{ M. Jõeveer, T. Viik TK 75 1999 127-130 }

26. juulil 1998 lahkus meie keskelt kauaaegne Tartu Observatooriumi teadlane füüsika-matemaatikakandidaat Heino Eelsalu.

Heino Eelsalu (1930 – 1998)

Heino Eelsalu sündis 8. mail 1930.a Tallinnas veterinaarvelskri Taavet Eelsalu (kuni 1936.a Ehrenpreis) perekonnas. 1949.a lõpetas ta Tallinna 2. Keskkooli ja astus Tartu Ülikooli Matemaatika-Loodusteaduskonna matemaatika osakonda, mille lõpetas 1954.a kiitusega mehaanika erialal. Mehaanika polnud siiski tema tõeline kutsumus, vaid üks erialadest, millega sai lõpetada õpinguid tolleaegses matemaatika osakonnas. Tegelikult olid Roopi Hallimäe jt. populaarsed astronoomiaalased kujutised äratanud H. Eelsalus sügava huvi tähistaeva nähtuste vastu juba koolipõlves ning ülikoolis sai temast aktiivne osaleja Üliõpilaste Teadusliku Ühingu astronoomiaringis. Teisel kursusel alustas ta prof G. Kusmini juhtimisel stellaarastronoomia alast uurimistööd, millest kasvas välja tugev diplomitöö. Edasises oli H. Eelsalu tegevus seotud Tartu Observatooriumiga (kuni 1973 Füüsika ja Astronoomia Instituut, 1973-1995 Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut), algul aspirandina ja nooremteadurina ning aastast 1960 vanemteadurina.

Oma teadlaseteel arendas H. Eelsalu peamiselt kaht astronoomiateemat. Põhiline aeg kulus tal Galaktika ehituse uurimisele. Sellel suunal kaitses ta kandidaaditöö "Galaktika gra-vitatsioonikiirenduse gradient risti Galaktika tasandile Päikese ümbruses" (1958). Leitud gravitatsioonikiirenduse gradient ja sellest tulenev graviteeruva aine tihedus (dünaamiline tihedus) oli vigade piires kooskõlas otseselt nähtava aine tihedusega Päikese ümbruses. Mõne aasta möödudes tuli H. Eelsalul asuda oma tulemuste kaitsele, sest tuntud Hollandi astronoom J.Oort ja tema järel mitmed teised leidsid, et graviteeruva aine tihedus ületab 1,5-2 korda nähtava aine tiheduse. Vaidlus selle üle, kas Päikese ümbruses leidub tundmatut lisaainet (varjatud ehk tumedat ainet) kestis vahelduva eduga aastakümneid. Probleemi lahendamiseks leiutati mitmeid uusi meetodeid, H. Eelsalul õnnestus selleks kasutada isegi käsitletavast temaatikast õige kaugelolevat andmestikku nagu meteoriidikraatrite vanuste statistika. Praeguse seisuga on vaidlus lahenenud H. Eelsalu käsuks, uuemad dünaamilise ja nähtava aine tiheduse määrangud on jälle kooskõlas. Kui meie Galaktikas Päikese ümbruses tumedat ainet leidub, siis mitte üle kümnekonna protsendi aine koguhulgast, nähtav aine domineerib kindlalt. Väitekirjas tuli H.Eelsalul töödelda mahukaid andmemassiive stellaarstatistiliste meetoditega. Saadud kogemus viis teda galaktiliste vaatlusandmete töötlemise metodoloogia alastele uuringutele, samuti metodoloogia üldküsimuste käsitlemisele. Töö käigus valmisid monograafiad ",Galaktilise astronoomia statistilised printsiibid" (6 vihikut, 1973-1975, vene k), ",Theoretical foundations of stellar statistics" (1982) ja "Theory of basic galactic research systems" (1990) ning rida metodoloogia üksikküsimusi ja rakendusi sisaldavaid teadusartikleid.

Teiseks lemmikalaks olid H. Eelsalul tähefotomeetria probleemid. Ta tegi muutlike tähtede vaatlusi, määras heleduskõveraid ja uuris astrofotomeetria alusprobleeme. Sellelt suunalt pärineb ka tema esimene teadustöö - Moskva observatooriumi fototeegi andmetel koostatud "IX Cassiopeiae" (1953). Mitmes töös käsitles ta nõrkade tumenemistega fotoplaatide käsutamise võimalusi.

Astronoomiaalased tööd on ainult osa H. Eelsalu loomingulisest pärandist. Alates 1970-ndatest aastatest ta süüvis ka astronoomia ajaloo ning kultuuriloo ja astronoomia seoste uurimisse. Sissejuhatuseks sellesse temaatikasse koostas ta pikema ülevaate "Astronoomia areng Eestis kultuuriloolise probleemina" (1976), kus ta märkis ära ka edasised uurimisülesanded. Järgnevas jõudis ta süvendatult käsitleda Koperniku õpetuse levikut Eestis, astronoomilise uurimistegevuse ja õpetamise arengut Tartu Ülikoolis, meie rahvaluule ja pärimuste seoseid taevanähtustega, muinaskalendreid, tähtkujude tekke-ja arengulugu, kaljujooniste interpreteerimist, astraalmütoloo-giat jne. Oma originaalseid mõttekäike avaldas ta ajakirjades "Eesti Loodus", ".Horisont", "Keel ja Kirjandus", "Looming", "Tähetorni Kalender" (vt nt ""Kalevipoeg" ja taevalaotus" 1996.a kalendris) ja teistes Eesti, Läti, Saksamaa, Skandinaaviamaade, Soome jne väljaannetes. Eraldi märkimist väärivad koostöös saksa astronoomi D.B. Herrmanniga kirjutatud "Johann Heinrich Mädler - eine dokumentarische Biographie" (Berlin, 1985) ja "Ajastult ajastule" (Tallinn, 1985), kus taastatakse jääaja inimese taevapilti ja tõlgitsetakse "Kalevala" ainet astronoomia seisukohtadelt.

H. Eelsalu levitas oma teadmisi mitte ainult trükisõnas, vaid oli ka aktiivne osavõtja paljudel suulistel üritustel. Ta osales aktiivselt paljude konverentside ja nõupidamiste organiseerimisel. Tema alustatud paleoastronoomia konverentsid tõid kokku erinevate alade teadlased ja nii oma rahva astronoomiakultuuri juuri otsides aidati kaasa rahvustunde säilimisele raskel ajal. Ta tegutses Eesti Loodusuurijate Seltsi juhatuses, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi nõukogus, Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komisjonis, Akadeemilises Baltisaksa Kultuuri Seltsis Tartus, Eesti Muinastaideseltsis jm. Ta oli Rahvusvahelise Astronoomia Liidu ja Euroopa Astronoomia Ühingu liige.

H. Eelsalu oli agar teaduse populariseerija. Tähelepanuväärne on tema panus Eesti Entsüklopeedia astronoomia märksõnastiku kavandamisel ja artiklite koostamisel. EE astronoomia ühiskondliku nõukogu esimehena korraldas ta artiklite tellimist-toimetamist ja kirjutas ise suure osa nendest. Sellest tööst kasvas välja teatmeteos ",Astronoomialeksikon" (Tallinn, 1996).

Mitmekülgselt andeka inimesena oskas H. Eelsalu paljusid võõrkeeli. Eesti keele kõrval valdas ta vabalt inglise, prantsuse, saksa, vene, rootsi ja soome keelt, lätlastega suhtles ta läti keeles, toime tuli ta ka itaalia, poola ja hispaania keeles ning sõnaraamatu abil luges ta vist pea kõiki euroopa keeli. Hiilgav keeleoskus oli kahtlematult hea abiline teadusajaloo ja kultuurilooliste uuringute teostamisel ning soodustas kontaktide loomist teiste rahvaste teadlastega. Tema keeleoskusest oli kasu ka kolleegidel Tartu Observatooriumis, kelle võõrkeelseid käsikirju H. Eelsalu lahkelt redigeeris.

Hobidest oli H. Eelsalul esikohal purjesport. Noorena võistles ta ise, vanemast peast tegutses kohtunikuna. Ta on ,,kohut" mõistnud ka rahvusvahelistel Balti regattidel. Ta koostas 7-keelse purjespordi sõnastiku, mis kahjuks temast sõltumata asjaoludel trükki ei jõudnud.

H. Eelsalu ei jõudnud teostada kõike kavandatut, kuid me oleme kindlad, et tema pärand jääb püsiva väärtusena eesti teadusse ja kultuurilukku.