{ M. Jõeveer TK 45 1969 31-39 }

Pärast I maailmasõda seiskus teaduslik uurimistöö Tartu tähetornis peaaegu täiesti. Endised observatooriumi töötajad olid lahkunud ja uus juhataja D. Rootsman (T. Rootsmäe) oli algul üksi. Õppetöö ülikoolis, kooliõpetajate kvalifikatsiooni tõstmine, astronoomiaõpiku koostamine ja astronoomia-alaste teadmiste propageerimine rahva hulgas hõivasid kogu tema aja. Olukord hakkas paranema pärast observatooriumi koosseisu täienemist uute töötajatega. Alates 1922. a. töötas tähetorn juba täie hooga. Tehti mitmesuguseid vaatlusi, alustati teoreetilisi uurimusi, trükist hakkas ridamisi ilmuma mahukaid teaduslikke artikleid. Enamasti oli autoriks noor ja energiline astronoom-observaator Ernst Öpik. Peamiselt tema töödega jõudiski Tartu tähetorn mõne aastaga maailma observatooriumide esiritta.

Dr. Ernst Öpik

Ernst Öpik sündis 22. (10.) oktoobril 1893. a. Kundas Virumaal. 1911. a. kevadel lõpetas ta Tallinnas Nikolai gümnaasiumi (praegune I keskkool) kuldaurahaga. Õppeainetest meeldis talle gümnaasiumis kõige rohkem keemia. Keemias tegi ta väga palju mitmesuguseid katseid. Olles pärit paljulapselisest perekonnast, tuli tal varakult enda eest väljas olla ja tunniandmisega elatisrahale lisa teenida. Sellepärast ei saanud ta ka kohe ülikooli edasi õppima minna, vaid pidi enne ühe aasta töötama vajaliku raha kogumiseks.

Aastal 1909 oli olnud Marsi suur vastasseis ja võib-olla just see äratas noorukis huvi astronoomia vastu. Igatahes järgmise, 1911.—1912. aasta vastasseisu ajal oli ta innukas Marsi vaatleja. Ta organiseeris Tallinnas amatöörastronoomide seltsi "Vega" (seltsi kuulusid ka Ernsti vennad). Ühiste jõupingutustega hangiti 3-tollise objektiivi läbimõõduga refraktorteleskoop (asub praegu Tallinnas, Estonia pst. 15). Osutus, et teleskoobi optika oli väga hea kvaliteediga. Olgugi et planeete vaadeldakse alati paljudes observatooriumides, õnnestus üht-teist uut leida ka Tallinna amatööridel.

Kõigepealt uuris Öpik heleduse jaotust Marsi kettal. Selle põhjal oli võimalik hinnata Marsi atmosfääri tihedust. Marsi mandrite ekvaatorilähedased alad olid planeedi ketta tsentri ligidal kollaka värvusega, muutusid aga ketta serval halliks. Sellist värvuse muutust seletas ta hõreda vertikaalse taimestikuga kollasel  pinnasel. Näiteks noor hõreda orasega käetud põld paistab maalt vaadates roheline, aga lennukist vertikaalselt alla vaadates näeme musta põldu. Marsi vaatlusi sisaldaski E. Öpiku esimene trükis ilmunud töö  (1912).

1912. a. sügisel siirdus Öpik Moskva ülikooli astronoomiat õppima. Valik langes Moskvale, sest seal oli kergem keeletundidega elatist hankida. Ülikooli lõpetas ta 1916. a. Nagu Öpik kirjutab, oli tal ülikooli matemaatikakursus iseseisvalt omandatud juba enne ülikooli astumist. Seetõttu jäi aega üle teaduslike probleemide jaoks. Moskvas jätkas ta planeetide vaatlusi, nüüd juba suuremate, 6- ja 7-tolliste refraktoritega. Veel vaatles ta meteoore ja töötles vaatlustulemusi, arendades välja kaksikloendamise meetodi, mida ta hiljemgi korduvalt käsutas. 1914. a. vaatles ta Vormsi saarel koos "Vega" liikmetega täielikku päikesevarjutust. Ta oli Moskva Rahvaülikoolide Seltsi observatooriumi juhatajaks ja lektoriks. Ülikooliaastatel 1912—1916 ilmus trükist 18 teaduslikku tööd.

Pärast ülikooli lõpetamist jäi ta Moskvasse valmistuma professorikutseks, kusjuures kuni 1920. a. oli ta Moskva ülikooli observatooriumi assistent ja ajavahemikus 1920—1921 Taškendis astronoomia dotsent. 1921. a. tuli ta Eestisse tagasi ning alates sama aasta detsembrist töötas ta Tartu tähetornis astronoom-observaatorina. Töö toimus paralleelselt mitmel alal. Suurem osa ajast kulus meteooride vaatlustele ja saadud andmete töötlemisele. Samal ajal toimusid ulatuslikud stellaarstatistilised uurimused. Petzvali astrograafi kasutati tähtede ja planeetide fotograafiliseks fotomeetriaks ning galaktikate pildistamiseks. Zeissi refraktoriga vaatles ta kaksiktähti. 1927. a. toimus tema juhtimisel ekspeditsioon Rootsi täieliku päikesevarjutuse vaatlemiseks.

Tartu Tähetorni töötajad 1929.a.

Vasakult P. Simberg, R. Livländer, O. Silde, prof. Rootsmäe, A. Piiri, R. Pallav ja dr. E. Öpik

(foto T. Rootsmäe perekonnaarhiivist)

1928. a. võttis Öpik osa Rahvusvahelise Astronoomia Liidu kongressist Leidenis, kus tal oli võimalus isiklikult tutvuda maailma juhtivate astronoomidega, sealhulgas Harvardi observatooriumi direktori Harlow Shapleyga. 1930. a. kevadel saabus Shapleylt telegramm, kus ta pakkus Öpikule võimalust töötada Harvardi observatooriumis. Harvardis töötas Öpik aastatel 1930—1934, kusjuures suviti sõitis ta Tartu, et korraldada tööd Tartu tähetornis. Harvardi ülikoolis pidas ta loenguid külalislektorina, observatooriumis aga tegutses teadusliku kaastöölisena. Sellal ilmus Öpikult arvukalt töid stellaarstatistika, astrofüüsika ja meteooride kohta nii Harvardi kui ka teistes välismaa väljaannetes. Suurimaks ürituseks Ameerikas oli Öpikul meteooride vaatlusekspeditsiooni korraldamine Arizonasse. Mitu vaatlejat jälgisid 26 000 meteoori lendu atmosfääris. Arvuka statistilise materjali töötlemine võttis hulgaliselt aega ja lõplikud tulemused ilmusid alles 1958. a. Pärast Harvardist naasmist töötas Öpik välja atmosfääris meteoori lennu ajal toimuvate füüsikaliste protsesside teooria. Seejärel nihkus raskuspunkt tähtede atmosfääride ja siseehituse uurimisele. 1938. a. leidsid tema tööd tunnustust ka Eesti kodanliku valitsuse poolt ja ta nimetati vastloodud Eesti Teaduste Akadeemia   akadeemikuks.

Joon. 1. Vaade E. Öpiku pärastsõjaaegsete töökohale - Armaghi observatooriumile.

Vasakul 10-tollise refraktori, paremal 12-tollise Schmidti kaamera paviljon,

keskel värava juures meteooride kiiruste mõõtmiseks ehitatud vibreeriva   kaamera   majake  

(reproduktsioon   ajakirjast   «Sky   and   Telescope»)

II maailmasõja ajal langes Öpiku teadusliku tegevuse aktiivsus, 1944. a. lahkus ta Eestist ja töötas esialgu Hamburgis. Sealt siirdus ta edasi Põhja-Iirimaale Armaghi observatooriumi. Sõjajärgsete raskete olude tõttu venis tööde publitseerimine, osa tulemusi tähtede ehituse kohta vananes. Alles 1949. a. hakkasid jälle ilmuma tema tööd, millega algab uus loominguperiood. 1950-ndate aastate algul langes põhirõhk veel tähtede siseehitusele, edaspidi aga hakkas tähelepanu köitma päikesesüsteem. Alates 1956. aastast sõidab Öpik Armaghist, oma põhitöökohalt, peaaegu iga aasta üheks või kaheks semestriks külalisprofessorina USA-sse Marylandi ülikooli. Marylandi ülikool on seotud USA kosmoseprogrammiga ja otseselt või kaudselt on sellega seotud ka enamik Öpiku edaspidiseid tõid. Veidi enne Maa esimese tehiskaaslase orbiidile lennutamist valmis tal pikem töö "Kunstlikud kaaslased". Trükist ilmus see juba koos lisaga, mis käsitleb esimeste nõukogude sputnikute liikumise teooriat. Ilmusid tööd Kuu, Veenuse, Marsi, Jupiteri, meteoriitide ja komeetide kohta. Sama temaatika juures töötab ta ka praegu; vaatamata kõrgele vanusele pole märgata produktiivsuse langust.

Astronoomiaga on Öpik tegelnud juba 58 aastat.  Selle  aja jooksul on tema sulest ilmunud ligi 200 teaduslikku artiklit kogumahuga  5000 lehekülge. Tõepoolest imetlemist vääriv tööviljakus, mida  annab kadestada  nii  mõnelgi  kirjanikul.   Peale   selle   on   ta   hulgaliselt   kirjutanud populaarteaduslikke artikleid. Tema eestvõtmisel kutsuti ellu ka käesolev väljaanne - Tartu Tähetorni Kalender. Vahepeal on ühtteist muutunud. Kui varem arvutasime kalendrit käsitsi, siis nüüd teeb seda elektronarvuti, aga arvutuseeskirjad on peaaegu endised. Nende esialgset varianti, kirjutatud Öpiku enda käega nüüd juba koltunud paberile, säilitab kalendri toimetus kui elavat ajalugu.

Pärast Eestist lahkumist alustas ta tööd uue ajakirja loomisega. Nimelt toimetab ta 1950. a. ilmuma hakanud ajakirja «Irish Astronomical Journal» ja kirjutab ise ka enamiku artiklitest. Ajakiri sisaldab nii teaduslikke kui ka populaarseid artikleid, retsensioone, teaduse uudiseid.

Lehitsedes Öpiku arvukaid tõid, torkab otsekohe silma teemade suur mitmekesisus. Pole vist ühtki makrokosmose objektide klassi, mida ta poleks uurinud: kõigepealt meie eluase - planeet Maa, tema paleoklimatoloogia, meteoriidikraatrite tekkimine. Maa tehiskaaslased, Maa atmosfääri uurimine nende abil, meteooride lend atmosfääris; edasi Kuu, planeedid Veenus, Marss, Jupiter, Neptuun — nende atmosfäärid ja pinnavormid; päikesesüsteemi väikekehad - meteoorid, komeedid, asteroidid; lõpuks veel süsteemi kooshoidja Päike ise, millest ta noorpõlves kirjutas raamatu "Päike uuemate uurimuste valguses", mis ilmus nii eesti kui ka vene keeles; edasi uurimused tähtede kohta - tähtede siseehitus, tähtede atmosfäärid, muutlike tähtede klassifitseerimine; tööd tähesüsteemidest - kaksiktähed, tähtede absoluutsete heleduste jaotus, Andromeeda udukogu kauguse määramine, teised galaktikad. Maailma kui tervikut käsitleb 1960. a. New Yorgis ilmunud raamat "Ostsilleeruv universum". Et enamiku tööde ilmumisest on möödunud juba küllalt pikk ajavahemik, siis on osa neist juba klassikalised. Enam tunnustust leidnud töödest toome siinkohal väikese ülevaate.

Kõige rohkem aega on Öpik kulutanud meteooride uurimisele ja sel alal on ta ka üldtunnustatud autoriteet. Nii autasustas USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia teda 1959. a. Lawrence Smithi medaliga väljapaistvate saavutuste eest meteooride uurimisel. Tema loodud teooria meteoorkeha ja atmosfääri kohtumisel toimuvatest füüsikalistest protsessidest on seniajani aluseks nende protsesside mõistmisel. Samuti on üldtunnustatud meteoriidikraatrite tekkimise ja üldse päikesesüsteemi kehade vahel toimuvate kokkupõrgete teooria. Arvukaid tulemusi on ta saanud meteooride kõrguste, kiiruste ja radiantide kohta. Suuri teeneid on tal rangete statistiliste meetodite arendamisel meteooride astronoomias. 1932. a. arvutas Öpik, et Päikese külgetõmme suudab koos hoida kuni nelja valgusaasta kaugusele ulatuvat komeetide ja meteooride pilve. Lähedaste tähtede poolt tekitatud häirete tõttu lahkub osa väikekehi küll aeg-ajalt päikesesüsteemist, kuid enamik neist jääb alles ka pärast kolme miljardi aasta möödumist. Hiljem arendas seda komeetide pilve ideed edasi kuulus hollandi astronoom Jan Oort.

Joon.   2.   E.   Öpik   vibreeriva   kaamera   juures

(reproduktsioon ajakirjast «Sky and Telescope»)

Tunnustatud spetsialist on Öpik ka planeetide osas. Nii on ta loonud Veenuse atmosfääri mudeli, mis sealseid kõrgeid temperatuure seletab alalise tolmutormiga planeedi pinnal. Rida tõid on ilmunud Kuu ja Marsi pinnavormide kohta. 1950. a. avaldatud töös arvutas ta, lähtudes päikesesüsteemis toimuvate kokkupõrgete teooriast, milline peaks olema Marsi pind. Ta ennustas, et Marss peab olema kaetud kraatritega ja arvutas ka nende esinemissageduse. Kui Ameerika Ühendriikide kosmoselaev «Mariner 4» pildistas 1965. a. Marsi pinda, siis selgus, et Marsil on tõesti kraatreid ja nende esinemissagedus osutus ennustatust suuremaks. «Marineri» eksperimendi läbiviijad kirjutavad, et kraatrite esinemine Marsil oli neile ootamatuseks (nad lootsid näha kanaleid). Järgmiseks ootamatuseks osutus neile aga see, et Öpik oli ennustanud seda juba üle 10 aasta varem.

Kraatrid Marsi pinnal, pildistatuna läbi rohelise filtri.

Suur kraater katab peaaegu täielikult pildi vasaku osa; kraatri põhjal on näha väikesed nooremad kraaatrid.

Ülesvõte on tehtud USA planeetidevaheliselt automaatjaamalt "Mariner 4", mis pildistamise momendil oli Marsist 12 500 km kaugusel.

Vertikaalsuunas vastab üks väike jaotus kaugusele 7,1 km, horisontaalsuunas 6,8 km

(reproduktsioon ajakirjast "Sky and Telescope")

Laialdast tunnustust on leidnud ka tööd stellaarstatistikast ja astrofüüsikast. Üks astronoomiaalases kirjanduses tihti tsiteeritavaid töid on 1924. a. ilmunud kaksiktähtede statistiline uurimus. Et kaksiksüsteemi tähed on üheealised ja tekkinud samast lähtematerjalist, siis saab võimalikuks uurida tähtede evolutsiooni kulgemist olenevalt lähtemassist Töö üheks tähtsaks järelduseks oli väide, et meid ümbritsevad tähed on üldiselt vähe jõudnud areneda. See lükkas ümber Russelli kontseptsiooni tähtede evolutsiooni kohta, mille järgi täht alustab oma arengut hiiuna ja läbib hiljem põhijada ülalt alla. Öpik kirjutab: "G-kääbus ei võinud iialgi olla enne A-täht, ammugi mitte hiidtäht sarnasel kujul, kuidas me neid  praegu  tunneme."

Tuntud on ulatuslikud tööd tähtede heleduste statistika kohta. Olles niiviisi välja selgitanud tähtede evolutsiooni mõned iseärasused ja kasutades tuumafüüsika tulemusi, alustas ta kolmekümnendate aastate keskel tähtede ehituse ja tähemudelite arvutamist. 1937. a. näitas ta, et tähtede energiaallikaks peab olema tähe tsentris kõrgetel temperatuuridel toimuv vesiniku muundumine heeliumiks. (Konkreetse reaktsioonide ahela, nn. süsinikutsükli esitas aasta hiljem füüsik Hans Bethe, mille eest ta sai 1967. a. Nobeli preemia.) [Vt. T. Rootsmäe artiklit 1947. a. Tähetorni Kalendris.] Tähtede ehituse alal näitas Öpik esimesena hiidtähtede tekkemehhanismi. Inglise astronoomi A. Edding-toni varasemate tööde põhjal arvati, et hiidtähed erinevad oluliselt kääbustähtedest nendes valitsevate madalamate temperatuuride ja rõhkude tõttu. Öpiku arvutused aga näitasid, et hiidtäht pole midagi muud kui üks etapp massiivsete kääbustähtede arengus. Pärast seda, kui täht on ära kulutanud oma tuumalähedase vesiniku tagavara, algab tuuma kokkuvarisemine. Tähe väliskest hakkab samal ajal paisuma - sünnib hiidtäht. Temperatuur ja rõhk hiidtähtede tuumaligidastes alades on mõnevõrra kõrgemad kui kääbustähe tuumas.

Mitmed tööd on pühendatud täheatmosfääride uurimisele. Õnnestus näidata, et madala pinnatemperatuuriga tähtede atmosfäärides esinev titaanoksiid on tugev valguse neelaja ja moonutab tähtede värvusindekseid. Mitmed kummalised tulemused selliste tähtede füüsikas osutusid normaalseteks pärast seda. kui värvusindekseid korrigeeriti titaanoksiidi neeldumise arvel.

Pioneerlik on 1922. a. ilmunud töö Andromeeda udukogu kauguse määramise kohta. Juba aastaid oli kestnud äge vaidlus spiraaludukogude olemuse üle. Osa astronoome eesotsas Eddingtoni ja Curtisega väitis, et tegemist on väljaspool meie tähesüsteemi asuvate iseseisvate tähesüsteemidega. Teised eesotsas van Maaneni ja Shapleyga väitsid, et spiraaludud, nagu muudki udukogud, on lähedased objektid ja meie Galaktika koostisosad. Puudus ettekujutus spiraaludude kaugusest, mida püüti hinnata noovade heleduse järgi. Et aga sellal ei tehtud veel vahet noova ja supernoova vahel, siis olid tulemused ebamäärased. Öpik, kasutades andmeid Andromeeda udukogu pöörlemise kohta, määras kauguse dünaamilistest kaalutlustest. Tulemuseks sai ta 450 000 parsekit (praegu loetakse selle kauguseks 600 000 parsekit), mis selgesti tõestas udukogu galaktikavälisust. Spiraaludukogude statistilisel uurimisel avastas inglise  astronoom  Reynolds, et  paljud  neist  asetsevad  meie  poole servaga (neid on rohkem, kui see on võimalik udude juhuslikul orientatsioonil maailmaruumis), ja arvas, et tegemist on reaalselt meie suhtes orienteeritud objektidega. 1923. a. näitas Öpik, et tegemist on lihtsalt optilise efektiga; meie poole servaga pööratud objektide pindheledus on suurem, seetõttu näibki neid rohkem olevat.

Nagu igal uurijal, nii on ka Öpikul oma lemmikteemad. Üks neist on filosoofiasse kalduv universumi vanuse probleem. 40 aastat tagasi valitses seisukoht, et maailm on lõpmata vana, vähemalt mingit vanuse piiri ei olnud teada. 1932. a. kevadel korraldati Harvardi observatooriumis konverents "Ajaarvamise skaala", kus esinesid ameerika ja inglise geoloogid, antropoloogid, füüsikud, matemaatikud ja astronoomid. Öpik, esitades seal oma ideid maailma vanuse kohta, väitis, et maailma vanus ei ületa palju meie maakera vanust, s. o. kolme miljardit aastat. Olgugi et ettekande ajal paistsid Öpiku väited suuremale osale teadlastest ketserlikena, leidis ettekanne elavat vastukaja Ameerika ajakirjanduses. Lühikese ajaskaala ideid on Öpik korduvalt kaitsnud ka hiljem, ehkki uuemate andmete põhjal on see skaala mõnevõrra pikemaks kasvanud. Praegu arvatakse, et paljud makrokosmose objektid on tekkinud enamvähem korraga umbes 13 miljardit aastat tagasi.

Teiseks lemmikteemaks, mille juurde Öpik ikka ja jälle tagasi pöördub, on jääaegade tekkepõhjused. Tema arvates esinevad Päikese heleduses pikaperioodilised kõikumised, mis põhjustavad kliima muutust Maal. Sellele järeldusele tõi teda kääbustähtede siseehituse uurimine.

Kõik eelloetletud uurimused on teoreetilist laadi. Öpik on töötanud väikestes observatooriumides, kus puuduvad võimsad teleskoobid, ja pole seetõttu teinud suuri vaatluslikke avastusi. Vaatlusprogrammid on tal alati vastanud olemasolevatele võimalustele: meteooride visuaalsed vaatlused, meteooride kiiruste mõõtmine endakonstrueeritud aparaadiga, kaksiktähtede positsioonide mikromeetrilised mõõtmised, planeetide ja päikesevarjutuste vaatlused. Kuid isegi Tartu kasinates tingimustes õnnestus tal teha töö, mis on pioneerlikuna läinud astronoomia ajalukku. Jutt on tähtede värvusindeksite fotograafilisest mõõtmisest. Kasutades Petzvali astrograafiga tehtud ülesvõtteid (tavalistel ja ortokromaatilistel fotoplaatidel), määras ta tähtedel kaks värvusindeksit. Kui üht neist - fotograafilise ja visuaalse tähesuuruse vahet - tunti juba varem, siis ultravioletne värvusindeks oli teadusele uudiseks. Saadud värvusindekseid kasutas ta tähtede klassifitseerimiseks - hiid- ja kääbustähtede eraldamiseks. Nii loetaksegi E. Öpikut praegu laialdast kasutamist leidva mitmevärvifotomeetria loojaks.

Kui tutvuda Öpiku arvukate töödega, siis esimesel pilgul tundub, nagu oleks tegemist pinnapealsusega — paistab, nagu oleks ta tegelnud kõigega läbisegi, selle asemel et keskenduda ühele alale. Kui aga uurida tema tegevust põhjalikumalt, jõuame hoopis vastupidisele arvamusele. Mingis konkreetses teadusharus tegeldakse alati väga mitmesuguste probleemidega. Osa neist on sellised, mille lahendamiseks pole aeg veel küps ja olgugi et paljud sel alal töötavad, ei ole olulisi edusamme märgata. Samas kõrval aga teise probleemi lahendajad töötavad edukalt, kogu aeg saadakse uusi olulisi tulemusi. Öpiku kui teadlase omapäraks ongi see, et kogu oma tegevuse jooksul on tema intuitsioon ja eruditsioon suunanud teda just nendesse astronoomialõikudesse, kus aeg on küps suurteks avastusteks. Meteoore hakkas ta uurima siis, kui nendest veel üsna vähe teati. Kaaluka sõnaga sekkus ta spiraaludukogude olemuse kohta peetavasse vaidlusse. Stellaarstatistikat arendas ta 20-ndatel aastatel, ajal, kui Galaktika ehitust hakati üldjoontes õigesti mõistma. Tähtede sisemise struktuuri ja evolutsiooni alal on ta üks nurgakivi panijaid. Ja lõpuks, kui algas kosmosevallutamine, õigemini juba veidi enne seda, näeme teda uurimas päikesesüsteemi. Aga just päikesesüsteemi uurimisel avas kosmoseajastu uued perspektiivid, siin on astronoomia vaatlevast teadusest jõudmas kosmoses eksperimente sooritavaks teaduseks.

Kosmoselennud on aga Öpiku ammune huviala. Toome järgnevalt väljavõtte 1957. a. ilmunud Öpiku artiklist "Tehiskaaslased": "Umbes samal ajal, kui Tsiolkovski avaldas oma esimesed teesid, aastatel 1909—1912, uuris nende ridade autor, siis noor matemaatikast, astronoomiast ja füüsikast huvitatud mees, teoreetiliselt kosmoselendude tehnilisi võimalusi. Tundmata Tsiolkovski töid, määras ta põhiprintsiibid nii detailselt, et hilisemate autorite töödest, alates Oberthiga ja lõpetades kaasaja kosmoselendude spetsialistidega, saab leida väga vähe täiendusi. Ta arvutas põleva gaasijoa kiirusi de Lavali düüsis; tegi ettepaneku kasutada vedelkütust, pumbates seda hüdrostaatilise surve abil, arvutas mitmeastmelise raketi astmete masside suhteid; määras optimaalsed orbiidid planeetide vahel liikumiseks; pani ette kasutada tsentrifugaal-kiirendust gravitatsiooni asendajana; uuris bioloogiliste jääkproduktide töötlemist päikeseenergia abil kui ka päikeseenergia kasutamist liikumapaneva jõuna; uuris temperatuuri säilitamise võimalusi kosmosesõiduki sees." See Öpiku noorpõlvetöö jäi avaldamata, nähtavasti mõistis ta  väga selgesti, kui kaugel ja kui raske on selliste projektide tehniline teostatavus ning et määrav tähtsus on siin just praktilistel probleemidel, mitte ilusal teoorial. Ise nimetab ta taolisi teooriaid "idealistlikeks".

Teaduslike uurimuste kõrval on Öpik alati õpetanud ka ülikoolides, lugenud erikursusi. Tartu ülikoolis luges Öpik praktilist astronoomiat (teooria + praktika), stellaarstatistikat ja astrofüüsikat. Tema loengud, polnud mitte niivõrd ainevalla süstemaatiline ja põhjalik läbivõtmine kui pigem üliõpilaste tutvustamine teaduse viimaste saavutustega ja nende juhatamine iseseisva uurimistöö juurde. Seetõttu oli loengutest arusaamine tihtipeale raske, need, kes selle kooli auga läbi tegid, osutusid aga pärast ülikooli juba kogenud teadusemeesteks. Teiste hulgas olid Öpiku kuulajateks praegune akadeemik A. Kipper, akadeemia kirjavahetajaliige G. Kusmin, dotsent V. Riives ja dotsent J. Gabovitš, kelledel juba üliõpilaspäevil valmisid mitmed teaduslikud tööd.

Tähetorni noort kaastöötajat G. Kusmini "külastas" kord inspiratsioon ja selle käsul joonistas ta söega ahju peale ilusa pildi. Kus tegijaid, seal nägijaid — samas astuski tuppa akadeemik Ernst Öpik. Tavaliselt väga range ja asjalik ülemus takseeris määritud ahju suure huviga ning lausus: "Jaa, peale teaduse peab veel midagi muud ka olema." Oma elulookirjelduses kirjutab Öpik: "Eriharrastusist oli mul alati esiplaanil muusika, kus muu seas olen tegelnud komponeerimisega; siin pole küll tegemist mingisuguse ettekavatsetud katsetamisega, vaid teosed on nii öelda käskivalt välja tunginud hingepõhja elamustest." Mitmed tema klaveripalad on ilmunud trükist ja ühega neist on nüüd võimalik tutvuda ka kalendri lugejatel. Öpik on meisterlik klaverimängija ja nii kõlasidki vana tähetorni seinte vahel peale kainete teaduslike kõneluste tihti ka Beethoveni kaunid klaverisonaadid.

E. Öpik "Kiri"

Mõni sõna kokkuvõtteks. Väikerahvaste seast võrsub harva maailmakuulsaid teadlasi. Ollakse ju eemal peamagistraalidest, kus liiguvad värsked teadmised ja mõtted; materiaalne baas on nõrk, oma osa mänyib keelebarjäär ja suurriikide šovinism, kes püüavad näidata, et kogu teadusehoone on üles ehitatud ainuüksi oma maa teadlaste pingutustega. Seetõttu pole rahvusvahelise tunnustuse leidmine kerge. Öpikul on see korda läinud. Raske on teha võrdlusi, kuid paistab, et eestlastest-täppis-teadlastest on just tema tööd saanud kõige laiema tunnustuse osaliseks.