{ J. Einasto TK 83 46-52}

2007. aastal möödub 90 aastat Grigori Kuzmini ja 100 aastat Aksel Kipperi sün­nist. Mõlemad astronoomid mängisid otsustavat rolli kaasaegse Eesti astronoomia kujundamisel. Kui 1919. aastal pandi alus eestikeelsele ja -meelsele Tartu Ülikoo­lile, siis puudusid enamikul aladel eestlastest õppejõud. Üle saadi sel viisil, et üli­kooli kutsuti ärksamad ja võimekamad kooliõpetajad. Nii sai astronoomia kateedri juhatajaks ja Tähetorni direktoriks Taavet Rootsmäe, kes oli enne I Maailmasõda lõpetanud Tartu Ülikooli magistrikraadiga ja vahepeal töötanud õpetajana. Roots­mäe koostas koos Juhan Langiga eestikeelse astronoomia õpiku koolidele ja pidas ülikoolis loenguid astronoomia mitmetest distsipliinidest. Ta alustas ka teadusuu­ringuid tähtede kinemaatikast lootuses sel viisil teada saada tähtede arengutee. See teema oli väga aktuaalne, kuid töö edenes väga aeglaselt ning Rootsmäe ei jõud­nudki oma tulemusi teaduspublikatsioonina avaldada ning doktorikraadi kaitsta.

Tartu Observatooriumi kui kaasaegse uurimisasutuse alused rajas Ernst Julius Öpik. Ta lõpetas Moskva Ülikooli 1916. a ja sai teadustöö kogemused Moskva ja seejärel Taškendi Ülikoolis. Öpik naases 1921. aastal kodumaale ja tuli tööle Tar­tu Ülikooli. Astronoomiaprofessori koht oli juba kinni, nii sai ta observaatori köha. See amet eeldas vaatlustegevust, aga pakkus võimalusi mistahes muuks uurimis­tööks ja ka loengute pidamiseks. Öpik jätkas juba Venemaal alustatud uuringuid lendtähtede liikumise, tähtede evolutsiooni ja galaktikate ehituse alal. Kõigil neil aladel sai ta teedrajavaid tulemusi ning kutsuti 1930-ndatel aastatel mitmeks aas­taks Harvardi Ülikooli külalisuurijaks. Kodumaal olles võttis ta osa ülikooli õppe­tööst ning juhendas teadusliku uurimistöö alustele pühendatud seminari. Tema õpilasteks kujunesid Aksel Kipper, Grigori Kuzmin, Vladimir Riives ja Jakov Gabovitš, assistendina töötas sel ajal Tähetornis ka Harald Keres. Tänu Öpiku erakord­selt viljakale tegevusele saavutas ennesõjaaegne astronoomiline uurimistöö Tartus maailmas täiesti arvestatava taseme, erinevalt enamikust teistest erialadest.

Aksel Kipper sündis 5. novembril 1907 Viljandimaal, Paistus. Lõpetas Tartu Üli­kooli 1930 ja töötas sellest ajast alates Tartu Tähetornis. Oli 1941 ja 1944-45 Tartu Ülikooli prorektor, ning 1944-49 ülikooli üldfüüsika ja seejärel teoreetilise füüsi­ka kateedri juhataja. Loenguid teoreetilisest füüsikast ja astrofüüsikast pidas ta ka edaspidi. Kui 1946. aastal taasasutati Eesti Teaduste Akadeemia, siis valiti ta aka­deemikuks ja 1946-1950 ka Akadeemia asepresidendiks. Tema juhtimisel reorgani­seeriti 1950. aastal Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut Füüsika ja Ast­ronoomia Instituudiks, mille direktor ta oli 1950-1973. Hiljem instituut jagunes kaheks: rajati Füüsika Instituut ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut, praeguse Tartu Observatooriumi eelkäija.

Grigori Kuzmin sündis Viiburis 8. aprillil 1917 ja elas esimesed kümme aastat Soomes. Seepeale kolisid tema vanemad Eestisse, Tallinnasse, kus Grigori ka koo­lis käis. Ta rääkis kunagi, et oli poisikesena hästi vallanud soome keelt, kuid Eestis elades tõrjus eesti keel soome keele välja, nii ei mäletanud ta hiljem sellest mi­dagi. Eesti keeles rääkis ja kirjutas ta veatult, kuigi kodune keel oli endiselt vene keel. Tartu Ülikooli lõpetas ta 1940, juba eelmisel aastal alustas ta Tartu Tähetor­nis oma teadlaseteed. Oli 1944-1951 astronoomia ja geofüüsika õppejõud, alates 1948. aastast töötas ühtlasi ka Teaduste Akadeemias, esialgu Füüsika, Matemaa­tika ja Mehaanika Instituudis, mis hiljem reorganiseeriti Füüsika ja Astronoomia Instituudiks. Kandidaadikraadi kaitses 1952. a, doktoritöö 1971. a. Oli 1960-1982 stellaarastronoomia sektori juhataja.

Sõjakeerises lahkus Öpik koos perega Eestist ja Gabovitš evakueerus sakslaste kartuses Venemaale, jätkates Eestisse naastes tegevust matemaatikuna. Astronoomi ja füüsikuna jätkasid peale sõda ülikoolis oma tegevust Aksel Kipper, Harald Keres, Grigori Kuzmin ja Vladimir Riives. Nad kandsid Öpiku poolt rajatud astronoo­mia ja füüsika koolkonna uurimistöö ja õpetamise traditsioonid edasi tänapäeva. Kipper ja Keres panid aluse moodsa teoreetilise füüsika õpetamisele Tartu Ülikoo­lis, nad hakkasid õpetama ka teoreetilisi astronoomilisi aineid (teoreetiline astro­füüsika, stellaardünaamika). Astronoomia ja geofüüsika (meteoroloogia) kateedrid ühendati, nii lugesid Rootsmäe ja Kuzmin ka geofüüsika alaseid kursusi. Peale pro­fessor Rootsmäe surma jätkas kateedri professorina Vladimir Riives.

Akadeemik Grigori Kuzmin esinemas Tõravere peahoone saalis.

1940-ndate lõpul rajati Tartu Ülikooli vastavate uurimissuundade baasil Eesti Teaduste Akadeemia juures Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut. Esialgu see instituut ei saanud tänapäevase uurimistöö mõttes jalgu alla, sest enamikul Üli­koolist üle tulnud õppejõududel puudusid teadusliku uurimistöö kogemused. Ins­tituut reorganiseeriti 1950. aastal Füüsika ja Astronoomia Instituudiks, direktoriks sai Aksel Kipper. Senised matemaatika, mehaanika ja füüsika uurimised lõpetati. Astronoomilise uurimistöö alustamiseks kutsus Kipper Grigori Kuzmini ja Vladi­mir Riivese, samuti professor Harald Kerese uude instituuti. Nad kõik olid saanud oma esimesed uurimistöö kogemused Ernst Öpiku käe all, nii jätkus uurimistöö kaasaegsel tasemel. Füüsika suuna arendas uues instituudis välja professor Fjo­dor Klement, kes oli lõpetanud Leningradi Ülikooli ja seal oma uurijakogemused saanud. Hiljem liitus temaga Karl Rebane, samuti Leningradi Ülikooli kasvandik. Viiekümnendate aastate alguses lõpetasid ülikooli juba esimesed noored füüsikud ja astronoomid. Noorte astrofüüsikute juhendajaks hakkas Aksel Kipper, astronoo­mide juhendajaks kujunes põhiliselt Grigori Kuzmin.

Esimesed teadustöö viljad ei lasknud end kaua oodata. Kipperil õnnestus selgi­tada kosmiliste gaasudukogude kiirgumise iseärasused, nn footonite kaksikemissioon, mis selgitas planetaarudukogude spektris leitud pideva fooni päritolu. Kuz­min töötas välja tähtede liikumise kolmanda integraali teooria, leidis uue metoo­dika galaktikate massijaotuse mudelite arvutamiseks ning uuris aine tihedust Ga­laktikas Päikese ümbruses. Seda probleemi oli uurinud juba Ernst Öpik oma ühes esimeses uurimistöös, mida ta tegi, olles veel üliõpilane. Sama probleemi uuris ka kuulus Hollandi astronoom Jan Oort. Oort leidis, et Päikese ümbruses on aine ti­hedus ligi kaks korda suurem kui annavad tähed, seega peab siin olema lisaks täh­tedele veel mingi varjatud aine. Omaaegsed Öpiku ja uuemad Kuzmini tulemused olid vastupidised - tuntud tähepopulatsioonidest ja tähtedevahelisest ainest piisas Galaktika kogutiheduse seletamiseks.

Sarnaste Galaktika ehituse probleemidega tegeles ka Moskva Ülikooli astro­noom professor Pavel Parenago. Ka tema konstrueeris Galaktika mudeli ning ar­vutas aine tiheduse Päikese ümbruses. Parenagot loetakse kaasaegse Galaktika uu­rimise koolkonna rajajaks Moskva Ülikoolis. Tema tulemused kinnitasid Oorti hin­nangut aine tihedusest Galaktikas.

Tartu ja Moskva koolkonna esimene tõsine kohtumine toimus Tartus 1953. a. Aksel Kipper algatas mõtte rajada uus observatoorium linnast välja ja ta vajas sel­leks NSVL kesksete teadusorganisatsioonide toetust. Astronoomia alal oli keskseks organiks Astrosovet - NSV Liidu Teaduste Akadeemia juures olev nõukogu, mil­lest aja jooksul kasvas välja iseseisev teadusasutus. 1953. a mais toimuski Tartus Astrosoveti pleenum, sisuliselt teaduskonverents, kus ettekannetega esinesid nii Moskva kui ka Tartu astronoomid. Meie peakõnelejateks olid Aksel Kipper ja Gri­gori Kuzmin. Kipper kandis ette oma kaksikemissiooni teooria alused. Sel alal oli ta suveräänne liider ja tema ettekanne võeti vastu väga hästi.

Väga huvitavaks kujunes Parenago ja Kuzmini duell. Mõlemad tegelesid sarnas­te probleemidega, kuid said oluliselt erinevaid tulemusi. Parenago autoriteet oli sel ajal väga kõrge ja Moskva seltskond ei oodanud provintsist eriti tõsist konkurentsi. Aga ettekannetest selgus, et Kuzmin oli tunnetanud probleemi hoopis sügavamalt ja leidnud nii Galaktika ehituse modelleerimisele kui ka aine tiheduse probleemile parema lahenduse kui Parenago. Kuzmin oma tagasihoidlikkuses hoidus Parena­go otsesest kritiseerimisest, kuid tema tulemused kõnelesid enda eest. Õnneks olid Moskva mehed tõelised teadlased, ei läinud kadedaks ja tunnustasid nii Kipperi kui ka Kuzmini tulemusi täielikult.

Sel kohtumisel oli kaks olulist tulemust. Kui varem keskuses suhtuti meisse kui tavalistesse provintsitegelastesse, siis sellest ajast alates võeti Tartu astronoome kui tõsiseid tegijaid. Ja muidugi anti roheline tee uue observatooriumi rajamise plaani­dele. Peagi oli olemas toetus ka Eesti Teaduste Akadeemia juhtkonnalt ja valitsus­ringkondadest ning uue observatooriumi rajamine algas.

Isiklikult sain tuttavaks nii Grigori Kuzmini kui Aksel Kipperiga üliõpilasena. Suure astronoomiahuvilisena olin Tähetorni alaline külastaja, kuid minu tutvus piirdus professor Taavet Rootsmäe ja Roopi Hallimäega. Ülikoolis kujunes Kuzmin minu peamiseks õpetajaks. Ma ei mäleta oma esimest kohtumist temaga, kuid ju­ba teisel kursusel oli ta mu peamine vestluskaaslane Tähetornis, mis kujunes juba ülikooliaastail mu teiseks koduks.

Kuzmin õpetas, kuidas on vaja läheneda uuele probleemile. Alguses tuleb te­ha olulised lihtsustused, mis võimaldavad saada probleemile ligikaudse lahendi. Sageli õnnestub sel viisil saada analüütiline lahendus, mille abil erinevate teguri­te mõju on selgesti tajutav. Probleemi edasisel uurimisel on võimalik olulised ja vähemolulised tegurid eraldada, mis võimaldab tulemuse täpsust oluliselt tõsta il­ma arvutustööde mahtu liigselt suurendamata. Seda lähenemist on Kuzmin ilmselt

õppinud juba Öpikult - Öpikule oli omane oluliste ja ebaoluliste tegurite selge eral­damine.

Kuzmin rääkis mulle kord, kuidas ta õppis kiiresti lahendama uusi probleeme. Üliõpilasena kujunes tal järgmine harjumus: kui professor alustas mingi problee­mi lahendamist tahvli juures, siis püüdis Kuzmin probleemi lahendada iseseisvalt ilma tahvli poole vaatamata. Enamasti sai professor kiiremini valmis kui tema, kuid mitte alati, kuigi professor juba teadis arenduskäiku, aga tema veel mitte. Olen kuulnud, et ka Arved Saparil oli tudengina selline komme. Igatahes on mõlemad suurepärased teoreetikud.

Kuzmin ja hiljem Arved Sapar olid meie teaduslike publikatsioonide avaldami­sel peamisteks autoriteetideks tööde redigeerimisel ja viimistlemisel. Sageli oli te­ma panus niivõrd tõsine, et õiglasem oleks ka teda kaasautoriks lugeda. Ta oli siiski väga tagasihoidlik ja ei soovinud oma autorlust rõhutada. Tal oli eriline oskus lei­da õige tee probleemi olemuse väga kompaktseks kirjapanekuks. Seetõttu on tema enda töid üsna raske lugeda, need on kirjutatud väga mõttetihedalt ja eeldavad lu­gejalt tõsist kaasamõtlemist.

Uutele probleemidele leidis Kuzmin tavaliselt lahenduse üsna kiiresti. See oli muidugi väga intensiivse mõttetöö tulemus. Kui probleemi lahendus käes, siis kahanes huvi ja tulemuse kirjapanek oli väga vaevaline tegevus. Siis saabus aeg, kus tema õpilastel oli oma roll täita. Nad aitasid korraldada töö esialgset tippimist, sest Kuzminil oli raske edasi kirjutada, kui senikirjutatud tekst polnud lõplikult viimist­letud. Puhtalt ümberkirjutatud tekstis oli lihtsam puudusi leida kui sodisest käsikir­jast. Niimoodi ping-pongi stiilis toimus tööde lõplik viimistlemine, nii tema enda kui ka tema õpilaste omade. Samas stiilis aitasime Grigori Kuzminil vormistada ka tema doktoritöö, kus ta võttis kokku kõik oma senised tulemused tähesüsteemide dünaamika uurimisel.

Kuzmini elu rippus kord väga õrna lõnga küljes. Oli sõja-aeg, rinne lähenes ja Kuzmin viis oma pere sõjapakku. Tal oli pimesoole põletik, kuid polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Pere ära toimetatud, sai ta aru, et on vaja arsti poole pöörduda. Juba teel tundis ta, et valu andis järele, aga varsti seejärel muutus ta väga uniseks. Suuri vaevu liikus ta Toomemäe kliinikute poole, teel pea iga posti juures puhates ja jõudu kogudes. Jõudis siiski kliinikusse ja kohe tehti operatsioon. Arstid ütlesid, et suur unisus oli juba surmauni, et sellises olukorras organism kaitseb end unega, ja see uni on fataalne. Pimesool oli juba lõhkenud, sellest valu kahanemine, ja mäda oli mööda kõhtu laiali valgunud. Veel pisut ja oleks olnud hilja. Ta paranes väga pikkamisi, pisike toru (fistul) kõhuõõnest välisnahani jäi alles, selle kaudu voolas mäda välja. Fistul ei kasvanud päris kinni kunagi ja vahel immitses sealt maomahla välja. Seetõttu ei tohtinud Kuzmin suuremaid raskusi tõsta.

Kuzmin oli väga perekeskne inimene. Tema abikaasa käis tihti lastel külas, nen­de pere korter oli Tartus Vilde (praegu Hurda) tänaval. Kui proua helistas, siis sõitis Grigori ikka Tõravere jaama vastu ja tõi proua pakkidega üles.

Kuzmin sai kaheksakümnendate alguses infarkti. See juhtus tema ema matuste järel. Matuste korraldamisega oli palju tegemist ja kogu koormus langes Grigori õlgadele. Kui matused läbi ja Kuzmin oli üksi oma kodus Tõraveres, tundis ta järsku teravat valu südames. Ta pidi peaaegu meelemärkuse kaotama, õnneks seda ei juhtunud ja ta roomas väga ettevaatlikult telefoni juurde ja suutis meie arstile Tiiu Kaasikule helistada. Kohe tuli kiirabi ja Grigori viidi Tartusse. Nagu hiljem kuulsime, võitlesid arstid päris pikka aega tema elu eest. Pikkamisi ta siiski toibus. Peale kojutulekut muutis ta radikaalselt oma eluviisi. Loobus täielikult suitsetamisest - enne oli ta kirglik suitsetaja, süüdates järgmise paberossi eelmise leegist. Südamelihase töö harjutamiseks hakkas ta igal hommikul tegema kiirkäigul jalutuskäiku ümber Tõravere majade, tal kujunes selleks kindel marsruut ja kellaaeg. Hiljem rääkis meile, mis ajaga ta sel hommikul oli tee läbinud.

Kuzmin abiellus noorelt, lapsed tulid noorelt ning ka lapsed abiellusid kiiresti. Nii nautis Kuzmin elu viimasel etapil lapselapselastega suhtlemist. Need olid sa­geli tema juures külas. Kord üks lapselapselastest haigestus kergelt grippi. Kuzmin jäi ka haigeks, kuid temal võttis haigus tõsise pöörde. Infarktiraviks oli kasutatud väga tugevatoimelisi ravimeid, mis tegid kahju neerudele ja nüüd haigestusid nee­rud gripi tüsistusena. Kuzmin viidi haiglasse ja tema olukord oli mitmel korral väga raske.

Käisime teda tihti vaatamas. Õnnitlesime 71. sünnipäeva puhul. Ta oli üsna op­timistlik, rääkis oma teaduslikest probleemidest ja lootis peagi haiglast koju saada. Tõepoolest olid hakanud neerud tööle ja ta sai ilma kunstneeruta hakkama. Ühel õhtul öeldi Zoja Kuzminale, et järgmisel päeval Grigori saab koju. Öösel läks Ees­tist üle väga sügav tsüklon ja põhjustas paljudel inimestel südameprobleeme. Gri­goril tuli uus infarkt ja arstid ei suutnud teda seekord päästa. Kui Zoja hommikul haiglasse jõudis, ei olnud Grigorit enam (22.04.1988). Grigori Kuzmin maeti Raadi käimistule mitte kaugel oma vanemast kolleegist Aksel Kipperist.

Oli lahkunud inimene, kellele võlgneme vahest kõige rohkem tänu Öpiku tea­dusliku pärandi edasikestmisel ja arendamisel. Kõik meie noorema põlve astro­noomid on otse või kaudselt tema õpilased.

Professor Aksel Kipperiga tutvusin ülikooliajal. Ta oli sel ajal suhteliselt noor mees, täis energiat ja teotahet. Ta luges Ülikoolis mitmeid teoreetilise füüsika ja astrofüüsika aineid. Lähem kontakt professor Kipperiga algas siis, kui tulin Obser­vatooriumi tööle 1952. aasta sügisel.

Akadeemik Aksel Kipper

Observatooriumi väljaarendamise esimene plaan on põhiliselt Aksel Kipperi poolt tehtud. Selles nähti ette uute teleskoopide ülesseadmine ning laboriruumide ehitamine väljaspool Tartu linna segavat mõju. Kipper saatis kogemuste omanda­miseks Harald Kerese ja Grigori Kuzmini Nõukogude Liidu teistesse observatooriu­midesse. Sel ajal oli meie kõige tugevam teadussuund Kuzmini poolt juhitud Galak­tika ehituse statistiline uurimine, seetõttu olid kavandatud teleskoobid orienteeri­tud just selliste vaatluste tegemiseks (astrograaf ja Schmidti teleskoop). Astrosoveti pleenum toetas uue observatooriumi väljaehitamise kava ja soovitas ühtlasi pan­na suuremat rõhku kaasaegsetele astrofüüsika alastele uurimustele. Nii kujuneski peamiseks teleskoobiks Schmidti kaamera asemel 70-cm reflektor spektraalseteks vaatlusteks ja kaks 50-cm reflektorit peamiselt muutlike tähtede fotoelektrilisteks vaatlusteks. Hiljem koostati observatooriumi teise järgu ehitamise plaan, kus põ­hiliseks teleskoobiks oli 1,5-meetriline reflektor.

Lauri Luud, akadeemik Gustav Naan ja akadeemik Aksel Kipper.

Observatooriumi planeerimisse ja ehitamisse tõmbas Aksel Kipper kaasa kogu astronoomide kollektiivi. Mis mulle kõige olulisem tundub, oli tema oskus innusta­da noori iseseisvale mõtlemisele ja initsiatiivile. Nii mitmedki uue observatooriumi planeerimise detailid arendati välja töö käigus ja algatus tuli noorte poolt. Need algatused arutati ühiselt läbi ja enamasti kiitis Kipper need heaks. Üks väike näide. Esialgu ei pidanud Kipper vajalikuks töökoja ehitamist Tõraveres, oli ju varem läbi saadud tagasihoidlikumal viisil. Üheks nooreks astronoomiks, kes observatooriumi planeerimisega tegeles, oli Valdur Tiit. Valdur külastas Pulkovo Observatooriumi ja nägi, kui suured töökojad seal olid. Seepeale korraldas Valdur Kipperi lõunasöögi koos Pulkovo direktoriga. Tulemuseks oli, et Kipper veendus korralike töökodade vajalikkuses. Uues observatooriumis planeeriti lisaks töökodadele ka aparaadiehi­tuse töörühm, mis hakkas tegelema kiirgusvastuvõtjate arendamisega vaatlusteks spektri ultravioletses piirkonnas. Seda suunda hakkas juhtima Valdur Tiit. Need tööd olid väga edukad. Kahjuks aja jooksul observatooriumi tegevuspiirkond

ahenes ja astronoomiline aparaadiehitus suri Tõraveres välja. Siiski jätkus aparaa­diehitus geofüüsika alal.

Mul on olnud korduvalt võimalus arutada Aksel Kipperiga Observatooriumi arendamisega ja juhtimisega seotud küsimusi. Nende arutelude käigus olen tund­ma õppinud tema juhtimismeetodeid. Alati pidas ta silmas kaugemaid strateegilisi eesmärke. Kuigi tal olid oma eelistused, milliseid suundi arendada, ei teinud ta aga energiliselt takistusi teiste suundade arenguks. Meenub tema ütlus: "Las õitsevad sada lille, küll pärast on näha, millised neist vilja kannavad".

Kui Aksel Kipperil oli juba olnud mitu infarkti ja ta enam Tõraveres ei käinud, palusin luba temaga kohtuda. Meie vestlus toimus tema kodus Tartus mõni kuu en­ne tema surma, samas ruumis, kus olime kokku saanud 30 aastat tagasi peale Astrosoveti pleenumit, kui algas ettevalmistus uue observatooriumi rajamiseks. Nüüd oli observatoorium juba aastaid tegutsenud ja oli aeg teha kokkuvõtteid. Vestlus oli tõsine ja väga südamlik. Ma avaldasin talle nii enda kui oma lähemate kolleegide nimel tänu kõige selle eest, mis ta oli teinud astronoomia arendamiseks Eestis. Mis puutub eriarvamustesse, siis olid need minu arvates sellised nagu ikka juhtu­vad sõprade ja kolleegide vahel, kes innukalt sama eesmärgi poole pürgivad ning seejuures iseseisvalt mõtlevad ja tegutsevad. Tunnistasin, et ilma tema selge visioo­nita ja oskuseta selle realiseerimiseks kogu astronoomide pere kaasa tõmmata po­leks Eesti astronoomia selline, nagu ta on. Kipper tänas. Ta kurtis, et tema enda teaduslik tegevus kannatas selle all, et ta end täielikult pühendas observatooriumi rajamisele. Nõustusin, kuid lisasin juurde, et teadusliku uurimisega sai tema poolt loodud tingimustes tegeleda suur kollektiiv, mis korvas tema poolt tegemata jät­mise. Teiselt poolt ei leidunud minu arvates astronoomide hulgas kedagi teist, kes oleks olnud suuteline seda rolli täitma, mis ta oli ise võtnud. Seega tulemus osutus optimaalseks.

Grupp juhtivaid teadureid 1970-ndate aastate alguses. Vasakult: akadeemik Aksel Kipper, Tõnu Kipper, Undo Uus, akadeemik Grigori Kuzmin, akadeemik Jaan Einasto. Sei­sab Lauri Luud.

Aksel Kipper suri 25. septembril 1984. Lahkus kaasaegse Eesti astronoomia alu­se rajaja. Ta oli minu arvates üks paremaid teaduse organiseerijaid Eestis läbi ae­gade. Ta oli esimene, kes oskas Nõukogude korras peituvaid võimalusi ära kasu­tada teaduse arendamiseks. Talle oli selge, et teaduse arendamiseks vajas ta või­mude toetust, seepärast ei saanud ta endale lubada avalikku opositsiooni võimu­dega. Teiselt poolt olid talle hästi teada Nõukogude Liidus toimepandud kuriteod, seepärast hoidus ta mistahes tegevusest, mida saaks tõlgendada kui otsest toetust võimudele. Meil polnud temaga sel teemal juttu, kuid tema käitumine oli meile eeskujuks. Hoolimata meie laiemas ümbruskonnas toimuvast totrusest õnnestus astronoomide peres säilitada siiras, avameelne ja vaba õhkkond. Selles olid meil suured eeskujud alates Rootsmäest, kelle mõttetera "Teadust kannab tõe otsimine, mis on sama siiras ja aus nagu loodus ise" oli meie motoks uue observatooriumi avamisel 1964. Samast vaimust oli kantud ka Aksel Kipperi tegevus.

Toimetuselt: Viimastel eluaastatel tavatses Grigori ise kirjutada oma perekonnanime kujul Kusmin. Kuna aga tema teadustööd ja eriti nn. kolmas integraal on rohkem tuntud Kuzmini järgi, oleme käesolevas ja järgmises artiklis kasutanud sedasama nimekuju.