Astronoomiliste vaatluste ajaloost Tallinnas


 

{ A.  Vuuk TK 31 1955 52-56 }

 

Vist ainult vähesed Tähetorni Kalendri lugejaist teavad, et ka Tallinnas on tähetorn ja et ka siin on varemalt teostatud astronoomilisi vaatlusi ja mõõtmisi.

 

Esimese astronoomia observatooriumi asutamine Tallinnas a. 1828/29 oli ühenduses mereväe staabi korraldusega mõõdistada Balti meri koos rannikuga ulatuses, mis kuulus tollal Venemaa piiridesse. Vanad kaardid ei rahuldanud enam meresõitjaid, kuna nad olid ebatäpsed ja tekitasid arusaamatusi ning avariisid. Selleks ajaks oli juba avaldatud kuulsa matemaatiku Gaussi (1777-1855) teos “Vähimruutude meetod”, mis eriti astronoomias ja geodeesias omab suurt väärtust; olid teostatud Tartu ülikooli professori, pärastise Pulkovo tähetorni direktori W. Struve (1793-1864) poolt triangulatsioonitööd Liivimaal ja kraadi kaare mõõtmine, mis märgatavalt rikastasid kõrgemat geodeesiat ja kogemusi astronoomias. Kõik see, koos täpsete instrumentide valmistamises saavutatud eduga, pidi soodustama uue ulatusliku kaardistamise läbiviimist. Nimetatud tööde üldjuhiks määrati hüdrograafia depoo direktor, geodeet kindral F. Šubert (1789-1865) ning observatooriumi ja triangulatsiooni sektori juhatajaks ja peamiseks vaatlejaks pärastine maadeuurija leitnant Wrangel koos staabikapten Kisljakovskiga. Noorema kaadri hulgast lähetati mõned töötajad paariks aastaks Tartu ülikooli, kus nad said vastava ettevalmistuse prof. Struve juures, kelle õpilaseks oli varem ka Wrangel. Seega peab alla kriipsutama tolleaegse Tartu ülikooli kui keskuse tähtsust astronoomias ja geodeesias.

 

Observatoorium, mis oli määratud lähte- ja keskpunktiks Balti mere mõõdistamisel, ehitati Wrangeli isiklikul järelevalvel Lasnamäele, praeguse Põhja (valge) tuletorni lähedale. See oli ühekordne puuehitus, mis koosnes esikust, vaatleja toast (6,4X4,6 m) ja vaatlusruumist (10,6X6,4), kuhu instrumentide asetamiseks oli püstitatud rida kivist sambaid.

 

Observatoorium varustati küllaldase hulga tolle aja parimate meistrite poolt valmistatud instrumentidega. Nimetame vaid mõned peamised neist: Erteli vertikaalring meetrilise pikksilmaga, universaalriist limbi läbimõõduga 14 tolli, astronoomilised universaalid limbi läbimõõduga 8 tolli, kordusteodoliit limbi läbimõõduga 12 tolli, Troughtoni suur teodoliit, sekundilised ja   poolesekundilised   astronoomilised   seinakellad,   rida kronomeetreid jne.

 

clip0218

 

Tallinna Tähetorn Estonia puiesteel

 

Põhitöödest, mis kestsid ligemale üheksa aastat, teostati peamiselt koha ja aja määramisi ning ulatuslikku triangulatsiooni. Punktide pikkused määrati kronomeetrite ja rakettide vaatlustest. Baasijoon triangulatsiooni aluseks (ca 4,8 km) valiti Tallinna reidil jääl, observatooriumi meridiaani suunas ja mõõdeti Šuberti poolt konstrueeritud ja juba varem kolmel baasil käsutatud mõõtmisseadeldisega, kuhu põhiosana kuulus neli puitliistudes raudlatti pikkusega ca 4,3004 m. Baasijoon mõõdeti kaks korda 17. veebr, kuni 9. märtsini 1830. a. (v. k. j.) temperatuuri vahemikkudes-14° kuni +10° R, rasketes tingimustes, kus mõõtjatel tuli liikuda mere jääl põlvini ulatuvas sulavas lumes. Observatooriumis eneses teostusid vaatlused peamiselt talvel, kuna välitööde hooaeg kulus geodeetiliste signaalide ja tuletornide asendi täpseks määramiseks ulatuslikul territooriumil, kus hoolikalt teostatud vaatluste hulk kasvas väga suureks. Võiks märkida, et ainuüksi Lasnamäe observatooriumi laiuse määramiseks Põhjanaela seniitkauguste mõõtmise teel tegi Wrangel 81 võtet, igas neli vaatlust.

 

Tööde tulemusena saadi uus Balti mere kaart, mis rikastas Venemaa kartograafiat, saades suureks panuseks ka rahvamajanduses. Peale selle saadi rida teadusele tähtsaid materjale.

 

Kui hiljem vene astronoomilis-geodeetilised tööd kandusid teistesse paikadesse, leidis Lasnamäe observatoorium ainult ajuti kasutamist, kuni ta vähese hooldamise tõttu lõpuks kõdunes ja muutus vundamentide osas varemeiks.

 

Olgugi et Šuberti-aegsed tööd, omades rohkem praktilist iseloomu, ei vastanud hilisematele nõuetele ja saavutustele, peab siiski mainima, et mõnedki võtted ja meetodid tollest ajast on käsutatavad ja pakuvad huvi ka käesoleval ajal.

 

Möödunud sajandi viimaseil aastail arenesid Venemaa loodeosas suuremad astronoomilis-geodeetilised tööd, mis haarasid ka Soome lahe mõlemad kaldad, kus rida Šuberti ajast säilinud vaatluspunkte taastati ja täpsustati. Seega kuulus revideerimisele ka Lasnamäe tähetorni kui endise lähtepunkti asendi määramine. Seda sai nüüd teostada muidugi ainult kaudselt, nimelt Tallinna Toomkiriku kaudu, mis oli ühiseks triangulatsioonipunktiks nii vanas kui ka uues võrgus ja oli vanas võrgus otseses ühenduses Lasnamäe tähetorniga.

 

Toomkiriku tipu asendi määramiseks valis tööde teostaja, topograafide korpuse kapten Lorents astronoomilisteks vaatlusteks punkti kiriku lähedal “tagahoovis” (praegu Toomkooli t. nr. 21), mis kuulus tollal paruness Üksküllile ja kus asusid tallid, tõllakuurid, pesuköök, kutsarite ruumid, kojamehe punker jne. Võib oletada, et Lorentsil tekkisid raskused seoses punkti valikuga rüütelkonnale kuuluval Toompeal. Ja seda mitte esmakordselt: varem Vaivara Sinimägedele vaatlussignaali püstitamisel tuli tal muuta valitud asukoht parunist mõisaomaniku poolt Peterburisse saadetud kaebuste mõjul. On teada, et ka Struvel tekkisid välistöödel olles tihti raskused enese ja täpsete instrumentide majutamisel mõisatesse. Kohalik aadel suhtus halvustavalt siin teostatavasse teaduslikku töösse.

 

Lorents sooritas astronoomilised vaatlused valitud punktil 1896. a. juunis, käsutades Troughtoni ja Smithi suurt universaalriista. Möödaminnes võiks nimetada, et laius määrati keskmise veaga 0".18. Vaatluste tulemusena saadud andmete keskendamist Toomkiriku tippu teostas Lorents kahe kolmnurga abil, mõõtes baasid teraslindiga ja saades ühisküljes vahe 13 mm. Keskendades Toomkiriku koordinaadid endisele Lasnamäe tähetornile, selgus, et Wrangeli poolt määratud laius  on Lorentsi andmetega võrreldes 1 ".26 (s. o. umbes 35 m) võrra suurem. Märgatavat vahet võib seletada sellega, et Wrangel kasutas laiuse määramiseks ainult Põhjanaela, ei asetanud ümber vertikaalringi võtteis, jättis tähele panemata mõningad instrumendi süstemaatilised vead jne. Lorents ei märgistanud oma astronoomilist punkti, lootes, et seda saab vajaduse korral taastada tema andmete alusel, mida nende ridade kirjutajal õnnestuski teostada sentimeetrilise täpsusega. Taastatud punkt sai nüüd kindlustatud metallpoldi ja -toruga hoovi sillutise all, peale selle on hoone seinal märgitud põhjasuund (meridiaan).

 

Veel kord tunti huvi Lasnamäe tähetorni kui Balti mere triangulatsiooni lähtepunkti vastu selle taastamise eesmärgil. See oli 1921. a., kui kodanlikus Eestis asuti teostama uut esimese klassi triangulatsiooni, mis algul pidi looma ühenduse üle mere Soomes toimuvate samasuguste töödega. Esialgseks tööde juhatajaks oli kutsutud Soomest astronoom prof. Schoenberg, kes võttis töödest osa 2-3 aasta jooksul. Tähetorni sammaste jäänuste lahtikaevamisest ei selgunud aga, kus nimelt Wrangel teostas omal ajal astronoomilised vaatlused, ja ajutine observatoorium, mis pidi teenindama uut triangulatsiooni, olles selle lähteks, ehitati ligikaudu endise kohale. Peab nimetama, et ka sellest tähetornist ei ole säilinud enam midagi.

 

Instrumentidest, mida siin tarvitati, võiks nimetada suurt Hildebrandi mikroskoop-universaali limbi läbimõõduga 27,5 cm, Heyde vertikaalringi Horrebovi vesiloega, Rosat'i nikkelterasest pendliga kella koos kronograafiga ja mitmeid kronomeetreid. Observatoorium oli ühendatud raadiojaamaga ajasignaalide vastuvõtmiseks. Aja ja laiuse määramist teostati Heyde vertikaalringi abil, kasutades peamiselt vene geodeetide Zingeri ja Pevtsovi meetodeid. Pikkuse määramiseks kasutati valgustussignaale; määramisviisi kohta lähemad teatmed puuduvad. Andmete puudumisel ei saa ka võrrelda tulemusi Wrangeli ja Lorentsi omadega.

 

Kui observatooriumid Lasnamäel omal ajal ehitati ja vaatlused neis sooritati riikliku korralduse alusel, siis praeguse Tallinna tähetorni saamislugu on sootuks teistsugune.

 

1912. a. kevadel esitas Tallinna linna kodanik Edgar Hoeppener linnavalitsusele palve kinnitada projekt kivist hoone ehitamiseks praegusel Estonia puiesteel nr. 15 asuvale krundile. Pärast projekti kinnitamist valmis peagi ka hoone ise projekti autori insener-arhitekti A. Saroni järelevalvel. Hoone polnud tavaline kivist elumaja, vajd sellele oli tehtud  juurdeehitus kapitaalse torni - tähetorni - näol, mille välisvaade on kujutatud juurdelisatud fotol. Torn on kaheksakandiline, vaatlusruum on käetud kuullaagritel pöörleva ja avatava metallkupliga, mis omab kahesugust liikumiskiirust. Betoonist instrumendipost toetub soliidsele alusele sügavas keldris. Tornil on elektrivalgustus.

 

Tallinna tähetorni ehitajast pole säilinud palju teateid. On teada, et ta tundis suurt huvi loodusteaduste vastu, millele pühendas kogu oma vaba aja, valmistudes väitekirja kaitsmisele. Milline astronoomia haru Hoeppeneri huvitas ning milline instrumentaarium asus tema tähetornis, pole aga teada. 1920. a. Hoeppener müüs oma maja suurärimeestele Puhkidele. Puhkisid ei huvitanud teadus, eriti veel astronoomia, ning tähetorni kasutati paarikümne aasta jooksul vaid panipaigana, nagu seda võib sisemuse järgi oletada.

 

Praegu on hoone Eesti NSV Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumi valduses. Üleliidulise Astronoomia-Geodeesia Ühingu Tartu osakond üüris 1954. a. kevadel tähetorni vaatlusruumi kui vahendi, mille abil on võimalus tõsta Ühingu liikmete teadmisi, kasvatada noortes huvi astronoomia vastu, kaasa aidata astronoomia õpetamisele koolides, populariseerida nõukogude astronoomiat masside hulgas jne.

 

Nende ridade kirjutaja määras nimetatud tähetorni instrumendisamba koordinaadid, asimuudi tähetornist nähtavale esemele, samba kõrguse merepinnast ning teostas mõningad torni mõõtmised. Tööde sooritamisel oli käsutada Zeissi ühesekundiline optiline mikroskoop-universaal. Tähetorni samba ristkoordinaatide määramine toimus Tallinna linna geodeetilise põhivõrgu lähimate punktide alusel, kusjuures mõõdetud suuna keskmine ruutviga on M=±1".6, Mx = ± 0,005 m ja My= ± 0,012 m. Pikkus ja laius on määratud geodeetiliselt.

 

Asimuut Toomkiriku tornile on 313°19'.5. Samba kõrgus merepinnast H = 31,09 m ja torni tipu (kupli) kõrgus - 34,06 m. Torni mõõtmed vaatlusruumis: kaheksakandilise põranda   diagonaal   3,40 m,   samba   kõrgus põrandast 0,855 m, samba läbimõõt 0,34, kupli kõrgus põrandast 3,82 m. Peab nimetama, et kirjeldatud tähetorn oma dimensioonide ja asukoha tõttu ei ole enam täiesti sobiv suuremate astronoomiliste vaatluste teostamiseks, kuna Tallinnas järjest kerkib uusi kõrgeid ehitusi, hoogustub transport, suureneb tänavavalgustus ja tiheneb suits, kuid eespoolnimetatud ÜAGÜ ülesannete ja   ürituste  teostamiseks on ta küllaltki kohane. 1954. a. kevadel ja suvel teostati tähetornis ÜAGÜTO liikme Ch. Villmanni juhatusel korrastustöid, nii et juba sügisel saadi tornis üles seada Tartu Astronoomia Observatooriumilt ÜAGÜ TO käsutusse antud 3-tolline “Veega” refraktor. Nimetatud pikksilm kuulus varem Tallinnas tegutsenud astronoomia-amatöõride seltsile “Veega”, kes oma tegevuse lõpetamisel andis seltsile kuuluva pikksilma üle Tartu Tähetornile. Üleandmisel oli seatud tingimus, et kui kunagi peaks Eestis alustama tegevust mõni uus astronoomia-asjaarmastajate ühing, peab Tartu Tähetorn andma   pikksilma sellele käsutamiseks. Nüüd on see ka toimunud.

 

Seoses sellega olgu tänu avaldatud sm. A. Janole “Estonprojektist” ja sm. Mutsole ENSV Arhitektuuri Valitsusest, kes lahkelt abistasid mõõtmistel ja muudel töödel, esimene tähetornis ja teine Toomkooli t. nr. 21.