{G. Želnin TK 44 1968 51-61}

Möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail võttis Venemaal hoogu ääremaade venestamise poliitika, mis avaldus Baltimail eriti teravalt haridusküsimustes. Nii tehti Tartu (Dorpati) ülikooli professuurile ettepanek hakata alates 1889. aastast loenguid pidama vene keeles. Vakantsed kohad ülikoolis täideti ainult vene rahvusest teadlastega. 1893. a. nimetati Tartu Jurjeviks ning ülikool Jurjevi ülikooliks. Kohustuslik üleminek vene keelele viis mõneks ajaks ülikooli teadusliku taseme alla, sest paljud endised professorid pidid ülikoolist lahkuma. Vene keelt valdavatele üliõpilastele muutus aga olukord lahedamaks. Põhjalikult muutus õppejõudude ja üliõpilaste koosseis.

Tsaarivalitsuse uus survepoliitika avaldas mõju ka 1894. a. surnud observatooriumi direktori Schwarzi järglase valimisele. Oleks loogiline olnud valida sellele köhale Ludwig Struve, kes töötas tähetornis astronoom-observaatorina 1886. aastast peale, kuid seda ei tehtud. Tartusse määrati Harkovi ülikooli professor G. Levitski ja L. Struve suunati Harkovisse Levitski kohale.

Tartu tähetorni elus algas uus ajajärk, mida nimetame «vene perioodiks» (kirjeldamise lihtsustamiseks on mainitud periood jagatud etappideks 1894—1908 ja 1908—1918). See algas uue, puhta leheküljega, sest senise tööga ei jäänud peaaegu mingit sidet. Eelmisest koosseisust jäi kohale vaid observatooriumi teenija M. Sirel, lõpetamata töödest jätkati üksnes tsoonivaatlusi. Uus direktor tõi Harkovist Tartusse uued teaduslikud suunad: Päikese vaatluse ja seismoloogia. Tähetorni teaduslik profiil muutus põhjalikult. Tugevnesid sidemed Pulkovo observatooriumiga.

Kirjeldatav ajajärk möödus 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste keerises, mis jättis ka ülikooli ellu sügavad jäljed.

Tähetorni isikuline koosseis

Tähetorni direktoriks oli  1894. a. novembrist kuni 1908. a. augustini G.Levitski, kes viimase poolteise aasta jooksul ei töötanud enam ülikoolis professorina, sest sellele kohale valiti 16. veebruaril 1907 K. Pokrovski, kes 1895. aastast peale töötas astronoom-observaatori kohal. Pärast Pokrovski valimist ülikooli astronoomia professoriks valiti astronoom-observaatoriks astronoom B. Modestov. Kuid viimane ei tulnud Tartusse ning seetõttu valiti uueks astronoom-observaatoriks Pulkovo astronoom A. Orlov, kes juba aastail 1905—1906 töötas Tartu tähetornis mittekoosseisulise assistendi kohal. Orlov asus oma kohuste täitmisele 7. detsembril 1907, tema tegevus langeb aga peamiselt järgmisse perioodi.

Koosseisuliseks assistendiks tuli Peterburi ülikooli stipendiaat S. Scharbe, kes töötas siin 1906. a. lõpuni. 1. jaanuaril 1907 loovutas ta oma ametikoha E.Schoenbergile, kes oli asja lõpetanud Tartu ülikooli.

Levitskil õnnestus tähetorni koosseisu veidi suurendada: 1896. a. seati sisse I mittekoosseisuline (tasuline), aga 1904. a. II mittekoosseisuline (tasuta) assistendi ametikoht. Mittekoosseisuliste assistentidena töötasid järgmised isikud:

J. Sykora, Levitski õpilane Harkovist, töötas observatooriumis juba varem, nimelt 1898. aastast kuni 1903. aastani haridusministeeriumi stipendiaadina.

Esitame alljärgnevalt  observatooriumi  põhitöötajate lühibiograafiad.

Joon. 1. G. V. Levitski (reproduktsioon kogumikust "Porträtgallerie der Astronomischer Gesellschaft", Stockholm, 1904)

Grigori Vassiljevitš Levitski sündis 27. oktoobril  1852 Harkovis. 1874. a. lõpetas Peterburi ülikooli ja jäi sinna stipendiaadina ette valmistama magistritööd. Samaaegselt töötas ta Pulkovo observatooriumis, esialgu mittekoosseisulise astronoomina ja alates 1876. aastast arvutajana.1879.a.   kaitses Levitski magistridissertatsiooni teemal "Kaksiktähtede orbiitide määramisest" ja asus samal aastal tööle Harkovi ülikooli, esiteks dotsendina, aga 1884. aastast astronoomia professorina. Levitski teeneks on statsionaarse astronoomiaobservatooriumi ehitamine Harkovis. Seal sooritas ta mitmeid töid,   näiteks määras observatooriumi geograafilise laiuse, Harkovi ja Nikolajevi observatooriumide geograafiliste pikkuste vahe, alustas Päikese   süstemaatilisi vaatlusi ja organiseeris seismilise osakonna. Aastal 1894 siirdus Levitski Tartusse.

Joon. 2. K.D. Pokrovski (reproduktsioon TA Kirjandusmuuseumi arhiivist)

Konstantin Dorimedontovitš Pokrovski sündis 11. mail 1868 Nižni Novgorodis (praeguses Gorkis), kus omandas ka keskhariduse. 1887. a. astus Moskva ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. 1891. a., pärast ülikooli lõpetamist, määrati ta mittekoosseisuliseks astronoomiks Moskva ülikooli observatooriumisse. Samaaegselt asus ta juhatama O. Schwabe eraobservatooriumi, mis oli tegelikult asjaarmastajate kasutada. Ülikooli observatooriumis tegeles Pokrovski ajateenistusega, vaatles tähtede Kuuga kattumisi, Jupiteri kaaslaste varjutusi ning meteoore. Eraobservatooriumis töötades õppis ta tundma rahva astrorioomiaalaseid huve, mis hiljem andsid tõuke tema populariseerivale tegevusele. Pokrovski koostatud käsikirjast "Taeva teejuht" ilmus mitu trükki. Raamatu autorit premeeriti. 1893. a. sai ta vaatlusalaseks enesetäiendamiseks lähetuse Pulkovosse. 1895. a. tuli Pokrovski Tartusse. Siin kaitses ta 1902. a. magistridissertatsiooni. Pokrovski töötas Tartus kuni 1917. aastani.

A. H. Tammsaare koolipäevil õpetas Treffneri gümnaasiumis astronoomiat Pokrovski, tehes seda nii haaravalt, et andis kirjanikule ainet vana kosmograafiaprofessori kujutamiseks "Tõe ja õiguse" teises köites.

Sergei Scharbe sündis 18. septembril 1871 arsti perekonnas. 1893. a. lõpetas Peterburi ülikooli matemaatikaosakonna ning valmistus seejärel stipendiaadina teadusliku kraadi saamiseks. Juba õpingute ajal Peterburis võttis Scharbe tuntud geodeedi kindral Tillo ülesandel osa tolleaegse pealinna nivelleerimisest. 1895. a. lõpul määrati ta Levitski ettepanekul Tartu tähetorni assistendiks. 1904. a. kaitses dissertatsiooni loengute pidamise õiguse saamiseks (pro venia legendi, habilitatsioon) teemal "Komeedi 1898 X orbiidi lõplik määramine" ja sai ülikooli eradotsendiks, jäädes ühtlasi tähetorni assistendiks. Scharbe oli põhiliselt matemaatik, sellepärast huvitasid teda ka astronoomias peamiselt matemaatilised probleemid. 1906. a. lõpul lahkus Scharbe Tartust ja suundus Jekaterinoslavli (Dnepropetrovsk) kõrgemasse mäekooli matemaatika õpetajaks. 1917. a. käis Scharbe Tartus magistridissertatsiooni kaitsmas teemal "Oppolzneri meetod komeedi 1900 III lõpliku orbiidi määramiseks". Kodusõja aastail töötas Scharbe ennastsalgavalt nimetatud koolis matemaatika õpetajana ning hiljem Dnepropetrovskis avatud ülikoolis astronoomia professorina. Paralleelselt pedagoogilise tööga tegeles ta kuni surmani (1932) astronoomiliste vaatlustega. Scharbe on tuntud oma töödega komeetide orbiitide määramise alal. Ta oli üks esimesi tõsisemaid muutlike tähtede uurijaid Venemaal.

Mittekoosseisuliste assistentide biograafiaid me ei puuduta, mainime ainult, et neli neist (Schröder, Seen, Liebermann ja Block) olid observatooriumis juhuslikud töötajad ja pärast ülikooli lõpetamist loobusid nad tähetornist kui ka  astronoomiast.

Assistentidest W. Aboldist ja A. Orlovist räägime järgmises artiklis, sest nende peamine töö Tartus kulges direktor Pokrovski ajal. J. Standrovski edasise saatuse kohta puuduvad meil andmed.

Peatume veel lühidalt stipendiaadi ja II mittekoosseisulise assistendi (aastail 1904—1905) J. Sykora tegevusel. Selle noore, kiiresti tunnustust leidnud, kuid astronoomia hüljanud astronoomi biograafia on üsna huvitav ja meeldejääv.

Josif   Sykora sündis 1871. a. Austria kodakondsusse kuuluvas perekonnas.   Pole teada, millal perekond asus Harkovisse, kuid vene kodakondsus  anti Sykorale alles 1893. a. Astronoomia oli nähtavasti kogu  perekonna  harrastus.   Harkovis võtsid Sykora astronoomilistest vaatlustest osa ka tema vend ja õde. 1892. a. lõpetas Sykora Harkovi ülikooli ja asus  pedagoogilisele  tööle,  jätkates   samaaegselt  tegevust ülikooli observatooriumis, kus ta vaatles Levitski juhendamisel Päikese laike ja protuberantse. 1896. a. määrati Sykora Vene Astronoomia Seltsi poolt korraldatava täieliku päikesevarjutuse ekspeditsiooni juhiks. Ekspeditsioon sõitis Lapimaale Iitto alevisse. Sykora ülesandeks oli Päikese krooni ja protuberantside fotografeerimine.    Ekspeditsioon   õnnestus. 1898. a. tuli Sykora haridusministeeriumi stipendiaadina kaheks aastaks Tartu tähetorni. 1899. a. tema viibimine Tartus katkestati, sest ta määrati Teravmägede saarte kraadimõõtmise ekspeditsiooni koosseisu. Sinna sõitis Sykora esimese töösalgaga ning talvitus seal, tegeldes virmaliste spektraalsete  vaatlustega. Järgmisel, 1900/1901. aasta talvel   jätkas Sykora virmaliste vaatlusi  Koola poolsaarel, kus ta  organiseeris kolm vaatlusjaama.  1902. a. premeeriti teda ekspeditsioonitööde eest.  Samal aastal jõudis ta tagasi Tartusse, kus kaitses dissertatsiooni teadusliku "kutse  saamiseks  teemal  "Virmalistest Tervamägedel 1899/1900. aasta talvel ning  Murmanskis   1900/1901.   aasta   talvel". Pärast stipendiumi tähtaja  möödumist 1904. määrati Sykora äsja   moodustatud   II  mittekoosseisulise palgata assistendi kohale. Viimane asjaolu oligi vist põhjuseks, miks juba 1905. a. Sykora lahkus Tartust ja suundus Taškendi observatooriumisse astrofüüsiku kohale.  1911. a. lahkus Sykora sealtki ja asus Šavli (Šiauliai, Leedu) gümnaasiumi inspektoriks. On mõistatuslik, miks ta nii noorena, kuid algatusvõimelisena ja juba tuntud teadlasena lahkus observatooriumist,  teadusest ja muutis  oma  tegevusala. Edaspidine elukäik on meil teadmata. On siiski teada, et hiljem töötas ta lühikest aega (1920—1922) Harkovi ülikoolis.

Sykora oli üks aktiivsemaid ja energilisemaid astrofüüsikuid XX sajandi künnisel.

Tähetorni seisukord

Levitski leidis eest hooletusse jäetud tähetorni. Kunagi rikkalikult varustatud observatoorium ei olnud viimase 50—60 aastaga oma instrumentaariumi poolest täienenud ning oli jäänud W. Struve aegse sisustuse tasemele. Erinevus oli vaid selles, et olemasolevad instrumendid olid kulunud, vananenud ega vastanud mingil määral vaatluspraktika kasvanud vajadustele. Täielikult puudus instrumentaarium astrofüüsikaliste vaatluste teostamiseks. Ka tähetorni raamatukogu oli viletsas olukorras.

Suure energiaga asus Levitski tähetorni majandust korda seadma. Ta nõudis suure summa (30 000 rbl.) instrumentaariumi ja hoonete remontimiseks, raamatukogu täiendamiseks, uute instrumentide, eeskätt meridiaanringi ja fotoheliograafi hankimiseks. Juba 1895. a. kandis Levitski ülikooli juhatusele ette: "Sel perioodil võeti lahti ja parandati võimalust mõõda kõik tähtsamad observatooriumi instrumendid, lõpetati ruumide remont, raamatukogus tehti üksikasjalik ja täielik revisjon." Suuri instrumente ei muretsetud. Selleks et luua vajalikke tingimusi Päikese laikude vaatluste jätkamiseks, pöördus Levitski uuesti juhtkonna poole palvega eraldada raha vajalike abinõude muretsemiseks. Samaaegselt pöördus ta Pulkovo observatooriumi direktori poole palvega anda ajutiseks kasutamiseks Dallmeyeri fotoheliograaf ja Repsoldi 6-tolline refraktor. Vaatlusekraanid valmistati Tartus. Fotoheliograaf ja refraktor saabusid Pulkovost 1897.a.

Seismiliste mõõtmiste jaoks telliti 1896. aastast alates erinevate konstruktsioonidega horisontaalpendleid. Kokku saadi neli pendlit: üks Rebeur-Paschwitzi pendel fotograafilise registreerimisega, kaks Zöllneri pendlit Levitski ja Repsoldi poolt moderniseeritud kujul ning üks Zöllneri raske pendel mehaanilise registreerimisega. Peale selle hangiti Fechneri registreerimisaparaat ja teised abiriistad. Ka olid Levitski käsutuses pendlid ja  seismoskoobid,  mis  telliti Venemaale   Teaduste   Akadeemia Seismoloogia Keskkomisjoni kaudu (eeskätt Stückrathi raske pendel).

Repsoldi seniitteleskoop (reproduktsioon Tähetorni publikatsioonide köitest XXI, 1908

Muudest hangetest tuleb eriti märkida 1897. a. firmalt "Repsold ja pojad" ostetud seniitteleskoopi. 1895. a. muretseti Eriksoni kronomeeter, 1896 Repsoldi mõõtmisaparaat, 1900 Vanschafi normaalmeeter. Samal ajal tõstatas Levitski küsimuse kahe universaalinstrumendi muretsemisest tähetornis ajutiselt kasutusel olnud sõjaväe topograafilise osakonna universaalriistade asemele.

Nagu näha, ei täiendatud ka Levitski ajal tähetorni instrumentaariumi oluliselt. Hangiti peamiselt spetsiaalseid riistu seismoloogiajaamale. Observatooriumi raamatukogu kasvas nüüd keskmiselt 180 raamatu ja 55 publikatsiooni võrra aastas.

Seniitteleskoobi paviljon Toomemäel (praegu Petzvali astrograafia paviljon). Ed. Sellekese foto

Kirjeldataval perioodil laienes veidi tähetorni hoonete kompleks. 1897. a. ehitati seniitteleskoobi jaoks Toomemäe järsaku äärele tähetornist loodes silindriline pöörleva katusega kivipaviljon. Horisontaalsete pendlite paigutamiseks kohandati vana püssirohukelder (joon. 3 ja 4), mis oli ehitatud Toomemäe alla Katariina II ajal, mõõtmetega 23,5X10,5X11,0 mn, ühe kivist välisseinaga ja 3 m paksuse laega.

Toomemäe endine püssirohukelder (reproduktsioon Tähetorni publikatsioonide köitest XXIII, 1911)

Joon. 3. Toomemäe keldri põhiplaan

(see ja järgnev joonis on reprodutseeritud Tähetorni publikatsioonide köitest XXIII, 1991; mõõtkava iga jaotis vastab meetrile)

Joon. 4. Toomemäe keldri püstilõige

Keldrit ventileeriti vertikaalse kaevu kaudu. Sissepääs keldrisse on Lätte tänava poolt. Seismilistel riistadel olid keldris ideaalsed tingimused. Temperatuuri kõikumine aasta jooksul ei ületanud kahte kraadi, linnakära ja transpordimüra ei andnud end tunda. Osa horisontaalseid pendleid paigutati tähetorni all olevasse keldrisse. Sealsamas asus ka fotolaboratoorium.

Tähetorni tegevus

Kirjeldatavast perioodist ei saa tähetorni tegevuses esile tõsta mingit iseloomulikku põhilist teaduslikku suunda. Tegeldi paljuga, kuid mitte millegagi sel määral, et see oleks jätnud teadusse sügavama jälje. Põhjus peitub nähtavasti niihästi vaatlusbaasi puudulikkuses kui ka observatooriumi juhtivate jõudude teaduslike huvide erinevuses. Niigi väike astronoomide kollektiiv killustus. Direktor tegeles peamiselt seismoloogiaga - astronoomilisele asutusele mitteomase teadusliku suunaga. Sellele tööle rakendati ka mittekoosseisulised assistendid. Astronoom-vaatleja ja koosseisuline assistent viljelesid n.-ö. puhast astronoomiat, tegeldes vaatluste ja teoreetiliste uurimistöödega. Seismoloogiliste uurimiste tõttu läks enamik tähetornile eraldatud summadest seismoloogiajaama varustuse soetamisele, kahandades sellega astronoomilise aparatuuri uuendamise võimalusi. Tähetorni töös evis suurt erikaalu populariseeriv tegevus ning ka astronoomia ajaloo alane uurimine.

Seismoloogia. Seda teaduslikku suunda alustas Levitski 1893 a. Harkovis ja jätkas 1897. a. Tartus. Seismoloogiliste nähtuste uurimiseks käsutas   Levitski   sügavasse keldrisse paigutatud horisontaalpendleid. Seismoloogia   Keskkomisjoni ettepanekul organiseeriti Tartu tähetorni juures seismoloogiajaam, millele tehti ülesandeks uurida Venemaale saabuvaid   seismograafe. Seismoloogiajaama põhiline töö seisis peale maavärinate  registreerimise ka teistest jaamadest saadud materjalide

kogumises ja läbitöötamises ning koondandmete ettevalmistamises Seismoloogia   Keskkomisjoni   bülletääni   jaoks.   Bülletääni   toimetajaks   oli Levitski. Kasutatava ja saabuva aparatuuri uurimine ning täiustamine hõivas  jaama   töös   üsnagi   suure  osa.   Näiteks   selgus töö   käigus,et Rebeur-Paschwitzi pendlitel oli olulisi puudusi. Levitski töötas välja uue pendli konstruktsiooni. Uued Zöllner-Repsold-Levitski  pendlid  saadi  ja rakendati tööle Tartus 1899. a.

Levitski pühendas suurt tähelepanu seismoloogiateenistuse arendamisele Venemaal. Märgatavaid teoreetilisi tõid sel alal ei tehtud. Jaama töös ja bülletääni väljaandmisel abistasid Levitskit Abold, Orlov, Standrovski ja Sykora ning observatooriumi teenija M. Sirel.

Vaatlused. Suurte ja  plaanipäraste vaatluste läbiviimisel  osutus takistuseks sobivate instrumentide puudumine. Kuid vaatlusi ikka tehti. Siin tuleks märkida Päikese laikude, komeetide, meteooride ja helkivate ööpilvede ning teiste taevaobjektide ja nähtuste    vaatlusi, samuti 1870. aastal alustatud tsoonivaatluste lõpuleviimist.

Päikese laikude vaatlusi alustas Levitski juba Harkovis ja jätkas neid 1895. aastast Tartus, vaatamata sellele, et instrumentaarium oli ebatäiuslik. Enne heliograafi saamist Pulkovost tehti Päikese laikude vaatlusi Päikese kujutise ekraanile projitseerimise teel ning laikude käsitsi ülesmärkimise abil. Mainitud tööga tegeles peamiselt Scharbe. Selliste vaatluste jaoks koostas Levitski koguni instruktsiooni (Vene Astronoomia  Seltsi Teataja nr. 5,  1896). Alates aastast 1897 vaadeldi fotoheliograafiga.   Neid   töid  võib   lugeda    esimesteks    astrofüüsilisteks töödeks Tartu tähetornis.

Komeete, meteoore ja helkivaid öõpilvi vaatlesid peamiselt Pokrovski ja Scharbe. Meteooride ja helkivate õõpilvede simultaanseid vaatlusi tehti Tartus ja Kallastel või Tartus ja Jõgeval. Helkivaid ööpilvi fotografeeris esimesena Pokrovski Tartu tähetorni rõdult 25. juunil 1896. aastal. Helkivate õõpilvede vaatlemiseks ja mõõtmiseks koostas ta spetsiaalse instruktsiooni (Vene Astronoomia Seltsi Teataja nr. 6, 1898).

Komeetide vaatlemisel käsutati Fraunhoferi suurt refraktorit ja Pulkovo kuuetollist refraktorit.

Meteooride vaatlemisele tõmmati kaasa ka üliõpilased. Nõnda võtsid 1896. a. leoniidide vaatlemisest osa tähetorni töötajate kõrval ka üliõpilased Schrõder, Block ja Volokobinski, (kes aastail 1894—1902 andis matemaatika tunde H. Treffneri gümnaasiumi vanemates klassides), 1906. a. võtsid perseiidide vaatlustest osa üliõpilased   Wedenski   ja magistrant Serebrjanski.

Pokrovski esimeseks vaatlustõöks oli tsoonivaatluste jätkamine meridiaanringil. Teostatud tööde mahtu ei õnnestunud kindlaks teha. Juhuslikest, peamiselt grupivaatlustest, tuleks märkida Plejaadide kattumise vaatlust (9. märtsil 1897) ning Päikese ja Kuu osaliste varjutuste vaatlusi. Kõigil neil puhkudel käsutas Pokrovski fotograafilist meetodit.

Teoreetilised uurimised koondusid  peamiselt   komeetide   orbiitide määramisele, mille kohta avaldati suur arv teateid ja artikleid ajakirjas «Astronomische  Nachrichten». Samale küsimusele oli pühendatud ka enamik dissertatsioone, nagu Schröderi, Aboldi jt. kandidaaditööd ning assistent Scharbe kaks dissertatsiooni. Rea teoreetilisi tõid seismoloogia-küsimustes avaldas mittekoosseisuline assistent Orlov aastal 1905—1906.

Uurimused astronoomia ajaloo   alal  ja   populariseeriv   tegevus. Astronoomia ajalooga hakkas Levitski tegelema juba Harkovis, kus ta kirjutas  Harkovi   observatooriumi  ajaloo.   Tartus   jätkas   Levitski oma ajalooalaseid uurimusi. Juba 1899.   a.  ilmus   raamat   "Jurjevi  ülikooli astronoomid   aastail   1802—1894". Tartu ülikooli 100 aasta juubeliks koostas ta "Jurjevi ülikooli professorite biograafilise leksikoni" ja ülevaate   "Jurjevi   ülikooli   füüsika-matemaatikateaduskond". Laialdasele ühiskondlikule algatusele — teadmiste viimisele rahvahulkadesse — osutus suureks panuseks observatooriumi töötajate populariseeriv tegevus. Eriti aktiivselt töötas sel alal Pokrovski. Tema populaarsed loengud

astronoomiast tõmbasid kokku nii suure kuulajaskonna, et loenguid tuli pidada ülikooli aulas. Mitte ainult Tartus, vaid ka Jelgavas, Riias, Saraatovis ja teistes linnades äratasid Pokrovski loengud tähelepanu. Populaarsetes  ajakirjades   trükiti   iga   aasta   kuni   kümmekond   Pokrovski artiklit. "Taeva teejuht" ja "Täheatlas" kindlustasid talle noorsoo hulgas teenitud autoriteedi.

Kaadri ettevalmistamine. Kirjeldataval perioodil sooritasid tähetornis iga-aastase praktika keskmiselt 6—7 üliõpilast. Paljud kaitsesid siin kandidaadidissertatsioone, kuid ainult üksikud   valisid   oma   edaspidiseks tegevuseks astronoomia. Viimaste hulka kuulusid Abold ja Schoenberg, kellest tuleb juttu järgmises artiklis. Sellel perioodil valmistas Tartus magistrieksameiks V. Serebrjanski, siin täiendas end vaatluste alal enne ekspeditsioonile sõitmist R. Seeberg ja töotas enne Pulkovosse siirdumist astronoom N. Ljapin. Nende astronoomide edasisest saatusest pole meil kahjuks andmeid.

Teaduslikud lähetused. Võrreldes eelmiste perioodidega suurenes märgatavalt lähetuste arv Venemaa mitmesugustesse linnadesse. Eriti tihe side tekkis Pulkovo observatooriumiga, mida Tartu astronoomid külastasid peaaegu igal aastal. Teiselt poolt tundsid ka Pulkovo observatooriumi direktorid elavat huvi Tartu tähetorni elu ja tegevuse vastu. 1895. külastas Tartut F. Bredihhin ja 1896. ning 1903. a. O. A. Backlund. Tartu astronoomide osavõtt Vene Astronoomia Seltsi tööst nõudis samuti sagedast Peterburis käimist. Teaduslikud reisid Venemaa eri kohtadesse olid seotud peamiselt seismilise teenistuse organiseerimisega (Levitski sõidud 1899. ja 1902. a. Kaukaasiasse ja Scharbe sõit 1903. a. Ferganasse), sõidud välismaale aga rahvusvahelistest konverentsidest osavõtmisega (Levitski käis 1901 ja 1903 Strassburgis, 1906 Roomas, 1907 Haagis. Pokrovski külastas kaks korda Saksamaad: 1898 tutvus meridiaanivaatluste metoodikaga ja 1904 komeetide liikumise uurimisega).

Levitski tegevus Tartus

Levitski töötas Tartus 14 aastat, 1894 kuni 1908. Harkovist saabudes oli tal astronoomia magistri teaduslik kraad, sellepärast määrati ta vastavalt kehtivatele määrustele esialgu professori kohustetäitjaks. Alles 1898. a., kui Harkovi ülikoolis omistati talle doktori teaduslik kraad (doctor honoris causae, teenete eest), kinnitati Levitski professoriks. 1904. a. seoses 30-aastase pedagoogilise tegevusega läks Levitski pensionile, õigusega tööd jätkata. 1905. a. omistati talle teenelise professori nimetus.

1903. a. sügisel määrati Levitski Tartu (Jurjevi) ülikooli rektoriks 4-aastase tähtajaga, kuid juba 1905. a. sügisel vabastati sellelt köhalt. Võib arvata, et vabastamine oli seotud üliõpilaste rahutustega ja revolutsiooniliste väljaastumistega 1905. a. revolutsiooniliste sündmuste raames. Loenguid pidama Levitski enam ei hakanud. Uueks astronoomia professoriks valiti 1907. a. veebruaris Pokrovski. Tähetorni direktori koha säilitas Levitski veel poolteist aastat, samuti lubati tal elada "Struve majakeses", "silmas pidades tema teaduslikke teeneid ja töid tähetorni arengu käsuks", 23. augustil 1908 määrati Levitski Vilniuse õpperingkonna kuraatoriks ja tal tuli Tartust lahkuda. 1911. a. kolis ta Peterburi ja asus seal pedagoogilisele tööle Naiste Pedagoogilises Instituudis. 1915. a. alates oli ta Vene Astronoomia Seltsi esimees[Kirjanik O.Lutsu andmetel (Która Godzina, Mälestusi X) oli sellal Levitski jällegi õppekonna kuraator, asudes Varssavis.  (Toim. H. E.)]. Levitski suri 26. oktoobril 1917 skleroosi tagajärjel.

Kogu Levitski direktoriks oleku perioodil jätkus Tartu tähetorni pidev mandumine nii varustuse kui ka tööde suhtes. Levitski energiast ning organisaatoritalendist üksi ei piisanud tähetorni varustuse uuendamiseks ja vahendite hankimiseks. Astronoomiaga Levitski Tartus ei tegelnud ega teostanud ka vaatlusi, see-eest pühendas ta kogu oma jõu ja aja seismoloogiale. Ja kuigi ta ei saavutanud sel alal olulisi resultaate, võib siiski täie õigusega lugeda teda üheks vene seismoloogia rajajaks ja horisontaalpendlite seismoloogilisteks eesmärkideks kasutamise pioneeriks. Tartus valmistas ta ette väärikaid abilisi ja alustatud tööde jätkajaid. Nende hulka kuuluvad Abold,  Orlov   ja   Sykora.   Lahkudes 1908.        a. Tartust, võis Levitski üle anda oma "lemmiku" — seismoloogia jaama — Orlovi kätesse. Orlovile juhatas ta kätte uue töö — maakoores toimuvate  tõusu-mõõnanähtuste   uurimise.   Seda    tööd   alustas   Orlov 1909.        a. Ülikoolis luges Levitski üldist astronoomiat, kõrgemat geodeesiat,  praktilise ja   teoreetilise   astronoomia   kursusi.    Nagu   tunnistab endine Levitski õpilane, praegune tuntud gruusia  seismoloog E. Buss, ei suutnud Levitski oma loengutega äratada üliõpilastes huvi ja nende külastatavus oli kesine.

Eriti tuleb alla kriipsutada Levitski töid astronoomia ajaloo alal Harkovi ja Tartu observatooriumi kohta. 1896. a. Vene Astronoomia Seltsi istungil tõstis Levitski üles küsimuse W. Struve mälestuse jäädvustamisest mälestussamba püstitamisega Tartusse või Pulkovosse. On kulunud 70 aastat, ja nüüd viiakse see lõpuks täide: Toomemäele, tähetorni ette, paigutatakse lähemal ajal W.Struve mälestussammas, millesse jäädvustatakse ka kõigi Tartu tähetorni direktorite mälestus, sealhulgas ka Grigori Vassiljevitš Levitski nimi, kelle surmast möödus äsja 50 aastat.