{ R. Livländer TK 10 1933 54-56 }

Jegor Mielberg

Jegor Mielberg sündis Tiflisi linnas 4. märtsil 1885, kus tema isa Johannes  oli  sealse  füüsilise   observatooriumi juhatajaks. Gümnaasiumis käis J. Mielberg Tiflisis kuni 1898. a., oli siis kolm aastat Pärnus ja lõpetas keskkooli 1903.a. Peterburis. Samal aastal astus ta Peterburi ülikooli. Majanduslikel põhjusil ja hiljem ilmasõja tõttu tuli aga seal õppimine katkestada. Eestisse opteerus J. Mielberg 1921. aastal ja astus 1922. a. sügisel Tartu Ülikooli. Tartus oli ta üliõpilaseks kuni oma surmani, töötades ühtlasi raskustungi muutumise uurimistega Tähetorni suures keldris. J. Mielberg'i surm saabus ootamatult südamerabanduse läbi 5. veebruaril 1932.. just peale selle, kui ta jõudis avaldada Tähetorni publikatsioonides oma vaatlusandmed (kokkuvõte järgneb).

Perioodilised raskustungi muutumised

Kokkuvõte artiklist: J. Mielberg "Über periodische Veränderungen der Schwerkraft".

1932. Tähetorni publ. XXVII. köide Nr. 4, lk. 1-19.

Oletades, et ülemaailmne gravitatsioon (seega ka Maakera raskustung) on seotud hüpoteetilise ilmaruumi täitva eetriga, on mõeldavad perioodilised muutused raskustungis. Nii näiteks oleks mõeldav, et eeter avaldab survet teda läbivatele materiaalsetele kehadele. Kui nüüd Maakera liigub suure kiirusega mingis kindlas suunas selle "absoluutse eetri" suhtes, siis Maakera pöörlemise tõttu ümber oma telje tekiks igas kohas Maakera pinnal perioodiline eetri surve muutumine, niis väljenduks näiteks perioodilises raskustungi muutumises. Muutuvuse periood uhtuks loomulikult Maakera pöörlemisajaga, s. o. täheajaga. Lisame juurde, et   esitatud mõttekäik on vastolus Einsteini relatiivsusteooriaga.

Joon. Gravimeeter Tähetorni suures keldris

Teisest küljest on aga ka mõeldavad perioodilisad muutused raskustungis vastavalt päikeseajale. Nimelt on näidatud, et Maakera ümbritsevas elektriväljas ja magnetväljas  esinevad perioodilised muutused päikeseaja järele. Kui nüüd Maakera ümbritsev elektromagneetüine väli ruumiliselt ühtub gravitatsiooni väljaga, siis on mõeldav, et ühe muutumine põhjustaks ka teise muutumise.

Eelnimetatud küsimustele võivad anda vastuse ainult vaatlusandmed. Nii korraldas prof. L.Courvoisier ligi 10 aastat tagasi Berlin-Babelsbergl tähetornis sellekohaseid vaatlusi ja leidis muutusi täheaja järele, mis seega vastaksid Maakera liikumisele eetri suhtes. Peaaegu üheaegselt Courvoisierga ja iseseisvalt korraldas raskustungi vaatlusi Tartus J. Mielberg. Vaatlusruumiks oli Tähetorni all Toome mäe sees asuv suur võlvitud kelder, mis 23½ m pikk, 10½ lai ja 11 m kõrge. Temperatuur keldris muutub aasta jooksul väga pikaldaselt ja ühtlaselt ja on seega raskustungi vaatlusiks eriti kohane.

Peale esialgsete katsete ehitati keldrisse nn. gravimeeter: tornitaolise betoonehitise lae küljes ripub spiraalvedru, mis kannab all 200 grammilist raskust. Raskuse külge on kinnitatud väike peegel. Kui raskusjõud muutub, siis spiraalvedru selletõttu venib või lüheneb ja peegel hakkab oma tasakaalu seisu ümber pöörlema. Peegli pöörlemist võib eemalt lugeda skaala ja pikksilma abil.   Riista  tundlikkus,  mis määrati katselisel teel,  oli Tartus 2.10-7 raskustungi suurusest. Kogu gravimeetri torn on suletud peaaegu õhukindlalt, ja peegli pöörlemist vaadeldi läbi sellekohase akna.

Viimastest 1930. a. ja 1931. a. vaatlustest leidis J. Mielberg raskustungi kõikumise päikeseaja järele, kahekordse amplituudiga keskmiselt 17.10-7 raskustungi suurusest. Vaatlusandmed erinevad seega L. Courvoisier omadest ja on ka vähema amplituudiga, Olgu mainitud, et möödunud talvel Tomaschek ja Schaffernicht'i poolt (Saksamaal) avaldatud mõõtmised annavad aga veel vähemad raskustungi kõikumised.