{ A. Vuuk TK 35 1959 85-91 }

Käesoleva, 1959. a. detsembris möödub sada aastat silmapaistva geodeedi kindral Tenneri surmast. C. Fr. Tenner oli teadusliku geodeesia rajajaid Venemaal, kes poole sajandi jooksul suure innu ja väsimatu andumusega organiseeris, teostas ja juhendas riiklikke astronoomilis-geodeetilisi ja topograafilisi töid ning töötas nende täitmiseks välja metoodilised alused ja kindla süsteemi. Tema isiklikul osavõtul ja juhtimisel toimus suurem ja raskem osa nn. "Vene-Skandinaavia kraadimõõtmisest", mis läks aardena rahvusvahelise teaduse varasalve ega ole kaotanud oma väärtust ka käesoleval ajal. Tenneri aus, vaevarikas ja kasulik elutöö, mis tihtigi kujunes raskeks teenistusalaste vastuolude tõttu, leidis ka tol ajal tunnustust ja Tenner valiti Venemaa Teaduste Akadeemia ja mitmete teiste Euroopa akadeemiate ja teaduslike organisatsioonide auliikmeks.

Carl Fr. Tenner

Carl    Friedrich    Tenner    sündis 22. juulil (v. k. j.)  1783. a. Virumaal Vaivara kihelkonnas Auvere mõisas, - kus tema Isa Johan oli mõisa teenistuses [Andmed   perekonnaseisuaktide   raamatutest:   Vaivara-Peetri   kihelk.   lk.   (156)   166 ja Maarja-Magdaleena kihelk. 1804. a. jt. lk. 341.]. Vanemate ühiskondlik seisund ja  kehv  aineline olukord keset Alutaguse soid ja metsi asuvas Auveres ei tõotanud lastele midagi rõõmustavat. Mõne  aja pärast kolis Tennerite  perekond  Tartumaale  Bockidele kuuluvasse Saare mõisa, kus väike Carl veetis oma  lapsepõlve kuni   12. eluaastani. Perekonnas endiselt valitsev puudus ja Liivimaal sellal maksev Katariina II aegne koolikorraldus ei võimaldanud lastele - neid oli peres seitse - süstemaatilist algharidustki ja nad pidid leppima paremal juhul "mõisa kooliga", kus lugemisoskust ja veidi muud sinna juurde kuuluvat õpiti juhuslikult.

Sündmus, et maamõõtjad Sengbusch ja Lemm saabusid mõisniku kutsel Saare mõisa maid mõõdistama, sai Tennerile tema tulevase elusaatuse määrajaks. Poisike jälgis teraselt maamõõtjate tegevust välistöödel ja plaanide valmistamisel. See äratas nendes huvi tema vastu. Maamõõtjad tutvustasid temale mensulmõõdistamise lihtsamaid võtteid dioptritega, õpetasid plaanide joonestamist ja joonistamist, milles väike Tenner näitas varsti silmapaistvat andekust. Lemm, kes oli hea viiuldaja, avastas poisis ka musikaalsuse ja hakkas talle viiulimängu õpetama. Harjutused edenesid nii jõudsalt, et väike Tenner võis juba mõne aja pärast koos Lemmiga esineda mõisas jõukohaste duettidega.

Kord külastas Rõngu krahv Manteuffel Saare mõisat. Manteuffel oli mitmekülgselt haritud ja erialaste huvidega arenenud inimene. Silmanud mõisas Tenneri jooniseid, leidis Manteuffel, et nende autor pidi olema väga andekas. Tutvunud olukorraga, soovitas ta isale anda poiss mõneks ajaks tema hoole alla, millega isa ka nõustus. Noor Tenner viibis Rõngu mõisas kuus aastat, täites viimastel aastatel mõisakirjutaja ülesandeid [Rõngu  kihelkonna  perekonnaseisuaktide  raamat  II,  lk.  522.]. Siin õppis ta kodukooliõpetajate - kandidaatide Lentzi ja Rühli juhtimisel usinasti saksa, prantsuse ja ladina keelt ning üldhariduslikke õppeaineid. Eriti meeldisid talle ladina keel ja matemaatika, ka joonistamine ja muusika ei jäänud unarusse, samuti kehaline kasvatus.

Sel ajal valmis Manteuffelil teos Siberist ja Venemaa kaubandussuhetest Kesk-Aasiaga, mis vajas selgituseks ja illustratsiooniks kaarti. Selle joonistas Tenner 10 lehel, mis oli tema esimeseks iseseisvaks kartograafiliseks tööks. Kaardi jaoks täiendusmaterjali hankimiseks sõitis Manteuffel Peterburisse, kuhu võttis kaasa ka Tenneri. Tollal asus kaartide depoo Kindralstaabi Kortermeistri osakonna juures, kus ülemaks oli Manteuffelile isiklikult tuttav kindral Suhtelen (1759—1836). Kindralstaabi Kortermeistri osakonna korralduses olid siis riiklikud geodeetilised ja kartograafilised tööd, sealhulgas ka tehnilise abi andmine Katariina II seadluse alusel Venemaa kubermangudes ettevõetud kõikide maavalduste üldpiiristamises ja mõõdistamises. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul olid need tööd organisatsioonilt ja tehniliselt täitmiselt võrdlemisi madalal järjel, eriti riikliku kartograafia mõistes. Sajandite vahetusel osakonna ülemaks määratud kindral Suhtelen püüdis selleks, et tõsta tema juhtimisele usaldatud ürituste teostamist kõrgemale tasemele, komplekteerida osakonna andekatest noormeestest, kellele ta võimaldas erihariduse ja osutas vajaduse korral materiaalset toetust. Manteuffeli soovitusel tegi Suhtelen ka Tennerile ettepaneku astuda teenistusse Kortermeistri osakonda, mis õpihimulist ja teovalmis noorukit rõõmustas. Veetnud talve vanemate juures, valmistus Tenner 1802. a. kevadel ärasõiduks teenistuskohta Peterburis. Manteuffel andis sõidukuludeks 100 rbl., vanemad ja sugulased toetasid ka jõudumööda ja soetasid talle hädavajaliku riietuse.

Kindralstaabi Kortermeistri osakonnas sai Tenncr sõjaväelastest õpetajate juhendamisel topograafias erialase ja ka sõjaväelise ettevalmistuse. Siin õppis ta vene keelt ja uuris eriti hoolikalt sellal peamisi venekeelseid geodeesiaõpikuid. Pärast kursuse lõpetamist ja vastavate katsete hiilgavat sooritamist ülendati Tenner rühmajuhist ohvitseriks. Suhtelen, kelle korraldusel Tenner nüüd asus täitma mitmesuguseid topograafilisi ülesandeid, võimaldas teadmistes edasipüüdvale noorele töötajale oma rikkaliku raamatukogu käsutamist, kus leidusid haruldased eksemplarid sõjateaduse, geodeesia ja astronoomia alalt.

Arenevad geodeetilised tööd esitasid järjest suuremaid nõudeid astronoomiale, eriti tööde põhistamiseks vajaliku koha ja asimuudi määramise osas. XIX sajandi esimesel veerandil olid eriti viljakad astronoomid akadeemikud Šubert ja Višnevski. Suhteleni soovil asus Tenner suure huviga kuulama Šuberti loenguid astronoomiast, kuid ei saanud kursust lõpuni kuulata, kuna sündmused arenesid teisiti.

1805. a. lähetas valitsus saatkonna krahv Golovkini juhtimisel Hiinasse. Saatkonda kuulus rida teadlasi mitmesuguste uurimuste teostamiseks pikal teekonnal, mis pidi kulgema Irkutski ja piiripunkti Kjahta kaudu läbi kõrbe Pekingisse. Tennerile tehti ülesandeks koostada teekonna kaart ja kirjeldus selle juurde. Vaatamata puudulikule materjalile täitis Tenner kohusetruult vastutusrikka ülesande määratud tähtajaks. Seejärel nimetati ta astronoom-akadeemik Šuberti juhtimisel oleva saatkonna geograafiagrupi koosseisu. Saatkond kaugemale Urgast (Ulan-Bator) ei pääsenud, kuna Golovkin ei tahtnud kummardada piiril Hiina keisri kuju ees, mida nõuti välismaalastelt. Teekonnal sinna ja tagasi tuli Tenneril teostada mitmesuguseid, peamiselt aga silmamõõdulisi mõõdistamisi. Suurte raskustega seotud ülesanded Hiina piiril ja Irtõši jõel täitis Tenner eeskujuliku hoolega. Need said temale esimeseks tõeliseks katsumuseks ja tulid kasuks edaspidisele tegevusele astronoomilis-geodeetilisel tööpõllul, eriti rekognostseerimise osas, mida Tenner teostas hiljem alati suurepäraselt ka ilma kaardita.

Ekspeditsiooni tagasitulekul 1807. a. mobiliseeriti Tenner tegevarmeesse, kus ta võitles Napoleoni vägede vastu. Pärast Tilsiti rahu jätkas Tenner 1808. a. oma tegevust Kortermeistri Osakonna Kaartide Depoos. Nüüd avanes tal ka võimalus poolelijäänud astronoomiakursus Šuberti juures lõpetada. Teoreetilise ettevalmistuse ja praktilise karastuse saanud noor ja energiline Tenner ootas järgnevaid korraldusi erialal.

1809. a. tehti talle ülesandeks luua triangulatsioonivõrk Peterburist üle Narva Tallinna suunas ja sealt edasi Tartuni. Oli ette nähtud ka Soome lahe kallaste ühendamine triangulatsioonivõrguga. See oli esimene sellelaadiline ettevõte Venemaal, kui mitte arvestada teaduste akadeemia kavatsust 1737. a. mõõta Peterburi meridiaani kaare pikkust enam kui 20° ulatusel, mis jäi aga teostamata. Paari vaevarikka aasta jooksul teostas Tenner kahe kaastöötajaga paikse ülevaatuse  Peterburist Tartuni, ehitas signaalid Soome lahe kallastele, mõõtis baasijoone Kotlini (Kron-stadti) saarel ja nurgad kolmnurkade tippudes kuni Narvani, valis koha teise baasijoone mõõtmiseks Tallinna lähistel ja koostas tehnilise projekti edaspidiseks tegevuseks. Nimetatud tööde vältel külastas ta ka oma vanemaid Tartumaal.

Teatavasti ei kestnud Tilsiti rahu kuigi kaua: 1812. a. tungisid Napoleoni väed kaugele Venemaa piiridesse. Tenneril tuli jällegi katkestada töö ja asuda kodumaa kaitsmisele armee ridades. Osavõtu eest Isamaasõja tähtsamatest lahingutest, nagu Smolenski, Borodino jne. all anti talle mitu ordenit ja kuldmõõk pealkirjaga "Vapruse eest".

Pärast sõda ei saanud Tenher jätkata poolelijäänud töid Põhja-Eestis ja Soome lahe kallastel. Need organiseeriti siin hiljem F. Šuberti (akadeemiku poeg) juhendamisel, kes 1825. a. oli määratud Topograafia Depoo direktoriks [A. Vuuk, "Astronoomiliste vaatluste ajaloost Tallinnas", Tähetorni Kalender  1955, lk. 52-56.]. Et sõda näitas, kui vajalik on täpne kaart mitte üksnes rahvamajanduses, vaid ka riigikaitses, siis suunas valitsus kaardistamistööd Venemaa läänepiirkondadesse. Tenner määrati nende tööde organisaatoriks ja tegelikuks juhiks, kellena ta viljakalt tegutses nelikümmend aastat. Pika aja jooksul arenes tema töö väga ulatuslikult, sellepärast võime vaid lühidalt peatuda tähtsamatel etappidel.

1816. a. alustas Tenner oma kaaslastega triangulatsiooni loomist topograafilise mõõdistamise põhistamiseks end. Vilno kubermangus koos praeguse Leedu territooriumiga. Ta ei tahtnud jääda tööde läbiviimisel ainult praktilisele tasapinnale, vaid pidas silmas ka teaduslikku külge. Selleks projekteeris ja mõõtis ta kindralstaabi ülema Volkonski nõusolekul ühe põhivõrgu aheliku Vilno meridiaani suunas vastavalt kraadi pikkuse määramise tingimustele. Seda tööd tuleb lugeda tegelikuks kraadimõõtmise alguseks Venemaal. Pärast ülesande lõpetamist Vilno rajoonis

asus Tenner 1822. a. tööde jätkamisele Kuramaal ja 1825. a. end. Grodnokubermangus. Ka siin toimis ta sama kava kohaselt ja pikendas Vilno põhivõrgu ahelikku kraadimõõtmise eesmärgil põhja ja lõuna suunas. Seega moodustus Düüna ja Pripeti jõe vahel meridiaani kaar 4°32'

(ca 500 km) ulatuses, mis on tuntud "Leedu kaare" nime all. Antud territooriumil mõõtis Tenner neli baasi, igaüks 10 km pikk, neist kaks kraadipikkuse määramiseks. Üks baasijoon mõõdeti talvel jäätanud järve pinnal. Maastiku raskete tingimuste tõttu tuli vaatlusteks kolmnurkade tippu

desse püstitada kuni 40.m kõrgused signaalid. Võrgu ahelikkude orienteerimiseks, punktide geograafiliste koordinaatide ning kaare pikkuse määramiseks ehitas Tenner põhiaheliku kolmes punktis ajutised astronoomilised observatooriumid.

Kõik vaatlused ja mõõtmised selles töölõigus lõpetas Tenner 1827. a. Samal ajal viimistles oma tööd ka Tartu tähetorni direktor W. Struve (1793—1864), kes 1822. a. asus teaduse huvides ja ülikooli ülesandel kraadimõõtmisele Tartu meridiaani suunas. Struve mõõtis meridiaani kaarelõigu Liivimaa (Balti) kaarel 3°34' (ca 380 km) ulatuses Soome lahe Suursaari ja Jakobstadti (Jekabpils, Läti NSV) linna vahel. Tenner, kes alati huviga jälgis teostatavaid astronoomilis-geodeetilisi töid, esines ettepanekuga ühendada Leedu ja Liivimaa kaar. Tema energilisel taotlusel see teostuski 1828. a. Struvega Tartus sõlmitud kokkuleppe alusel. Triangulatsioonide ühendamises jäi Tennerile geodeetiline osa ja Struvele - astronoomiline. Et baasijooned Leedu ja Liivimaa kaares mõõdeti erisuguste mõõteriistadega, siis vajasid nende etaloonid (normaalmõõdud) võrdlemist. See oli sellal väga vaevarikas töö, seda enam et Tenneri etaloon oli kriipsmõõduline ja  Struve oma otsmõõduline.

Kokkuleppe kohaselt ei teatanud Tenner ja Struve teineteisele oma töö tulemusi, vaid saatsid need võrdluseks ja kontrolliks kuulsale Königsbergi astronoomile Besselile (1784—1846) ja Topograafia Depoo direktorile Šubertile (1789—1865). Ilmnes väga hea kooskõla piirnevate kolmnurkade külgedes, nurkades ja punktide kõrgustes Balti mere nivoopinnast. Nii mõõdeti esimene meridiaani kaarepikkus Venemaal 8° ulatuses, millel oli suur väärtus geodeesia kui teaduse arenemises. Tenneri osatähtsust selles peab tugevasti alla kriipsutama.

1832. a. alguses kohtus Tenner uuesti Struvega Tartus. Kõne all oli võrdlemisi suur vahe (-26") ühes Struve poolt astronoomiliselt määratud side-kolmnurga külje asimuudis, mille Tenner sai arvutamise teel oma lõunapoolse lähtekülje asimuudist. Struve arvates võis vahe tekkida sellest, et Tenner nimetatud lähtekülje asimuudi määramiseks käsutas 1818. a. vähem täpset instrumenti. Küsimuse selgitamiseks määras Tenner veel kord astronoomilise asimuudi oma lähteküljele, ehitades selleks uue vaat-luspaviljoni ja käsutades täpsemat instrumenti. Et tulemus jäi endiseks, siis leidis kinnitust Tenneri esialgne oletus, et liialt suur vahe asimuutides on käesoleval juhul sõltuv loodi kohalikust kõrvalekaldest. See juhus iseloomustab Tennerit, kes vähemagi kahtluse kõrvaldamiseks oli alati valmis oma tööd kordama.

Lõpetanud ettenähtud ülesanded ka Minski kubermangus, vaatamata sellele, et suured sood ja metsad raskendasid tööde teostamist, asus Tenner 1836. a. triangulatsioonivõrgu loomisele Volõõnia ja Podoolia kubermangus. "Leedu kaare" pikendamise eesmärgil asetas ta ka siin põhi-aheliku Tartu meridiaani suunas ja mõõtis 9 km pikkuse baasijoone. Edasi kandusid tööd Kiievi kubermangu ja Belostoki piirkonda, mis kestsid neli aastat ja millele pidi järgnema suurem ülesanne Poolas.

Tenneri, Struve ja tolleaegse kindral-kortermeistri Bergi vahel toimunud nõupidamisel otsustati pikendada Tartu meridiaani kaart lõuna - põhja suunas. Dnestri jõe lähikonnas peatunud triangulatsiooni ahelikku pikendatigi Tenneri juhtimisel Bessaraabia territooriumil kuni Doonau jõeni. Siin mõõdeti kaks baasijoont mõõteriistaga, mida Struve käsutas Simuna baasijoone mõõtmiseks, üks baasijoontest mõõdeti kontrolliks ka Tenneri mõõteriistaga. Töödest, mis lõpetati 1848., võtsid osa Pulkovo astronoom, Struve õpilane Sabler ja Harkovi ülikooli prof. Šidlovski. Mis puutus Tartu meridiaani kaare pikendamisse põhja suunas, siis Struvel

õnnestus juba varem (1830—1844) valitsuse soodustusel ja Kortermeistrt osakonna töötajate osavõtul pikendada oma triangulatsioonivõrku Soome territooriumil Mäkipäälyse punktist Suursaarel Tornio linnani. Struve kaasabil jätkati 1845. a. meridiaani kaare mõõtmist Torniost piki Rootsi territooriumi Stokholmi observatooriumi direktori Selanderi (1804—1870) ja Norra pinnal Kristiaania (Oslo) observatooriumi direktori Hansteeni (1784—1873) juhtimisel. Tööde lõpetamisega 1855. a. oli mõõdetud tolle aja suurim ja täpseim meridiaanikaar "Vene-Skandinaavia meridiaanikaar" - 25º20' (ca 2900 km) ulatuses Staro-Nekrassovka (Doonau jõel) ja Fuglenaesi (Jäämere kaldal) asula vahel. See oli suur saavutus teaduses, eriti Maa kuju ja suuruse määramise osas. Tenneri teened selles rahvusvahelise tähtsusega ürituses on väga ulatuslikud. Struvel oli põhjust Tennerile kirjutada: "Teie olete kuulus oma enam kui kolmekümne aastase osavõtuga Vene kaare suurema ja, kui pöörata tähelepanu maastikule, siis ka raskeima osa mõõtmistöödest. Seejuures ma tean, kui palju Teil tuli võita isiklikke takistusi."

Tenner oli üle kuuekümne aasta vana, kui ta 1845. a. triangulatsioonivõrgu loomisega Poolas alustas suure ülesande teostamist. See oli tema parim töö samaaegselt Bessaraabias toimuva kraadimõõtmisc juhendamise kõrval. Selle töö metoodiliseks teostamiseks kirjutas Tenner eri juhendi, mille sätted leiavad rakendamist ka kaasaegsetes juhendites. Tema tööde tähtsust Poolas suurendab asjaolu, et Poola triangulatsioonivõrgu kaudu loodi ühendus Lääne-Euroopa samasuguste teaduslikult ja praktiliselt tähtsate üritustega.

Tenner lõpetas mõõtmistegevuse Poolas 1858. a., tehes seejärel veel mitmesuguseid arvutusi ja viimistledes oma töid. Ta suri Varssavis 16/28. detsembril 1859. a.

Tenneri isiksus avaldub tema suures elutöös. Kõik tema tööd olid hästi läbi mõeldud, väga hoolikalt ja täpselt teostatud ning teaduslikult sihikindlad. Märgime siin vaid mõned iseloomulikud üksikasjad.

Kolmnurgad tema triangulatsioonivõrkudes olid, Struve väljenduse järgi, "üllatavalt korrapärased". Tenneri suureks teeneks tuleb pidada seda, et ta kindlustas kõik punktid tugevate tsentrimärkidega. Enamik neist on leitud ja ära käsutatud uute triangulatsioonivõrkude loomisel. Teatavasti Struve, Šubert ja teised ei kindlustanud oma punkte püsivalt. Tenner ei rahuldunud tema käsutuses oleva prantsuse (Borda) tüüpi baasijoonemõõteriistaga ja tegi selles täpsuse tõstmise eesmärgil olulisi muudatusi. Topograafia Depoo direktor Šubert, kes ei näinud heameelega, et Tenner oleks teostanud otsese töö kõrval ka kraadimõõtmist, peaaegu ei varustanudki teda uuemate vaatlusriistadega, jättes need endale. Sellepärast tuli Tenneril nurkade mõõtmisel enamasti käsutada vaevarikast kordusmeetodit, tehes vahel kuni 50 kordusmõõtmist, ja laenata astronoomilisteks vaatlusteks vastavaid riistu. Vaatamata kõigele saavutas Tenner oma töödes tunnustatud täpsust: tema baasijoonte mõõtmise relatiivne viga püsis 1 : 325 000 piires ja nurga mõõtmise keskmine viga ei ületanud 0",7;   Ida-Euroopa   triangulatsioonivõrkude   ühendamisel   Lääne-Euroopa omadega jäid vahed ühiskülgedes 1:180 000 — 1:290 000 piiridesse. Scharnhorsti-nimeline komisjon, kes sajandite vahetusel hindas Venemaal teostatud vanade I kl. triangulatsioonitööde praktilist väärtust, leidis, et ainult Tenneri tööd väärivad täielikku usaldust. Käesoleval sajandil Tenneri punktidel teostatud mõõtmised näitasid, et vahed nurkades ei ületanud 1", laiustes 0",2 ja asimuutides 1". Tenner osutas väga suure teene sellega, et hakkas punktide absoluutsete kõrguste määramiseks baromeetrilise nivelleerimise asemel käsutama täpsemat, trigonomeetrilist nivelleerimist. See meetod võimaldas tal määrata üheaegselt trianguleerimisega ka kõrgusvahet Balti ja Musta mere nivoopindade vahel. Topograafiliste mõõdistamiste ühtlustamiseks ja korraldamiseks ulatuslikkudel territooriumidel koostas Tenner 1826. a. suurema teose, milles ta käsitles kindla korra loomist planšettide süsteemis, nende varustamises lähtepunktidega, mõõtkavades jne., ning töötas välja tingmärgid. Šubert ei toetanud seda reformi tsaarivalitsuses ja see jäi pikemaks ajaks rakendamata.

Tenneril oli suuri kogemusi noore kaadri kasvatamisel. Tema juures said õpetust paljud noored väga andekad geodeedid. Et ettevalmistuse saanuid tema juurest järjekindlalt mujale lähetati, mis ei jätnud mõju avaldamata tööde käigule, siis iiakkas Tenner ette valmistama noori töötajaid kantonistide   (sõjaväelaste orvud)   hulgast.

Tenner rajas kõik oma tööd teadusele. Ta üksnes ei ammutanud teadusest, vaid ka rikastas seda oma pikaajalise töö viljaga. Tema sulest on ilmunud enam kui kümme teaduslikku teost. Ühte suurimat neist, «Breitengradmessung in den Gouvernements Vilna, Kurland, Grodno und Minsk ausgeführt in den Jahren 1816 bis 1834» (kahes köites), mis valmis 1834. a., ei olnud Šubert nõus kirjastama. Tenner kinkis siis selle teose teaduste akadeemiale. Teoses toodud materjale kasutas Struve oma töös.

Oma mõõtmise andmete alusel määras Tenner ka Maa dimensioonid. Olgu nimetatud, et tema poolt saadud suurem pooltelg on Krassovski omast 149 m võrra lühem, kusjuures lapikus on 1:302,5.

Niihästi Struve kui ka Bessel, kellega Tenner oli pidevalt ühenduses, hindasid teda kõrgelt.

Tenneri poolt Vilno (Vilnius) lähistel astronoomia-geodeesia põllule istutatud võsu kasvas aegade jooksul tohutu suureks puuks, mille oksad end laiutavad ja sirutavad praegu NSV Liidu meridiaane ja paralleele mööda.

Meie noortele geodeetidele jääb aga soovida kas või osagi Tenneri tublidusest, organiseerimisvõimest ja teadmistest.