{ Suzanne Héral TK 85 72-79, inglise keelne variant}

See kaastöö on pühendatud Izold Pustõlniku mälestusele. Inglise keelest tõlkinud Jaan Pelt.

Mul oli suur privileeg ja au olla kutsutud Tartu Observatooriumisse Tõraveres, võrratusse teadusasutusse, mille ajaloos hiilgab astronoom Wilhelm Struve nimi. Oli ju Wilhelm Struve meie vana-vana-vanaisa Karl Knorre õpetaja, teenäitaja, mentor ja sõber. Rohkem kui 50 aastat (1821-1871) juhatas meie esivanem Vene­maa impeeriumi lõunaosas (tollal Uus-Venemaal, praegu Ukrainas) asuvat Nikola­jevi observatooriumi.

2007. aasta septembris külastasime me Nikolajevi Astronoomiaobservatooriumi selle direktori, professor Gennadi Pinigini lahkel kutsel. 2008. aasta maikuu al­guses jätkasime aga oma emotsionaalset palverännakut esiisa Karl Knorre jälgedes Tartus. Varem Dorpati nime kandnud linna võib pidada kohaks, kust lähtuvad pea­mised Knorrede perekonna juured.

Allpool püüan näidata, et Knorrede perekonnas, samuti nagu paljudes teistes tollastes, oli tüüpiline see, et elukutse anti üle ühelt põlvkonnalt teisele ja nii moo­dustusid erinevate alade professionaalsed dünastiad. Me alustame kolmest ast­ronoomist: Ernst Christoph Friedrich Knorrest, tema pojast Karlist ja pojapojast Viktorist. Edasi aga peatume lühidalt ka teistel dünastilistel liinidel, nagu inseneri­del, arstidel ja muusikutel.

Astronoomid

Kõigepealt paar sõna Knorrede perekonna sügavamatest juurtest. Nende lugu algab Saksimaal Haldenslebeni väikelinnas Magdeburgi lähedal. Esimene teada­olev Knorre, nimega Matthias Georg, elukutselt trükkal, on kirjas linna hingekirjas juba 18. sajandi alguses. Tema poeg Johann Friedrich elas terve elu Haldenslebenis, oli õllepruulija ja kaupmeeste gildi eesistuja. Johanni kaks seiklushimulist poega aga liikusid ida poole ja maandusid 18. sajandi lõpul Liivimaal.

Enne seda aga õppisid mõlemad noored mehed teoloogiat Leipzigi lähedal Hal­le linnas. Leiba teenisid nad koduõpetajatena Halle perekondades. Vanem venda­dest, kelle nimi oli nagu isalgi Johann Friedrich, leidis võimaluse asutada 1786. aas­tal (olles ise ainult 28-aastane) tütarlaste kool Dorpatis (nüüd Tartus). Pärast Tar­tusse kolimist kutsus ta ka noorema venna, Ernst Cristophi, oma kooli õpetajaks. Koolitöö kõrval leidis Johann Friedrich aega ka töötada Jaani kiriku orelimängijana. Hiljem, 1780. aastal, lahkus ta Tartust Narva, kus temast sai lutheri kiriku õpetaja ja kohaliku konsistooriumi president. Noorem vend võttis Tartus aga üle vanema venna kohustused, nii kooli kui ka Jaani kirikus orelimängu osas.

Ernst Christophi olid alati huvitanud ka täppisteadused. Kuigi erialane haridus puudus, alustas ta 35-aastaselt regulaarseid astronoomilisi vaatlusi [1]. "Esimesed märkmed žurnaalis on 1795. aastast. Kuigi Knorrel polnud mitte mingisuguseid astronoomilisi riistu, määras ta juba sel aastal Tartu linna geograafilist laiust. Sel­leks kinnitas ta ripploe abil kahekordse maja seinale üksteise alla neli ümmarguste avadega plaadikest. Avade diameetrid olid erinevad - kõige alumise läbimõõt oli 2 mm, kõige ülemisel - 10 cm. Alumise ava alla paigutatud peegli abil jälgis Knorre, milline tähtedest, käändega 58° ja 59° vahel, läbib ülemise ava piki diameetrit. Sel­liseks osutus täht ξ Ursae Majoris. Ei võinud vaid kindel olla, kas ξ Ursae Majoris liikus just täpselt piki ülemise ava diameetrit. See oli esimene vähegi usaldusväär­ne Tartu geograafilise laiuse määramine, kusjuures tulemuse viga ulatus 10 kaareminutini. Edaspidi järgnes rida laiuse määramisi gnoomonite abil. Aastal 1798 toi­musid vaatlused väikese, 20'-jaotustega Hadley oktandiga, mille Knorre muretses teda huvitavate astronoomiliste vaatluste jätkamiseks."

Ernst Christoph Friedrich von Knorre (1759-1810)

Ernst C. Knorre huvi astronoomia vastu tõi talle mõningase tunnustuse ja ka tuntuse. Tema ümber koondus väike ring asjasse pühendunud huvilisi, kes aitasid vaatluste läbiviimisel.

Tsaar Aleksandri ukaasi põhjal taasavati 1802. aastal Tartu Ülikool. Juba järgmi­sel aastal otsustas esimene rektor Fr. Parrot ehitada kõrgkooli juurde ka observatoorium. Vana Tartu Observatooriumi algpäevi on hästi kirjeldanud Izold Pustõlnik artiklis, mis on publitseeritud 2006. aastal toimunud Nikolajevi astronoomiakonverentsi kogumikus [2]. Ernst C. Knorrest sai uues ülikoolis puhta ja rakendusma­temaatika professori kohusetäitja ja astronoomiline vaatleja ajutises observatoo­riumis. Ta korraldas ka sekstantide ja muude vajalike instrumentide ostmise. See võimaldas alustada praktilisi vaatlusi.

Vaatlused ei piirdunud ainult Tartuga. Suvevaheaegadel 1803-1804 võeti ette ka retki üle kogu Liivimaa. Määrati paljude kohtade geograafilisi koordinaate, seal­hulgas praegu Eestis asuvates asulates nagu Antslas, Paistus, Sangastes, Karulas, Kanepis, Tarvastus ja ka Lätis asuvates Erglis, Medsulas ja Lieseres. Tööde lõppeesmärgiks oli kogu Liivimaa kaardistamine.

Tartu linna geograafilise pikkuskraadi täpseks määramiseks võttis Ernst C. Knorre 1806. aastast alates käsutusele erinevad meetodid: Päikese varjutuse aja, Kuu kauguse Päikesest ja tähtede kattumised Kuuga. Saadud hinnangud osutusid aga väga ebatäpseteks. Siin oli oma osa nii vähestel kogemustel kui ka sekstantide madalal kvaliteedil. Tehtud suurest tööst osutus hiljem Wilhelm Struve poolt käsu­tatavaks ainult 1810. aastal teostatud Aldebarani kattumise ajamomendi määrami­ne.

1806. aastal määrati puhta ja rakendusmatemaatika professori toolile uus mees, oma ala spetsialist, Johann Pfaff, kes eriti ei usaldanud iseõppinud Knorre võimeid ja teadmisi. Mehed omavahel hästi läbi ei saanud ja lõpuks kõrvaldas Pfaff oma as­sistendi praktiliste vaatluste juurest. Kuni Pfaffi lahkumiseni 1809. aastal sai Knorre siiski teha omaette vaatlusi sekstandiga.

Ernst Knorre hauatahvel Raadi kalmistul.

Kahjuks ei olnud tal aga võimalust näha uue alalise observatooriumi avamist, ootamatu surm saabus 51 aasta vanuses 1. detsembril 1810. Sellega lõppesid ka viisteist aastat ennastohverdavat pühendumist astronoomiale. Äkiline surm jättis Ernsti perekonna ilma igasugusest sissetulekust. Mahajäänud lesk Sophie (s. Senff) ja kolm poega leidsid aga õnneks varjualuse ja toetuse Sophie venna, siis ka juba leskmehe juures. Karl August Senff oli tollal maalikunsti õpetaja ülikooli kaunite kunstide osakonnas. Karl Knorre, kes oli sündinud 1801. aastal, polnud veel kümneaastanegi, kui isa suri, ometi paistis ta juba silma oma aktiivsuse ja suhtelise sõl­tumatusega. Ta andis ladina keele ja matemaatika eratunde teistele kooliõpilastele ja vahel õpetas isegi täiskasvanuid. Sellisel viisil rahastas ta enda õpinguid ja oli ka emale oluliseks toeks.

Usina ja tööka õpilasena lõpetas ta kooli väga noorena ja astus Tartu Ülikooli juba 15-aastasena. Tema suureks kireks olid matemaatika, astronoomia ja teised loodusteadused. Tal olid meeles isa vaatlused ja sealt ka soov jätkata poolelijää­nud uurimisi. Ometi olid tema onul Karl Senffil, kes oli ka tema hooldajaks, teised plaanid. Tollel ajal oli üsna levinud arvamus, et ainult teoloogia õpingud ja hilisem kirikuõpetaja kutse võivad garanteerida vaesele orvule stabiilse äraelamise. Ja Karl

Knorrest saigi Tartu Ülikooli teoloogiatudeng. Samal ajal jätkas ta aga ka omal käel matemaatika õpinguid. Ei läinud palju aega mööda, kui tema huvi hakkas silma Tartu Observatooriumi tulevasele direktorile Wilhelm Struvele. Siin on kohane vii­data Izold Pustõlnikule: "... on üldtunnustatud tõde, et teaduslike uurimiste tase­me tipp Tartu Observatooriumis on seotud Wilhelm Struve (1793-1864) nimega ja tema parallaksi mõõtmistega, mis sooritati Fraunhoferi refraktoriga".

Karl C. Knorre (1801-1883) noorena.

Niisiis, juba observatooriumi varajasel perioodil märkas Struve Karl Knorret ja toetas tema eneseharimist, samuti juhendas ta usinat tudengit praktilises astro­noomias. Samal ajal plaanis Struve laiaulatuslikke kaardimõõtmisi Liivimaal, kaasates projekti oma üliõpilasi. Ka Karl Knorre valis ta üheks assistendiks, andes nii võimaluse tudengil omandada olulisi kogemusi geodeesia alal. Karli tööd hindas Struve nii kõrgelt, et varsti soovitas ta noort meest admiral Aleksei Greigh'ile, kes otsis "noort ja intelligentset astronoomi, kes oleks võimeline aitama teda Nikolaje­vi observatooriumi (Musta mere ääres) rajamisel".

Niisiis, pärast viljakat koostööd oma juhendaja Wilhelm Struvega, kohtus Karl Knorre teise tema elus tähtsaks osutunud mehega - admiral Greigh'iga, kes oli tollal Musta mere laevastiku ja sadamate peakomandör ning Nikolajevi ja Sevastoopoli linna sõjakuberner. Admiral oli kultuurne ja haritud mees, kes huvitus tehnoloo­giast ja üle kõige astronoomiast. Nii juhtuski, et 7. juulil 1820 saatis vene laevastikuminister markiis I. de Traversay Karl Knorrele kirja, kus teatati tema määramisest Ministeeriumi Musta mere osakonna astronoomiks. Tema tööks määrati astronoo­mia õpetamine kadettidele ja noorematele ohvitseridele kohalikus laevastiku koo­lis. Tasuks määrati aastapalk 3000 rubla, korralik korter ja 1000 rubla kolimiskuludeks.

Karl Knorre soovidele vastu tulles lükati Nikolajevisse minek järgmise aasta al­guseks. Võidetud aega kasutas ta vene keele ja astronoomia intensiivseks õppimi­seks. Veebruarikuus 1821. aastal, kuu aega enne kahekümnendat sünnipäeva, toimuski kolimine Tartust Nikolajevisse. Kohale jõudes avastas Karl, et admiral Greigh oli tema hooleks pannud hulga tegemisi. Lisaks loengutele laevastiku koolis pidi ta juhtima hüdrograafilisi ekspeditsioone merel, varustama Musta mere laevastikku täpse ajaga ja hoolt kandma astronoomiliste instrumentide eest. Tal tuli ka teos­tada vaatlusi admirali eraobservatooriumis, mille uhkuseks oli 2-tolline Liebherri meridiaanring. See oli ka ainuke koht, kus enne Nikolajevi observatooriumi valmi­mist võis praktiseerida vaatluslikku astronoomiat. Tööd observatooriumi ehitusel algasid admiral Greigh'i juhtimisel juba 28. mail 1821. aastal. Karl Knorre ehitusprotsessis ise ei osalenud. Ehitus edenes jõudsalt ja 1823. aastal sai Karl Knorre aru, et tal tuleb kõik instrumendid, sealhulgas tähtsaim neist - meridiaanring - ise üles seada ja häälestada. Kuna tal vastavasisulised kogemused puudusid, siis pöör­dus ta admiral Greigh'i poole loa saamiseks sõiduks Lääne-Euroopasse. Karl plaa­nis kohtuda parimate astronoomide ja nende poolt käsutatava tehnikaga, parimate instrumentide ja nende valmistajatega. Admiral, kes hindas noormehe võimeid ja tööd, nõustus plaaniga ja andis kulude katteks tuhat kuldrubla.

Nikolajevi Observatooriumi projekt

Reis, mille kestel Karl Knorre külastas mitmeid heal tasemel observatooriume, kohtus tuntud astronoomide ja instrumendiehitajatega, kestis rohkem kui kaks aastat - 1825. aasta juunist kuni 1827. aasta augustini. Teel Lääne-Euroopasse pea­tus ta kõigepealt kodulinnas Tartus. Seal külastas ta observatooriumi, kus austatud ja armastatud mentor Wilhelm Struve tutvustas talle uue, 1822. aastal paigalda­tud Reichenbachi meridiaanringi kasutamist. Knorrel oli võimalus uurida hooli­kalt instrumendi aluse vundamendi konstruktsiooni ja ka vaatlusakende sulgemismehhanismi. Samuti nõustas meister teda paljudes astronoomilistes küsimustes. Järgmisel korral kohtusid mehed alles neliteist aastat hiljem Pulkovos asuva Vene­maa Peaobservatooriumi pidulikul avamisel 1839. aastal, mille direktoriks oli mää­ratud muidugi Wilhelm Struve.

Pärast Tartust lahkumist suundus Karl Knorre Köningsbergi (praegusesse Kaliningradi), kus ta külastas kohalikku observatooriumi. Obervatooriumi tolleaegne direktor, tuntud astronoom Friedrich Bessel, võttis ta lahkelt vastu. Teostati ühiseid vaatlusi meridiaanringil ja püüti määrata erinevate vaatlejate poolt sisse toodud süstemaatilisi vaatlusvigu. Arutati paljude astronoomia probleemide üle ja Knor­re lubas Besselile teha spetsiaalseid arvutusi niinimetatud "Köningsbergi tabelite" tarbeks. Ka nõustus ta osalema uue tähekaardi koostamisel, võttes enda kanda uue Berliini Teaduste Akadeemia atlase viienda tahvli joonistamise. Bessel oli nii lahke, et saatis Knorret 1827. aastal kuni Münchenini, kus mehed kohtusid tuntud insene­ri ja instrumendiehitaja Erteliga, kellelt Knorre oli juba tellinud uue meridiaanringi Nikolajevi observatooriumi tarbeks.

Pärast Köningsbergi läks Knorre Gotha lähesuses asuvasse Seebergi observa­tooriumisse, mille direktoriks oli astronoom Johann Franz Encke. Koos vaadel­di komeedi üleminekut (täpsete koordinaatide määramiseks). Komeet ise sai hil­jem tuntuks kui "Encke komeet". Hiljem kohtus Knorre veel astronoom Heinrich Schumacheriga Altonast ja Francois Aragoga Pariisist. Head suhted ja kirjavahetus lääne astronoomidega kestsid kaua aega hiljemgi. Selleks, et varustada Nikolajevi observatooriumi kirjanduse ja instrumentidega, kohtus Knorre raamatumüüjate ja instrumendiehitajatega, kellega sõlmiti vajalikud lepingud. Pärast pikka ja viljakat reisi Lääne-Euroopasse naases ta 1827. aastal Nikolajevi, kus asus kohe ka tööle laevastiku koolis.

Uus observatoorium valmis 1832. aastal ja Karl Knorre osavõtul paigaldati sin­na Ertelilt tellitud meridiaanring. Ise konstrueeritud kunstlik horisont valmistati Knorre juhendite järgi Nikolajevis ja selle kasutamine võimaldas tunduvalt tõs­ta vaatluste täpsust. Kõik läks libedalt kuni 1833. aasta augustini. Siis aga kutsus tsaar Nikolai I admiral Greigh'i Peterburi ja määras ta Riiginõukogu liikmeks. See oli Karl Knorrele suureks kaotuseks, ta jäi ilma astronoomiast huvitunud admirali hinnalisest ja heatahtlikust toetusest. Kõigi admirali järeltulijate põhiliseks huviks oli ainult laevastiku igapäevane teenindamine. See koormas üksi, ilma assistenti­deta töötavat Karl Knorret nii, et astronoomilisteks uurimisteks jäi väga vähe ae­ga. Ometi täitis ta kõiki oma laevastikuga seotud kohustusi kohusetundlikult ku­ni 1871. aastani, mil ta pensionile läks. Tema pikka karjääri on hästi kirjeldanud professor Gennadi Pinigin, praegune Nikolajevi observatooriumi direktor, ja tema kaastööline professor Grigori Petrov [3]. Tõlkisin selle raamatu prantsuse keelde, lisades perekonnadokumente ja peatüki Knorre järeltulijatest [4].

Karl C. Knorre vanemas eas.
 

Karl Knorre põhiliseks teaduslikuks pärandiks on tema koostatud Berliini Tea­duste Akadeemia tähekaardi viies tahvel, mille abil on avastatud mitmeid väike-planeete. Kolme abikaasaga saadud viieteistkümne lapse isana oli Karl Knorre ka niinimetatud Knorrede Nikolajevi liini alusepanijaks [5].

Nüüd on aeg pöörduda astronoomide dünastia kolmanda esindaja, 1840. aas­tal Nikolajevis sündinud Viktor Knorre elutee vaatlemisele. Tema oli Karl Knorre teisele naisele Dorotheale (s. von Dietrich) sündinud viies laps. Noore poisina saa­deti ta Liivimaale saama korraliku haridust tollases kuulsas koolis Fellinis (praegu­ses Viljandis). Pärast kooli lõpetamist naases ta Nikolajevi, kus töötas kaks aastat isa assistendina observatooriumis. 1862. aastal sõitis aga poiss Berliini, kus õppis astronoomiat Wilhelm Foersteri juhendamisel. Filosoofiadoktori kraad käes, leidis ta töökoha astronoomiliste arvutuste tegijana Pulkovo observatooriumis. Sellesse perioodi kuulub ka rännakute rida, mille ta tegi koos akadeemik Wildiga inspek­teerimaks Venemaa ilma- ja magnethäirituste mõõtmisjaamu. Knorre rolliks oli geograafiliste koordinaatide määramine ja magnetilised mõõtmised. Halvenev ter­vis sundis teda naasema Nikolajevisse, kus ta mõnda aega tegeles oma nooremate vendade ja õdede koduõpetamisega. Veidi hiljem sai ta madalapalgalise õpetaja­koha kohalikus keskkoolis. Isa Karl lahkus pärast pensionile minekut 1871. aastal Berliini. Kuna palgatõusu polnud ette näha, ei kahelnud Viktor hetkegi ja läks isale järele.

Viktor Knorre (1840-1919)

Varsti, 1873. aastal määrati Viktor Knorre Berliini observatooriumi vaatlejaks. Observatooriumi direktoriks oli tema endine juhendaja Wilhelm Foerster. Nüüd oli Viktor oma sõiduvees. Ta pühendas ennast põhiliselt asteroidide, komeetide ja kaksiktähtede vaatlemisele Fraunhoferi refraktori abil. Asteroid Koronise avastas ta juba 4. jaanuaril 1876, hiljem sai tema arvele veel kolm asteroidi - Oenone, Hypatia ja Penthesilea. Selleks, et uurida asteroidide trajektoore, ehitas Viktor spetsiaalse üleskirjutusseadme ehk mikromeetri, millele ta andis nime "deklinograaf". Seadet on kirjeldatud mitmes ajakirja "Astronomische Nachrichten" artiklis.

Vaatluskogemused aitasid tal teha mitmeid täiustusi nii astronoomilistele instrumentidele kui ka teleskoopide ekvatoriaalsele monteeringule. Viktor Knorre määrati astronoomiaprofessoriks 1872. aastal. Tema isa jõudis näha oma lemmikpoja saavutusi ast­ronoomia vallas. Karl Knorre suri 1883. aastal. Poja ametlik karjäär kestis aga kuni pensionile minekuni 1906. aastal. Teaduslik töö ei jäänud sellega aga pooleli. Uut ekvatoriaalset monteeringutüüpi kirjeldavad artiklid ilmusid 1909. ja 1911. aastal. Seniajani on see monteering tuntud kui Knorre-Heele monteering. Ta muretses oma vahenditega ka Heele poolt kokku pandud monteeringu prototüübi. Sellised olid Knorredest astronoomide dünastia viimase esindaja teaduslikud saavutused. Viktor Knorre suri 1919. aastal.

Insenerid-ehitajad

Teiseks tähtsaks Knorrede pere dünastiliseks liiniks olid insenerid-ehitajad. Alu­sepanijaks oli vana-vanaisa Fjodor, kes sündis 1831. aastal Odessas, Karl Knorre ja tema esimese abikaasa Elisabethi (s. von Dieterichs) ainukese pojana. Kui ta oli seitsme aastane, võttis isa ta kaasa Pulkovo observatooriumi pidulikule avamise­le. Sealt edasi liiguti Pärnu, et panna poiss tollal kuulsasse kohalikku kooli. Poiss jäeti armastava vanaema Sophie ja onu Theodor Senffi hoolde, kes olid mõlemad ka koolis õpetajad. Fjodor jäi Pärnusse rohkem kui kaheksaks aastaks, kuni keskkooli lõpetamiseni. Õpingud jätkusid Peterburis arhitektuuri erialal. Hiljem lõpetas ta ka Tsiviilehituse Instituudi. Viimase lihvi sai ta aga aasta jooksul Berliini Arhitek­tuuri Kõrgkoolis õppides [6].

Fjodor K. Knorre (1831-1911)

Fjodori insener-ehitaja karjäär algas osavõtuga projektidest mitmetes Venemaa paikades. Teiste hulgas oli ta tegev silla ehitusel üle Dnepri jõe, Krementšugi lähe­dal. Hiljem töötas ta mitmete raudteelõikude ehitustel, sh Moskvast Kolomnasse ja Saraatovisse kulgevatel trassidel. Viis aastat leidis ta rakendust viljahoidlate rajami­sel Bugi jõe äärde Nikolajevis. Pärast seda määras Stavropoli kuberner ta provintsi (pea) arhitektiks ja hiljem (pea) inseneriks. Stavropolis, Lõuna-Venemaal, viibis ta kokku viisteist aastat. Tema viimane oluline missioon oli aga Siberis, Krasnojars-kis. Noorem vend Jevgeni kutsus ta osalema sillaehituses üle Jenissei jõe. Töö selle Trans-Siberi raudtee olulise objekti kallal kestis neli aastat, 1896-1899.

Inseneride-ehitajate dünastia kõige silmapaistvam esindaja oligi noorem vend Jevgeni. Ta sündis 1848. aastal Nikolajevis, Karl Knorre teise naise Dorothea kaheteistkümnenda lapsena. Pärast keskkooli lõpetamist Berliinis saatis isa Jevgeni õppima kuulsasse Zürichi Polütehnikumi Šveitsis, mille poiss lõpetas 1870. aastal. Pärast seda töötas ta paljude sildade konstrueerimisel, sh üle Dnepri, Lääne-Dvina, Volga ja Jenissei jõgede. Temast sai sillatugede ehitamisel kasutatavate kessoonide kasutamise spetsialist. Tema osavõttu Krasnojarski silla projektis tunnustati 1900. aasta Maailmanäituse kuldmedaliga, samasuguse medaliga autasustati ka Gustave Eiffelit - Pariisi tuntud torni konstrueerijat.

Jevgeni Knorre (1848-1917)

Järgmisesse, kolmandasse, inseneride-ehitajate generatsiooni kuulus meie vana-onu Fjodor Fjodori poeg Knorre, kes sündis 1865. aastal, tõenäoliselt Serpuhhovi linnas. Ka tema ehitas sildu Siberis ja hiljem Peterburis.

Arstid

Lisaks astronoomidele ja inseneridele-ehitajatele oli Knorrede perekonnas teistegi elukutsete esindajaid. Tooksin siin välja kolm meedikute dünastia liiget. Dünastia alusepanijaks oli Adolph Knorre Pärnust. Ta oli astronoom Karl Knorre vanem vend, kes sündis 1799. aastal Tartus. Ta õppis meditsiini Tartu Ülikoolis ja te­gutses viiskümmend aastat Pärnus praktiseeriva arstina. Koos naise Juliega (s. von Harder) oli tal üheksa last ja sellega pani ta alguse Knorrede suguseltsi Pärnu lii­nile. Neil oli peaaegu samasugune perevapp nagu Nikolajevis elavatel sugulastelgi, erinevuseks ainult helesiniste õitega roheline käoking, mis oli asetatud greifi hammaste vahele, sümboliseerimaks meditsiini. Adolph Knorre vanim poeg Adolf Friedrich, kes sündis 1827. aastal, õppis samuti Tartu Ülikoolis meditsiini. Sealt läks ta edasi Saraatovisse, kus oli alguses arstiks maal, siis Aleksandri Haigla direktor Saraatovi linnas, hiljem armeedoktor hussaarirügemendis ja lõpuks jalaväes. Ka Adolf Friedrichil oli üheksa last, nende hulgas poeg Nikolai, kes õppis samuti meditsiini ja kellest sai kohalik arst kuskil Saraatovi kubermangus.

Silmapaistev arst leidus ka Nikolajevis elanud suguseltsi liikmete hulgas. Tema nimi oli Woldemar või siis venepäraselt Vladimir. Ta oli astronoom Karl Knorre ja tema teise naise Dorothea kolmas poeg. Sündinud 1838. aastal Odessas, õppis ta samuti Tartu Ülikoolis meditsiini, kuuludes samal ajal ka korporatsiooni "Livonia". Oma karjääri alustas ta kui asendusarst Musta mere laevastiku sõjalaeval. Hiljem jätkas ta anatoom-patoloogina Nikolajevi laevastikuhaiglas ja linnahaigla direkto­rina. Ametikõrgenduse sai ta 1893. aastal, kui ta määrati Riiginõunikuks ja Baltimere laevastiku (baasiga Kroonlinnas) lipulaeva (pea)kirurgiks. Pärast meditsiinile ja laevastikule pühendatud elu suri ta 1901. aastal Riias, küllalt lähedal kodulinn Tartule.

Muusikud

Enne lõpetamist veel paar sõna muusikutest, keda leidus mõlemas Knorrede suguvõsa liinides. Tuletame meelde kasvõi kahte venda Johann Friedrichi ja Ernst

Christophi, kes esimestena tulid Saksamaalt Tartusse 18. sajandi lõpus. Mõlemad mängisid regulaarselt kirikus orelit ja seda kümneid aastaid. Üks Ernst Christophi lapselapsi, Adolphi poeg, oli Ernst Leopold, kes sündis 1839. aastal Pärnus. Ta õppis klaverimängu tuntud virtuoos Theodor Steini juures, hiljem aga Brüsselis ja Pariisis. Lõpuks jäi ta elama Tartusse, kus andis rohkem kui viiekümne aasta jooksul klaveritunde paljudele õpilastele. Ta oli otsitud ja lugupeetud õpetaja. Tema tütar Helene, kes sündis 1865. aastal, aitas teda töötades algajate mängijatega [7]. Nad elasid koos kahekordses puumajas, mis asus Tiigi ja Tihase tänava nurgal, praeguse Ülikooli Raamatukogu lähedal. Suur, aukohal kõrguv klaver asus ruumis, kust avanes vaade läbi veranda ilusale aiale. Igal päeval tavatses meister sellel klaveril harjutada. Lemmikautoriteks olid suured romantikud: Beethoven, Liszt, Chopin ja Schumann. Tema tütrel ja assistendil Helenil oli teisel korrusel oma ruum koos klaveriga. Nende kodu oli Tartu tollaste muusikasõprade kogunemispaigaks. Ernst Leopold suri 1928. aastal pärast väga pikka muusiku ja kõrgelt hinnatud muusika­õpetaja karjääri.

Ernst Leopold Knorre (1839-1928)

Nüüd tagasi Nikolajevisse. Ka seal võime leida kolm muusikainimest. Tuntum neist oli Jevgeni Fjodori poeg Knorre, kes sündis 1870. aastal Fjodori ja tema teise naise Antonie Bruni abielust. Ta tegi karjääri silmapaistva viiuldajana ja seda suur­linnas Moskvas. Tema vanem õde Adele, meie vanaema, sündis 1867. aastal ja õppis Peterburi Konservatooriumis. Tegeles ta aga klaverimängu ja ooperilaulu õpetaja­na Nikolajevis, hiljem ka Liepajas Lätimaal, oma abikaasa kodulinnas. Lõpuks -tema tütar Lydia, meie ema, kes sündis Liepajas 1912. aastal, läks Prantsusmaale ja lõpetas seal Toulouse'i konservatooriumi. Abiellunud prantslasega ja kasvatades kahte last, mind ja minu venda, jätkas ta muusika õpetamist kohalikus keskkoolis ja andis ka klaverimängu ning ooperilaulu eratunde.

Siinkohal lõpebki minu lühike ülevaade Knorrede dünastilistest liinidest. See on hea näide Euroopa suguvõsast, mille liikmed paistsid silma erinevatel aladel paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis ja eriti Tartus.

Kirjandus

1. G A. Zhelnin. Astronoomiliste vaatluste algpäevilt Tartus. Tähetorni Kalender, 1962, lk. 44

2. Izold Pustylnik. On the early history of old Tartu Observatory. Izuchenye obyektov okolozemnogo prostranstva i malyh tel solnechnoy sistemy, NAO, 185, Atoll, Nikolayev, 2007

3. G.M. Petrov, G.I. Pinigin. Karl Knorre - pervyi astronom Chernomorskogo flota, Atoll, Nikolayev, 2004

4. G.M. Petrov, G.I. Pinigin. Karl Knorre, Premier Astronome de la Flotte de Mer Noire, traduit du russe et annote par Suzanne Heral, editions Irina Gudym, Nikolayev, 2007

5. Dr. Georg G. Knorre. Stammliste der Familie Knorre (private fund), Oschers-leben, 1972

6. Fjodor K. Knorre. Harmlose Aufeeichnungen, Knorr'sche Familien-Chronik, manuscript in German, Gothic writing, Bolshoj Log, 1901

7. Aime Karm. Ernst von Knorre - Koidula-aegne klaveriõpetaja Tartust. Teater. Muusika. Kino, 2005,3, lk. 83

Saateks

Viimane ettevõtmine, mille korraldas lahkunud kolleeg Izold Pustõlnik, toimus päev pärast tema matuseid. 6. mai 2008 oli Tartu Observatooriumis Knorre päev. Veel Izoldi poolt kutsutuna olid meil külas Ernst Knorre otsene järeltulija Suzanne Héral, tema abikaasa Albert Desprez ja vend Serge Prat Prantsusmaalt ning Nikola­jevi Astronoomiaobservatooriumi direktor professor Gennadi Pinigin ja tema abi­kaasa Ljudmilla Ukrainast. Toimus seminar, kus Pariisi Sorbonne'i Ülikoolist dip­lomeeritud tõlk Suzanne Héral kõneles Knorrede suguvõsast ja nende ametidünastiatest. Tema lahkel loal avaldame siinkohal tema poolt saadetud teksti kolleeg Jaan Peldi tõlgituna. Samal seminaril rääkis Gennadi Pinigin Karl Knorre tegevusest Nikolajevis.