{ Maret Einasto TK 85 58-71 }

William Herschel

2007. aasta Tähetorni Kalendris ilmus artikkel Caroline Herschelist, maailma esimesest elukutselisest naisastronoomist, kuulsa astronoomi William Herscheli õest. William Herscheli kohta võib ütelda, et tegemist oli mehega, kes astronoo­mias on teinud rohkem avastusi kui kes tahes üksikastronoom enne ja pärast teda. Nagu pealkirigi ütleb, sai temast vaatlusliku kosmoloogia rajaja, aga ka mitmete teiste astronoomiaharude alusepanija. Seega on lisaks Caroline Herschelile lausa kohustuslik kirjutada pikemalt ka William Herschelist.

Williami isa Isaac Herschel oli oboemängija ja orkestrijuht Hannoveri rügemen­dis. Isaac oli aedniku poeg, kes jäi üheteistkümneaastaselt orvuks ning sellest peale töötas ise ning teenitud raha eest võttis muusikatunde. Nii sai temast Hannoveri or­kestri liige ja aja jooksul orkestri juht. Isaac oli teadmishimuline mees ja andekas muusik, nii nagu ka tema aednikust isa, kes õhtuti pojale viiulit mängis ja temaga maailma asjadest rääkis, sealhulgas ka astronoomiast, matemaatikast, füüsikast.

William oli vanuselt teine Isaac ja Anna Herscheli kümnest lapsest, kellest ne­li surid väikelapsena. Williami vanem vend Jacob sündis 1734. aastal, William ise 1738. aastal, ning tema noorem vend Alexander, kellest hiljem sai koos Carolinega (1750) Williami abiline, 1745. aastal. Isaac tahtis oma poegadele anda parima mõel­dava hariduse. Isaaci võimaluste juures tähendas see, et tema pojad õppisid garni­soni koolis erukapteni käe all lugema, kirjutama ja arvutama, lisaks õppis William

(koos vanema venna Jacobiga) ka inglise ja ladina keelt ning isa juhtimisel muusi­kat - viiulit ja oboemängu. Sellele lisandusid õhtused kodused vestlused filosoo­fiast, füüsikast, astronoomiast, muusikast. Väike õde Caroline meenutas hiljem, kuidas vestlustes kõlasid nimed nagu Leibnitz, Newton ja Euler. Ilusa ilmaga juh­tus, et õhtuti käidi koos tähti vaatamas ja isa tutvustas lastele tähtkujusid.

1752. aastal saab Williamist, kes siis oli 14-aaastane, rügemendi orkestri liige. 1755. aastal külastas orkester Inglismaad (Hannover oli tollal Inglise kuninga allu­vuses). Sellel sõidul ostis William John Locke'i suurteose "Essay Concerning Human Understanding", 1690. aastal ilmunud teose, millel oli tohutu mõju tolleaeg­sele inimmõtte arengule. Niisugune ost arvatavasti ei ole päris tüüpiline ühe vaese 17-aastase orkestrandi poolt, kelle kogu vara mahtus seljakotti ning kellel tuli arva­tavasti ka nälga kannatada. Edaspidi kandis William seda raamatut (õieti mitmuses - essee oli kaheköiteline) kogu aeg kaasas ja kasutas selle lugemiseks iga vaba het­ke.

Reisil Põhja-Inglismaale äratas Williami mäng orkestris mitme kohaliku tähe­lepanu, nende hulgas oli ka lord Durham. Hiljem aitas see tutvus Williamil tööd leida. Kuid sellest allpool.

1756. aastal puhkes Euroopas seitsmeaastane sõda. William koos isa ja venda­dega kui sõjaväeorkestri liikmed olid muidugi ka sõjaväes. Üsna sõja algul sai isa külma, jäi haigeks, ning ehkki ta elas veel mitmeid aastaid, ei paranenudki ta enam ning suri 1767. aastal. Kohe sõja algul otsustas perekond, et ellujäämiseks tuleks Williamil sõita Inglismaale ning seda ta ka tegi 1756. aastal. William oli siis 18, kogu tema varandus mahtus seljakotti, ning taskus oli tal üks münt. Isegi Locke'i teosed jäid kodumaale maha, nendest tundis ta hiljem suurt puudust. Saabumi­ne Inglismaale oli raske, sadamast Londonisse läks William jalgsi, ning arvatavasti tuli tal ka nälga kannatada. Londonis sai William tööd nootide ümberkirjutajana, lisaks hakkas ta siin õppima itaalia keelt. Kindlasti ei olnud see noore andeka muu­siku jaoks unistuste elu, nii sõitis William Põhja-Inglismaale, kus eelmisel sõidul sõlmitud tutvused aitasid tal saada koha orkestris. William oli andekas ja töökas, nii sai temast 1760. aastal sõjaväeorkestri juht Durhamis. Vähehaaval sai ta Põhja-Inglismaal tuntuks, ka oma heliloominguga.

1767. aastal saab Williamist organist ja muusikaõpetaja Bathis. Bath oli tollal üks Inglismaa kultuurikeskusi, tähtis sadamalinn ning suvituskoht, kuhu sõideti "hooaega veetma". Bathis kohtusid haritud, kultuurihuvilised inimesed, seal oli ka oma filosoofiaühing. Vaimne õhkkond Bathis oli hoopis teistsugune kui väikestes Põhja-Inglismaa linnades.

Williamist sai siin organist ja viljakas helilooja, kes esines jumalateenistustel, andis kontserte ning oli ka muusikaõpetaja. William (koos õe Carolinega, kelle William kutsus 1772. aastal enda juurde Bathi) oli oodatud esineja - tema interpreedioskusi hindasid kaasaegsed väga kõrgelt. William oli viljakas helilooja - te­mast sai 24 sümfoonia ning 9 kortserdi autor, kes lõi lisaks ka hulgaliselt lühiteo­seid. 18. sajand oli aeg, mil Euroopas nii teaduste kui kultuuri alal toimusid suured muudatused, mis panid aluse kaasaegsele teaduslikule mõtteviisile. Ka Herscheli muusikateosed kajastasid neid muudatusi. Kaasaegsed hindasid tema muusika­loomingut kõrgelt, hiljem (1791. aastal) külastas teda Bathis kuulus helilooja Franz Joseph Haydn.

Helilooja William Herschel on tuntud ka tänapäeval

Ehk oleks Williami nimi läinud ajalukku kõrvuti teiste 18. sajandi suurte heliloo­jatega, kui poleks olnud tema laialdasi huvisid ka muude alade vastu, sealhulgas astronoomiahuvi. William kasutas iga võimalust, et oma teadmisi täiendada, te­ma päevikutes on mitmeid astronoomiaga seotud ülestähendusi. Nii näiteks mär­kis ta 1766. aastal, et jälgis hilisõhtul esinemiselt tulles kuuvarjutust. Umbes 1773. aasta paiku satub Williami kätte raamat muusika matemaatilistest alustest, kus oli

juttu astronoomiast ning vaatlemisest. See raamat äratas Williamis nii suurt huvi, et ta otsustas ka ise vaatlema hakata. Abilisteks oleksid olnud vend Alexander ja õde Caroline.

Tolleaegsed teleskoobid olid väikesed ja üsna algelised. Williami esimesed katsed teleskoopi muretseda kukkusid läbi - teleskoobid olid tol ajal harulduseks ning maksid palju rohkem kui üks muusik oli võimeline nende eest maksma. Teleskoo­pi sai ka laenata, aga ikkagi liiga kõrge hinna eest, pealegi oli teleskoopide kvali­teet madal. William Herschel sai varsti aru, et niisugune teleskoop, mis oleks pii­savalt hea, tuleb tal endal ehitada, ja see peab olema metallpeegliga teleskoop - klaasitööstuse tase ei võimaldanud suuri läätsi toota. Vähe sellest, et teleskoop pidi olema piisavalt hea - William ei tahtnud vähemat kui maailma parimat teleskoo­pi, sest kohe alguses visandas ta suurejoonelise plaani, mida oma astronoomilises uurimistöös teha.

Nimelt otsustas William Herschel, et ta tahab süstemaatiliselt läbi uurida kogu taeva, et avastada ja tähele panna kõike uut. Ta tahtis uurida kõiki taevakehi eesmärgiga nende ehitusest ja olemusest aru saada. Üheks eesmärgiks oli Univer­sumi kui terviku ehitust kirjeldada ning selle olemusest aru saada. Sellised suure­joonelised plaanid olid tol ajal erakordsed, seda enam, et astronoomide põhilis­teks huviobjektideks olid niisugused taevakehad, mis nähtavalt liikusid - asteroi­did, komeedid, ka planeedid, aga mitte tähed, mis moodustasid kauge, liikumatu ja oletatavasti igava taustsüsteemi teiste objektide vaatlemiseks. Igavateks ja täht­susetuteks peeti ka udukogusid. Esimese udukogude kataloogi avaldanud Prantsu­se astronoom Charles Messier põhjendas selle avaldamist nii: selles kataloogis on toodud objektid, mis komeedivaatlejaid segavad.

William Herschel hakkas 1773. aasta paiku teleskoope ehitama ja kohe ka ise vaatlema. Tema esimesed ühised vaatlused Carolinega toimusid ligikaudu sel ajal. Otsus teleskoope ehitada oli tohutult julge - oli ju William muusik ja helilooja, laial­daste huvidega ja palju lugenud, aga mida teadis ta teleskoopidest? Metallpeegli valamiseks oli vaja keemia-alaseid teadmisi (milline metall või sulam oli peegli jaoks sobiv?), metallist peegli valamine tähendas metallitöölise oskusi, lisaks oli va­ja valmistada teleskoopide puu-osad. Teleskoobid vajasid kellamehhanismi - sel­leks üritati kasutada kohalike kellameistrite abi, kuid nende tehtu osutus liiga eba­täpseks. Lõpuks valmistas kellamehhanismid põhiliselt Williami vend Alexander.

Herscheli teleskoop Tartu Observatooriumis

Caroline meenutab, et üsna varsti oli kogu majapidamine muutunud suureks töökojaks. Nii Caroline kui Alexander olid Williamile hindamatuteks abilisteks, Caroline aitas nii valuvormide valmistamisel, peeglite lihvimisel kui vajalikus kirjatöös, nii teleskoopidega kui astronoomiliste vaatlustega seotuga. Teleskoope tuli ehitada mitte ainult omaenda vaatlusteks, vaid ka müügiks, millestki tuli ju elada. Caroline käega olid kirjutatud teleskoopide kasutusjuhendid, mis müüdud teles­koopidega kaasas olid. Lisaks jätkasid William ja Caroline kontsertide andmist ja muusikatunde, sest see andis elamiseks vajaliku sissetuleku. Võib ainult imetleda nende tohutut töövõimet ja visadust.

Caroline meenutab, et peegli lihvimisel pidi William vahel töötama kuni paar­kümmend tundi järjest, siis oli Caroline see, kes teda lusikaga toitis, et William vas­tu peaks. Caroline enda kirjatööd olid nii mahukad, et neid tuli jätkata ka öösel, kui William vaatles. Ikka juhtus, et oli abi vaja - kella järgida, vaatluspäevikusse üles­tähendusi teha ja muud, nii sai Carolinest vähehaaval Williami abiline vaatlustel ning hiljem, kui William talle väikse teleskoobi kinkis, ka iseseisev vaatleja.

Williami esimesed teleskoobid valmisid arvatavasti 1774. aasta paiku. Ta vaat­les planeete, Kuud, muutlikke tähti. Ühel hilisõhtul, kui ta Bathis oma maja kõr­val teleskoobiga vaatles, jalutas juhuslikult mööda Dr. William Watson, arst, Bathi filosoofiaühingu liige, keda hakkas teleskoop huvitama, nii astus ta juurde ja tutvustas ennast. Sellest sai alguse sõprus; Dr. Watson tutvustas Williamit Bathi filosoofiaühingus ning Kuninglikus Ühingus, ning aitas teda esimeste teaduslike artiklite publitseerimisel Kuningliku Ühingu ajakirjas. Need esimesed tööd käsitle­sid Kuu mägede vaatlusi ja muutlike tähtede vaatlusi aastatel 1779-1781.

Üheksa aastat pärast esimeste vaatluste algust, 13. märtsil 1781. aastal tegi William oma esimese suure avastuse - ta märkas taevas objekti, mida pidas komeediks. William jätkas selle objekti vaatlusi ning arvutas välja tema orbiidi. Need arvutused näitasid, et tegemist oli meie Päikesesüsteemi uue taevakehaga - pla­neediga, mis hiljem sai nimeks Uraan. Selle avastuse tähendus oli tohutu - oli ju kogu senise inimkonna ajaloo jooksul üks asi kogu aeg muutumatu olnud - üm­ber Päikese liikuvate planeetide arv. Uusi tähti sündis (supernoovad), ning tähti ka kadus, rääkimata komeetidest, kuid planeetide arv oli kogu aeg sama. Selle avastu­sega laiendas William Herschel seni teadaolevaid Päikesesüsteemi piire.

William Herscheli Linnutee mudelid - esimesed vaatluste põhjal koostatud kvan­titatiivsed meie Galaktika mudelid.

Uraani avastamine tegi Williami kuulsaks. Astronoomide hulgas oli ta ennegi tuntud, nii tänu oma väga headele teleskoopidele kui oma teadustöödele. Pärast Uraani avastamist valiti William Herschel Kuningliku Ühingu liikmeks ning talle omistati Copley medal. Lisaks soovitasid astronoomid tal pühendada uus planeet Inglise kuningale. Kuningas oli meelitatud, ta kutsus Williami enda juurde teleskoopi tutvustama, ning nimetas Williami kuninga astronoomiks 200-naelase aas­tapalgaga (Caroline nimetati Williami abiliseks). Williami kohustusteks oli kuning­likele kõrgustele teleskoopi ja tähistaevast näidata.

Nüüd sai William lõpuks loobuda muusikatundide andmisest ja kontsertidest ning astronoomiale pühenduda. Ta avastas ka Uraani kaaslased Oberoni ja Titania (1787. aastal).

1786. aastal asus William Herschel elama Sloughi. Seal jätkas ta vaatlusi, pü­hendudes heledate tähtede omaliikumiste vaatlustele. William pani tähele, et pal­jud tähed paiknevad taevasfääril väga lähedal, moodustades näiva kaksiksüsteemi. Tavaliselt oli üks täht teisest oluliselt heledam. William oletas, et kõik tähed on ühe­suguse heledusega, sel juhul pidi nõrgem täht asuma kaugemal. Tähtede omaliikumise uurimine peaks sel juhul andma infot nende kauguste kohta ja ühtlasi meie tähesüsteemi - Galaktika - ehituse kohta. Tähtede suhtelise kauguste määrami­ne ning tähtede loendite koostamine olid Williamile vaatluslikeks alusteks esime­se meie Galaktika kvantitatiivse mudeli koostamisel. Hoolimata sellest, et mitmed Williami eeldused olid valed ning tähtede tõelised kaugused ei olnud tol ajal tea­da, ei olnudki Williami koostatud Galaktika mudel täiesti vale - meie Galaktika on tema mudeli järgi lapik tähesüsteem, kus tähed paiknevad üsna õhukeses kihis.

1783. aastal esitas William Herschel Kuninglikule Ühingule avaldamiseks artik­li "Päikesesüsteemi liikumisest ruumis", kus ta esitas vaatluslikud tõendid selle kohta, et Päikesesüsteem liigub ruumis. Meie Galaktika ehitust kirjeldas ta tööde seerias aastatel 1784-1818. William Herschel avastas kaksiktähed ning 1802. aastal avaldas ta töö tähtede heledustest kaksiksüsteemides, kus ta näitas, et tema vara­sem oletus tähtede ühesugusest heledusest on ekslik ning tegelikult tähtede hele­dused on erinevad.

Paljude aastate vältel vaatles William Herschel kaksiktähti ning avaldas aasta­tel 1784-1818 tööde seeria, kus ta uuris kaksiktähtede liikumist ühise massikeskme ümber. Tema avastused näitasid esmakordselt, et Newtoni seadused kehtivad mitte ainult Maal, vaid ka tähtedel. See oli tol ajal fundamentaalse tähendusega avastus. William Herschel avaldas ka kolm kaksiktähtede kataloogi andmetega 848 tähepaari kohta, ning kataloogi enam kui 3000 tähe heledustega. Mõiste "binary star" oli esmakordselt käsutusel nendes töödes.

Lisaks tähtedele vaatles William Herschel Päikesesüsteemi planeete, uuris nende pöörlemist ja tiirlemist. Ta vaatles ka Päikest ning uuris päikeseplekke. William Herschel oletas, et Päike on gaasikera ning arvas, et muutlike tähtede muutlikkuse põhjuseks võib olla päikeseplekkide sarnane nähtus. Tol ajal ei olnud muidugi mingeid võimalusi niisuguse oletuse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

1800. aasta paiku uuris William Herschel päikesekiirgust ning avastas, et erineva värviga kiirgus ei ole ühesuguse tugevusega (praegu ütleksime, et William Herschel avastas kiirguse intensiivsuse sõltuvuse kiirguse lainepikkusest). Päikese kiiguse temperatuuri uurimisel tegi William Herschel veel ühe avastuse - nimelt mõõtis ta erineva värvusega kiirgusetemperatuuri ning nihutas termomeetrit ka punasest valgusest edasi, alasse, kus nähtavat kiirgust enam ei olnud. Temperatuur aga tõusis jätkuvalt! See tähendas, et pidi olema mingi kiirgus, mida me ei näe, aga mille olemasolu kinnitab tema soojuskiirgus. Praegu nimetame seda kiirgust infrapunaseks kiirguseks.

William Herscheli eksperiment päikesekiirguse eri värvi piirkondade temperatuuri mõõtmiseks.

Selle eksperimendiga avastas William Herschel infrapunakiirguse,

ning seda peetakse maailma kümne kõige teravmeelsema füüsikakatse  hulka kuuluvaks.

Kuidas niisuguseid olulistele avastustele viinud vaatlusi tehti? Tolleaegsed vaat­lused olid loomulikult visuaalsed, astronoom-vaatleja seisis teleskoobi juures ja kirjeldas seda, mida ta nägi, abilisele, kes istus lähedal laua taga ning tegi ülestä­hendusi. William proovis alguses üksi vaadelda, kuid sai aru, et silma kohanemine muutuva valgusega (ülestähenduste tegemiseks pidi olema lamp, mille valgus ei tohtinud segada vaatlejat) võtab nii palju aega, et vaatlused muutuvad ebaefektiiv­seks. Williami parimaks ja eluaegseks abiliseks vaatlustel osutus Caroline, kes öö­sel, vaatluste ajal kirjutas üles kõik, mida William kirjeldas, hommikul arutasid nad vaatlusöö jooksul tehtu läbi ning siis korrastas Caroline vaatluspäeviku ja tegi vaja­likud arvutused (sealhulgas objektide koordinaatide arvutused). Edasise vaatluste töötlemise ning nende analüüsi tegi William. See kõik oli tohutu töö, mida praegu ei kujuta ilma arvutiteta ning vaatluste elektroonilise salvestuseta ettegi. Erakordne on ka Williami ja Caroline vaatluste ning nende töötlemise täpsus. Tulemuseks olid avastused, mis muutsid põhjalikult astronoomilist maailmapilti. Williami teadus­töödele oli iseloomulik, et ta mitte ainult ei kirjeldanud oma vaatlusi, vaid püüdis leida ka vaadeldu põhjusi, seaduspärasusi ja aru saada objektide olemusest.

1783. aastal sai valmis William Herscheli 20 jala pikkune (ligikaudu 6 meetrit) teleskoop, mis osutus tema parimaks teleskoobiks. Selleks ajaks oli William tutvunud Messier' udukogude kataloogiga, mis ilmus trükis 1774. aastal. 1783. aastaks oli Ca­roline Herschel oma iseseisvate vaatluste käigus avastanud kümmekond udukogu, mida Messier' kataloogis ei olnud. Williami hakkas udukogude vaatlemine huvita­ma - ehk ei olnudki tegemist nii igavate ja tähtsusetute objektidega, kui seni arvati, ja pealegi, kui juba Caroline pisikese teleskoobiga oli võimalik neid avastada, siis seda enam peaks see võimalik olema Williami uue, võimsa teleskoobiga!

William Herscheli parim, 20-jalane teleskoop.

Nii otsustas William 1783. aastal koos Carolinega alustada udukogude vaatlusi. Seda võib lugeda kaasaegse vaatlusliku kosmoloogia sünniks. Mõne aasta jooksul avastasid Herschelid ligi 2500 udukogu ja täheparve. Aastatepikkuse töö tulemuse­na esitas William Herschel esimese udukogude klassifikatsiooni. Ta arvas, et udu­kogud on meie Galaktika sarnased kauged tähesüsteemid - nagu saared ookeanis. See tähendas tohutut maailmapildi muutust, mille põhjal meie oma Galaktika, Lin­nutee, on maailmaruumis üks paljudest omasarnastest. Kinnitus niisugusele oletu­sele tuli enam kui 150 aastat hiljem Ernst Õpiku, Edwin Hubble'i ja teiste astronoo­mide tööde kaudu.

William Herschel uuris udukogude jaotust taevasfääril ning märkas, et teatud piirkondades (näiteks Berenike Juuste tähtkuju suunas) on udukogusid rohkem. See tähendas, et udukogude jaotus ei ole ühtlane, vaid on olemas ka nende kuh­jumised. Herscheli vaatlused näitasid, et on olemas udukogude üsna kompaktsed kuhjumised, mida tänapäeval nimetame galaktikaparvedeks, ning omakorda nii­sugustest parvedest koosnevad suuremad struktuurid. Seega võime öelda, et oma vaatluste põhjal kirjeldas Herschel esmakordselt maailmaruumi suureskaalalist struktuuri. Ligi kakssada aastat hiljem saadi niisuguse struktuuri olemasolule lõp­lik kinnitus. Ka Tartu kosmoloogidel on olnud oluline osa Universumi ehituse uu­rimisel.

William Herscheli udukogude klassifikatsioonis olid udukogud jagatud heledu­se ja kompaktsuse järgi klassidesse. Herschel märkas ka, et Andromeeda galaktika keskosas olid tähed punasemad kui äärealadel ning oletas, et Andromeda galaktika on meie Galaktikale lähim välisgalaktika.

William Herscheli joonistatud udukogude klassifikatsioon, mis ilmus ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society 1811. aastal.

William Herschel tegi oletuse, et udukogude väline mitmekesisus on seotud nende arenguga ja erinevate vanustega. Udukogude areng ja muutumine jätkus Herscheli arvates ka praegu. Herschel oletas, et gravitatsioonijõudude mõjul lõ­peb tähesüsteemide areng kokkutõmbumisega ja kollapsiga, millele võib järgneda uus plahvatuslik paisumine. Need vaated on hämmastavalt kaasaegsed, sisuliselt on siin esmakordselt välja öeldud Suure Paugu ja Universumi arengu ideed ja kirjeldatud Universumi kasvulugu.

1787. aastal otsustas William Herschel ehitada maailma suurima, 40 jala pik­kuse (12 meetrit) teleskoobi peegli läbimõõduga 1.5 meetrit. Selleks küsis ta raha kuningalt. Lisaks taotles William ka töötasu Carolinele kui vaatleja-astronoomile. Kuningas rahuldas mõlemad taotlused ning seega sai Caroline Herschelist maail­ma esimene elukutseline naisastronoom.

1789. aastal toimus William Herscheli esimene vaatlusöö uue teleskoobiga. Sel­lel ööl avastas ta uue Saturni kaaslase, Enceladuse. Hiljem avastas ta selle teles­koobiga ka teise Saturni kaaslase. Hoolimata nendest avastustest osutus see teleskoop ebaõnnestunuks, ta oli suur ja kohmakas, ning nõudis pidevat tööd, et teda töökorras hoida. William Herscheli parimad vaatlusseeriad on tehtud väiksemate teleskoopidega.

William Herscheli suurim, 40-jalane teleskoop Sloughis.

1788. aastal abiellus William Herschel Mary Pittiga, 1792. aastal sündis Williamil poeg John. John Herschel kasvas andekaks ja laialdaste huvidega meheks. Muuhul­gas sai temast üks fotograafia rajajaid. Isal õnnestus siiski äratada temas ka tugev astronoomiahuvi ning 1. juunil 1821. aastal toimus John Herscheli esimene vaatlusöö koos isaga, kes oli siis 83, ning tädi Carolinega, kes oli 71. Hiljem jätkas John Herschel udukogude vaatlusi, sealhulgas ka lõunapoolkeral, Lõuna-Aafrikas, ning avastas ligi 2500 udukogu. Seega avastasid Herschelid kokku ligi 5000 udukogu, pannes aluse kaasaegsele galaktikate uurimisele.

Ühine vaatlusöö Johniga osutus William Herscheli viimaseks. 1822. aastal sai William külma (töötades oma suurima, 40-jalase teleskoobi juures), haigestus ning suri 25. augustil. William Herschel on maetud Uptonisse St. Laurence kirikusse.

Nimetame siin veelkord William Herscheli tähtsamad teod ja avastused. Tema ehitatud teleskoobid olid tol ajal maailma parimad, kokku ehitas "Hercshelite töö­koda" neid üle neljasaja, alguses Williami, hiljem tema venna Alexandri juhtimis­el. Üks Herschelite ehitatud teleskoop on ka Tartu Tähetornis. William Herschel vaatles Kuud, Saturni ja nende kaaslasi, Päikest ning uuris päikeseplekke. Ta vaatles tähti, uuris muutlikke tähti ning avastas kaksiktähed ja tähtede omaliikumised. Ta üritas mõõta ka tähtede parallaksi. William Herschel avastas Päikesesüsteemi oma-liikumise ruumis ning oli esimene, kes esitas vaatluste põhjal meie Galaktika ehi­tuse kvantitatiivse mudeli. William Herschel avastas kaksiktähtede liikumise ühise massikeskme ümber. Ta vaatles udukogusid ning näitas, et udukogude jaotus ei ole ühtlane, vaid on olemas nende parved ja kuhjumised - see on Universumi suureskaalalise ehituse esimene kirjeldus. William Herschel avastas infrapunakiirguse. Seda loetelu võiks jätkata, ega asjata tema kohta ei saa ütelda, et William Herschel tegi rohkem avastusi kui kes tahes astronoom enne ja pärast teda.

William Herschel oli Kuningliku Astronoomiaühingu esimene president. 1817. aastal löödi ta rüütliks. Siiski olevat ta ise kõigist tunnustustest kõige enam hinna­nud Copley medalit, mis omistati talle Uraani avastamise eest.

William Herscheli nimeline 4.2-meetrine teleskoop La Palmal.

William Herscheli nimeline kosmoseteleskoop.

Pärast Williami surma pöördus Caroline Herschel tagasi Hannoveri, kus oli veel elus tema noorem vend Dietrich. Hannoveris võttis ta ette tohutu töö - korrastas Williami ja tema enda poolt tehtud udukogude kataloogid, ning andis välja uue, täieliku kataloogi, mis sisaldas andmeid ligi 2500 udukogu kohta. John Herschel jätkas udukogude vaatlusi ja andis välja udukogude uue kataloogi andmetega 5000 udukogu kohta. Hilisemates väljaannetes sai see kataloog nimeks "New General Catalogue of Nebulae and Clusters of Stars" ja veel hiljem "Index Catalogues of Nebulae". Praegugi tunnevad astronoomid lähemaid galaktikaid ning täheparvi NGC ja IC numbrite järgi.

Astronoomid said ka John Herscheli poegadest Alexandrist ja Johnist.

William Herscheli järgi on nime saanud üks täht, mitmed kraatrid Kuul, Marsil ja Saturni kaaslasel Mimasel. Tema järgi on nimetatud üks asteroid. Tema nimi on antud mitmetele koolidele, tänavatele, isegi ühele külale Kanadas. Brasiilias asub Herscheli Observatoorium. Võib öelda, et Herschel jätkab ka praegu astronoomilisi vaatlusi - nimelt on Herscheli järgi nime saanud 4.2-meetrine teleskoop La Palmal ja kosmoseteleskoop, mis teeb vaatlusi kauges infrapunaalas.

Lõpetuseks tahaksin huvitavate jutuajamiste eest tänu avaldada 2008. aasta kevadel meie hulgast lahkunud Izold Pustõlnikule, kelle suurepärased ettekanded astronoomia ajaloost innustasid mind seda artiklit kirjutama, ning Erik Tagole ja Jaan Einastole.