{ J. Einasto TK 83 43-45}

Mihkel Jõeveer

03.08.1937-06.06.2006

Raske ning parandamatu haigus viis 6. juunil manalateele Eesti teaduspreemia laureaadi, vanemteadur Mihkel Jõeveeru, kes heleda ja ainulaadse tähena andis 45 aasta vältel suure panuse Eesti astronoomina teadusesse ning oli üheks juhtivaks astronoomiliste teadmiste levitajaks Eestis.

Mihkel Jõeveer sündis Pärnumaal Murru külas talupere ainsa lapsena. Kesk-hariduse omandas ta Vändra keskkoolis ning kõrghariduse astronoomia alal Tartu Ülikoolis. Kohe pärast ülikooli lõpetamist 1960. aastal asus ta tööle Tartu Tähetorni, peagi aga siirdus elama ja töötama Tõraveres valmivasse uude observatooriumis­se, kus möödusid kõik ta edasised eluaastad teaduspõllul teadurina ja galaktikate füüsika labori juhatajana ning eraelus abikaasana, 3 lapse isana ja vanaisana. Mih­kel õppis Ülikoolis astronoomia eriharus, mis loodi 1950-ndate lõpul eesmärgiga ette valmistada noori astronoome valmiva uue observatooriumi tarvis Tõraveres. See eriharu baseerus matemaatika erialal, sama grupi kaudu said astronoomi ja matemaatiku hariduse veel Heino Eelsalu, Sergei Kutuzov ja Ülo-Ilmar Veltmann. Hiljem hakati astronoome ette valmistama füüsika osakonna baasil. Kõik selle gru­pi liikmed alustasid oma teadlaseteed Grigori Kuzmini juhendamisel. Sel ajal oli väga aktuaalne aine tiheduse probleem Päikese ümbruses meie Galaktikas. Seda probleemi uuris juba Ernst Julius Õpik ühes oma esimeses teadustöös 1915. aastal, sellele pühendas oma kandidaadiväitekirja Grigori Kuzmin 1952. aastal. Aine tihe­dust saab määrata, kasutades tähtede vertikaalseid liikumisi Galaktika tasandi suh­tes. Võrreldes noorte tähtede allsüsteemi kihi paksust vertikaalsete kiiruste disper­siooniga, saab leida keskmise aine tiheduse Galaktika tasandi läheduses. Mõlemad Eesti autorid leidsid, et tuntud tähtede ja tähtedevahelise gaasi populatsioonide summaarsest tihedusest piisab aine kogutiheduse seletamiseks.

Erinevale tulemusele jõudsid tuntud Hollandi astronoom Jan Hendrik Oort ja Moskva galaktikauurijate kooli rajaja Pavel Petrovitš Parenago. Nende järgi tuli välja, et Galaktika tasandis on aine kogutihedus ligi kaks korda suurem kui seda võimaldavad tuntud populatsioonid, seega peab Galaktika tasandis leiduma veel mingi tundmatu tume aine. Probleem oli arusaadavalt väga aktuaalne ning sellele teemale pühendasid oma kandidaadiväitekirja Kuzmini õpilased Heino Eelsalu ja Mihkel Jõeveer. Nad kasutasid probleemi uurimiseks erinevat metoodikat ja vaat­lusandmeid, kuid jõudsid samale tulemusele nagu Kuzmin. Vastuolu Tartu astro­noomide ja mujal tehtud uurimuste tulemuste vahel jäi püsima. See teema püsis aktuaalsena veel 1980-ndate aastateni, ning erinevad autorid said erinevaid tule­musi. Tuntud ameerika astronoom John Bahcall kinnitas Oorti tulemusi ja heitis ühel teaduskonverentsil, kus me mõlemad esinesime, ette et Eesti astronoomid kui Ida teaduse esindajad kasutavad kehva vaatlusmaterjali ja seetõttu tulemused on ebatäpsed. Vastasin oma repliigis, et meie kasutatud vaatlusmaterjal polnud tõe­poolest nii hea, nagu kaasaegsed võimalused pakuvad, kuid seevastu meie kasuta­tud meetodid andmete töötlemiseks on tundlikumad uuritava efekti suhtes. Läks veel kümmekond aastat ning uusimad vaatlustulemused kinnitasid Tartu astro­noomide tulemusi.

Mihkel Jõeveer oli oma huvidelt laiahaardeline entsüklopedist. Kolm aastaküm­met oli ta "Tähetorni Kalendri" peatoimetaja ning suurim astronoomiateadmiste popularisaator selle aastaraamatu vahendusel, samas avaldades arvukalt popu­laarteaduslikke artikleid ka muudes väljaannetes. Tema põhitaotluseks teaduses oli näha ja lahendada probleeme lihtsalt ja rahulikult. Selliselt oli ta edukaks liikmeks Tartu galaktikauurijate koolkonnas, uurides tähtede liikumise kaudu salapärast tumeainet meie Linnutees ja teistes galaktikates, galaktikate struktuuritüüpe ja su­pernoovade kiirgust. Seitsmekümnendate aastate alguses kerkis tumeaine prob­leem uuesti päevakorrale hoopis uuel viisil. Selgus, et galaktikad pöörlevad oma välisosades tunduvalt kiiremini kui võiks eeldada tuntud tähepopulatsioonide jao­tuse põhjal. Vastuolu on võimalik seletada, kui oletada, et galaktikad on ümbrit­setud ulatuslike kroonide või halodega. Need kroonid ei saa koosneda tavalistest tähepopulatsioonidest, sest selliste omadustega (praktiliselt mittekiirgavad) tähti pole teada. Seetõttu kahtlesid esialgu paljud astronoomid, meie kaasa arvatud, sel­liste ulatuslike kroonide olemasolus. Et kindlaks teha, kas sellised tumedad kroonid tõepoolest eksisteerivad ja kui massiivsed ning ulatuslikud nad on, kasutasime ga­laktikate kaaslaste liikumisi. See test kinnitas ulatuslike kroonide olemasolu, selgus koguni, et nende mass ületab galaktikate nähtavate populatsioonide massi umbes kümnekordselt. Teiste sõnadega - tumeaine domineerib Universumi massijaotu­ses ja tema omadused määravad Universumi arengu.

Meie tulemustes esialgu hakati kahtlema. Nimelt osutati, et meie poolt kaaslasteks peetud kääbusgalaktikad ei tarvitse olla tõelised kaaslased, vaid peagalaktikatest juhuslikult mööduvad üldise galaktilise välja objektid. Sel juhul pole muidu­gi võimalik kasutada nende suhtelisi kiirusi peagalaktika suhtes viimaste masside määramisel. Oli ilmne, et selle vastuväite selgitamiseks oli vaja uurida galaktika­te jaotust suuremas ulatuses. Kasutasime selleks hiljuti Uppsala observatooriumis valminud ja üsna täielikku galaktikate kataloogi, kust otsisime välja kõik kääbus­galaktikad. Selgus, et kõik kääbusgalaktikad paiknevad ruumiliselt hiidgalaktika­te lähedal. See oli tõsine argument meie tulemuste tõestuseks tumedate krooni­de olemasolu kasuks. Edasi oli vaja selgitada, kuidas paiknevad galaktikad üldise­malt. Mihkel Jõeveeru ettepanekul võeti galaktikate ja galaktikaparvede ruumili­se jaotuse uurimisel kasutusele nn kiildiagrammid ehk apelsinilõigud ja see mee­tod on muutunud nüüd üldkasutatavaks galaktikaparvede ruumilise jaotuse uu­rimisel. Selle meetodi kasutamine näitas, et praktiliselt kõik galaktikad paiknevad

mitmesugustes kooslustes - galaktikagrupid, parved ja superparved - ning et nen­devaheline ruum on tühi. Edasi selgus, et ka superparvedes pole galaktikate jaotus ühtlane, vaid galaktikad, galaktikate parved ja grupid moodustavad pikki ahelaid. Selline on galaktikate paigutus meile kõige lähemal asuvas Kohalikus Superparves, samuti Perseuse tähtkujus asuvas superparves. Me kandsime oma tulemused ette Tallinnas 1977. a sügisel toimunud IAU sümpoosionil Universumi makrostruktuu­rist. Samadele tulemustele olid jõudnud mitmed teised uurijad, kes ka konverentsil esinesid. See osutus konverentsi naelaks ning muutis põhjalikult astronoomide pa­radigmat Universumi struktuurist.

Seni valitses üldine arvamus, et enamik galaktikaid paikneb ruumis juhuslikult ning vaid mõned on koondunud galaktikaparvedesse, mis omakorda on juhuslikult jaotunud. See klassikaline paradigma asendus nüüd uuega: galaktikad moodusta­vad ruumis superparvede ja tühikute võrgustiku ehk kosmilise kanga. See paradig­mavahetus põhjustas ka olulisi muudatusi astronoomide arusaamises Universu­mi arengust. Seni arvati, et galaktikad tekivad juhuslikult väikestest tihedushäiritustest. Kuna superparved on oma mõõtmetelt väga suured ning galaktikate paik­nemine piki kette ei saa tekkida juhuslikult, siis oli selge, et galaktikad pidid juba tekkima superparvedes piki kette. Teiste sõnadega, sai selgeks, et enne galaktikate teket valitsesid Universumi arengus teised protsessid, mis viisid ürgaine kuhjumi­seni niitjatesse superparvedesse. Nagu nüüd on selgunud, mängib selles protsessis olulist osa tumeaine, mis ei koosne tavalisest ainest nagu tähed ja meie ise, vaid mingist seni veel tundmatu päritolu mittebarüonainest, mis tavalise ainega interakteerub väga nõrgalt.

Nii tumeaine uurimisel kui ka Universumi struktuuri selgitamisel andis Mihkel Jõeveer kaaluka panuse. Mihkli teaduslik panus sai ka väärika hinnangu.

Veel oma viimse elupäeva õhtul käis Mihkel oma töötoas tulevikulootustega ja lävis kolleegidega, kaebamata oma eluohtlikku terviseseisundit. Eesti astronoomi­line üldsus väljendab postuumselt oma sügavat tänu lahkunule, kaastunnet lahku­nu omastele ning langetab kurbuses pea.