Professor Taavet Rootsmäe mälestuseks


 

{ R. Hallimäe TK 36 1960 81-85}

 

1959. aasta 27. juunil, seitsmekümne viienda eluaasta esimestel tundidel lõppes kaasaegse põlvkonna eesti astronoomide isa, professor Taavet Rootsmäe elutee. Lühikese raske haiguse järele varises mulda vastutus-ja kohusetundlik teadlane, paljude haritlaspõlvkondade poolt armastatud õpetaja ning oma piiritu humanismi poolest unustamatult südamlik jnimene.

 

Järgnevad read ei pretendeeri ammendavale ülevaatele meie keskelt lahkunu elutööst. Selle, meie teaduse- ja kultuuriloos rikka hingega isiksuse vaimne pärand vajab sügavamat uurimist, siinsed mõtted tõmmaku vaid ühendava joone lahkunu elu ja nende ridade kirjutaja mälestuste vahele.

 

Inimisiksuse vaimse palge kujunemisele avaldavad sügavat mõju tema varajase lapsepõlve aastad - esimene kokkupuude loodusega ja inimestega. Need mõjud on tol ajal veel alateadvuslikud, kuid juurduvad seda sügavamale hinge. Nende jälgi aimame kogu elus. Küllap Tartumaa Kastre-Võnnu valla Roosa talu looduslikult kaunis ümbrus ning paljulapselise kodu lihtsus ja siirus avaldasid sügavat mõju Taavet Rootsmäe tulevasele iseloomule ja eluteele. Siin algas see elutee 27. juunil 1885. aastal.

 

Juba tema varajasi noorus- ja kooliaastaid iseloomustab suur armastus looduse vastu. Nende aastate kujutlus- ja tundeelu rikkus kaunite looduspiltide imetletaval taustal sai selleks lätteks, mis teda kogu elus innustas vaatama oma ajale ja selle kultuurile palju rohkem ja palju rikkama ning mitmekülgsema pilguga kui ainult kitsalt oma ala spetsialist. Tema vaimne kiindumus ja huvide sfäär haarasid kirjanduse, muusika, filosoofia. Erksa pilguga vaagis ta tähelepanelikult sündmusi inimühiskonnas, kuid mitte oma asjalikkuses tuima päevapoliitikuna, vaid sügavalt juurdleva teadlasena ja mõtlejana.

 

Taavet Rootsmäe kui tulevase astronoomi ja teadlase huvide kujunemisse jättis kaheldamatult väga sügavaid jälgi tema kooliaastate Tartu, kus ta Hugo Treffneri gümnaasiumis omandas keskhariduse ning seejärel, 1906. aastal, astus ülikooli õppima astronoomiat.

 

Kaitsnud 1913. aastal, pärast ülikooli lõpetamist, kandidaadiväitekirja, asus ta tööle Tallinna matemaatika-, füüsika- ja astronoomiaõpetajana. 1919. aastal asus lahkunu taas Tartu - nüüd juba ülikooli astronoomia-professori köhale. Sellel tööpostil töötas ta suure andumusega vahetpidamatult neli aastakümmet - kuni oma surmani.

 

Nende ridade kirjutaja esimesed kokkupuuted professor Rootsmäega toimusid üliõpilasaastate algpäevil. Lahkunu oli sellal oma paremais eluaastais. Suurte kogemustega õppejõuna ning südamliku inimesena pühendas ta palju tähelepanu noortele üliõpilastele. Tema loengud olid rohkem kui ainult asjalik ainekäsitlus: need sütitasid ja innustasid. Neid kuulates kasvasid teadmised ning — kasvas austus teaduse ees. Just sellisena mäletavad lahkunut tema nelja aastakümne õpilased.

 

1940. aasta kevadel tõi elutee nende ridade kirjutaja tööle Tartu Tähetorni, mille juhatajaks oli professor Rootsmäe. Sellest ajast peale algas igapäevane tööalane koostöö lahkunuga ligi aastakümne kestel.

 

Saabusid karmid sõja-aastad. Kuid ka noil aegadel, ei unustanud lahkunu kunagi seda, mis on inimese elus põhiline — loovat tööd. Mida traagilisemad olid sündmused inimühiskonnas, seda sügavam oli vajadus vaimseks keskendumiseks. Tõsised ja kaugeleulatuvad avameelsed kõnelused lahkunuga ei piirdunud mitte ainult teaduslike probleemidega, vaid küündisid kaugemale ja sügavamale, puudutades inimese ja elu palet. Neist süvenenud mõtetevahetustest kasvas esile vaimne sugulus ja sõprus lahkunuga, mida kunagi miski ei tumestanud. Sellele sõprusele võlgnen oma isiksuse kujunemisteel väga palju.

 

Sõja-aastail ning vahetult pärast seda avaldas lahkunu esimesed üksikasjalisemad autoriseeritud ülevaated oma ulatuslikest uurimistest stellaarastronoomia alal, mis seostasid tähtede kinemaatilised karakteristikud nende evolutsiooniga. See probleemiseade oli üllatavalt originaalne ja sel ajal veel täiesti uudne. Küsimus oli seda huvipakkuvam, et just neil aastail oli tähtede evolutsiooni probleemi astrofüüsikaline käsitelu väga aktuaalne. Sellega tegelesid mitmete maade nimekad astronoomid-astrofüüsikud. Teoreetilise astrofüüsika uurimustest, aluseks võttes tuumafüüsikat, oli kujunenud välja vaatekoht, et hiid- ja kääbustähtede areng toimub üksteisest sõltumatult ning mitte nii, nagu arvati sajandi algul, et kääbustähed tekivad hiidtähtedest pideva aine koondumisprotsessi teel. Tähtede arengu, evolutsiooni probleem osutus seega väga komplitseerituks.

 

Oma kaugeleulatuvate stellaardünaamiliste uurimuste aluseks valis professor Rootsmäe lähtekoha, et tähtede kiiruste jaotuses peab säilima difuusse aine osakeste liikumise režiim tähtede tekkimise ajal sellest ainest. See on tõenäoline sellepärast, et tähtede lähenemised üksteisele on väga haruldased ega suuda oluliselt muuta nende liikumiste ning paigutuse režiimi. Difuusse aine osakesed aga tähtede-eelses ajajärgus, sagedaste vastastikuste kokkupõrgete tõttu, kaotavad oma energia ja koonduvad Galaktika tsentri ja tasandi poole, seetõttu aga osakeste tiirlemiskiirused kasvavad. Siit järeldub, et mida nooremad on tähed, seda suuremad peavad olema nende kiirused tiirlemisel Galaktika tsentri ümber.

 

Neist eeldustest lähtudes, ning uurides mõnede tähtede rühmade kiiruste jaotust, õnnestus prof. Rootsmäel määrata nende rühmade suhtelist vanust. Ta tuli järeldusele, ei kõige nooremateks tähtedeks on kuumad hiidtähed. Päikesesarnased kääbustähed seevastu on kõrge keskmise vanusega. Mõlemad need tulemused on heas kooskõlas astrofüüsikaliste uurimustega.

 

Nende ridade kirjutajale meenub, millise põhjalikkusega prof. Rootsmäe valmistas ette oma uurimjstulemuste aruande esitamiseks 1945. a. teaduslikul sessioonil. Ning kui ettekandele järgnenud sõnavõttudes tõsteti küsimus, kas on tagatud esitatavate uurimuste prioriteet, vastas sellele lahkunu, et tal on põhjust tunda tõsist rõõmu, kui tema poolt tõstatatud lähtekohad leiavad viljelemist teiste teadlaste poolt ükskõik millise rahva juures. See piiritu tagasihoidlikkus enda isiku suhtes iseloomustab lahkunu kogu elu. Sellega on ta jätnud meile kõigile inimliku humanismi võrratu eeskuju.

 

Professor Rootsmäe poolt esitatud kriteerium tähtede rühmade füüsikaliste ja kinemaatiliste karakteristikute seosest on saanud viljakaks tööhüpoteesiks. Tema õpilastest on kasvanud Tartu observatooriumi baasil keskmise ja noorema põlvkonna ühine koolkond viljakaid uurijaid stellaar-

dünaamika valdkonnas. Tähtede rühmituste järkjärgulise tekkimise idee aga on kujunenud üldtuntud teaduslikuks tõigaks.

 

Taavet Rootsmäe kui teadlase ja kui inimese tegevuse põhimõtteks oli heasoovlik tähelepanelikkus kaasinimeste suhtes. Seepärast ta kunagi ei taotlenud oma töös egoistlikku kasu. Tema inimliku käitumise motiive on võimalik iseloomustada Lev Tolstoi tunderikka avaldusega: "Olen õnnelik siis, kui saan teha head." Ainult sel viisil on mõistetav tema võrratult suur tähelepanu astronoomia — kauni teaduse levitamisele laiadesse rahvahulkadesse. Nii kannatlikult süvenev, kui ta oli teaduslikus töös, veel rohkem energiat pühendas ta loengutele ülikoolis ja rahva hulgas. Igas tema ettekandes otse põles piiritu austus teaduse ees ja - inimese ees. Erilist tähelepanu ta pühendas oma rahva noorusele. Unustamatult mäletan hetke tähetorni päevilt palju aastaid tagasi. Observatooriumi nimele oli saabunud kiri ühe maakooli neljanda klassi õpilaselt, milles ta siiralt jutustas oma huvist tähistaeva nähtuste suhtes. Mäletan, millise helluse ja tähelepanuga ulatas tol ajal juba aastates professor selle kirja mulle vastamiseks, siiralt ja veendunult rõhutades, et mina, arvestades kirja autori noorust, ei pühendaks vastuse kirjutamisele seepärast vähem hoolt.

 

Mõnede hetkede tähendus ja mõte inimeste vahekorras tõuseb kõrgele üle selle sündmuse lihtsa sisu. Aastaid hiljem, pedagoogilises töös, olen meenutanud asja kirjeldatud hetke lahkunuga otsekui elava jõu allikat.

Võib-olla just selle hetke inimliku soojuse üllas jõud sai tõukeks nende ridade kirjutaja järgnevale, nüüd juba ligi kähe aastakümne ulatusega kirjavahetusele meie sünnimaa teadushuviliste noortega. Nende noorte hulgast on kasvanud mitte ainult uus põlvkond teadlasi observatooriumis, vaid nad on saanud selleks tuumikuks, mis sai aluseks Üleliidulise Astronoomia-Geodeesia ühingu Eesti, osakonna kujunemisele. On endastmõistetav, et osakonna organiseerimise tuliseks mõtteosaliseks ning selle esimeseks esimeheks oli jällegi professor Rootsmäe.

 

Viimastel aastatel, ühendatud astronoomia ja geofüüsika kateedri juhatajana, kasvas professor Rootsmäe töökoormus veelgi. Lisaks astronoomiale tuli tal nüüd tegelda geofüüsika-alaste eridistsipliinidega. Kuid kõik see ei vähendanud lahkunu kiindumust oma töösse ning tähelepanelikkust inimeste suhtes. Vaevalt kuu aega enne tema rasket haigust olid lahkunu külalisteks nende ridade kirjutaja õpilased-abituriendid Tartu 2. Keskkoolist ringi tööalase eriülesandega. Oli liigutav õpilastelt hiljem kuulda, millise siira tähelepanelikkuse ning hoolega oli kõrges eas professor valmistunud konsultatsiooniks.

 

Inimese elu on loodusseaduste alusel kaduvalt lühike, võrreldes looduse endaga. Kuid pikema eaga kui inimese elu, on tema vaimne looming ja tema kõlbelise isiksuse väärtus.

 

Professor Rootsmäe elutöö vajab põhjalikku uurimist. Tema säilinud käsikirjalised tööd vajavad kättesaadavaks tegemist meie teadlastele ja meie rahvale.

 

Kuid sügavamalt veel kui oma tööde kaudu on talletunud meie rahva paljude, paljude haritlaspõlvkondade mälestusse professor Taavet Rootsmäe kõrgelt humaanne ja kõlbeline isiksus. See on imeliselt sügav, elav jõud, mis ulatub üle inimese ajaliku elu piiride — ulatub üle surma, tagasi ellu. See on inimsüdamete kaudu läbi põlvkondade loov jõud. Me tunneme seda nagu valgust, mõeldes lahkunu elule.