{ D. Rootsman TK 10 1933 30-38}

Tegevuse ülevaade Ülikooli 300-aastase kestuse (1632—1932) mälestamise puhul

Astronoomia üldkultuuriline ülesanne on eestkätt lahendada tähtsaid tegelikku elu korraldavaid küsimusi: kuidas täpsalt määrata aega, samuti ka mistahes koha täpsat asendit meie planeedi pinnal, milleta täppis Maa pinna kaardistamine, samuti laevade juhtimine ookeanis oleks peaaegu võimatu. Kuid astronoomia veel suurem väärtus esineb selles, et ta õpetab mõistma ja hindama inimese seisundit universiumis. Ta suudab seda teha sel viisil, et järjest avastab maailma ehitist ja avardab meie füüsilist ja vaimset vaateringi.

Selline õilne kasupüüdmatu iseloom ühelt poolt ja tegelikku elu korraldav kasulikkus teiselt poolt on põhjuseks, et astronoomia uurimiseks, mille ajalugu küünib aastatuhandeisse, loodi rohkeid asutisi ja rahvusvahelisi seltse; seetõttu esineb ta ka tähtsa loodusteadusliku õppeainena ja uurimisalana, ülikoolide töökavades.

Tartu Ülikooli 300-aastasel kestusel on korrapärasest töötamisest astronoomia alal esmakordselt teateid alles möödunud sajandi algusaastaist. Esimeseks astronoomia ja matemaatika professoriks oli J. W. Pfaff (1804—1809) ja esimeseks observaatoriks E. Knorre (1802—1810). Nende astronoomide käsutada oli juba Dollondi transiitriist, mis veel praegugi on alles ja üsna heas seisukorras. Kuid vaatlusi ebasoodustas alalise ja kindla observatooriumi puudumine. Praegune Tähetorni peahoone ehitati aastail 1809—1810 ja alles paar aastat hiljemini oli võimalik kohale asetada ka astronoomilised riistad ning nende abil alustada korralikke vaatlusi.

Tähetorni peahoone on ristikujuline ehitis, mille pikem orientatsioonijoon on asetatud ida-lääne sihis. Idapoolses saalis seati üles Dollondi transiitriist, kuna läänepoolses saalis paigutati Reichenbachi meridiaaniring (1822). Keskmises ehitise osas tõuseb kupliga torn, mis ehitati Tartu füüsika professori ja ülikooli rektori Parrot'i plaani järgi (1822). Kupli alla asetati aastal 1824 suur Fraunhofer'i 9-tollilise objektiivi avausega pikksilm (refraktor), mis omal ajal oli kuulus ka kui maailma suurim sellelaadiline riist.

1. joon.    Tähetorn algpäevil

Tartu Tähetorni esimeseks õitseajaks tuleb lugeda ajajärku, kui siin töötas Friedrich Georg Wilhelm S t r u v e, esiteks observaatorina (1813—1818) ja hiljem direktorina kuni 1839. aastani, millal ta asus Pulkovo observatooriumi juhataja vastutusrikkale ja tähtsale kohale. Struvel oli silmapaistev organisaatori and, püsivus ja töö ind. Tema ettevõtteid ja töid iseloomustab klassikaline selgus, suurejoonelisus ja teravmeelsus. Nii määras Struve omapärase meetodi abil tähe á Lyrae kauguse, mis oli esimesi julgeid, õnnestunud ja seepärast ajaloolisi katseid sel alal.

Eriti suure väärtusega on Struve poolt sooritatud kaksik -tähtede positsioonide mõõtmised, mida ta toimetas ülalmainitud Fraunhoferi refraktori ja mikromeetri abil tol ajal imestust äratava eduga nii töö täpsuse kui hulga poolest. Nende uurimuste lõppresultaadiks olid tähtsad kaksiktähtede nimestikud, mis sisaldavad üle 3000 üksiknumbri ja mis on ka tänapäev põhipanevaid omal alal. Selle suure tööga ja ka muidu oma energilise mitmekülgse tegevusega Struve võitis Tartu Tähetorni nimele kuulsuse ja lõi omale jäädava mälestise.

Peale stellaarastronoomia oli Struve huvialaks ka geodeesia, millisel ta saavutised olid tähtsad. Ta isiklikul algatusel ja juhtimisel teostati kaks suurt geodeetilist mõõtmist: Liivimaa triangulatsioon ja Tartust läbistuva meridiaani kaare mõõtmine umbes 25° ulatuses Jäämerest kuni Rumeeniani. Viimane töö lõpetati Struve olles Pulkovos.

Struve lahkumisega Tartust Tähetorni töö viljakus esiotsa kahanes, kuid Struve järglased püüdsid siiski edukalt ära käsutada teaduse uurimiseks olemasolevaid võimalusi. Pole kerge lühikeses ülevaates kirjeldada ja hinnata kõiki Tartus tehtud töid ja anda pildi Tähetorni tegevusest järgnevate 80 aastate kestes. Seepärast tuleb piirduda ainult mõningate momentide ja nimede esile toomisega.

Prof. H. Maedler direktorina (1840—1845) teenis tähelepanu oma töödega maailma ehitise, kuu pinna uurimise ja populaarteaduslike töödega. Prof. L. Schwarz'i ajal (1872—1894 direktor) muretseti Repsoldi heliomeeter, mida rakendati observaator Hartwig'i poolt Kuu libratsiooni uurimiseks; korraldati uurimisekspeditsioone, muu hulgas planeet Veenuse Päikese kettast läbimineku vaatlemiseks Siberis; võeti osa rahvusvahelisest koostööst tähtede täpsate asendite määramise alal meridiaaniringiga rahvusvahelise "Astronoomilise Seltsi" kataloogi jaoks. Mainitud töid sooritasid üksteise järgi Tähetorni astronoom-observaatorid: H.Bruns, O.Backlund, A. Lindstedt, L. Struve ja K. Pokrovski, kes hiljem Tartust lahkudes pärastises tegevuses asusid kõik tähtsail kohtadel ja omasid nime teadlaste peres.

Prof. G. Levitzki direktorina (1894—1908) lisas uusi harrastusi senisele tegevuskavale, korraldades seismoloogilisi vaatlusi, kuna prof. K. Pokrovski (1908—1917 direktor) arendas elavat ja mitmekesist tegevust vaatluste alal. Eriti tuleks meenutada asteroidide ja komeetide positsioonide määramist, seismilisi ja geodeetilisi mõõtmisi (A. Orloff), lendtähtede uurimist, Kuu ja planeetide pinna heleduse mõõtmist (E. Schoenberg) ja teoreetilisastronoomilisi töid (Th.Banachewicz). Tähtsaks sündmuseks oli uue moodsa Zeissi refraktori (objektiivi avaus = 20 cm, fookuse kaugus = 360 cm)  muretsemine ühes Petzvall'i  objektiiviga  varustatud   fotograafilise  kaameraga taeva ülssvõtteiks.

2. joon. Tähetorn praegusel ajal

Ajajooksul oli riistade ja ruumide seisukord muutunud selliseks, mis nõudis tungivalt uue moodsa tähetorni (observatooriumi) ehitamist, millele oligi kavatsetud varsti asuda. Kuid maailmasõda tühistas projekti elluviimise. Sõja läheneva hädaohu kartusel viidi väärtuslikum osa Tähetorni teaduslikust varustisest ja raamatukogust Venesse.

3. joon. Dollandi transiitriist

Eesti   Vabariigi   loomisega  ja Tartu Ülikooli rajamisega (1919. a.) algas ka Tähetorni elus ja edaspidises arengus uus ajajärk. Laastatud asutis pakkus alguses masendavat pilti. Riistad ja raamatud olid evakueeritud, töötajaist oli suur puudus. Alguses polnud peale teenija ja hiljem (1919. a.) Tähetorni juhatajaks kutsutud ja astronoomia õppejõuks valitud nende ridade kirjutaja kedagi kohal. Oldi sunnitud piirduma hädavajalikuimate ülesannete täitmisega, et korraldada õpetajaile ja üliõpilasile loenguid ja määrata riiklikuks otstarveks õiget aega. Kuid kriitiline seisukord paranes varsti. Tähetornil õnnestus leida kaastöölisi; E. Öpik 1921. a. asus observaatorina korraldama vaatlusi, mis sai võimalikuks seetõttu, et Tähetorni evakueeritud varandusest peaaegu kõik saadi rahulepingu põhjal Venest jälle tagasi.

4. joon. Suur Fraunhoferi refraktor

Muutunud olukord nõudis Tähetorni kui meie riigi ainukese sellelaadilise asutise tegevuse ümberorienteerumist. Peale teadusliku ja õppetegevuse elustamise tuli erilist rõhku panna meie kodumaa teenistuse ja riiklike huvide rahuldamisele. Tähetorn määrab õiget aega ja annab seda edasi vabariigi asutistele. Peale selle annab Tähetorn 1924. aastast saadik oma enese kui ka üldsuse huvides välja astronoomilist kalendrit.

Pedagoogilise tegevuse alal tuli endise ajaga võrreldes mõndagi muuta ja täiendada: luua teaduslikke oskussõnu, koostada keskkoolide ja ülikooli õppekavu astronoomia aines, toimetada eestikeelseid õpperaamatuid jm. Kuid olukord nõudis ka astronoomiliste teadmiste levitamise vajadust väljaspool üli- ja keskkooli. Selleks tuli peale populaarteaduslike loengute hoolitseda ka populaarse kirjanduse soetamise eest, mida senini on ilmunud kokku üle 800 lehekülje, jättes arvestamata rohkearvulisi artikleid ajakirjades.

Teadusliku tegevuse alal Tähetorn avaldas oma publikatsioonides 22 eri uurimist, kogusummas 1200 oktaav-lehekülge teksti, tabeleid ja jooniseid, kusjuures pole arvestatud mujal teaduslikes ajakirjus ilmunud töid. Seega tuleb iga aasta kohta (1920—1932) keskmiselt 100 trükitud lehekülge. Varemail ajul vastavad arvud olid:

* Võrdluse võimaldamiseks on varema aja kvart-leheküljed ümberarvutatud nüüdse aja oktaav-lehekülgedeks.

Nagu arvudest järeldada võib, on Tähetorni tegevus publitseerimise alal endise ajaga võrreldes muutunud intensiivsemaks. Mis puutub tööde sisulisse külge, siis on käsitlust leidnud eriti astrofüüsilised ja stellaar-statistilised probleemid, kuid on püütud harrastada ka astromeetriat. Tööde üksikuist liikidest võiks nimetada: lendtähtede vaatlusi, statistikat ja teede arvutusi, tähtede omaliikumiste ja tumedate udukogude statistikat, planeet Neptuni heleduse mõõtmist, Tartu Tähetorni pikkuse määramist raadio abil, kaksik-tähtede mõõtmisi ja absoluutsete suuruste spektri ja värvi vahekorra määramist nn. longitudinaal-spektrograafi ehk Tichoffi meetodi abil; viimase rakendamiseks tarvitatakse köha peal (Tartus) kombineeritud nn. Petzvall'i astrograafi.    Praegu on Tähetorn kirja- ja publikatsioonivahetuses  225   välismaa   observatooriumi ja teadusliku asutisega üle kogu Maakera.

Kuid rahvusvaheline koostöö Tähetornil ei toimu mitte ainult eelpool kirjeldatud viisil, vaid on astutud ka otsesse teadusliku koostöö vahekorda mõne välismaa asutisega. Nõnda kutsuti 1930. aastal astronoom-observaator (dr. Öpik), kes lend-tähtede uurimise alal äratas tähelepanu välismaal, Ameerika Ühendriikide kulul ajutiseks töötama Harvardi observatooriumi juurde, eriti selleks, et Ameerikas korraldada lendtähtede vaatlusi.

Teine rahvusvaheline ettevõte, millest Tähetorn K. V. Topohüdrograafia Osakonna kaudu 1929. aastast saadik võtab osa, on Läänemere Geodeetilise Komisjoni poolt juhitav triangulatsiooni mõõtmine. Seni on mõõdetud (dr. R. Livländer'i poolt) astronoomilisi punkte Ruhnus, Abrukas, Saare-, Hiiu- ja Harjumaal, peale selle veel erilise täpsusega Tallinna ja Tartu. Edaspidiseks on kavas täiendada astronoomiliste vaatlustega triangulatsiooni võrk Tallinna ümbruses ja seega lõpetada astronoomilised vaatlused rahvusvahelises triangulatsiooni ahelas.

Tartu Ülikooli Tähetorn on oma esindajate kaudu võtnud osa ka rahvusvahelistest konverentsidest astronoomia (1) ja geodeesia alal (2) ja uurimisreisidest (2).

Silmapaistvaks sündmuseks Tähetorni tegevuses oli aastal 1927 päikesevarjutuse uurimise ekspeditsiooni saatmine Gällivaresse Põhja-Rootsis (vt. kirjeldus Tähetorni kalendris 1928. a.).

Järgnevas on esitatud tähtsamad andmed Tähetorni praeguse ja varema seisukorra kohta.

Personaali liikmete arv:

Tähtsamad vaatlus riistad:

Tähetorni raamatukogu ja muu teadusliku varustise   kasvamist   selgitab järgmine tabel:

Kuigi Tähetorni seisukord ruumide ja riistade poolest jätab mõndagi soovida, on raamatukogu selle eest täielik ja teaduslikuks töötamiseks nõuetaval kõrgusel. Antud piiratud võimalusis ja raskeis majanduslikes tingimusis suudab Tähetorn taotleda oma eesmärki osa võttes rahvusvahelisest koostööst teadusliku uurimise alal ja ühtlasi innukalt teenides  meie   kodumaa  huvisid.