{ TK 46 1970 68-71 }

Inimese elu on loodusseaduste alusel kaduvalt lühike,

võrreldes looduse endaga.

Kuid  pikema  eaga  kui inimese elu,

on tema vaimne looming ja tema kõlbelise isiksuse väärtus.

R.  Hallimäe,   1960.

Roopi Hallimäe on surnud. Lahkus meie seast astronoomiasse kiindunud uurija, kirglik teaduse populariseerija, noorte teadusesõprade kasvataja, suur looduse ja inimeste sõber, luuletaja ja filosoof ning suurepärane inimene.

Eesti astronoomid mälestavad sügavas kurbuses oma kolleegi. Roopi Hallimäe on meile eeskujuks oma piiritu andumusega teadusele, oma õilsa elueesmärgiga — viia teadmised rahvahulkadesse, olla looduse ilu ülistaja. Roopi Hallimäe elutee ei olnud kerge, ta võitles, ta kannatas nii vaimselt kui ka majanduslikult, kuid kordagi ei reetnud ta oma elu-eesmärki - teenida teadust, olla kasulik rahvale.

Roopi Hallimäe

Roopi Hallimäe (Robert Grauberg) sündis 7. mail 1908. a. Järvamaal Koeru vallas põllumehe pojana. Kodukoha loodus äratas juba noorpõlves armastuse maailma avaruse, täiuslikkuse ja ilu vastu. Roopi mõtteid köitsid kauged tähed, taevalaotus ja seal toimuvad nähtused.

1927. a. lõpetas Roopi Paide ühisgümnaasiumi reaalharu. Juba keskkoolis tegeles ta astronoomiaga, täiendas oma teadmisi kirjanduse abil, tegi vaatlusi, õppis tundma tähistaevast. Rasked majanduslikud tingimused ei lubanud teadmishimulisel noorukil jätkata õppimist ülikoolis. Ta oli sunnitud jääma koju ja aitama isa. Kuid huvi astronoomia vastu ei raugenud. Roopi vaatles taevakehi, konstrueeris lihtsamaid vaatlusriistu, astus kontakti Tartu tähetorni töötajatega, saatis sinna oma vaatluste materjale (lendtähtede kohta), palus juhendamist ja õpikuid.

1929. a. alates lülitus ta, küll kaudselt, tähetorni töösse. Prof. T. Rootsmäe abivalmidus, tema näpunäited ja soovitused tiivustasid noort uurijat ja panid aluse sõbralikule ning südamlikule vahekorrale nende kahe inimese vahel. Nad sarnanesid väga nii iseloomudelt kui ka hingelaadilt: äärmine humaansus, kalduvus poeesiasse, kiindumus valitud erialasse - kõik see ühendas neid.

1934. a. algul astus Roopi Hallimäe Tartu ülikooli. Selleks ajaks oli ta juba vilunud vaatleja ja omas küllaltki sügavaid teadmisi astronoomiast. Kuid õppimisaeg matemaatika-loodusteaduskonna matemaatika osakonnas ei kestnud kuigi kaua - ainult ühe aasta. Majanduslikud raskused tõmbasid edasiõppimisele kriipsu peale. Töökohta Tartus leida ei õnnestunud. Kõige parem olnuks töötada tähetornis ja samal ajal edasi õppida. Kuid tähetorni kasinate koosseisude juures niisugust võimalust ei leidunud. Ta oli sunnitud tagasi minema vanemate juurde, kus ta alustas käsiraamatu kirjutamist amatöörastronoomide jaoks. See raamat "Astronoomilised vaatlused" ilmuski kirjastuse "Noor-Eesti" väljaandel 1936. a. Suviti võttis R.Hallimäe osa sõjaväestaabi hüdro-topograafiaosakonna välitöödest. Aastatel 1934—1938 oli ta igal suvel väljas kas valgustajana triangulatsioonitornides või abilisena topograafilisel mõõdistamisel. Uued kohad, uued inimesed, uued tähelepanekud rikastasid tema elukogemusi.

R. Hallimäe ei olnud erak. Alati ja igal pool otsis ja leidis ta kaasvestlejaid ning propageeris astronoomiat. Ta võttis osa mitmesugustest üritustest, ka laulukooridest ja tantsurühmadest. Hea tuju ja sütitav naer koondasid tema ümber kohalikke noori. Tal oli haruldane anne olla kollektiivi liige, säilitades seejuures individuaalsuse.

Kuid elu ilma kindla töökohata, kindla sissetulekuta ei saanud kesta kaüa. Terviski polnud korras. Roopi Hallimäe pidi astronoomia kõrval valima ala, mis talle ka leiba annaks. Nii hakkaski Roopi Hallimäe koolmeistriks. 1938. a. sai ta kooliõpetaja koha Petserimaale Lugi ja hiljem Roodva kooli. Kuid side tähetorniga, õigemini prof. T. Rootsmäega ei katkenud. Igal võimalusel käis ta tähetornis, küll raamatuid toomas, küll konsulteerimas, küll ainult selleks, et olla tähetornis.

1939. a. lõpul teatas prof. Rootsmäe R. Hallimäele võimalusest saada tehnik-laborandi kohta tähetornis, ärasõitnud P. Simbergi asemele. Kuid õppeaasta keskel üle minna ei saanud, tuli oodata kooliaasta lõppu. 1. juunil 1940 täitus Roopi Hallimäe kauaaegne unistus - ta sai tähetorni kollektiivi liikmeks.

Aastatel 1940-1948 töötas R. Hallimäe tähetornis. See oli kõige resultatiivsem aeg tema elus. Tähetornis pidas ta ajateenistust, teostas vaatlusinstrumentide tehnilist järelevalvet, arvutas, abistas vaatluste läbiviimisel, oli tähetorni väljaannete korrektor, kirjutas artikleid. Selle aja jooksul ilmus tal Tähetorni Kalendris 11 artiklit ja hulk artikleid teistes ajakirjades ning ajalehtedes. Ainuüksi kahe aasta kestel (1945—1947) tuli  tema   sulest  kokku  60  artiklit.

Tähetornis töötamise ajal pani ta aluse amatöörastronoomide võrgu loomisele Eestis. Ta oli kirjavahetuses 40 kooliga, kus leidus astronoomia-ja geofüüsikahuvilisi. Ta võttis osa meteooride vaatlustest dr. E. õpiku juhendamisel. 9. juulil 1945 korraldas R. Hallimäe oma sünnikoha lähedal päikesevarjutuse vaatlusi. Tähetornis täitis ta tehnik-laborandi, laborandi, vanemlaborandi ja teadusliku töötaja kohuseid. Ta oli kohusetruu ja algatusvõimeline töötaja.

1948. a. toimus Roopi Hallimäe elus uus, seekord ebameeldiv pööre. Tähetorni üleminekuga Teaduste Akadeemia koosseisu tema töökoht likvideeriti. Ja jälle pöördus ta kooliõpetaja kutse juurde tagasi, sai koha Tartu II Keskkoolis. Tal õnnestus niisiis jääda Tartusse, tähetorni lähedusse. Meil on raske hinnata Hallimäe pedagoogilist tööd tervikuna, kuid klassiväliste ürituste korraldajana, astronoomiaringide loojana, noorte kasvatajana ja nende huvi äratajana teaduse (astronoomia ja geofüüsika) vastu on ta pälvinud suure tunnustuse. Selles tegevuses leidis ta toetust ja abi Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Eesti osakonna poolt.

Roopi Hallimäe oli 1951. a. selle ühingu asutajaliige ja kauaaegne koolisektsiooni juhataja. Tema algatusel ja osavõtul tehti suur töö astronoomia ja geofüüsika õpetamise korraldamisel koolides, kooskõlastati õppeprogramme, koostati õpikuid. Mitmetes koolides loodi astronoomiaringe, Tartu II Keskkoolis loodi kooliobservatoorium, mis tähetorni abiga varustati vaatlusriistadega ja mille tööst võtsid osa ka Tartu astronoomid.

R. Hallimäe algatusel ja Haridusministeeriumi toetusel on alates 1959. a. korraldatud igal aastal koolidevahelisi astronoomia ja geofüüsika välilaagreid, kus õpilased teostasid nii astronoomilisi kui ka aktinomeetrilisi vaatlusi ja geodeetilisi mõõtmistöid.

Viimastel aastatel töötas R. Hallimäe Palamuse koolis, kuid tema kontakt astronoomidega ei kätkenud ja populariseerimjstöö ei lakanud.

Praegu on raske hinnata tema artiklite üldarvu. Võib arvata, et see küünib mitmesajani. "Eesti Looduses" avaldas ta pikemat aega tähistaeva ülevaateid. Ta kirjutas lendtähtedest, muutlikest tähtedest, helkivatest õõpilvedest, päikese- ja kuuvarjutustest, ta käsitles maailma ehitust, kirjutas astronoomia rakendamisest ja ajaloost, eriti lähedane oli talle aga astronoomia filosoofiline aspekt.

Nüüd on Roopi Hallimäe elu kustunud. 3. juulil 1969. a., pärast rasket ja pikka haigust, jäi seisma ta töömehesüda. Astronoomia väsimatu populariseerija elutee oli lõppenud.