{ TK 49 1973 105-106 }

In memoriam

Albert Vuuk

Süda, mis kaheksakümne aasta jooksul täitis korralikult oma funktsioone, lakkas töötamast igaveseks. 1971. aasta 16. detsembri õhtupoolikul lahkus meie hulgast vanim eesti geodeet, väsimatu töömees, abivalmis seltsimees ja suurepärane inimene. Meile jäid temast vaid mälestused. Silmade ette kerkivad veel küllaltki värsked pildid tema juubeli-koosviibimiselt 1971.a. juulis. Juubilar oli tol päeval veidi ärritatud, veidi nukker, tundus, et ta viibib mõttes minevikus, et kõik läbielatu möödub ta silmade eest.

Albert Vuuk sündis 24. juulil 1891. a. Narva linnas töölisperekonnas. Isa oli vedurijuht, ema vabrikutööline. Isa varase surma tõttu sattus perekond raskesse majanduslikku olukorda. Raskused küll karastasid nooruki iseloomu, arendasid temas iseseisvust, sihikindlust, püsivust ja töökust, kuid takistasid ta püüdlusi hariduse ja teadmiste poole.

1908. a. lõpetas ta linnakooli. Edasiõppimisest gümnaasiumis ei saanud juttugi olla; tuli kiiremini omandada elukutse, et kindlustada endale ja omastele ülalpidamine. Sel eesmärgil lõpetas ta koos linnakooli kursusega Narvas Stieglitzi joonestuskooli. Nähtavasti siin peitubki põhjus, miks noor Albert Vuuk astus Pihkva maamõõdukooli, mille ta lõpetas 1911. a. Kuid õpingud Pihkvas ei rahuldanud tulevast maamõõtjat ja seepärast tegi A. Vuuk eksternina läbi ka gümnaasiumikursuse.

Nii seisis noor maamõõtja 1911. a. oma iseseisva töö ja tegevuse lävel. Selleks oli ta hästi ette valmistatud nii erialaliselt kui ka moraalselt. Töökus, kohusetruu suhtumine ülesannete täitmisse, täpsus, äärmine ausus ja tagasihoidlikkus - need olid A. Vuugi iseloomulikud omadused.

Pärast kooli lõpetamist töötas A. Vuuk Pihkva kubermangus maamõõtjana. Oktoobrirevolutsiooni päevad ja neile järgnenud nõukogude korra ülesehitamise aastad möödusid sealsamas. Kuid ka kodusõjajärgsetes ülirasketes tingimustes ei kustunud temas püüd õppida. Ja Albert Vuuk astus Moskva Põllumajanduse Akadeemiasse inseneriosakonda. Kuid õppimine jäi siiski pooleli.

1920. a. tuli suurte teadmiste ja kogemustega noor spetsialist tagasi Eestisse. Esimene aastakümme möödus Virumaal Põllutööministeeriumi Maakorralduse Valitsuse maamõõtja kohal. Sel ajal võttis ta osa Narva linna mõõdistamiseks vajaliku geodeetilise alusvõrgu loomisest, mis oli esimene sellelaadne töö Eestis. Selles töös avaldusid A. Vuugi teadmised ja oskused, vaatlejatalent ja uurijakalduvused. Hiljem järgnes samalaadne töö Võru linnas.

Kuid Albert Vuugi otsekohesus, iseseisvus, paindumatus ja printsipiaalsus viisid konfliktini ülemustega. Ta lahkus riigiteenistusest ja töötas aastail 1929—1930 omal käel maamõõtjana. Ent spetsialiste vajati, seda enam niisuguseid nagu A. Vuuk. Ja 1930. a. kutsuti ta Põllutööministeeriumisse triangulaatori köhale. Kadastriametis möödusid järgmised kümme tegevusaastat. Need olid kõige produktiivsemad aastad: I klassi triangulatsiooni arendamine Saaremaal ja Pärnumaal ning geodeetiliste alusvõrkude loomine kõikides meie linnades. Esimese klassi triangulatsioon oli A. Vuugi huvi- ja uurimisobjekt; ta võttis näiteks osa kõikide baasijoonte mõõtmisest ning arvutamisest.

1940. aasta, nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis, tõi sügavaid muudatusi geodeesia korraldamisse meie vabariigis. A. Vuugist sai Tallinna Linna Ehitusosakonna maamõõtja. Okupatsiooniaastatel veetis ta aga palju raskeid päevi poliitvanglas.

1944. a. algas järjekordne etapp A. Vuugi tegevuses. Nüüd sai tema töökohaks Arhitektuuri Valitsus — edaspidi Riiklik Ehituse ja Arhitektuuri Komitee. Tema põhiülesandeks oli vabariigis püstitatavate ja püstitatud ehitusobjektide geodeetiline inspektsioon. Töö nõudis suuri teadmisi ja kogemusi, millest A. Vuugil polnud puudust.

Kuid Albert Vuuk ei piirdunud tööga Arhitektuuri Valitsuses. Teda paluti konsulteerima ja kutsuti raskemaid ülesandeid lahendama meie projekteerimisorganisatsioonidesse. Igal pool oli ta teretulnud. Viimased tööaastad enne pensionile minekut (1966) möödusid "Eesti Projektis". Ka pensionärina ei loobunud ta tööst. Ta uuris geodeesia eriküsimusi; tegeles metoodiliste probleemidega; uuris geodeesia ja astronoomia ajalugu.

Üldse on A. Vuuk kirjutanud 30 artiklit, nendest 18 on trükis avaldatud. Avaldamata tööd kuuluvad geodeesia varasalve, nad on küllalt mahukad ja kitsalt spetsiaalsed. Neid võib jagada kolme rühma: esimesse ja teise kuuluvad tööd, mis on koostatud praktiliste vajaduste rahuldamiseks. Need on:

1)Gaussi-Lamberti projektsioon, selle rakendamine praktikas, koordinaatide ümberarvutamine sellest projektsioonist Gaussi-Krügeri projektsiooni;

2)helkivate õõpilvede vaatlemiseks vajalikud tabelid.

Kolmanda  rühma  moodustavad  ajaloolised  uurimused:

3)ülevaade geodeesia ühe põhitoimingu - kaugusmõõtmise juures käsutatavate instrumentide ja meetodite arengukäigust. Töö kannab pealkirja «Joonmõõtmistest geodeesias», selle maht on üle 200 masinakirjalehekülje. Töö ise on väga huvitav, üksikasjaline ja sisukas;

uurimus «Geodeetilised tööd Tartu Ülikoolis» jäi lõpetamata. Kirja on pandud uurimused M.Pauckeri töödest ja W. Struve Liivimaa astro-trigonomeetrilisest mõõdistamisest. Käsil oli uurimus "W. Struve kraadi-mõõtmine Baltikumis".

Tunnustamist väärib A. Vuugi entusiastlik tegevus teaduse populariseerijana. Ta oli üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia ühingu Eesti osakonna asutajaliige (1951) ja kauaaegne juhatuse liige. Tema panus ÜAGÜ Eesti osakonna töösse on hindamatu. Ta võttis osa ka Loodusuurijate Seltsi täppisteaduste sektsiooni tööst teaduse ajaloo alal.

Lõppes Albert Vuugi elutee. Meile jäid tema ideed, tema tööd, tema eeskuju - alatiseks.