{ T. Rootsmäe TK 31 1955 56-61 }

Käesoleval   aastal   mälestatakse   nõukogude   teaduse   üht   suurimat autoriteeti  astronoomia,   gravimeetria ja geodeesia   alal – NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondeerivat liiget professor Aleksandr Jakovlevitš Orlovi,  kelle 75.  sünni-aastapäev on  6. aprillil ja  1. surmaaastapäev 28. jaanuaril 1955. a.

A. J. Orlov (1951. a.)

Tartu teaduslikel asutustel, eriti Tartu Riiklikul Ülikoolil ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Astronoomia Observatooriumil, on eriline põhjus mälestada A. J. Orlovi, sest aastail 1908-1912 töötas ta tolleaegses Tartu Ülikooli Tähetornis vaatleja-astronoomina, pidades viljaka uurimistöö kõrval rea teaduslikult kõrgetasemelisi loenguid oma õpilastele, eriti taevamehaanikas, geodeesias ja seismoloogias. Ühtlasi korraldas ta neile geodeetiliste ja gravimeetriliste mõõtmiste alal praktilisi töid. Nii teostati A. J. Orlovi juhatusel 1909. ja 1910. aasta suvel kahekordne     täppisnivelleerimine Tartu Tähetorni ja Võrtsjärve vahel Emajõe suudme kohal. Selle töö tulemuse täpsust hindas tolleaegne Tähetorni direktor prof. K. D. Pokrovski kõrgelt. Mõõtmine omab teaduslikku ja praktilist tähtsust, kuna ta võimaldab suure täpsusega määrata Võrtsjärve veepinna taset ja Emajõe vee langust Võrtsjärvest kuni Tartuni.

A. J. Orlovi töö jääb väärtusliku lülina Tartu Tähetorni ajalukku. Oma võrdlemisi lühiajalisel siinviibimisel teostas ta alles noore teadlasena rea väärtuslikke uurimisi ja avaldas Tähetorni toimetistes mitu suuremat tööd, nagu Maa-Kuu süsteemi massi määramine, aine liikumisest komeetides jt. Edaspidi Orlovi teadusliku uurimise ala üha mitmekesistus ja täienes, haarates peale astronoomia veel geodeesiat, gravimeetriat, seismoloogiat ja magnetomeetriat. Kõigil neil aladel tegutses ta viljakalt, tehes põhjapanevat tööd.

Tartus töötamise perioodi kohta tähendas A. J. Orlov paar aastat tagasi oma isiklikus läkituses nende ridade kirjutajale järgmist:

,,On möödunud nelikümmend aastat sest ajast, kui ma maha jätsin Tartu, tolleaegse Jurjevi, millest säilitasin parimad mälestused. Need tööd, mida ma sooritasin seal Observatooriumi tähelepanuväärivas keldris, eriti mõõtmised horisontaalpendlitega, said kogu minu edaspidise tegevuse põhiliseks aluseks."

Aastal 1912 lahkus A. J. Orlov Tartust, et asuda Odessa ülikooli professori ja astronoomia observatooriumi direktori kohale, õppetöö kõrval ülikoolis hoolitses ta observatooriumi ümberehitamise ja ajakohasema sisustamise eest. Kuid normaalse töötamise tingimused Odessas ei kestnud kaua, sest juba poolteise aasta pärast algas sõda. Peamine, mida tal õnnestus teha, oli ümber paigutada meridiaanring soodsamasse asukohta, kui oli see, kus ta seisis senini kaua aega ilma tegevuseta. Sest ajast on meridiaanringiga tehtud palju väärtuslikke vaatlusi, mida jätkatakse tänini.

Peale professori ja observatooriumi juhataja ülesannete kandis A. J. Orlov vastutust Tomski seismilise jaama töö eest, milline jaam asutati rahvusvahelise Seismoloogia Ühingu otsusel. Tartu, Tomski ja Potsdami vaatluste kriitiline võrdlus oli Orlovi väitekirja teemaks, mida ta kaitses Peterburi ülikoolis 1915. aastal ja millega omandas astronoomia ja geodeesia doktori astme.

1916. ja 1917. aasta suviseil vaheaegadel sooritas Orlov raskustungi määramiseks kaks suurt pingutust nõudvat ekspeditsiooni Altai mägismaale - Biiskist piki Tšuja trakti kuni Hiina piirini.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni avanesid A. J. Orlovile avarad võimalused teaduslikuks tööks. Orlov pühendas ennast väga .pingsale uurimistööle astronoomia, geodeesia ja geofüüsika mitmesugustel erialadel. Nii tegeles ta kaksiktähtede orbiitide määramisega, varjutuste teooriaga, muutlike, tähtedega, võttis osa töödest triangulatsiooni signaalide taastamise alal Musta mere rannikul, korraldas mitmesuguseis Odessa linnaosades süstemaatilisi nivelleerimisi ühenduses kallaste libisemise uurimisega jm. Kuid eriti palju töötas ta geograafilise laiuse muutumise, loodjoone hälbimise ja maakera pooluse liikumise küsimuse kallal. Eriti avastas ta siis tähe δ Cassiopeiae vaatluste põhjal Pulkovos Kuust tingitud poole-kuuajalised geograafilise laiuse muutused ja näitas, et laiuse aeglased muutused olenevad kohalikest tingimustest, aga mitte pooluse pikaajalisest liikumisest.

Rühm Tartu ülikooli astronoomia üliõpilasi 1911. a.

(vasakult paremale T. Rootsmäe, B. Beletski, E. Büss ja J. Busch),

kes õppetöö suvistel vaheaegadel (1909-1910) teostasid oma õpetaja A.J. Orlovi juhatusel täppisnivelleerimise töid Tartu ja Võrtsjärve vahel

Odessa linna all on sügavad katakombid, mis tekkisid lubjakivi väljakaevamise tagajärjel ehituslikel eesmärkidel. Neisse maa-aluseisse keldreisse kavatses Orlov asetada vaatlusteks horisontaalpendlid, nagu see oli kord teostatud Tartus, et uurida loodjoone hälbeid olenevalt Kuu ja Päikese gravitatsioonilistest häiretungidest. Kuid tekkis kartus, et loed, s. o. tõusud ja mõõnad, Mustal merel võivad mõjutada pendleid, mis on asetatud üsna merekalda lähedale. Ühenduses sellega võttis Orlov meretõusude uurimiseks ette suure töö nii Odessas kui ka teistes Musta mere sadamais – Sevastoopolis ja Potis. Ühlasi uuriti ka ma magnetismi muutusi tingitult Kuust ja Päikesest. Nende uurimiste tulemused veensid Orlovi selles, et Odessas pole võimalik saavutada horisontaalpendlite abil küllalt usaldatavaid resultaate, vaid et vaatluskoht tuleb paigutada merest kaugemale. Kuid valida mõni vaatluskoht, mis oleks kohane selleks, et uurida Kuu ja Päikese külgetõmbe mõju raskustungi suurusele, osutus üsna raskeks ülesandeks. Orlov vaatas läbi mitmesugused keldriruumid Moskvas, Gorkis, Kaasanis, Smolenskis ja teistes kohtades. Viimaks langes tema valik Poltaavale, kuna seal ammust ajast olid säilinud maa-alused sügavikud, mis osutusid mõõteriistadele kohaseiks. Peale selle kulmineerivad Poltaava laiuskraadil kaks heledat tähte seniidis, mis on vaadeldavad isegi päeval. See asjaolu võimaldas seal erilist soodustust laiuse muutumise uurimiseks. Nii loodi Orlovi algatusel ja juhtimisel Poltaavas Gravimeetriline Observatoorium, mis praegu kuulub Ukraina NSV Teaduste Akadeemia koosseisu. Aastal 1925 määrati Orlov selle observatooriumi direktoriks. Tema peamiseks ülesandeks oli siis gravimeetrilise kaardi koostamine, kuid ühes sellega olid korraldatud alalised raskustungi muutumise vaatlused, mis kestsid 11 aastat ja andsid teaduslikeks uurimisteks väärtuslikku materjali.

Aastal 1934 lahkus Orlov Ukrainast ja astus Riikliku Astronoomilise Instituudi teaduslikuks kaastööliseks Moskvas, kus jätkas pooluse liikumise uurimist ja näitas, et nn. "eraldatud jaamad", s. t. sellised, mis ei paikne maakera samal laiuse paralleelil, võivad niisama hästi täita pooluse asendi määramise ülesannet nagu rahvusvahelised laiusejaamadki, mis asetsevad samal laiuse paralleelil.

Aastal 1938 valiti Orlov Ukraina NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks ja määrati ühtlasi observatooriumi direktoriks Poltaavas, kus suure seniit-teleskoobi abil algasid laiusevaatlused. Peale selle kavatseti Poltaava laiuse paralleelil ehitada mitu jaama. Kuid 1941. aastal alanud sõda tõmbas kõigist neist plaanidest kriipsu läbi. Poltaava observatoorium evakueeriti Irkutskisse ja võis alles 1944. aastal uuesti alustada tegevust. Kuid nüüd täiendasid laiuse muutumise ja pooluse võnkumise vaatlusi ka teoreetilised uurimised. Orlov andis pooluse koordinaatide määramiseks meetodi, mis põhineb ainult ühe jaama laiuse vaatlustel. Orlovi töö oli suureulatuslik ja põhjalik. Väga kõrged nõudmised pooluse koordinaatide määramise täpsuse suhtes tingisid tähtede asendite uute parandite täpset uurimist. Nõnda määras Orlov Pulkovos tehtud tähtede vaatluste põhjal nende asukohtade taandamisvalemi jaoks nn. nutatsiooni poole-kuuajalise liikme õienduse. Analüüsimisele tuli 27 000 laiuse vaatlust. Laiuskoordinaadi pikaldaste muutumiste uurimised kestsid palju aastaid ja näitasid, et usaldusväärsete tulemuste saamiseks on tingimata vajalik võimalikult täpselt teada omaliikumisi neil tähtedel, mille abil määratakse laiuse väärtusi. Seda arvestades tegi Orlov ettepaneku luua Ukraina NSV Teaduste Akadeemia juures astronoomiline observatoorium, mis ka tegelikult asutati 1945. aastal Kiievi lähedal Golossejevo metsas Astronoomia Peaobservatooriumi nime all ühes selle juurde kuuluva geodeesia osakonnaga. Samal aastal määrati Orlov selle teadusliku asutuse direktoriks.

Orlov rakendas palju jõudu selleks, et Ukraina NSV Teaduste Akadeemia saaks astronoomiliste ja geodeetiliste tööde juhtivaks organiks Ukrainas. Selleks tuli luua vajalikku kaadrit ja kutsuda Akadeemiasse töötama autoriteetseid eriteadlasi. Sel alal õnnestus Orlovil korda saata paljugi. Tema enese sõnade järgi - kui kõigest 10 aastat tagasi oli tema ainuke kvalifitseeritud astronoom Ukraina akadeemias, siis nüüd on mainitud alal selles kaks tegevliiget, kolm korrespondeerivat liiget, seitse kandidaati ja kogukas hulk arvutajaid, laborante ja mehaanikuid. Nüüd on tõstetud üles ka küsimus Astronoomia-Geodeesia Instituudi loomisest Ukraina NSV Teaduste Akadeemia juures.

Aastal 1952 oli A. J. Orlov tervisliku seisundi tõttu sunnitud lahkuma ametist ja asuma puhkusele. Juba 1927. a. oli Orlov valitud NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondeerivaks liikmeks. 1950. aastal anti talle teenelise teadlase nimetus.

Eriti visalt ja viljakalt on A. J. Orlov töötanud maakera pooluste liikumise probleemi kallal. Oma töödes eritles ta eeskujuliku sügavuse ja täpsusega selle keerulise nähtuse mitmesuguseid külgi. Temale kuuluvad need ideed ja meetodid, millel põhineb sel alal kõigi nõukogude observatooriumide töö.

Surm saabus siis, kui väsimatu töötaja oli lõpule viinud oma uurimuse maakera pooluse pikaajalisest liikumisest, millele ta pühendas suure osa oma elust ja ka oma elu viimased kuud.

A. J. Orlovi õpilastel ja kaastõõtajail säilib temast mälestus kui väga innukast ja visast töömehest, teadlasest ja organisaatorist, kelle leidurlik andekus oli võrdne tema suure töövõimega. Nõudlik ja range enese suhtes, oli ta niisugune ka oma õpilaste suhtes, kellel tema kasvatavast ja humaansest eeskujust jääb püsima austav ja tänulik mälestus.