Wilhelm Struve't mälestades


 

{ R.  Hallimäe TK  20 1943 36-42 }

 

Käesolev aasta omab märkimisväärse juubeliaasta ilme mõõtvale astronoomiale üldse ning Tartu ülikooli Tähetornile eriti. Nimelt täitub tänavu 150 aastat teeneka kaksiktähtede uurija ja geodeedi ning kauaaegse Tartu "Ülikooli Tähetorni juhataja Wilhelm Struve sünnist, ühtlasi märgitseb kõnesoleva õpetlase elutöö Tartu Ülikooli Tähetorni üht viljakamat ajajärku. Seda enam, et Tähetorn pääle andeka õpetlase juhataja kohal omas samal ajal maailma parima ja võimsaima pikksilma.

 

Inimese maine elukäik on otsenagu taust, mille ulatusel toimub inimese vaimu loov tegevus. Jälgigem selle sündmustikulist sisu meie tänase juubilari puhul. Friedrich Georg Wilhem Struve sündis 15. aprillil 1793. aastal Altonas, kus tema isa Jakob oli kohaliku gümnaasiumi direktoriks. Samas koolis sai õpetust ka Wilhelm, kes osutas elavat huvi filoloogiale ja matemaatikale. Omandanud 1808. aastal küpsustunnistuse, siirdus ta samal aastal Tartu, kus ta vend Karl oli gümnaasiumi õpetajaks, asudes Õppima filoloogiat siinses ülikoolis. Kolme aastase eduka stuudiumi tulemusena ta omandas kandidaadi astme filoloogia alal. Kuigi klassikaliste keelte oskus hilisemas elus osutus talle tulukaks, kuna sellal oli kombeks teaduslikke töid avaldada ladina keeles, pidi tema elutöö siiski küpsema hoopis teistel aladel. Nõnda noor 18-aastsne filoloogia kandidaat, seesmisest huvist ning oma tulevaste õpetajate, eriti rektor Parrofi ja matemaatika professor Huth'i soovitustest tiivustatuna, siirdus jätkama õpinguid nüüd juba matemaatikas. Kulus jällegi kolm aastat, mil juunis 1813 Struve teatas end doktori katseile. Promotsioon toimus sama aasta detsembris, mis-ajast ta omas ühtlasi erakorralise matemaatika professori köha Tartu Ülikoolis ning observaatori köha Tähetornis.

 

Järgneva suve 1814. aastal käsutas Struve reisuks välismaale, kus tal oli võimalus tutvuda Lääne-Euroopa suuremate tähetornidega ja sõlmida ühtlasi isiklikke tutvusi kaasaja õpetlastega (Olbers, Gauss, Bessel). Järgneval suvel ta korraldab jälle reisu, paludes seekord kaks välispassi, teise neist oma äsjavalitud kaasale Emilie Struvele, sünd. Wall. Kuid sellelgi reisul ei unusta Struve teaduslikke huvisid. Eriti oluliseks osutub sellel reisul tekkiv tutvus kuulsate Müncheni mehaanikutega, Reichenbach'iga ja Fraunhofer'iga.

 

clip0003

 

Joon. 1.    Suur Fraunhoferi pikksilm aastast 1824

 

1816. aasta, toob Struvele ulatusliku geodeetilise ülesande, selleaegse Liivimaa astronoomilis-trigonomeetrilise triangulatsioonivõrgu mõõtmisena. See ülesanne on põhjapaneva tähtsusega hilisemate Struve poolt korraldatud rahvusvahelise ulatusega kaare-mõõtmiste suhtes, mis teostusid kuni 1857. aastani.

 

Kuid nende töödega seotuna ei unusta Struve siiski puhtastronoomilisi huvialasid. Ses suhtes teatav uus ajajärk tema töös algab suure Fraunhoferi refraktori saabumisega 1824.a.

 

Juba 1820. aastal välismaa reisu puhul tutvus Struve suure refraktori ehitusega Fraunhoferi töökodades. Olles vaimustatud mõttest omandada kõnesolev riist Tartu Tähetornile, ning leides seejuures sooja poolehoidu ja toetust selleaegselt ülikooli rektorilt Gustav Evers'ilt, ta esitab rektori kaudu ettepaneku ülikooli kuraatorile, kellelt detsembris 1820. saabub nõustuv vastus.

 

Septembris 1824 teatab firma Fraunhofer ja Utzschneider refraktori väljasaatmisest, pakituna 22 kästi. 9. novembril saabub saadetis õnnelikult Tartu pärast kaks kuud kestnud reisu. Teele vastu sõitnud härra Wrangeli aga elab üle Valga lähedal sõiduki libisemise ja murrab jala! 13. novembril on pikksilm Tähetorni läänesaali vaatlusvalmina üles seatud, kuid alles 17. novembri ööl on võimalus läbi selle heita pilku selgele tähistaevale. Muljed uue riista võimsusest on üllatavad. Oma ettekande rektooriumile lõpetab Struve sõnadega: ,,Olgu mulle antud õnneks olla vastav neile nõudeile, mida esitab teadus sellele, kelle käsutusse on antud niisugune uurimisriist".

 

1825. aasta vältel ehitatakse Tähetorni hoonele kuppel. Novembris refraktor võetakse lahti ning pärast puhastamist seatakse jälle ülea ülal kupliruumis. 27. novembril on riist uuesti vaatlusteks valmis seatud.

 

Suure andumusega asub nüüd Struve käsutama uut võimsat pikksilma ülesandeks, milleks tal juba varem oli huvikogemusi. Need olid nimelt kaksiktähtede mõõtmised. Ainult Hersche1 oli pühendanud enne teda neile taevakehadele küllaldaselt tähelepanu, kuid puudusid veel ulatuslikud ja täpsed üksikmõõtmised. Nende teostamisele asub nüüd Struve. Kavas on kogu nähtava taevaala läbitöötamine, alul kvalitatiivse probleemiseadega. 320 vaatlustunni vältel 138 vaatlusööl uuriti läbi enam kui 100000 tähte (kuni 9. tähesuuruseni, mis otsijas oli nähtav). Selle töö tulemusena ilmus 1827. aastal kataloog, mis sisaldab 3112 kaksiktähte ühes märkustega komponentide värvi, kauguse jne. kohta. Vahetult sellele järgnes 13 vaatlusaastase töö viljana 1837. aastal teos, milles on toodud täpsed mõõtmised (distants j.a positsiooninurk) 2714 kaksik- või mitmiktähe kohta. Iga niisugune tähepaar, või -süsteem oli mõõdetud vähemasti kolmel, huvitavamad isegi enam erineval vaatlusööl.   Nii tõusis üksikute mõõtmiste koguarv üle 11 000. Töö sissejuhatavas osas on käsitletud üksikasjalikult vaatlusmeetodeid, uuritud vaatlusvigade ja saavutatud täpsuse küsimust. Pääle selle leidub selles märkmeid kaksik-tähtede värvi, suuruse ja jaotuse kohta ruumis.

 

Kõnesoleva teosega ei lugenud aga Struve oma tööd kaksiktähtede uurimise alal veel mitte lõpetatuks. Kuna puudus veel täpne kataloog kaksiktähtede positsioonide kohta mingiks kindlaks epohiks. Selle töö ta sooritas osalt enda, osalt oma õpilaste vaatluste alusel Tartus ja hiljem Pulkovas. Kõik need mõõtmised ilmusid 1852, aastal eriteoses, milles on antud 2874 tähe täpsed positsioonid epohiks 1830,0 a. Nimetatud kolm eritööd moodustavad üheskoos terviku, sisaldades kõik, mis selajal kaksiktähtede üle oli teada. See oli suurest hoolest ja innukusest võrsunud töövili - õpetlase usin elutöö.

 

Viimatimainitud tööde redaktsioon ei sündinud aga enam mitte Tartus.

 

Juba 1827. aastal oli Peterburgi Teaduste Akadeemial kavatsus linnast välja ehitada uut astronoomilist observatooriumi. Kavatsus leidis poolehoidu ja toetust tolleaegselt tsaarilt. Selleks kinkis viimane Pu1kova küla lähedal akadeemiale vastava maakoha, mis osutus kõigiti soodsaks uue observatooriumi asukohana. Selle direktoriks kutsus keiser 1834. aastal Struve. Seejuures oli talle alul lubatud jätkata tegevust Tartu ülikooli juures. Nõnda tuligi siis õpetlasel järgneva viie aasta vältel oma tööjõudu jagada kahe observatooriumi vahel. Alles aprillis 1839, pärast seda kui ehitustööd Pulkovis olid jõudnud lõpule ja observatoorium varustatud riistadega, võis Struve mõelda lõplikule asumisele Pulkovasse pärast 31 aastast elu ja tööd Tartus. "Kui vaatan vaimus tagasi sellele ajale" - nõnda kirjutab Struve lahkumiskirjas Tartu Ülikooli rektooriumile – "eks ole siis mul mitmeti põhjust olla ennekõike Jumalale tänulik. Aga samuti ka meie ülikooli juhtidele, eriti rektooriumile kõige hea eest, mis mulle isiklikult on saanud osaks ning samuti ka minu juhtimisel olnud tähetornile. Kui astusin oma ametisse, oli tähetorni ehitus asja alles jõudnud lõpule ning selle varustus puudulik. Ning seepärast kui sageli pidin rektooriumile esinema palvega, et seda täiendada. Iga mu palve leidis tähelepanu ja toetust. Ja nõnda on nüüd Tartu Tähetorn tuntud ja tunnustatud ja rikkalikuna varustatud teadusliku sisseseade ja riistade osas nagu vaid seda on vähesed maailmas". (Lahkumiskiri rektooriumile 8. märtsil 1839. aastal.)

Struve tööd Pulkovas moodustavad õieti jätku tema Tartus alatud uurimistele. Võibolla selle vahega, et nüüd kandvama osa vaatlusülesandeist täitsid tema õpilased. Kuna ulatusliku asutise teaduslik ja majanduslik juhtimine nõudis Struvelt endalt suure osa ajast. Ka Pulkovas on tööde pearõhk asetatud võimalikult rikkaliku vaatlusandmete hankimisele fundamentaalastronoomia ning jätkuvalt kaksiktähtede uurimise alal. Mainima peab veel parallaksimõõtmisi (á Lyrae puhul), mispuhul samuti nagu kaksiktähtede uurimise alal, Struvel on pioneeri osa astronoomia ajaloos. Üldiselt iseloomustab seda sajandit püüd võimalikult täpsete vaatluste kaudu leida kinnitust kujutlusele universumi ehitusest, mida eelmine sajand oli juba otsenagu kombates aimanud.

 

Nõnda keset jätkuvat tööd kasvasid Struve aastad lähemale lõpule. Oktoobris 1863 pühitses ta oma 50-aastast promotsiooni tähtpäeva, ning augustis 1864 Pulkova observatooriumi 25 aastast juubelit. Ning siis 23. novembril samal aastal saabus Tartu selleaegsele rektor Bidder'ile telegramm, milles teatatakse Struve surmast sama päeva kell 10 hommikul 71 aasta ja 8 kuu vanuses tema vaikse lahkumisena oma suure perekonna keskelt.

 

Sellased on lühidas kokkuvõttes siinsega mälestatava õpetlase elu lihtsad faktid viljaka töö taustal. Vaadates sajandikauguselt üle selle elutöö, paistab meile silma, et Struve oli võrdselt viljakas ja suutlik kaksiktähtede uurija ja geodeet. Mõlemaid neid uurimisalasid iseloomustab tema puhul äärmine oma aja maksimaalne põhjalikkus töö kvaliteedis ja samal ajal kvantitatiivne suutlikkus. Struve ei olnud mitte niivõrd juurdleja, tunnetuslike probleemide seadja nende filosoofilises avaruses, kui just eksaktne vaatleja, uurija ja uute tõikade koguja teadmiste varasalve. Ning sel alal ta on olnud äärmiselt põhjalik. Tema tööd, eriti kaksiktähtede alal, on olnud suuresti pioneerlikud ning nende kaudu ta on sel alal toonud rikkaliku kogemuste hulga sel ajal peaaegu uurimatust kaksiktähtede realiteedist tulevaste põlvede käsutusse. See on pingutav saavutis ning peab imestama Struve püsivust ja indu vastavate vaatluste puhul. Võib arvata, et seejuures hingeliseks tiivustajaks tema töös oli, võib öelda, tähtede maailma matemaatilise seadusepärasuse esteetiliselt mõjuv kaunidus, mida ta püüdis õppida tundma võimalikult rikkalike faktide kaudu.

 

Sellane omaaja teadusliku tunnetuse rohkem kvantitatiivne sisu on iseloomustav mitte ainult Struve puhul individuaalselt, vaid karakteriseerib üldiselt tema kaasaja astronoomiat. Selle põhjuseks on peamiselt asiolu, et sel ajal, eriti kinnistähtede astronoomia alal, veel puudus küllaldane materjal tähtede maailma päritolu ja evolutsiooni küsimuste teoreetiliseks uurimiseks. Võib ütelda, et kinnistähtede olu oli sel ajal veel täielikult saladuslik; vaid esimesed aimused konkreetsete vaatluste najal rajasid teed kaugustesse. Ning ka siin - parallaksi määramise alal - on, nagu juba varem mainitud, Struvel jällegi pioneerlikke teeneid.

 

Neile selle kirjutise lugejaile, kellel on loomupärane kalduvus teaduselt üldse ja eriti astronoomialt oodata üldtunnetuslike tõeprobleemide uurimusi ja lahendusetaotlusi, võivad hõlpsalt eksida Struve hinnangus, nähes tema spetsialiseerunud vaatlustes  vaid omaette nö. mõttetreeningulisi harrastusi, mis on liig "maised" selleks, et rahuldada   ja   teenida   ülimaid   tunnetuslikke  sihte. Kuid   see  vaade  oleks  suuresti   ekslik.    Teaduste  maailmas   on juba  kord nõnda - ning selles on teaduste edu üks saladusi - et sel alal töötajate ridades leidub niihästi hoolsaid, väsimatuid faktide kogujaid, otsenagu kandes kokku ehituskive, ning teisi, kes neist ehituskividest ehitavad ja loovad tunnetusliku maailmapildi tõetemplit. Struve kuulub ajajärgult ja vististe ka loomult tingituna esimeste kujude hulka.   Ning tema rikkalik elutöö astronoomias ei ole hoopiski   mitte   üksildasena  ja   eraldatuna  kitsarindlikkuse mõttes.   Vaid kui ta omas sajandis paistab ainukordsena, siis kätkeb see silmapaistvus   ta   erakordses   suutlikkuses.    Ning need ehituskivid, mida see väsimatu töömees oma eluajal kandis kokku, on juba tema arvukate õpilaste poolt rakendatud teaduse koguehitusse.    Millisel   suurel   määral   just   kaksiktähtede   probleem - milline ala Struve  töödes  on  viimselt  domineeriv - on tõhusalt seotud tänapäeva astronoomia tunnetuslike põhiprobleemidega tähtede universumi ehituse ja arenemiskäigu alal, seda on võimalik lugeda käesoleva väljaande vastavas eriartiklis[Vt. Dr. E. Õpiku artikkel: Tähtede süsteemid.].

 

Lõppeks pole huvituseta mainida, et pääle geniaalse vaatleja spetsiaalses mõttes, millise mulje saab Struvest tema ülipõhjalike kaksiktähtede uurimise alusel, ei puudu temas ka teoreetilise uurija kalduvused. Iseloomustav ses mõttes on tema 1847. aastal Pulkovas ilmunud prantsuskeelne teos ,.Stellaarastronoomia uurimused", milles on puudutatud isegi tänapäeva astronoomia  aktuaalseid probleeme, nii näiteks küsimus kinnistähtede valguse neeldumisest maailmaruumi läbimisel.

 

Nõndaviisi võime siinseteski ridades kirka tunnustusega vaadata tagasi selle meie Tähetorni teadusliku kuulsuse rajaja üldteaduslikule viljakale tööle. Oleme tänulikud, et see elutöö üldse toimus teaduse ja tõe käsuks ning õnnelikud, et see toimus - valdavas osas - õpetlase töötades meie Tartu Tähetornis.