{ Ü.-I. Ve1tmann TK 56 1980 29-36}

Eesti astronoomide peret tabas 23. mail 1978. aastal raske kaotus -  pärast keerulist operatsiooni suri Tartu Riikliku Ülikooli astronoomia-professor füüsikamatemaatikadoktor Vladimir Riives.

Vladimir Riives

V. Riives oli põline tartlane. Siin sündis ta 28. oktoobril 1916 raudteelase perekonnas, siin käis ta koolis ja siin möödusid tema töömeheaastad. Alg- ja keskhariduse omandas V. Riives aastail 1924-35 H. Treffneri nim. gümnaasiumis, kust on võrsunud paljud nimekad teadlased ja kultuuritegelased. 1935. a. astus andekas noormees Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna matemaatikaosakonda, kus hakkas peagi huvituma astronoomiast. Ta kuulas üha süveneva huviga Tartu tähetorni direktori prof. T.Rootsmäe loenguid ja võttis aktiivselt osa astrofüüsika seminarist, mida juhatas doktor E.Öpik. Üliõpilasaastail valmisid tema esimesed 7 teaduslikku tööd. Nendes käsitles noor teadlane tähtedevahelist tolmainet ja selle ning planeetidevahelise tolmaine mõju maakera kliimale. Koos E. Öpiku ja Jakov Gabovitšiga valmis töö tähtede liikumisest. Niisiis olid V. Riivese huvid küllaltki laialdased, ulatudes astrofüüsikast stellaarastronoomiasse. Juba üliõpilasena 1938. a. võeti ta tööle Tartu tähetorni, mis sel ajal kuulus Tartu ülikooli juurde. Aastail 1938-39 oli ta abijõud, 1939-40 -nooremassistent. 1940. a. lõpetas V. Riives Tartu ülikooli kiitusega, mis näitab, et ulatuslik uurimistöö astronoomia vallas ei seganud teda süvenemast teistesse õppeainetesse.

Juba üliõpilasaastail sai alguse V. Riivese huvi komeetide ehk sabaga tähtede vastu, millest hiljem kujunes tema elutöö. See huvi, nagu V. Riives ise on kirjutanud, tekkis pooleldi juhuslikult. Aprillis 1939 saabus Tartusse teade uue heleda komeedi 1939 d Jurlov-Ahniarov-Hassel avastamisest ja teadmishuviline noormees otsustas seda fotografeerida. Hiljem selgus, et teleskoop oli veidi fookusest väljas, mistõttu taevakehade kujutised tulid mõnevõrra laialivalguvad. Algul näis see ebaõnnena, kuid hiljem näitas V. Riives, et just komeetide mittefokaalsetelt fotodelt saab täpsemini mõõta komeetide heledust. Uurimistulemused võttis ta kokku väitekirjas «Komeetide fotomeetria», mille eest Tartu ülikool andis talle 1942. a. magistri teadusliku kraadi.

Aastail 1940-41 oli V. Riives Tartu Riikliku ülikooli vastloodud astronoomiakateedri vanemlaborant ja 1941. aastast assistent. Sõja-aastail, kui astronoomiakateeder likvideeriti, oli V. Riives Tartu tähetorni nooremassistent.

Ajavahemikul 1944-47 töötas V. Riives astronoomiakateedri assistendina Tartu Riiklikus Ülikoolis. 1947. a. viidi ta üle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi vanemteaduriks. Aasta hiljem toodi siia üle ka Tartu tähetorn ja aastail 1948—50 oli V. Riives selle juhataja.

Sõjajärgsetel aastatel oli heledaid komeete vähe näha ja V. Riives kui vaatleja hakkas pildistama väikeplaneete ehk asteroide. Ta mõõtis nende heledusi ja arvutas faasikoefitsiendi, mille põhjal sai uurida väike-planeetide pinna konarusi.

1950. a. kaitses V. Riives Tartu Riiklikus ülikoolis füüsika-matemaatikakandidaadi teaduslikku kraadi väitekirjaga "Gaaside eritumine komeetide tuumast".

1952. a. valiti V. Riives kui väljapaistev spetsialist NSVL TA Astronoomianõukogu komeetide ja meteooride komisjoni liikmeks. Samal aastal esines ta ettekandega komisjoni pleenumil Dušanbes. Siitpeale võttis V. Riives alati osa üleliidulistest komeetidealastest nõupidamistest ja tegi ka ettekandeid. 1960. a. nõupidamine toimus Tartus, mis oli suur tunnustus V. Riivese tööle.

1952. a. saabus V. Riivese tööle ka rahvusvaheline tunnustus — ta valiti Rahvusvahelise Astronpomiauniooni 15. komisjoni «Komeetide, väikeplaneetide ja meteoriitide füüsika» liikmeks. Eriti tihedaks muutusid sidemed välismaa astronoomidega pärast 1958. a. Moskvas toimunud Rahvusvahelise Astronoomiauniooni X kongressi, millest ka V. Riives osa võttis. V. Riives osales samuti XIII kongressil 1967. a. Prahas.

1954. a. omistati V. Riivesele vanemteaduri kutse.

1952. a. Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut reorganiseeriti Füüsika ja Astronoomia Instituudiks. 1956. a. moodustati astronoomiasektor ja V. Riives oli selle juhataja kuni 1960. aastani. See oli astronoomia tormilise arengu periood. 1957. a. lasti välja Maa esimene tehiskaaslane. 1958. a. alustati uue observatooriumi ehitamist Tõraveresse. Sellele olid eelnenud põhjalikud vaatlused Tartu ümbruses valimaks uuele observatooriumile parim asukoht. 1956. ja 1957. a. ilmusid nähtavale kaks väga heledat komeeti - 1956 h Arend-Roland ja 1957 d Mrkos, mis võimaldasid V. Riivesel ka Tartu tähetorni tagasihoidlike teleskoopidega koguda head vaatlusmaterjali. 1958. a. juhendas V. Riives helkivate ööpilvede vaatlusi.

1959. a. suri Tartu Riikliku ülikooli astronoomia- ja geofüüsikakateedri juhataja prof. T.Rootsmäe. Tema töö jätkajaks valiti V. Riives, kes juhatas kateedrit kuni 1965. aastani (1960 dotsendi kt., 1962 dotsent), mil see ühendati teoreetilise mehaanika kateedriga. 1967. a., kui Tartu Riikliku ülikooli matemaatikud ja füüsikud läksid lahku eri teaduskondadesse, viidi kõik astronoomid üle teoreetilise füüsika kateedrisse. Viimased 3 aastat töötas V. Riives üldfüüsika kateedris. 1970. a. valiti ta professori kt-ks, 1972. a. professoriks.

Kuigi pärast 1960. a. polnud V. Riives enam ametlikult tööl Tartu tähetornis,  jätkas  ta  õppetöö  kõrval  vaatlusi  vanas  töökohas.  Ta  tegi ulatuslikke mõõtmisi varem saadud komeetide fotodel [Lisaks mittefokaalsetele fotodele käsutas V. Riives ka fokaalseid. Mõlemat liiki fotode käsutamise kohta oli tal oma originaalne teooria. Täpsemaid tulemusi sai ta siiski mittefokaalsetelt fotodelt.] (oma vaatlused ning H. Raudsaare jt. vaatlused) ja viis läbi töömahukad arvutused komeetide parameetrite määramiseks, koostades üksikasjalikud tabelid iga komeedi kohta. 40 aasta jooksul oli kogunenud ulatuslik vaatlusmaterjal. Viimaseil aastail kasutas ta ka uues Tõravere observatooriumis M. Jõeveeru ja A. Kivila poolt saadud fotosid heledatest komeetidest 1973 f Kohoutek ja 1974 b Bradfield. Töö Bradfieldi komeedi kohta, mis postuumselt ilmus W. Struve nimelises Tartu Astrofüüsika Observatooriumi Publikatsioonides, jäigi tema viimaseks uurimuseks.

Vaatlusmaterjali kogunemisel ja täpsustumisel V. Riivese vaated komeetide füüsikale mõnevõrra muutusid, mis on täiesti loomulik. Kui algul oli ta uurinud komeetide tuumi eeldusel, et need koosnevad kividest, siis hiljem jõudis ta järeldusele, et tuumad koosnevad tavalisest jääst [Selle hüpoteesi esitasid juba P. S. de Laplace ja F. W. Bessel. Prof. V. Riivese teeneks oli hüpoteesi tõestava vaatlusmaterjali   kogumine], s. t. komeetide tuumasid võib nimetada kosmilisteks jäämägedeks. Põhilise heleduse ei anna komeedile siiski mitte tahke tuum, vaid seda ümbritsevad gaasid, mis on moodustunud jää aurustumisel, ja tolm, mida gaasimolekulid on aurustumisel kaasa haaranud. Tolm koguneb III tüüpi sabasse, gaas I ja II tüüpi sabadesse. Osa gaasi jääb komeedi tuuma ümber, moodustades komeedi pea. Algul arvas V. Riives, et gaasimolekulid komeedi peas lagunevad enne, kui jõuavad üle minna sabasse. Hiljem ta näitas, et gaasimolekulid jõuavad siiski üle minna II tüüpi sabasse. II tüüpi sabade ehitus kujunes üldse teravaks vaidlusprobleemiks. Paljud väitsid, et II tüüpi sabad koosnevad tolmust, kuid V. Riives näitas veenvalt, et nad on gaasilised.

Uurides komeetide heledust täpsete fotomeetriliste meetoditega, tegi V. Riives kindlaks, et paljudel juhtudel komeetide heledus on suurenenud plahvatuslikult. See viis teda järeldusele, et komeedi tuum pole ühtne jääpank, vaid koosneb mitmest tükist, mis aeg-ajalt kokku põrkavad.

Oma uurimistulemused võttis V. Riives kokku füüsika-matemaatikadoktori väitekirjas "Komeetide fotomeetrilised uurimused", mida ta edukalt kaitses Tartu Riiklikus Ülikoolis 1968. a.

Üldse avaldas V. Riives 66 teaduslikku ja populariseerivat artiklit. Tema teaduslikud artiklid ilmusid nii kohalikes (Tartu Astronoomia (hiljem Astrofüüsika) Observatooriumi Publikatsioonid) kui ka üleliidulistes väljaannetes. V. Riivese populariseerivad artiklid ilmusid põhiliselt Tartu Tähetorni Kalendris.

V. Riives osales mitme teadusühingu tegevuses.   1940.  a. astus ta Loodusuurijate Seltsi, 1948. a. ühingusse "Teadus" ja 1951. a. Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Tartu (hiljem Eesti) osakonda, olles selle asutajaliige ja aastail 1953-54 esimees. V.Riives kuulus ENSV TA juures asuvatesse meteoriitide komisjoni ning astronoomia, atmosfäärifüüsika ja geodeesia komisjoni.

V. Riives oli Füüsika ja Astronoomia Instituudi, hiljem Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi teadusliku nõukogu, Tartu Riikliku ülikooli õpetatud nõukogu, teaduskonna nõukogu liige ja konkursikomisjoni esimees. Aktiivselt võttis ta osa teaduslike kraadide omistamise nõukogu tööst nii ülikooli (siin oli ta teaduskonna nõukogu teaduslik sekretär) kui akadeemia juures, esinedes mitmel korral ka oponendina. Noorte tead laste töödesse süvenes ta tähelepanu ja huviga, tehes palju kriitilisi

märkusi.

Palju energiat kulutas V. Riives ka ühiskondlikule tööle. Aastail 1957—61 oli ta Tartu TSN saadik. 1963. a. astus ta NLKP-sse. Ta valiti TRÜ parteikomitee liikmeks ja aastail 1971-72 oli ta füüsikaosakonna parteikomitee sekretär. V. Riives võttis osa partei linnakomitee revisjonikomisjoni tööst. Tegeles pidevalt poliitilise enesetäiendamisega, lõpetades kahel korral Marksismi-Leninismi Õhtuülikooli.

Vabal ajal tegeles V. Riives aktiivselt spordiga - suusatas, ujus ja purjetas. Ta kuulus spordiühingusse «Kalev». Purjetamise alal tegutses ta ka kohtunikuna ja purjespordisektsiooni juhatajana.

V. Riives matkas palju. Ta tundis põhjalikult Eestimaa ilusamaid paiku, tegeles taimede, putukate ja liblikate kogumisega, süstematiseeris neid. Ta oli tõeline looduseuurija.

Elavat huvi tundis V. Riives veel keemia ja ajaloo vastu.

Mälestus prof. V. Riivesest kui silmapaistvast teadlasest ja tähelepanelikust kaastöötajast jääb eesti astronoomide südamesse.