{ I. Pustõlnik TK 84 71-76 }

Erich Karl Wilhelm Schoenberg.

Erich Karl Wilhelm Schoenberg sündis 27. detsembril 1882. a. Varssavis. Tartu Ajalooarhiivis  on teiste huvitavate E. Schoenbergi elulu­gu ja teaduslikku tegevust käsitlevate dokumentide hulgas säilinud tema ristimise tseremoonia puhul evangelistliku pastoraadi poolt Erichi isale 6. (19.) veebruaril 1883 välja antud venekeelne käsitsi kirjutatud tõend. Muuseas saame sealt välja lugeda, et Gustav Schoenberg, 41-aastane, gümnaasiumi õpetaja, elukohaga Vars­savi, Udelnaja ulitsa, maja 16, ilmus meessoost imikuga ning tunnistajate (järgne­vad tunnistajate perekonnanimed) juuresolekul teatas, et tema 38-aastasel seadus­likul abikaasal Krystynal (sündinud Daabe (Waawe)) tuli eelneva aasta 15. (27.) det­sembril kell kaheksa hommikul ilmale poisslaps.

Tulevase astronoomi isa õpetas kohalikus gümnaasiumis ladina ja kreeka keelt. Ta oli Tartu Ülikooli kasvandik ning omas filosoofiadoktori teaduslikku kraadi.

Erich oli kuues laps seitsmelapselisest perekonnast. Arusaadavalt sai poiss kor­raliku kasvatuse. Varssavi gümnaasiumi poolt 1900. a. noorukile välja antud tunnistuselt on näha, et ta valdas korralikult vene, saksa, prantsuse keelt (viiepalli süs­teemi kohaselt kõik neljad), lisaks sellele rahuldavalt ka ladina keelt. Nende ridade autor luges huviga Erich Schoenbergi poolt peene kalligraafilise käekirjaga koosta­tud CV-d ja paljude teiste dokumentide koopiaid.

Tutvumine nendega ei jäta vähimatki kahtlust, et nende kirjutaja oskas per­fektselt vene keelt. Vaieldamatult oli mitme Euroopa keele laitmatu oskus sõnas ja kirjas oluliseks eeliseks Erich Schoenbergi kui kutselise astronoomi küpsemisel, samuti hindamatu abi tema hilisematel rohkearvulistel ametireisidel Venemaale, Rootsi, Soome, Prantsusmaale ja Poolasse, rääkimata tema ajaloolisest kodumaast.

Ei saa väita, et noor Schoenberg juba varakult siirdus astronoomia põllule. Na­gu ikka on noortele omane, eriti neile, kelle lapsepõlv möödus Balti mere kallastel, haaras noort Erichi kõigepealt seikluste otsimine ja mere avaruste kut­suv romantika. Peale gümnaasiumi lõpetamist hakkas ta valmistuma sisseastumi­seks Merekorpusse Riias. Kaks aastat teenis ta leiba meremehena kaubapurjekal "Maxima von Riga", töötas laevaehitustehases "Schtrauch und Kruming" Riias ja käis tsaar Nikolai nimelises mereinseneride vene kutsekoolis Kroonlinnas. Ome­ti juba 1902. a. muudab ta järsult oma meelt ja astub Varssavi Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda.

Kes teab, kuidas oleks kujunenud Schoenbergi edaspidine elukäik, kui 1905. a. poleks puhkenud Vene impeeriumi vastased rahutused ja tudengite meeleaval­dused. Sama aasta märtsis pandi Varssavi Ülikool kinni. Schoenbergil oli kahju õpinguid pooleli jätta ning vältimaks kaotsi läinud semestrit käib ta vabakuulaja­na Strasbourgi Ülikoolis loengutel. Kuid juba sama aasta sügisel esitab ta avalduse sisseastumiseks Tartu Ülikooli. 1905. a. üheksandal novembril Riias asuv Haridus­ministeerium saadab Tartu Ülikooli rektorile ukaasi, millega annab oma nõusole­ku Erich Schoenbergi üleminekuks Tartu Ülikooli samasse teaduskonda. Ka Erichi vanemad kolivad peatselt Tartusse. Kuid ka Tartu (Jurjevi) Ülikoolis tol aastal loen­guid ei peetud.

Töökas nooruk ei tahtnud aega raisata ja hakkas kohe käima Tartu Tähetornis. Järgmise, suvise semestril ajal 1906. a. saab teda taas näha Strasbourgis, kuid see­kord juba Tartu Ülikooli üliõpilasena ning ta õpib astronoomiat professor Beckeri käe all, matemaatikat prof. Weberi ja Reneé juures ning juba 1907. a. jaanuaris määratakse noor Erich Schoenberg Tartu Tähetorni assistendiks. Veel poole aas­ta pärast, juunis, peale edukat eksamite sooritamist võetakse ta Tartu Tähetorni koosseisu. Sama aasta detsembris esitab ta kaitsmisele oma kandidaaditöö teemal "Kaksiktähtede orbiidi määramisest".

Kuigi tolleaegse Tartu Tähetorni palgalehel oli kõigest 5 koosseisulist teadus­likku töötajat (Observatooriumi direktor K.D. Pokrovski, astronoom-observaator A. Orlov, assistent E. Schoenberg ja veel kaks erakorralist assistenti), olid astronoo­milised ja geofüüsikalised vaatlused täies hoos. Ka Schoenberg ei istunud käed rü­pes. Praktiliselt täpselt 100 aastat tagasi 1907. a. sügisel alustas ta Repsoldi seniitteleskoobi abil vaatlusi, mille eesmärk oli täpsustada Tartu Tähetorni asukoha geograafilist laiust ja põhjapooluse poolkorrapärast liikumist. Sügisperioodil, mis kestis 13. septembrist 10. oktoobrini, sai ta 26 vaatlusööl kokku 108 mõõtmist. Teine mõõtmiste rida sai teoks kevadperioodil 27 vaatlusööl ajavahemikul 14. märts-16. aprill 1908. a.

Repsoldi seniitteleskoop.

Vaatlustulemused avaldati 1911. aastal. Selle töö käigus näitas Schoenberg end kvalifitseeritud ning pedantse vaatlejana, kes andis endale aru, et teadusliku tulemuse täpsus sõltub metoodilisest rangusest. Muuseas, metoodiliselt eriti oluli­ne oli leida mikromeetri kruvi sammu väärtus. Mõõtmised kui sellised seisnesid kahe lähestikuse, niinimetatud fundamentaaltähe läbi kohaliku meridiaani üle­mineku momendi võimalikult täpses määramises. Schoenberg valis välja kümme paari ja tuli oma ülesandega kenasti toime ning vaatluste reduktsiooni tulemuse­na õnnestus tal täpsustada Tartu Tähetorni laiuskraad: keskmiseks ajamomendiks 1907.74 ta sai 58°22'46".99±0".04 ning järgmise aasta mõõtmistest 58°22'47".13±0".04 keskmomendiks 1908.24. Siinkohal jääb vaid lisada, et see ongi Tartu Tähetorni laiuskraadi nüüdisaegne ametlikult aktsepteeritud väärtus: 58°22'47".2 (vt näiteks mõnda suvalist Tartu Tähetorni Kalendri aastakäiku).

Lisaks sellele vaatles Schoenberg heledate tähtede kattumisi Kuuga, komeete, Veenust, Marssi, Jupiteri ning Saturni rõngaid. Alates 1909. a. sügisest kuni 1910. a. kevadeni täiendas ta oma teadmisi taevamehaanika ja teoreetilise astronoomia vallas Berliini ülikooli juures. Lisaks sellele leiab ta aega, et külastada Saksamaa observatooriume - Berliinis, Hamburgis, Jenas, Leipzigis ja Potsdamis, Geodeesia Instituuti Potsdamis, Karl Zeissi tehast Jenas, Repsoldi töökoda Hamburgis ja Tepferi oma Potsdamis. Tartu Tähetorni direktor K. Pokrovski igati toetas Schoenbergi ettevõtmisi, kuna alates 1908. a. esitas Tartu Tähetorn ministeeriumile pikaajali­se arengu perspektiivplaani nii uute instrumentide soetamiseks kui ka vana hoone kapitaalseks ümberehitamiseks, samuti raamatukogu juurdeehituseks. Seega tea­dusliku personali kvalifikatsiooni tõstmine oli Tartu Tähetorni jaoks igati päevako­hane probleem.

1912. a. käis Schoenberg jälle Saksamaal, seekord suvepuhkusel, kuid kasu­tas seda hoopis selleks, et valmistuda filosoofiadoktori kraadi kaitsmiseks Kieli Ülikooli juures. Kuna tollal ei Saksamaa ega Venemaa kumbki ei tunnustanud võõrsil kaitstud teaduslikku kraadi, siis taotleja pidi eelnevalt sooritama kohapeal

eksamid astronoomia erialal ja matemaatikas. Schoenberg sai sellega hakkama ja eksamite tulemuste ning Tartus publitseeritud ,,Untersuchungen über die Polhöhenschwankung ausgeführt in der Zeit 1907.7-1909.7" (ilmunud Tartu Publikat­sioonides 1911. a.) põhjal omistati talle filosoofiadoktori kraad. Erich Schoenbergi edusammud ei jäänud märkamatuks ning 1913. a. ta saab ametikõrgenduse - ta määratakse Tartu Tähetorni astronoom-observaatoriks.

Nagu eespool mainitud, oli Schoenbergi vaatleja-astronoomi "ampluaa" laial­dane. Kuid erilist huvi pakkus talle heleduse jaotuse uurimine Jupiteri nähtaval kettal ning Saturni rõngastel. Ilmselt just Jupiteri varajaste vaatluste käigus 1908. a. hakkas Schoenbergil küpsema plaan ehitada uus mikrofotomeeter. Nimelt ju­ba 1906. a. tuli Moskva Ülikooli professor Vitold Tserasski välja mõttega kohendada klassikaline Zöllneri mikrofotomeeter taevakehade pindheleduse mõõtmiseks. Mõõteriista põhimõte seisnes selles, et klassikalises Zöllneri mikrofotomeetris kä­sutatava tasaparalleelse plaadi asemele paigaldatakse pikksilma fookusesse pisi-peegel, mille keskel on ava. Ava kaudu paistab taevaala kujutis fokaaltasandis, üle­jäänud osa vaateväljast aga katab peegel, mis on valgustatud fotomeetri lambiga. Reguleerides kunstvalgusallika heledust reostaadi abil, võib saavutada kahe allika võrdse pindheleduse ning mõõteriista kalibreerides saab määrata taevakeha pindheledust. Taolise mikrofotomeetriga sooritas Tserasski mõningaid Veenuse, Kuu pinna ja Orioni udu proovivaatlusi (vt. detailsemalt meie ja Moskva astronoomi A. Mironovi ajakirjas "Astronomische Nachrichten", vol. 323, 2002. a. avaldatud ühist artiklit).

Hiljem riista konstruktsiooni täiustati, asendades reostaadi fotomeetrilise kiiluga jne. Näiteks Saksa astronoom Hartmann (tuntud küll rohkem kui teleskoobi peegli valmistamisel optilise kvaliteedi testi leiutaja) mõõtis 1910. a. säärase mikrofotomeetriga Halley komeedi heleduse jaotust piki komeedi saba. Schoenberg polnud rahul olemasolevate mikrofotomeetrite konstruktsiooni lahendusega  ning nende abil tehtud episoodiliste proovivaatlustega ning tuli välja oma konstruktsiooniga, mille skemaatiline joonis (ristlõige piki optilist telge) on näidatud joonisel. Tema juhendamisel meisterdas Tartu Tähetorni mehaanik B.A. Messer selle mikrofotomeetri valmis ning 1914. a. võis Schoenberg alustada planeetide pindheleduse mõõtmisseeriat, kasutades selleks 20 cm avaga uut Zeissi refraktorit.                                              

Schoenbergi mikrofotomeetri skemaatiline joonis.

Hiljem seoses I maailmasõja puhkemisega Zeissi teleskoop evakueeriti Nizhni Novgorodi ning Schoenberg oli sunnitud jätkama vaatlusi vana Fraunhoferi refraktoriga. 1916. a. sõidab ta Pulkovo observatooriumi, kus tema käsu­tuses on 380 mm avaga Repsoldi refraktor. Schoenbergil õnnestus saada Saturni rõngaste jaoks kokku 28 täisvaatlust, millest igaüks koosnes kaheksast positsioneerimisest ehk üksikmõõtmisest rõnga seitsmes erinevas punktis planeedi kettal.

Teadusliku uurimise põhieesmärk seisnes difuusselt peegeldatud kiirguse faasi-funktsiooni määramises. Viit erinevat faasifunktsiooni on võrreldud mõõtmistule­mustega:

1) Lamberti poolt pakutud funktsioon,

2) Zeeligeri funktsioon,

3) Euleri oma,

4) f(ε, i) = const,

5) f(ε, i) = cosε, kus i ja ε on vastavalt pealelangeva ning peegeldatud kiirguse suuna ja normaali vaheline nurk.

Selgus, et parima kooskõla vaatlustega annab viimane funktsionaalne sõltuvus. Sama töö käigus sai Schoenbergile selgeks, et planeedi atmosfääris toimuvad füüsikalised protsessid etenda­vad väga olulist rolli.

Tööde tsükli eest üldpeakirjaga "Planeetide heledusest" (avaldatud 1918. a. ve­ne keeles Tartu Publikatsioonides, originaali pealkiri "Ob osveshenii planet" koos pika inglisekeelse kokkuvõtega) sai E. Schoenberg 1918. a. teaduste magistri kraadi.

Olles õige tõsine teadusmees, alustades rutiinvaatlustest ja nende läbiproovitud töötlemise metoodikast, hakkas ta järjest rohkem huvi tundma planeedi atmosfää­ris toimuvate füüsikaliste protsesside vastu, mis leidis kajastust ka tema hilisema­tes uurimustes.

Algas I maailmasõda ning üsna varsti hakkas rindejoon ohtlikult nihkuma Tartu lähedale. Tekkis reaalne oht, et sõjategevuse keerises võivad kannatada saada väär­tuslikud vaatlusriistad ja haruldased raamatud ning muud trükised. K. Pokrovski juhendamisel monteeritakse 20 cm Zeissi refraktor lahti, pakitakse kõige väärtuslikumad instrumendid ja haruldased raamatud ning evakueeritakse Venemaale, al­gul Voronezhi, hiljem Nizhni Novgorodi ja Permi linna. Kuna Pokrovski viibis sellel ajal peamiselt Venemaal, siis sai Schoenbergist juba 1915. a. Tähetorni direktori kohusetäitja.

1918. a. jõudis punane kaardivägi Tartusse. E. Schoenbergi korteris toimus lä­biotsimine. Selle tulemusena läks jäljetult kaduma rida dokumente, nende hulgas teaduskraadi tõendav diplom. Kes teab, kas just see kahetsusväärne vahejuhtum sai algtõukeks või täitmata jäänud unelm saada Tartu Tähetorni ametlikuks direktoriks, kuid nii või teisiti, 1920. a. lahkub Erich Schoenberg jäädavalt Eestist.

Nagu näha käesoleva artikli pealkirjast, meid huvitas eeskätt Erich Schoenber­gi varajane astronoomi teekond Tartu Tähetornis. Ometi täielikkuse huvides tasub kasvõi põgusalt peatuda Schoenbergi edasisel elukäigul.

Niisiis, peale lahkumist Eestist töötas ta mõned aastad Eesti sõjaväe peastaabi topograafilise osakonna koosseisus Helsingis ning staabi korraldusel pidi ta korraldama astronoomilisi ja geodeetilisi mõõtmisi. Kuid see töö eriti ei laabunud. Soo­mes tutvub Schoenberg Soome rootslanna Tyraga (sündinud Liljequist) ning varsti abiellus temaga.

1925. a. muutis härra Schoenberg veel kord oma elukohta ja siirdus Saksamaale. Juba järgmisel aastal sai temast Breslau observatooriumi direktor ja kohaliku üli­kooli professor. Tema eestvedamisel ehitati vana jesuiidi observatooriumi asemele (asukohaga vana ülikooli hoone tornis keset linna) 60 km linnast põhja poole uus vaatlusjaam ning 1934. a. lõunapoolkeral Windhuki asula juures Lõuna-Aafrikas veel üks vaatlusjaam. Erich Schoenberg käis mitu korda ka kohal. Seal teostati Linnutee fotomeetrilisi vaatlusi, eriti tumedate interstellaarsete pilvede mõõtmi­si, samuti vaadeldi sodiaagivalgust. Samasse perioodi kuulub 1936. a. ilmunud E. Schoenbergi õpik-monograafia "Teoreetiline fotomeetria" ning saksakeelne astronoomiaentsüklopeedia. Samuti jätkus töö, mis sai alguse Tartu Tähetornis - pla­neetide fotomeetria. Selleks ajaks olid ilmunud juba klassikalised Milne'i ja Eddingtoni astrofüüsikalised tööd kiirguse ülekandest ja anisotroopsest hajumisest tähtede ja planeetide atmosfääris, samuti kiirguse hajumisest tolmu osakestel interstellaarses keskkonnas. Arusaadavalt, kogu see problemaatika köidab Schoen­bergi tähelepanu seoses interstellaarsete tumedate pilvede ja sodiaagi kiirguse fo­tomeetriliste vaatlustega lõunapoolkeral.

Järgmisel aastal peale II maailmasõja lõppu sai Erich Schoenberg Müncheni ob­servatooriumi direktoriks ja samaaegselt kohaliku ülikooli professori koha, kuhu ta ka jäi kuni erruminekuni emeriitprofessorina 1955. a. Ta valiti ka Bayeri Akadeemia liikmeks. Kui Schoenberg võttis ohjad enda kätte, oli Müncheni observatoorium varemetes. Alles 1953. a. suudeti see enam-vähem taastada. Sama kurb saatus ta­bas Windhuki vaatlusjaama, peaaegu kõik Linnutee ja tumedate interstellaarpilvede ülesvõtted olid jäljetult kadunud. Teiselt poolt härra Schoenberg võis rahuldust tunda sellest, et tema ettekujutused minipilvedest (ehk gloobulitest) ning nende olulisest rollist tähtede tekkes ja evolutsioonis leidsid sõltumatut kinnitust hilise­mates Ameerikas ja Austraalias tehtud astronoomilistes vaatlustes.

II maailmasõja järel pühendas Erich Schoenberg palju aega astronoomia saa­vutuste populariseerimisele ning 1940. aastate lõpul pani ta käima populaar­teadusliku ajakirja "Sternwelt", kus ta ise oli üheks kõige produktiivsemaks auto­riks. Tõsi küll, finantsraskuste tõttu pandi see väljaanne seisma 1954. a.

Erich Schoenberg oli laialdaste teadmistega teadusmees, kõrge kvalifikatsiooni­ga vaatleja astronoom. Tema sulest on ilmunud sadakond teaduslikku ja populaar­teaduslikku artiklit. Kuid tal polnud õnne teadusliku järelkasvu koolitamisega. Te­ma kõige ustavam assistent langes II maailmasõja ohvriks. Mõlemad tema kõige andekamad õpilased Münchenis jätsid enneaegselt oma teadustöö pooleli.

Erich Karl Wilhelm Schoenberg kuulub nende teadusmeeste hulka, kelle elu ja teaduslik pärand olid lahutamatult seotud oma ajastuga, XX sajandil toimunud laastavate sotsiaalvapustustega ja kahe maailmasõjaga. Seda rohkem väärivad aus­tust E. Schoenbergi visadus ja ustavus kord valitud astronoomi elukutsele.

Autor on sügavalt tänulik Tartu Ajalooarhiivi töötajatele, eeskätt pr. Liina Lõh­musele osutatud tõhusa kaasabi eest E. Schoenbergi puudutavate elulooliste arhii­vimaterjalide otsinguil.