Ismael Boulliau õpingud algasid Loudonis, jätkusid Pariisis filosoofia erialal ja lõppesid juuraõpingutega Poitiers'is.

Boulliau  pühitseti vaimulikuseisusesse 1630 aastal ja ta hakkas tööle vikaarina kodukihelkonnas. Seda tööd aga ei jätkunud kauaks, varsti oli ta juba pealinnas Pariisis, kus alustas tööd Kuninglikus Raamatukogus.

Mees reisis palju, kuna tema ülesandeks oli raamatute kokkuostmine, tihti käis ta Itaalias, Hollandis  ja Saksamaal, sattus mujalegi.

1657 aastal sai temast mõneks ajaks prantsuse saadiku sekretär ja raamatukoguhoidja Hollandis. Siis läks ta oma tööandjaga riidu ja lahkus Collège de Laon-i. Elu viimastel aastatel pidas ta jälle vaimuliku ametit, seekord preestrina Abbey St Victor-is.

Härra Ismaelil oli palju häid sõpru, nende hulga meile ka tuntud mehed nagu Pascal, Mersenne ja Gassendi. Vaatamata vaimulikule haridusele toetas ta ühemõtteliselt nii Kopernikut kui ka Galileod. Ka oma teoses Astronomia philolaica (1645) vaatleb ta planeetide elliptilisi orbiite. Ta oli üks esimesi, kes väitis, et planeete orbiidil hoidev jõud muutub pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. Kepler näiteks uskus, et jõud on pöördvõrdeline kauguse endaga. Seega võib tema tööd pidada kõige olulisemaks arenguks Kepleri ja Newtoni vahel. Newton luges Boulliau tööd ja ka tegi vastava viite oma elutöös Principia Mathematica. Kui Christiaan Huygens avastas Saturni rõngad siis oli härra Ismael üks esimesi kellele sellest ette kanti. Ka Boulliau pendelkell oli pärit Huygens-i töökojast.

Briti Royal Society välisliige oli Boulliau aastast 1667.