{ M. Jõeveer TK 66 1990 90-92 }

Naistepäevale järgnev päev oli tavaline tööpäev. Professor Kusmin kraamis oma riiuleid ja kirjutuslauda, sorteeris kogunenud teaduslikud materjalid ja koostas iga-aastase aruande Teaduste Akadeemiale. 1987. a. oli teaduslikus mõttes päris kordaläinud, õnnestus täpsustada kolmeteljelise kiiruste jaotusega lameda pöördsümmeetrilise tähesüsteemi hüdrodünaamilist mudelit. Huvipakkuvaid tulemusi andis kolmeteljelise ebaühtlase ellipsoidiga lähendatavate tähesüsteemide uurimine. Trükist ilmus 3 teadusartiklit, valmimisjärku hakkas jõudma mitu uut käsikirja.

Kokkuvõtete tegemine, kui töö hästi kulgenud, on ikka meeldiv tegevus ning professor oli päris heas tujus. Ainult jah, kui aruanne valmis, siis professor tõdes, et nüüd tuleb töödele väike vaheaeg sisse, arstid ütlevad, et proovid on kehvad ja tuleb "remonti", s. o. haiglasse minna. Midagi iseäralikku selles polnud, viimastel aastatel oli ennegi "remondis" käidud, infarktki üle elatud, aga ikka asjad korda saadud.

Seekord läks siiski kõik teisiti, heitlus raske neeruhaigusega oli pikk ja vaevustega ning peale jäi haigus. 22. aprillil 1988 kaotasid Eesti astronoomid oma vanima kolleegi ja lugupeetud õpetaja, maailma stellaardünaamikute pere ühe oma teenekama liikme.

Grigori Kusmin (1917-1988)

Grigori Kusmin sündis 8. aprillil 1917 Viiburis, alates 1924. a. sai elukohaks Tallinn, kus ta 1935. a. lõpetas Vene Gümnaasiumi, misjärel asus edasi õppima matemaatikat Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas, ülikooli lõpetas ta cum laude 1940. a. kevadel. 1936. a. sügissemestrist alates sai temast sage külaline Tartu tähetornis, et võtta osa tähetorni astronoom-observaatori doktor Ernst Öpiku juhendamisel töötavast astrofüüsika seminarist. Selle seminari raames sai Kusmin esimesed kokkupuuted elava teadusega, siin valmisid tema esimesed 1938. a. trükist ilmunud teadusartiklid.

Tartu tähetorni ja sellest väljakasvanud Tõravere observatooriumiga jäi Kusmin seotuks kogu eluks. Siin töötas ta mitmesugustel ametikohtadel alates mittekoosseisulisest arvutajast 1939. a. kuni stellaarastronoomia sektori juhatajana aastatel 1960-1982. 1982. a. läks ta pensionile, kuid jätkas teadustegevust vanemteadur-konsultandina, alates 1986. a. juhtivteadur-konsultandina, säilitades täie loomejõu viimase haiglasse-minekuni.

Oma esimestes teadustöödes uuris G. Kusmin tähtedevahelise aine mõju valguse levimisele ja selgitas selle aine osakeste füüsikalisi omadusi. Küllap oli see järg, nüüd juba tõsiteaduslik, koolipõlves alguse saanud Linnutee joonistamise harrastusele, sest Linnutee detailid määrab suures osas valguse neeldumine tähtedevahelises tolmus. Tähetorni tolleaegne instrumentaarium oli üsna tagasihoidlik, raske oli püstitada ja lahendada vaatlusülesandeid, millega saanuks konkureerida maailma suuremate observatooriumidega. Küll aga olid võimalused ja traditsioonid teooriasse süvenemiseks - Kusmin leidis oma õige koha tähesüsteemide dünaamika fundamentaalprobleeme lahendades.

Rahvusvahelise tunnustuse tõid Kusminile tähesüsteemide nn. kolmanda liikumisintegraali alased tööd. Liikumisintegraalid, tähe asukohast ja kiirusest sõltuvad suurused, on olulised teooriavahendid tähesüsteemide ehituse ja nendes toimuvate liikumiste uurimiseks ja mõistmiseks. Enne Kusmini kasutati põhiliselt ainult energia- ja pindadeintegraale, vajadus kolmanda integraali järele oli teada, kuid sobivat polnud õnnestunud leida. Kusminil õnnestus leida kiirustest ruuduliselt sõltuv kolmas integraal kujul, mis võimaldas konstrueerida mõistlikke Galaktika mudeleid. Kolmas integraal andis teoreetilised alused tähtede ruumorbiitide arvutamiseks. Neist lähtudes arvutas H. Eelsalu 1953. a. orbiidi, mis oli üks esimesi reaalse galaktika orbiidi määramisi, kui mitte kõige esimene. Orbiitide teooria juurde pöördus Kusmin korduvalt tagasi, eriti tuleb märkida 1970. a. ilmunud mahukat uurimust koos õpilase G.Malasidzega Gruusiast.

Kolmanda integraali teooria polnud Kusmini ainus suur õnnestumine. Stellaardünaamikaalases kirjanduses võib kohata mõistet Kusmini ehk Kusmini-Toomre ketas. Seda tunnustusena selle eest, et Kusmin arendas perfektsuseni tugevalt lapiku ebaühtlase tihedusega sfäroidi teooria. Lapiku ketta mudelit kasutas Kusmin meie Galaktika ja Andromeeda udukogu massijaotuste leidmiseks, rajades sellega uue viljaka suuna Tartu astronoomide töös - galaktikate modelleerimise.

Täiuseni viidud galaktika mudel peab kirjeldama mitte ainult masside jaotumist, vaid ka kinemaatikat, esitama galaktikat isegraviteeriva tähesüsteemina. Sellise sisemise kooskõlastusega mudeli loomine õnnestus esmakordselt G. Kusminil koos õpilase S. Kutuzoviga 1962. a. Selles töös oli galaktika aine ruumjaotuse lähtepunktiks kolmanda integraali teooria, faasitihedus leiti vastava integraalvõrrandi lahendamise kaudu.

Kõikides nimetatud töödes käsitleti tasandilist ja pöördsümmeetriat omavaid galaktikaid. Just sellised peaksid olema enamik looduses leiduvaid suuri tähesüsteeme. 1973. a. õnnestus Kusminil leida 3 liikumis-integraali ja määrata orbiitide omadused selliste tähesüsteemide jaoks, kus pöördsümmeetria puudub - galaktika on pigem lapiku kurgi kui ketta kujuline. Esialgu paistis, et see on vaid teooria teooria pärast ning töö huvi ei äratanud. Nüüdseks on aga selgunud, et nähtavasti paljud elliptilised galaktikad ja ka mõningane osa spiraalgalaktikatest on tõepoolest "kurgikujulised", ja teooria oma rakenduse leidnud.

Tooduga Kusmini õnnestumiste ring kaugeltki ei piirdu. Olulisi tulemusi sai ta ka sfääriliste tähesüsteemide ehituse, tähesüsteemide evolutsiooni, spiraalstruktuuride tekke jt. probleemide uurimisel.

Teadusuuringute kõrval ei unustanud Kusmin noorte kasvatamist. Ta luges korduvalt astronoomia ja geofüüsika kursusi Tartu Ülikoolis. Tema juhendamisel valmis 7 edukalt kaitstud kandidaadiväitekirja. Palju aastaid toimetas ta "Tähetorni Kalendrit" ja "Tartu Observatooriumi Publikatsioone", õpetas noortele teadustööde kirjapaneku oskust. Pedagoogilise tegevuse eest omistati talle 1971. professorikutse.

G. Kusmin oli üks Üleliidulise Astronoomia-Geodeesia Ühingu Eesti Osakonna asutajaliikmeid 1952. 1955. aastast oli ta Rahvusvahelise Astronoomia Liidu (RAL) liige, RAL-i ühe suurema komisjoni "Galaktika struktuur ja dünaamika" asepresident (1976-1979) ja president (1979-1982). 1961 valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1971. aastal pälvis ta NSVL Teaduste Akadeemia F. Bredihhini nimelise preemia väljapaistvate uuringute eest tähesüsteemide dünaamika alal, 1985. aastast oli ta Eesti NSV teeneline teadlane.

Astronoomiale kulutas Kusmin oma ajast kaugelt rohkem kui ametliku tööaja, vastavalt vähem jäi harrastustele. Spordihuviline oli ta kogu elu, nooruses tegi rohkem füüsist nõudvaid alasid, vanemas eas tundis rõõmu autosõidust. Kusmin oli väga tähelepanelik noorte kolleegide suhtes, alati valmis nõu ja abi andma, välja arvatud juhud, kui kellelgi tuli konsulteerimissoov "Kalevi" korvpallimängu või hokimatši ülekande ajal. Kohatu oli teda tülitada "Vikerraadio" järjejutu minutitel.

Mälestus professor Grigori Kusminist kui astronoomiale jäägitult pühendunud viljakast teadlasest, õpetajast ja nõuandjast jääb püsima tema kolleegide ja õpilaste südameisse.