tõi esile W. Struve mõju Kesk-Euroopa kraadi mõõtmisele 1861.a., mis sai teoks tänu Struve aktiivsele toetusele.

Kanada astronoom A. H. Batten rääkis astronoomia ja geodeesia partnerlusest kartograafiaalastes töödes.

J. Lankots märkis, et Eesti kartograafiat on pikema ajajooksul mõjutanud Rootsi, Prantsusmaa ja Venemaa, kusjuures eriti tuntav on Venemaa mõju.

H. Sildvee ettekanne käsitles gravimeetriliste mõõtmiste ajalugu Eestis. A. Juske andis ülevaate Emajõe, Koiva ja Daugava jõgede ühendamise projektidest 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alul. Virmaliste uurimise ajaloost Soomes rääkis Soome teadlane P. Holmberg.

Ettekannetele järgnenud ülddiskussioonil A. H. Batteni eesistumisel jõuti kahe resolutsiooni formuleerimiseni.

Resolutsioon Nr 1        

28. augustil 1993

Struve keti punktidest

F. G. W. Struve, J. H. Mädleri ja E. J. Öpiku teadussaavutuste auks 27. ja 28. augustil 1993 Tartus, Eestis peetud rahvusvahelisest teaduskonverentsist osavõtjad, pidades silmas F. G. W. Struve poolt tehtud Tartu meridiaankaare mõõtmise teaduslikku, ajaloolist ja praktilist tähtsust,

paluvad nende riikide [Norra, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Valgevene, Poola ja Moldova.] valitsusi, mis siiani valdavad selle ettevõtmise mälestisi, teha kõik säilitamaks neid mälestisi, kaasa arvatud pöördumine UNESCO poole, et kuulutada nad Maailma Pärandi (World-Heritage) kohtadeks.

A. H. Batten eesistuja

Resolutsioon Nr 2        

28. augustil 1993

Fraunhoferi refraktorist

F. G. W. Struve, J. H. Mädleri ja E. J. Õpiku teadussaavutuste auks 27. ja 28. augustil 1993 Tartus, Eestis peetud rahvusvahelisest teaduskonverentsist osavõtjad, märkides rahulduse ja tunnustusega hiljutist arvestamisväärset edu Tartu vanas tähetornis asuva Fraunhoferi suure refraktori hoiutingimuste parandamisel, samuti märkides, et senised kulutused ajale, rahale ja tööle on asjatult raisatud, kui teleskoopi ei paigaldata kohta, kus temperatuur ja niiskus on kontrolli all, meelde tuletades Struve ja Mädleri poolt selle teleskoobiga tehtud olulisi kaksiktähtede uuringuid ja et selle teleskoobiga Struve tegi ühe esimestest kinnistähtede kauguste mõõtmistest, toetavad Rahvusvahelise Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Uniooni Teadusinstrumentide Komisjoni 14. septembri 1991. a. resolutsiooni selle instrumendi tähtsusest maailma teaduspärandile,ja paluvad Eesti valitsust eraldada võrdlemisi tagasihoidlikud summad restaureerimistööde lõpetamiseks ja kinnistamiseks.

A. H. Batten eesistuja