{ G. Kusmin TK 32 1956 71-74 }

Oma pidulikul istungil 28. juunil 1955. a. tähistas ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi Teaduslik Nõukogu oma liikme, Tartu vanima astronoomi, Tartu Riikliku Ülikooli astronoomia professori Taavet Rootsmäe 70. sünnipäeva ja 50 aasta teadusliku tegevuse juubelit. See auväärne juubel on eriti südamelähedane Tartu astronoomidele, kes kõik on prof. T. Rootsmäe õpilased.

Vaadates tagasi prof. T. Rootsmäe elule ja tegevusele võime nentida, et kogu tema elu on pühendatud kauni ja üleva teaduse — astronoomia — teenimisele ja selle kandmisele rahva hulka.

Prof. T. Rootsmäe

Taavet Jaani p. Rootsmäe sündis 27. juunil 1885. a. Tartumaal Kastre-Võnnu vallas paljulapselises keskmiktalupidaja perekonnas. Kesk- ja kõrgema hariduse sai T. Rootsmäe Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis. Et vanemad ei saanud teda kuigi oluliselt materiaalselt toetada, siis tuli tal hariduse saamisel võidelda suurte majanduslike raskustega. Tartu ülikooli, astus T. Rootsmäe 1906. a., otsustades end pühendada astronoomia-teadusele. Sellest ajast, ligi 50 aasta jooksul, on T. Rootsmäe tegutsenud astronoomina. Tema esimeseks teaduslikuks tööks oli Tartu Tähetorni tolleaegse astronoom-observaatori A. J. Orlovi juhatusel toimunud täppisnivellimine Tartu ja Võrtsjärve vahel a. 1909—1910. Seejärel 1912. a. teostus ülikooli lõputööna uurimus orioniidide meteoorvoolu kohta, millise küsimuse juurde T. Rootsmäe tuli hiljem tagasi. Aastal 1913 kaitses T. Rootsmäe oma kandidaadiväitekirja, käsitledes selles 1906. a. avastatud väikeplaneedi WF 1906 liikumist. See planeet leiti uuesti 1925. a. ja teda vaadeldi pärast seda korduvalt. Planeedile on antud nimi 1041 Asta. Aastatel 1913—1919 töötas T.Rootsmäe Tallinnas matemaatika, füüsika ja kosmograafia õpetajana. Selle aja jooksul oli ta pidevalt kontaktis Tartu ülikooliga ja Tartu Tähetorniga, tegeldes enesetäiendamisega ja valmistudes ette ülikooli õppejõu kutsele. 1919. a. kutsutigi T. Rootsmäe ülikooli astronoomia professori köhale. Mainitud köhal töötab ta viljakalt nüüd juba 38 aastat.

Professor koos kolleegidega

Selle pika aja jooksul on prof. Rootsmäe näidanud end kõige paremast küljest kui andekas pedagoog ja põhjalik uurija. Prof. Rootsmäe pedagoogiline töö Tartu ülikoolis on olnud väga mitmekülgne ja viljakas. Ta on pidanud loenguid mitmesugustes astronoomia eriharudes, vigade teoorias, kõrgemas'geodeesias ja geofüüsika eridistsipliinides. Tema astronoomiaalaste loengute hulka kuuluvad loengud üldises astronoomias, sfäärilises ja praktilises astronoomias, teoreetilises astronoomias, taevamehaanikas ja

stellaarastronoomia mitmesugustes küsimustes. Prof. Rootsmäe loengud on alati paistnud silma oma viimistluse ja kristalse selguse poolest. Huvitavatele, hästi, illustreeritud loengutele lisandusid sisukad praktilised tööd ja vaatlused Tartu Tähetornis. Paljud prof. Rootsmäe kuulajad on hiljem saanud silmapaistvateks tegelasteks teaduse ja kultuuri alal. Kõik praegused Tähetorni töötajad on prof. Rootsmäe õpilased. Paljud tema õpilastest töötavad õppejõududena ülikoolis, instituutides, õpetajatena keskkoolides ja teistel aladel. Viimasel ajal seoses astronoomia ja geofüüsika kateedri ühendamisega Tartu Riiklikus Ülikoolis on prof. Rootsmäe pühendanud palju aega temale uue eriala — geofüüsika omandamisele ja loengutele geofüüsika eridistsipliinides. Ka sel alal on ta jõudnud kasvatada juba hulga eriteadlasi.

Peale mainitud loengute on prof. Rootsmäe rea aastate jooksul esinenud ülikoolis loengutega astronoomia õpetamise metoodika kohta keskkoolides. Samuti on ta esinenud ka loengutega õpetajate kokkutulekutel. Prof. Rootsmäe sulest on ilmunud mitu keskkooliõpikut. Eriti tuleb esile tõsta tema koos J. Lang'iga kirjutatud ",Kosmograafiat", mis ilmus esmakordselt 1926. a. See õpik oli käsutusel keskkoolides ligi 25 aasta jooksul, ilmudes paljudes kordustrükkides. Prof. Rootsmäel on ka suuri teeneid eestikeelse astronoomia-alase terminoloogia loomisel ja täiustamisel.

Intensiivse õppetegevuse kõrval on prof. Rootsmäe pikema aja jooksul (1919—1948) olnud Tartu Tähetorni juhatajaks. Kodanliku Eesti kitsastest oludest hoolimata tegi Tartu Tähetorn prof. Rootsmäe juhtimisel suuri edusamme. Tähetornis tehtavad teaduslikud tööd laienesid ja mitmekesistusid tunduvalt. Teostati palju vaatlusi ja teoreetilisi uurimusi. Trükis avaldatud tööde hulk kasvas tunduvalt endiste aegadega võrreldes. Uued perspektiivid teadusliku töö arenguks Tartu Tähetornis avanesid 1940. a. seoses Nõukogude võimu taaskehtestamisega Eesti NSV-s, kuid varsti alanud Teine maailmasõda tõmbas Tähetorni töö laiendamisest esialgu kriipsu läbi. Sõja ajal lahingute olukorras oli Tähetorn hävimise ohus. Prof. Rootsmäe ja tema kaastööliste ennastsalgava tegevuse tagajärjel õnnestus Tähetorn ja selle varad siiski päästa. Riigivarade päästmise eest autasustati prof. Rootsmäed 1946. a. Medaliga "Vapra töö eest Suures Isamaasõjas". Kui 1948. a. Tähetorn viidi asja rajatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia koosseisu, siis tänu prof. Rootsmäe tegevusele ja hoolele oli Tähetorni näol olemas korralik baas edaspidise astronoomilise teadusliku töö arendamiseks Eesti NSV-s.

Edukalt juhtides tööd Tähetornis ja tegeldes viljakalt pedagoogilise tööga, teostas prof. Rootsmäe tähtsaid uurimusi stellaarastronoomia alal. Tema tööd stellaarastronoomia valdkonnas käsitlevad tähtede liikumist seoses tähtede evolutsiooniga. Töid tähtede liikumise alal alustas prof. Rootsmäe 1924. a. paiku. Kasutades olemasolevaid andmeid tähtede ruumkiiruste kohta, uuris ta kõigepealt tähtede masskeskme liikumise kiirust olenevalt nende massist ja spektritüübist. Selle töö tulemusena leiti uusi seaduspärasusi tähtede liikumises. Nii ilmnes, et hiidtähtede raskuskeskmed kiiruste ruumis on nihutatud seda rohkem Galaktika tsentri poole, mida madalam on nende pinnatemperatuur. Edaspidistes uurimustes käsitles prof. Rootsmäe tähtede jääkkiirusi, s. o. kiirusi, mis jäävad, kui lahutada nendest masskeskme kiirus. Uuriti jääkkiiruste mitmesuguseid karakteristikuid ja nende olenevust tähtede massist ja spektritüübist. Ilmnes, et jääkkiiruste nn. asümmeetria nähtus ei esine ainult suurte jääkkiirustega tähtedel, nagu varem arvati, vaid ka väikeste jääkkiirustega tähtedel, kuigi nõrgemal kujul. Peale selle lahendas prof. Rootsmäe küsimuse tähtede jääkkiiruste keskmise energia kohta. Selgus, et jääkkiiruste keskmine energia ei ole ühesugune erineva massiga tähtedel, kuigi teatav tendents energia võrdjaotuse poole on siiski olemas.

Prof. Rootsmäe hilisemad tööd tähtede liikumise alal käsitlevad tähtede liikumise seost nende vanusega ja tähtede arengukäigu määramist nende liikumise seaduspärasuste järgi. Selles suhtes on prof. Rootsmäe tööd pioneerlikud. Avastades tähtede vanuse kinemaatilise kriteeriumi, ennetas ta tunduvalt teiste astronoomide samalaadseid töid. Oma kriteeriumi püstitamisel lähtub prof. Rootsmäe asjaolust, et tähtede vastastikused lähenemised on nii haruldased, et väga pika aja jooksul need ei suuda kuigi oluliselt mõjustada tähtede liikumist ja ruumilist jaotust. Teiselt poolt aga tähtede-vahelise difuusse aine osakesed põrkuvad omavahel üsna sagedasti, mille tagajärjel nad kaotavad oma suhtelise liikumise energia ja koonduvad Galaktika süsteemi tsentri ja sümmeetria tasandi lähedusse ning tiirlevad üha kiiremini Galaktika tsentri ümber. Kuna tähed tõenäoliselt tekivad difuusse aine koondumise teel, siis tähtede ruumiline jaotus ja sellele vastav kiiruste jaotus peab olema selline nagu difuussel ainel tähtede tekkimise ajal. Siit järgneb, et tähed on seda nooremad, seda hilisema päritoluga, mida suurem on nende keskmine tiirlemiskiirus Galaktika tsentri ümber ja mida väiksemad on nende keskmised jääkkiirused. See ongi prof. Rootsmäe tähtede vanuse kinemaatiline kriteerium. Lähtudes sellest kriteeriumist õnnestus prof. Rootsmäel teha kindlaks mõnede tähtede rühmade arengu kulgu, sest kriteerium võimaldab seada erinevad tähtede füüsikalised tüübid nende vanuse järjekorda ja teha seega kindlaks, missugune tähe füüsikaline olek vastab tähe arengu varasemale staadiumile, missugune hilisemale. Kõige nooremateks tähtedeks prof. Rootsmäe kriteeriumi järgi on kuumad hiidtähed. See tulemus on kooskõlas astrofüüsikaliste andmetega tähtede vanuse kohta. Kooskõlas astrofüüsikaliste andmetega on ka prof. Rootsmäe järeldus päikesesarnaste kääbustähtede suure keskmise vanuse kohta. Prof. Rootsmäe sulest on ilmunud rida teaduslikke töid. Praegusel ajal on tal valminud mitmesaja-leheküljeline teos, milles ta võtab kokku oma uurimuste tulemused tähtede liikumisest ja arengust.

Prof. Rootsmäe on tuntud mitte ainult silmapaistva pedagoogina ja teadlasena, vaid ka suurepärase popularisaatorina. Teadusliku ja pedagoogilise töö kõrval on prof. Rootsmäe pidanud alati oma tähtsaks ülesandeks teaduse viimist laiadesse rahvamassidesse. Tema sulest on ilmunud kümneid populaarteaduslikke artikleid Tähetorni Kalendris ja ajakirjanduses. Ta on esinenud paljude populaarteaduslike loengutega Tartus ja mujal. Et praegu on meil vabariigis üsna suur hulk asjaarmastajaid astronoome, on kahtlematult suurelt osalt prof. Rootsmäe teene. 1950. a. moodustati prof. Rootsmäe juhtimisel initsiatiivrühm Üleliidulise Astronoomia-Geodeesia Ühingu Tartu Osakonna loomiseks. Osakond asutati 1951. a. ja prof. Rootsmäe valiti selle esimeseks esimeheks.

Prof. T. Rootsmäe tegevus on olnud mitmekülgne ja viljakas. Oma pikaajalise teadusliku ja pedagoogilise tegevuse jooksul on ta kasvatanud hulga eriteadlasi ja saavutanud silmapaistvaid tulemusi teaduslikus töös, eriti stellaarastronoomia valdkonnas. Prof. T. Rootsmäe õilis isik, tema töö, tema armastus oma eriala vastu on eeskujuks tema tänulikkudele õpilastele.