{ M. Jõeveer TK 40 1964 39-47}

1964 aastal möödub sada aastat XIX sajandi ühe väljapaistvama astronoomi, Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemiku Wilhelm (venepäraselt Vassili Jakovlevitš)  Struve surmast.

Friedrich Georg Wilhelm Struve, kelle tööd tegid Tartu Tähetorni maailmakuulsaks, sündis 15. aprillil 1793 Altona linnas (praegu Hamburgi eeslinn) Taani kuninga alamana. Tema isa Jakob Struve oli kohaliku gümnaasiumi direktor ja poja esimene õpetaja. 1808.aasta suvel sõitis W. Struve Tartusse vanema venna juurde ja asus ülikoolis filoloogiat õppima, töötades samal ajal elatise hankimiseks koduõpetajana. Struve noorusaastatest ja esimestest töödest Tartus on üksikasjalikult kirjutatud eelmises artiklis. Andekas noormees lõpetas ülikooli 2½ aastaga ja oleks võinud asuda tööle Tartu gümnaasiumi ajalooõpetajana, kuid rektor Parroti nõuandel asus ta hoopis ülikoolis õppima matemaatilisi teadusi. Peagi valis ta erialaks astronoomia ning asus astronoomilisi vaatlusi teostama observatooriumis, mida tollal keegi ei käsutanud. Iseenese ja mõningate professor Pfaffi vaatluste järgi määras ta suure täpsusega observatooriumi geograafilised koordinaadid ning kaitses 29. ja 30. oktoobril 1813 väitekirja "Tartu astronoomia observatooriumi geograafiline asukoht". Talle anti filosoofia magistri ja doktori teaduslikud kraadid ning kuu aja pärast määrati ta matemaatika ja astronoomia erakorraliseks professoriks ja observatooriumi astronoom-vaatlejaks. Algas tema pikaajaline ja viljakas töö teadlasena.

1813. aasta sügisel paigaldas Struve Dollondi passaažiriista, millega ta alustas vaatlusi 20. jaanuaril 1814. Seda võib lugeda vaatluste alguseks uues observatooriumis (vt.eelmist artiklit). Aastaiks 1816—1818 katkestas Struve vaatlused observatooriumis ning töötas triangulatsioonivõrgu rajamisel ja mõõtmisel Liivimaal. See oli sissejuhatuseks ulatuslikele geodeetilistele töödele, millega Struve tegeles kogu elu.

Tartu observatooriumi instrumentaarium oli tol ajal võrdlemisi kasin. Ainsaks moodsaks vaatlusriistaks oli Dollondi passaažiriist. Ülejäänud vaatlusriistad (sekstandid ja väikesed teleskoobid) olid kõlbmatud täpseteks vaatlusteks. Dollondi passaažiriistaga oli võimalik mõõta ainult tähtede otsetõususid. Käände määramiseks oli vaja meridiaanringi. Struve oli välismaareisidel tutvunud  Lääne-Euroopa  mehaanikute tööga ja ta otsustas tellida meridiaanringi Müncheni meistrilt Reichenbachilt. Et kiirendada riista saabumist, sõitis Struve ise 1820. aastal Saksamaale.   1822.  aasta juunis  saabus  kauaoodatud meridiaanring Tartusse.

Erilise tähtsusega Tartu observatooriumi tuleviku suhtes oli Struve külaskäik Münchenis asuvasse Fraunhoferi töökotta. Struve kirjutab: "Ma nägin sellise suurusega akromaatilist teleskoopi, millist inglased kunagi pole riskinud saavutada, ja mis seejuures on valmistatud suurima püüdlikkusega ja täiuslikkusega kõikides üksikutes osades." Struve otsustab, et just selline teleskoop on vajalik Tartu observatooriumile, et see saaks Euroopa kõige paremini varustatud observatooriumiks.

28. oktoobril 1824 saabus tolleaegne maailma suurim, objektiivi 9-tollise läbimõõduga refraktor Tartusse, kus ta seati esialgselt üles observatooriumi läänesaalis. Pöördtorni valmisehitamine ja refraktori lõplik monteerimine torni toimus 1825. aasta lõpul. Struve hindas Fraunhoferi pikksilma väga kõrgelt ega säästnud sõnu selle ülistamisel. Refraktori kirjeldamisele pühendas ta eri monograafia. Optiliste omaduste poolest võrdleb ta "Fraunhoferit" tolleaegsete suurimate reflektoritega. Lahutusvõime oli Fraunhoferi refraktoril isegi parem. Fraunhoferi refraktor oli esimene parallaktilise monteeringuga ja kellamehhanismiga varustatud pikksilm maailmas, mis tegi vaatlused tema abil senistest palju mugavamaks ja täpsemaks.

Pärast meridiaanringi ja Fraunhoferi refraktori hankimist oli Tartu observatooriumist saanud kõige paremini varustatud observatoorium maailmas. Tartus olid sellised täpsed instrumendid koordinaatide määramiseks ja mikromeetrilisteks mõõtmisteks, mida polnud kuskil mujal. Tartus Struve poolt teostatud kaksiktähtede mõõtmised ja tähtede positsioonide määramised said varsti laialdase tunnustuse osaliseks.

Struve astronoomiaalastest töödest on kahtlemata kõige väärtuslikumad uurimused kaksiktähtede alal. Möödunud sajandi algul oli kaksiktähtede uurimine noor teadusharu. Esimesed kaksiktähed avastati pärast teleskoobi leiutamist. 1650. aastal näiteks tehti kindlaks, et Miitsar (Suure Vankri aisatäht — rahvapärimustes Härg) on kaksiktäht. Järgneva saja aasta jooksul avastati veel mitukümmend sellist tähte. Julgemad teadlased avaldasid arvamust, et kaksiklus ei ole juhuslik nähtus, vaid tegemist on füüsiliste paaridega, kus üks täht tiirleb ümber teise, samuti nagu planeedid tiirlevad ümber Päikese. Vaatluste väikese täpsuse tõttu aga otseseid tõendeid selle kohta ei olnud. Esimesena tõestas seda väljapaistev inglise astronoom William Herschel. Herschel ehitas ise võimsaid reflektoreid ja nägi tähistaevas seetõttu palju rohkem kui teised temaaegsed. Üldse avastas ta 812 kaksiktähte, mõõtis komponentidevahelisi nurkkaugusi ja positsiooninurki. Püüdes määrata heledate tähtede parallakse nõrkade optiliste kaaslaste suhtes, avastas ta korduvate mõõtmistega hoopis nõrkade kaaslaste orbitaalse liikumise ümber peatähe. Herschel määras ligikaudu 50 tähe tiirlemisperioodid. See oli tõenduseks, et Newtoni gravitatsiooniseadus, mis toimib päikesesüsteemis,   on   universaalne loodusseadus.   Kui   Herschelile  langeb   kaksiktähtede olemasolu toestamise au, siis Struve arendas tema töid kaugele edasi, töötades välja täpse vaatlusmetoodika ja uurides plaanipäraselt kaksiktähti.

Joon1. Suure Fraunhoferi refraktoriga teostatud kaksiktähtede mikromeetriliste mõõtmiste kataloogi "Mensurae micrometricae..." tittelleht

Kaksiktähtede vaatlusi alustas Struve Tartus 1814. aastal Dollondi passaažiriistaga ja Troughtoni akromaatilise pikksilmaga, sest tollal puudusid observatooriumil sobivamad vaatlusriistad. 1822. aastal avaldas Struve oma esimese kaksiktähtede kataloogi, mis sisaldas 795 objekti. Kui Tartusse saabus Reichenbachi meridiaanring, siis määrati muude selle riistaga tehtud tööde kõrval peaaegu kõigi nimetatud kaksiktähtede täpsed koordinaadid. Põhilised uurimised kaksiktähtede valdkonnas teostas Struve Fraunhoferi refraktori abil. Otsekohe pärast teleskoobi ülesseadmist  võttis  Struve  ette  kogu  Tartus  nähtava  tähistaeva   süstemaatilise ülevaatuse kaksiktähtede leidmiseks. Vaadeldi tähti üheksanda tähesuuruseni (suure teleskoobi otsija küündivus) põhjapoolusest kuni käändeni —15°, mis moodustab umbes 2/3 kogu tähistaevast. Töö viidi läbi 24 aastaga. Vaatlusi teostati 138 ööl 320 tunni kestel. Läbi vaadati 120 000 tähte ja koostati nimestik, mis sisaldab 3112 kaksik- ja mitmiktähte. Selle nimekirja avaldas Struve 1827. aastal pealkirjaga "Catalogus novus stellarum duplicium et multiplicium". See oli suure töö esimene etapp. Seejärel asus Struve nende kaksiktähtede süstemaatilisele mikro-meetrilisele mõõtmisele. Mõõtmised kestsid 1837. aastani ja samal aastal ilmus töö "Mensurae micrometricae. . .", mis sisaldas Fraunhoferi refraktoriga tehtud mõõtmised ja ülevaate Struve varasematest kaksiktähtede vaatlustest. Töös on antud 2714 kaksik- ja mitmiktähe nurkkauguste ja positsiooninurkade täpsed mõõtmised ja ka heleduste ning värvuste hinnangud. Põhiliselt oli iga tähesüsteem mõõdetud kolmel ööl, huvitavamaid oli mõõdetud kümneid kordi. Töö ulatuslikus eessõnas kirjeldatakse vaatlusmetoodikat ning käsitletakse kaksiktähtede omaduste statistikat  ja  nende  liikumisi.

Viimaseks etapiks oli kaksiktähtede täpsete positsioonide määramine. Vaatlused teostati Reichenbachi meridiaanringiga. Vaatlejaks oli algul Struve, seejärel Preuss. Vaatlused lõpetas 1843. aastal W. Döllen. Pärast seda, olles juba Pulkovos, koostas Struve nende vaatluste põhjal kata-loogi pealkirjaga "Stellarum fixarum, imprimis duplicium et multiplicium, positiones mediae pro epocha 1830.0...". Kataloog koosneb eessõnast 254 leheküljel ja 380 lehekülje pikkusest kataloogist. Eessõna moodustab tähtsa osa kogu tööst. Klassikalise selgusega on selles käsitletud aberratsiooni, nutatsiooni, refraktsiooni, vaatlejast tingitud vaatlusvea, vaatluste täpsuse ja Päikese liikumise küsimusi. Et leida tähtede omaliikumisi, kasutas Struve Bradley vaatlusi ning uuris Piazzi, Lalandi ja Groombridge'i tähekatalooge ja leidis parandused neis kataloogides olevatele tähtede koordinaatidele. Tartu kataloogi võrdlemise teel varasemate kataloogidega leidis ta 1660 tähe omaliikumised. Kataloogis on antud 2874 tähe otsetõusud ja käänded, millest igaüks on saadud vähemalt kolmest vaatlusest. Peale kaksiktähtede sisaldab kataloog ka nn. fundamentaalseid, pooluselähedasi ja mõningaid teisi tähti.

Eespool oli juttu kaksiktähti käsitlevast tööst "Mensurae micrometricae. ..". Selle töö 14. peatükis "De parallaxi stellarum fixarum" on antud valemid parallaksi arvutamiseks nurkkaugustest ja positsiooninurkadest optilise kaaslase suhtes ning - mis kõige tähtsam - on arvutatud Veega (á Lyrae) parallaks. See oli esimene usaldatav tähe kauguse määramine.

Et Maa tiirleb ümber Päikese, siis peavad tähed selle liikumise vastupeegeldusena taevasfääril kirjeldama ühe aastaga nn. parallaksiellipsi - lähemad tähed suurema, kaugemad väiksema. Selle ellipsi suure pooltelje mõõtmisel põhinebki tähtede kauguste määramine. Et tähed asuvad väga kaugel, siis on parallaksiellipsid äärmiselt väikesed ning vanaajal ja keskajal   tehtud   astronoomilised  mõõtmised  ei  näidanud  mingisuguseid tähtede liikumisi. Kinnistähtede liikumatusest järeldas Klaudios Ptolemaios, et Maa seisab maailmaruumis paigal. Kui hiljem Kopernik siiski väitis, et Maa liigub ümber Päikese, oletas ta, ei tähtede kaugused on väga suured, sest ainult siis jäävad parallaksid märkamatuks. Hiljem, kui võeti käsutusele teleskoobid ning õpiti tähtede asukohti palju täpsemini määrama, leiti tähtede omaliikumised ja valguse aberratsioonist tingitud liikumine mööda aberratsiooniellipseid, kuid parallakse mõõta ei õnnestunud.

Joon. 2. Maa liikumise tõttu ümber Päikese tähed näiliselt muudavad oma asukohta taevasfääril aastase perioodiga

Aastatel 1818-1821 püüdis Struve passaažiriista abil mõõta pooluselähedaste tähtede suhtelisi parallakse. See katse ei andnud usaldatavaid tulemusi, küll aga järeldus siit, et isegi heledamate,tähtede parallaksid ei ole üldiselt suuremad kümnendikust kaaresekundist. Pärastpoole koostas Struve lähimate - parallaksi mõõtmiseks sobivaimate - tähtede nimekirja.

Lähimateks luges Struve tähti

Kombineerides  kõiki  kolme tunnust,  sai ta   17  lähemat  tähte,  millel ta   arvas   parallaksi   olevat  suurema  kui  0".l.   Nagu   hiljem   selgus,   on enamikul neist tähtedest parallaks tõepoolest suurem kui 0".l. Ise otsustas Struve mõõta Veega kui ühe heledama ja ka küllalt suure omaliikumisega  tähe  parallaksi.  Et Veegast 43" kaugusel  asub  nõrk  kümnenda suuruse täheke,  siis oletas  Struve täiesti  põhjendatult, et  nii  nõrk täht peab asuma heledast Veegast palju kaugemal ega tohi omada märgatavat  parallaksi. Aastatel  1835—1838 mõõtis Struve Fraunhoferi refraktoriga Veega positsioone kaaslase suhtes. Esialgsed tulemused avaldas ta 1837.  aastal  töös "Mensurae micrometricae . . .". Veega  parallaksiks  sai ta   0". 125,   mis   üllatavalt   täpselt   ühtib   praegusaegsetest   mõõtmistest saadud  tulemusega   0". 123.    Selline   kokkusattumine  on  suurel  määral õnnelik juhus, sest Struve mõõtmiste täpsus oli  tänapäevaste mõõtmistega võrreldes siiski veel väike. Küll aga andis Struve töö ligikaudse vastuse küsimusele,  kui  kaugel  asuvad  tähed,  ja  innustas  teisi astronoome parallakside mõõtmisele. Juba järgmisel aastal  (1838) õnnestus   parallakside   mõõtmine   ka    Königsbergi    astronoomil    Besselil    ja Kaplinna  astronoomil  Hendersonil.  Astronoomilises  uurimistöös oli  alanud uus epohh.

1822. aastal valiti W. Struve Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks, 1827. aastal akadeemia auliikmeks ja 1832. aastal akadeemikuks. Akadeemikuna oleks Struve pidanud elama asuma Peterburisse akadeemia elust osavõtmiseks. Et aga Peterburi ümbruses ei olnud ühtki tõsisteks vaatlusteks kõlblikku observatooriumi, siis lubati Struvel erandina töötada Tartus.

Kuid juba tollal nõudsid Venemaa majanduslikud ja sõjalised vajadused astronoomilis-geodeetiliste tööde kiiret arendamist. Oli vaja soliidset teaduslikku asutust, kes juhataks neid töid ja valmistaks ette tööde läbiviijaid. Tsaarivalitsus otsustas ehitada uue observatooriumi. 3. juulil 1835 asetati Pulkovo kõrgendikul (Talvepaleest 18 km lõuna pool) pidulikult paigale tulevase observatooriumi nurgakivi. Samal ajal sõitis Struve välismaale, et observatooriumile instrumente tellida. Pulkovo observatooriumi ehitamine edenes kiiresti ja 1838. aasta detsembris, kui Struvel täitus 25 aastat tööd Tartu Ülikoolis, lahkus ta Tartust. Alates 1. jaanuarist 1839 töötas W. Struve Pulkovo observatooriumi direktorina. Koos oma õpilastega, Pulkovo observatooriumi astronoomidega - poja Otto Struve, G. Sableri ja G. Fussiga - asus ta vaatlusriistu üles seadma. Töö lõpetati suvel ja 19. augustil 1839 toimus observatooriumi pidulik avamine.

Pulkovo   suuremateks  vaallusriistadeks  olid

See oli maailma parimate instrumentidega observatoorium. Kõik riistad olid ehitatud Struve hoolsa järelevalve all, kusjuures ta ise tegi rea originaalseid ettepanekuid riistade konstruktsiooni täiustamiseks. Teleskoopide konstruktsioon oli nii hästi läbi mõeldud, et nad kõik (välja arvatud heliomeetcr) töötasid üle saja aasta, kuni sakslased 1941/42. aastal purustasid observatooriumi. Arvestades astronoomia tolleaegset olukorda, nägi Struve uue observatooriumi põhilise ülesandena tähtede täpsete positsioonide määramist. Ka siin tegutseti plaanipäraselt. Kõigepealt asuti astronoomiliste konstantide määramisele. W. Struve vaatles esimeses vertikaalis ülesseatud passaažiriistaga aastatel 1840— 1842 seniidilähedasi tähti ja avaldas 1843. aastal töö, kus ta nendest vaatlustest sai aberratsioonikonstandi suuruseks 20".445. See konstandi väärtus on küllalt lähedane tänapäevasele (20".47). Wilhelm Struve juhendamisel leidsid O. Struve, F. Peters ja G.Lundal Tartus aastatel 1822—1838 tehtud vaatlustest pretsessiooni-, aberratsiooni- ja nutatsioonikonstantide väärtused. Nimetatud töödega loodi põhiliste astronoomiliste konstantide  süsteem, mida  kasutati kuni  1896.  aastani.

Alates 1843. aastast pühendus W. Struve peamiselt kabinetitööle, jätkates vaatlevate astronoomide juhendamist. Peatselt hakkasid ilmuma Pulkovo tähekataloogid, mis täpsuse poolest ületasid kõikide teiste observatooriumide omi. Pulkovost sai maailma astronoomia pealinn. Kui hiljem   hakati   koostama   koondkatalooge,   siis   said   Pulkovo   vaatlused teiste observatooriumide omadest kuni kümme korda suuremad kaalud. Suurimad teened selles on kindlasti W. Struve poolt hoolikalt väljatöötatud vaatlusmetoodikal ja instrumentidel.

Joon. 3. W.Struve vanemas eas

1847. aastal ilmus trükist W. Struve töö "Etudes d'astronomie stellaire". Töö jaguneb osadeks "Linnuteest" ja "Kinnistähtede kaugustest". Struve annab ülevaate Linnutee uurimistest alates Hipparhosest. Eriti põhjalikult on valgustatud W. Herscheli töid ja tema vaadete ning ideede arengut. Käsutades Krakovi astronoomi Weisse 31 895 tähte sisaldavat kataloogi, samuti Herscheli andmeid, uurib Struve Linnutee ehitust. Tähtede loendite põhjal leiab ta, et "...valguse intensiivsus väheneb suuremas proportsioonis kui kauguste ruutudega pöördvõrdeliselt, mis tähendab, et on olemas valguse kadu, nõrgenemine valguse läbiminekul taevasest ruumist". See julge järeldus oli oma ajast ette jõudnud ja unustati vahepeal. Alles 1930. aastal tõestas R. Trumpler teistkordselt  valguse  neeldumise  tähtedevahelises  ruumis.

Seejärel asus Struve tegema kokkuvõtteid aastatel 1816—1855 toimunud meridiaanikaare mõõtmistest. See jäi suure töömehe viimaseks tööks. 1858. aasta algul ta haigestus, mille tagajärjeks oli täielik mälukaotus. Hiljem küll mälu paranes, kuid jäi elu lõpuni nõrgaks ega võimaldanud enam teha pingsat vaimset tööd. 1861. aasta sügisel lahkus W. Struve Pulkovo observatooriumi direktori kohalt ja asus koos perekonnaga Peterburi, kus elas kuni surmani. 1864. aasta augustis võttis Struve veel osa Pulkovo observatooriumi avamise 25. aastapäevale pühendatud pidustustest, sama aasta 23. novembril aga suri ta kopsupõletikku. Struve maeti Pulkovo observatooriumi juures asuvale kalmistule.

Mitte vähem hinnatav kui Struve tegevus teadlasena on tema tegevus pedagoogina. Vaatamata intensiivsetele astronoomilistele vaatlustele ja sagedasele osavõtule geodeetilistest välitöödest, ei jätnud ta kunagi unarusse oma kohustusi Tartu Ülikooli professorina. Struve loengud paistsid silma kõrge teadusliku taseme poolest. Kui varem loeti matemaatika alal põhiliselt elementaarmatemaatikat, siis Struve pidas süstemaatiliselt kõrgema matemaatika loenguid. Suurt tähelepanu osutas ta teoreetilisele astronoomiale, geograafiliste koordinaatide määramisele ja geodeesiale. Kokku luges ta ülikoolis 25 aasta jooksul 121 kursust, katkestamata lugemist ühekski semestriks. Peale selle õpetas ta astronoomiat ja geodeesiat ka kindralstaabi ja laevastiku ohvitseridele ning juhendas ülikooli juures asuva professorite instituudi kasvandikke. Astronoom-ajaloolane. Tartu Ülikooli professor G. Lewitzky kirjutab W. Struve pedagoogilisest tegevusest: "Pidevalt tegeldes mitmesuguste tähtsate praktiliste astronoomiliste ja geodeetiliste töödega, rakendas Struve nendele töödele oma õpilasi ja oskas neist teha iseseisvaid ja usinaid abilisi. Nii tekkis ja arenes astronoomia koolkond Venemaal, järk-järgult levides kõikidesse ülikoolidesse ja mõnedesse teistesse Venemaa kõrgematesse õppeasutustesse."

Struve edukamatest õpilastest tuleks märkida järgmisi: C. F. Knorre - astronoom Nikolajevis; V. F. Fjodorov - professor Küevi Ülikoolis; E. W. Preuss – astronoom -vaatleja Tartus; A. N. Savitš - professor Peterburi Ülikoolis, akadeemik; G. Sabler ja W. Döllen - astronoomid Pulkovo observatooriumis. Ka oma perekonnaliikmetele sisendas ta armastust astronoomia vastu. Poeg Otto Struve sai isa järglaseks Pulkovo observatooriumi direktori ametikohal. Tuntud astronoomid said lapselastest Ludvig ja Herman Struvest; hiljuti surnud lapselapselaps Otto Struve oli üks kaasaja tuntumaid astrofüüsikuid. Teadlasena oli Struve Tartu Ülikooli professoritest kõige kuulsam, kuid sellele vaatamata loobus ta väga austusväärsete rektori ja dekaani ametikohtade vastuvõtmisest, sest need oleksid nõudnud palju aega. Küll aga oli ta paljude aastate jooksul ülikooli tuletõrjekomando pealik ja täitis ülikooli  pargi juhataja kohuseid.

Palju tähelepanu tuli Struvel osutada perekonnale — ta oli 18 lapse isa.  Samuti  kasvatas ta  oma venna  lapsi.

Struvel oli erakordne töövõime, mis säilis kõrge eani. Üksikasjaliselt on tema viimaste aastate tööpäeva kirjeldanud poeg O. Struve. Kell kaheksa ta tõusis, einestas kiiresti ja kell üheksa istus töölaua taha, kust lahkus alles kell kaks, et lõunastada. Kella kolmest kuni poole viieni ta magas ja seejärel, joonud kohvi, asus uuesti tööle. Kell üheksa õhtul tegi ta vaheaja õhtusöögi jaoks ning pärast seda, kella kümnest kuni kella kolmeni öösel, ta töötas jälle. Niisiis, tavaliselt töötas ta iga päev 14 tundi. Nii intensiivselt töötada võimaldas tema tugev kehaehitus ja väga hea tervis. Kuni 65. eluaastani ta ei teadnud, mis on haigus.

Töötades väsimatult kogu elu, suutis W. Struve paljuga teadust rikastada: tema tööd kaksiktähtede kohta ei ole tänapäevani oma tähtsust kaotanud, esimesena mõõtis ta tähtede kaugusi, esimesena tõestas valgust neelava aine olemasolu tähtedevahelises ruumis, tema juhendamisel ja osavõtul loodi üldtunnustatud astronoomiliste konstantide süsteem, tema juhendas kõige ulatuslikumat meridiaanikaare mõõtmist - Põhja-Jäämerest Doonau suudmeni, tema juhatuse all sai Tartu observatooriumist üks maailma paremaid observatooriume, ta asutas Pulkovo observatooriumi, millest sai maailma astronoomiline pealinn, ta õpetas välja terve põlvkonna astronoome ja geodeete, kes viisid teadust edasi kogu Venemaal.

Sellepärast teda armastataksegi ega unustata. Tema sajanda surmaaastapäeva tähistamiseks korraldatakse Tartus teaduslik konverents. Tema mälestamine Tartus langeb ühte uue observatooriumi piduliku avamisega Tõravere kõrgendikul. Uuest observatooriumist peab saama väärikas järglane Struve poolt õitsengule viidud Tartu Ülikooli observatooriumile.