{ M. Jõeveer TK 64 1988 29-32 }

Pidulikul istungil 8. aprillil 1987. aastal tähistas Eesti NSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi nõukogu oma vanima liikme, Eesti NSV teenelise teadlase, Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikme, Bredihhini-nim. preemia laureaadi, professori, füüsika-matemaatikadoktori Grigori Kusmini 70. sünnipäeva ja 50 aasta teadusliku tegevuse juubelit.

Professor Grigori Kusmin

Grigori Grigori p. Kusmin on sündinud 8. aprillil 1917. a. Viiburi linnas üliõpilase ja kontoriametniku perekonnas. 7 esimest eluaastat möödusid Viiburi lähedal Säiniõ asulas, alates 1924. a. sai elukohaks Tallinn, kus tuli hakata koolis käima. Õppimine läks hästi, varsti tekkis ka tõsine huviala. Et selleks sai astronoomia, oli "süüdi" prantsuse astronoom-romantik Camille Flammarion (1842—1925), kes ise oli vaimustatud planeetide ja tähtede maailmast ning oskas sellest ülihuvitavalt kirjutada. Üks Flammarioni raamatutest, kogukas "Populaarne astronoomia", sattus koolipoiss Griša Kusmini kätte ning võitis täheteadusele järjekordse austaja. Raamatus loetut oli vaja oma silmaga kontrollida. Algul prilliklaasidest ja kardinapuust valmistatud pikksilmaga, hiljem Tallinna Pedagoogilisest Muuseumist laenatud tõelise teleskoobiga uuris gümnasist Kusmin tähti ja joonistas Linnuteed.

Gümnaasium sai läbi 1935. a., järgnes 5 aastat stuudiumi Tartu ülikoolis, mis lõppes järgmise tunnistusega: "Tartu ülikooli valitsus tunnistab sellega, et Grigori Kusmin, kes selle ülikooli mat.-loodusteaduskonna matemaatika osakonna kõik sunduslikud praktikumid ja harjutused lõpetanud ning nõutavad eel- ja lõpueksamid õiendanud on teaduskonna otsusel ja ülikooli valitsuse kinnitusel 24. mail 1940. a. tunnustatud mat.-loodusteaduskonna lõpetanuks matemaatika alal cum laude."

Olgugi paberite järgi matemaatikat õppinud, sai G. Kusmin ülikoolis eelkõige astronoomil hariduse. On teada, et juhendajatel on teadlaste koolitamisel väga oluline roll ning selles osas andekal ja töökal noormehel vedas - ta sattus varakult tippteadlase käe alla: kasvatajaks sai omaaegne Tartu tähetorni astronoom-observaator doktor Ernst Öpik. 1930—34 USA-s Harvardi ülikoolis töötanud Ernst Öpik oli parajasti oma viljakaimates loomeaastates: saanud Harvardi elavast teaduselust hulgaliselt loomingulisi impulsse, asus ta nüüd neid realiseerima. 9. mail 1936 kirjutas Öpik teaduskonnale järgmise taotluse: "Palun mulle 1936. a. sügissemestril ülesandeks teha pidada kursust (soovitava ainena): "Astronoomiline uurimistöö", 2 tundi loenguid + 2 tundi seminari, peale selle harjutused. Kursuse ülesanne oleks anda osavõtjaile teoreetilist ja tehnilist juhatust tegelikkude uurimisprobleemide käsitamisel. Probleemide valik sünnib vastavalt osavõtjate huvidele ja ettevalmistusele. Minu viimase aja õppetegevuse kogemused näitavad suurt tarvidust sarnase kursuse järele." Taotlus rahuldati. Aruandes kirjutas Öpik, et osavõtt kursusest oli väga aktiivne ja 1937. a. kevadeks oli osavõtjail mitmeid uurimistöid, mis osalt trükivalmis, osalt valmimisel. Kursuse aktiivsed osavõtjad olid tulevased astronoomiaprofessorid Grigori Kusmin ja Vladimir Riives ning hilisem matemaatikadotsent ja malekomponist Jakob Gabovitš. 1938. a. ilmunud "Tartu Observatooriumi Publikatsioonide" vihikus publitseerisid nad vastavalt 2, 2 ja 3 Öpiku juhendamisel valminud teadustööd.

Nende Kusmini esimeste trükitööde sisuks oli Linnutee tähtede vahelise tolmaine ja selle toime uurimine. Peale teoreetiliste uuringute osales Kusmin koos R. Hallimäe ja M. Kulliga Öpiku poolt organiseeritud lendtähtede korrespondentsvaatlustes. Nii kujunes ta juba ülikooliaastatel arvestatavaks teadlaseks.

Üliõpilaspõlves leidis G. Kusmin tähetornis ka teenistuskoha, jaanuarist 1939 on ta tähetorni mittekoosseisuline arvutaja, seejärel täitis laborandi-tehniku kohuseid. 1941. a. veebruaris sai ta astronoomiakateedri assistendiks, sama aasta juunis ENSV Teadusliku Uurimisinstituudi nooremaks teaduslikuks kaastöötajaks.

Fašistliku okupatsiooni algul oli G. Kusmin töötatööline, alles 194i.a. lõpul õnnestus jätkata sealt, kust 1939. a. alustatud - tähetorni mittekoosseisulise arvutajana. 1942. a. kaitses G. Kusmin magistridissertatsiooni. Pärast Tartu vabastamist sai noorest teadurist astronoomiakateedri assistent.

Sõjas sai kannatada tähetorni hoone, rüüstati instrumentaarium, katkesid kontaktid teiste observatooriumidega, publitseerimisvõimalusi peaaegu ei olnud, raskusi oli töökohtadega. Tasapisi olukord siiski paranes. Loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia, mille koosseisus 1. I 1947 hakkas tegutsema Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut. Tähetorn läks instituudi alluvusse, kes remontis maja ja ehitas ümber läänetiiva. Instituudile anti juurde ka astronoomide töökohti ning 1948. a. sai G. Kusminist instituudi teaduslik töötaja, vanemõpetaja-kohakaaslasena pidas ta TRÜ-s 1951. aastani loenguid.

Tagantjärele olukorda hinnates võib öelda, et G. Kusminile olid rasked 1940-ndad aastad hoovõtuaastateks. Ta süvenes tähesüsteemide dünaamika fundamentaalprobleemidesse ning kui "Tartu Observatooriumi Publikatsioonid" taaselustusid, esines ta terve seeria kõrgeklassiliste töödega. 1952. a. ilmus temalt 2 pikemat tööd, esiteks "Galaktilis-ekvatoriaalsete A- ja K-tähtede omaliikumised risti Galaktika tasapinnaga ja Galaktika dünaamiline tihedus", mida ta samal aastal edukalt kaitses kandidaaditööna, ning "Masside jaotusest Galaktikas". 1953. a. järgnesid "Tähtede liikumise kolmas integraal ja statsionaarse Galaktika dünaamika. I osa" ja "Galaktika gravitatsioonipotentsiaai ja tähtede liikumise kolmas integraal" [Nende ja G. Kusmini järgmiste tööde sisulist analüüsi vt, G. Kusmini ja H. Eelsalu artiklites 1967. ja 1978. a. "Tähetorni Kalendrites".].

1953. a. kevadel Tartus toimunud NSVL TA Astronoomianõukogu väljasõiduistungil esitas G.Kusmin oma uurimistulemused suurt tähelepanu äratanud ettekandes, talle assisteerisid tema õpilased J. Einasto, Ch. Villmann, V. Tiit, E. Humal. Vastuvõetud otsuses nenditi: "Nõupidamine märgib rahuldusega, et Tartus on tekkinud uus keskus, kus edukalt sooritatakse uurimisi stellaardünaamika ja tähtede liikumise alal ning teistes astronoomia valdkondades (udukogude füüsika, tähtede magnetväljad, päikesesüsteemi väikekehad, muutlikud tähed). Need tööd elustavad ühe vanima astronoomiaobservatooriumi kuulsusrikkad traditsioonid, mis olid rajatud väljapaistva vene astronoomi W. Struve poolt. Tartu Astronoomia Observatooriumis on saadud olulisi resultaate, mis on tähtsaks panuseks nõukogude stellaardünaamikasse ja mis loovad soodsad tingimused selle edukaks edasiseks arenemiseks." Tuleb märkida, et see tunnustus oli väga oluline Eesti astronoomia tuleviku seisukohalt, sest teadusliku uurimistöö edasiseks arendamiseks pidas nõupidamine vajalikuks varustada Tartu observatooriumi moodsate astronoomiariistadega, mis viis Tõravere observatooriumi rajamisele.

Kiirelt tulnud tunnustus võib tihtipeale ennatlikuks osutuda. Kusmini töödega see nii ei juhtunud. Kõik loetletud 4 tööd pälvisid tähelepanu ka välismaa] ning neid tsiteeritakse senini, vaatamata sellele et nad ilmusid provintsiobservatooriumi väljaannetes vene keeles. Nende töödega jõudsid G. Kusmin ja Tartu observatoorium galaktikate uurimise osas maailmateaduse tasemele ja on sinna suutnud püsima jääda seniajani.

Hilisematel aastatel on G. Kusmin süvendanud loetletud teemaringi, aga võtnud käsile teisigi stellaardünaamika probleeme. Ta on uurinud graviteerivate süsteemide stabiilsuse ja evolutsiooni küsimusi, käsitlenud sfääriliste süsteemide modelleerimise probleeme, arendanud kolmeteljelise

potentsiaaliga tähesüsteemide teooriat, tehes kõike talle omase põhjalikkuse ja leidlikkusega.

Ühes 1971. a. antud intervjuus on G. Kusmin märkinud, et on ühe ja sama probleemiga tegelnud paarkümmend aastat, nüüdseks saab stellaar-dünaamikaga tegelemist juba üle 40 aasta. Stellaardünaamika kui juhtteema kõrval on G. Kusmin kaasa löönud ka mitmes teises astronoomiaharus - tal on töid muutlike tähtede vaatluste, komeetide, Maa tehiskaaslaste liikumise, teleskoobiehituse jt. valdkondadest.

Palju aega on G. Kusmin pühendanud järeltulijate kasvatamisele. Tema juhendamisel on kaitstud 7 kandidaaditööd; nende arv, kellega ta koos üht või teist astronoomiaprobleemi on uurinud ja kaasautorluses töid kirjutanud, ligineb kahekümnele. Lisaks sellele on ta "Tähetorni Kalendri" ja astronoomiaväljaannete kauaaegse toimetajana õpetanud väljendusoskust ka neile kolleegidele, kellega tal otseseid töökontakte pole olnud. Loobunud küll 1951. a. regulaarsest õppetööst ülikoolis, tuli tal siiski aastatel 1958—1960 lugeda stellaardünaamika kursust, kasvatamaks töötajaid valmiva Tõravere observatooriumi tarvis.

Pedagoogitöö kandis head vilja: 1950-ndate aastate lõpuks oli G. Kusminil üles kasvatatud terve rühm tähesüsteemide uurijaid. 1960. a. sai ta vastmoodustatud stellaarastronoomia sektori juhatajaks, sektorijuhatajana töötas ta kuni pensionile minekuni 1982. Tuli ka teisi tunnustusi. 1961 valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1970 kaitses ta edukalt doktoriväitekirja "Uurimused tähesüsteemide dünaamika alal", 1971 omistati talle professori kutse, samal aastal pälvis ta NSVL Teaduste Akadeemia F. Bredihhini nimelise preemia väljapaistvate uuringute eest tähesüsteemide dünaamika alal, 1985. aastast on ta Eesti NSV teeneline teadlane.

Kõrged tiitlid pole professor Kusmini uhkeks teinud, endiselt peab ta lugu heast naljast ja huvitavatest spordivõistlustest. Tõsi, võrreldes varasemaga on tulnud loobuda igapäevasest sigaretipakist, päevaplaani on ilmunud kohustuslik kiires tempos kõndimine. Pärast keskhommikusi minimatku jätkab aga Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi juhtiv teadur-konsultant professor Grigori Kusmin, kolleegide kõnepruugis lühidalt maestro Kusmin, lausa noorusliku huvi ja energiaga stellaardünaamika fundamentaalprobleemide harutamist.

Tugevat tervist, mõttevärskust ja edu ka edaspidiseks!