{ G. Želnin TK 48 1972 29-41 }

25 aastat tagasi nimetati tänast juubilari hoopis Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudiks (FMMI). Selle koosseisus oli 30 töötajat (29,5 kohta) ja see koosnes kahest sektorist. Kummassegi sektorisse kuulus üks laboratoorium ja üks observatoorium. Matemaatika ja mehaanika sektorisse kuulusid astronoomiaobservatoorium ja matemaatika ning teoreetilise mehaanika laboratoorium; füüsika ja geofüüsika sektori moodustasid geofüüsikaobservatoorium ja füüsikalaboratoorium. FMMI moodustati Tartu ülikooli astronoomia- ning meteoroloogiaobservatooriumide baasil. Kui tähetorn pidi TA koosseisu üle minema kogu instrumentaariumi ja kõigi ehitistega, siis meteoroloogiaobservatooriumist võeti vaid teaduslik inventar.

Instituudi asutamispäevaks tuleb lugeda 1. jaanuari 1947, mil direktoriks määrati Tallinna Polütehnilise Instituudi matemaatikaprofessor Arnold Humal. Tema õlgadele pandi raske ja vastutusrikas ülesanne luua instituut.

On möödunud 25 aastat. Oma juubelipäeva tähistab instituut suurte saavutustega. Ta on muutunud tundmatuseni nii suuruse kui ka teaduslike suundade ja läbiviidavate uurimiste poolest. Isikkoosseis on suurenenud ligi 10 korda. Sektorite arv küünib nüüd kaheteistkümneni. Tööruumid, kuigi neid pole veel piisavalt, on muutunud kaunimaks, nägusamaks. Laboratooriumid on sisustatud kaasaegse instrumentaariumiga. Tänases instituudis viljeldakse mitmeid töösuundi. Siin uuritakse tahke keha füüsikat, stellaarastronoomiat, astrofüüsikat, atmosfäärifüüsikat, fotosünteesi; tegeldakse geodeetiliste probleemidega, aparaadiehitusega jne. Instituut on palju kasvanud ja see kasvamine jätkub veelgi. Nüüd on juba tõstatatud küsimus instituudi kaheks jagamisest: üks neist Tartusse — Füüsika Instituut, teine Tõraverre — Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut. Paljud edukalt lahendatud probleemid on instituudile toonud laialdase tunnustuse. 1967. a. autasustati instituuti Tööpunalipu ordeniga. Alates 1950. a. on instituudi direktoriks professor A. Kipper.

Instituudi 25-aastase tegevuse ülevaates tuleks iseloomustada kõiki teaduslikke suundi, näidata nende arenguteed ja kulgu. See aga osutub väga keerukaks ja raskeks ülesandeks. Et Tähetorni Kalendri lugejad on tõenäoliselt huvitatud just astronoomiaobservatooriumi käekäigust, siis on käesolevas artiklis antud põgus ülevaade põhiliselt astronoomia arengust. Astronoomia ja geodeesia areng on aga tihedalt seotud instituudi kui terviku elu ja tegevusega ning seepärast kirjeldamegi üldfooni loomiseks kogu instituudi arengut tema algusaastail.

Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi esimesed tegevusaastad

1. jaanuaril 1947 asus instituudi direktori kohuseid täitma professor A. Humal, 15. jaanuaril kinnitati teaduslikuks sekretäriks H. Keres. Sektorijuhatajateks määrati professor G. Rägo ja dotsent A. Mitt. Juhtkonna ees seisis raske ülesanne komplekteerida teaduslik kaader ja elustada ning arendada teaduslikku tööd. Mainitud küsimuste lahendamisest võtsid energiliselt osa ENSV TA tolleaegne asepresident A. Kipper, akadeemiksekretär professor J. Nuut, TPI dotsent H. Muischneek jt. Teaduslike töötajate kaadrit komplekteerida oli tõesti raske. Observatooriumide osas, tõsi küll, oli asi lihtsam, sest ülikooli observatooriumidest vabanenud kaader oli nõus üle tulema TA süsteemi. Laboratooriumidesse teaduslikku tööjõudu leida oli aga äärmiselt raske. Kodanlikus Eestis valmistati teaduslikke töötajaid ülikoolis ette vaid piiratud arvul põhiliselt ülikooli enda vajaduste rahuldamiseks. Et osa teadlasi hukkus sõjakeerises, osa lahkus hoopis kodumaalt, siis oli nappus vastavast kaadrist ka kõrgemates õppeasutustes. Samal ajal nõudis ülikooli profiili laiendamine professorite ja teaduslike tõotajate koosseisu suurendamist. Nii oli teaduslik kaader muutunud defitsiidiks.

Meie uue instituudi laboratooriumides vajati tööjõudu järgmisel hulgal:

Osaliselt lahendas olukorra see, et kahele matemaatika ja teoreetilise mehaanika laboratooriumi noorema teadusliku töötaja vakantsele kohale võeti geodeedid. Neist moodustati eraldi geodeesia töörühm, mis asus esialgu Tallinnas. Ülejäänud teaduslike töötajate kohtadele kutsuti järgemööda teaduste kandidaadid A. Garšnek (TPI), G. Bichele, J. Gabovitš (TRÜ), kes pärast aastast instituudis töötamist lahkusid ja läksid tagasi oma endisele tööle. Loomulikult ei soodustanud selline kaadri voolavus laboratooriumide tööd ega arengut. Tööd pidurdas teataval määral ka see, et instituut asus osalt Tallinnas (direktor, raamatupidamine, geodeesia töörühm), osalt Tartus. Geofüüsikaobservatooriumi töötajate vähesuse tõttu (üks vanem, üks noorem teaduslik töötaja ja üks vanemlaborant) muutus meteoroloogiliste vaatluste jätkamine küsitavaks. Kõik see nõudis radikaalset otsust olukorra parandamiseks. Pärast pikki arutelusid ning analüüse otsustati 1949. a. lõpus instituut reorganiseerida. Kogu instituut otsutati kontsentreerida Tartusse. Matemaatika ja teoreetilise mehaanika kui teadusliku suuna arendamist instituudi raames peeti mitteotstarbekaks, sest analoogiliste probleemidega tegeles paralleelselt ka TRÜ. Peale selle otsustati füüsikalaboratooriumi töö ajutiselt seisma panna ja alustada, selle ümberformeerimist; tugevdada astronoomiaobservatooriumi juhtimist; aktiviseerida geofüüsikaobservatooriumi tööd, eriti vaatluste osas. Selleks avanesid reaalsed võimalused, sest 1949. a. saadi juurde kümme koosseisulist kohta. Et A. Humal oli seotud õppeülesannetega TPI-s, valiti uueks instituudi direktoriks akadeemik A. Kipper. Seoses matemaatikalaboratooriumi likvideerimise ning instituudi töö ümberkorraldamisega lahkusid sealt professor G. Rägo, dotsent A. Mitt, G. Bichele, L. Uibo. Füüsika ja geofüüsika sektori juhataja kohale määrati H. Liidemaa. Astronoomiaobservatoorium jäi iseseisvaks ning selle juhatajaks määrati H. Keres. Tallinna rühm likvideeriti, teaduslikud töötajad tulid Tartusse. Geodeesiarühm läks astronoomiaobservatooriumi juhataja alluvusse. Samal aastal tehti ettepanek nimetada instituut Füüsika, Astronoomia ja Geofüüsika Instituudiks.

27. novembril 1950 oli instituudi struktuur järgmine: astronoomiaobservatooriumis 14 ning füüsika ja geofüüsika sektoris (sisuliselt geo-füüsikaobservatoorium) 15 koosseisulist kohta; majandusosakonnas 6,5 kohta. Seega kokku 35,5 kohta. 1950. a. suunati füüsika alal aspirantuuri kaks, 1952. a. üks TRÜ lõpetanu, millega algas füüsikaalase teadusliku kaadri ettevalmistamine. 1952. a. organiseeris professor F.Klement Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudis luminestsentsilaboratooriumi. Sestpeale koosnes füüsika ja geofüüsika sektor luminestsentsi-ja aktinomeetrialaboratooriumidest. Ettevalmistava perioodi lõpuks võime lugeda 9. oktoobrit 1952, mil NSVL MN juures asuva alalise riikliku komisjoni otsusega nimetati meie instituut ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudiks. Sellel perioodil lahendati ka tööruumide küsimus.. 1950. aastani paiknes instituut neljas eri köhas: vanas Tartu tähetornis, endise geofüüsikaobservatooriumi ruumides (Lävi t. 4), TA Tartu filiaalis (Riia t. 12, praegune EPA peahoone) ja Tallinnas Sakala tänavas.. 1950. aastast - pärast tähetorni läänetiiva rekonstrueerimist, Struve majakese remonti ja aktinomeetriajaamale ruumide saamist linnalähedasse vanasse talumajja — kontsentreerus instituut kahte põhikohta. Sellele järgnes instituudi profiili täpsustamine: loobuti paljuteemalisusest ning leiti füüsika ja geofüüsika sektorite perspektiivsed töösuunad — luminestsents ja aktinomeetria. Töötati välja astronoomia arendamisplaanid; lahendati kaadri küsimus; pandi alus spetsialistide ettevalmistamisele. Kõik eeltoodu pidi garanteerima instituudi edasise kasvu ja arengu. Järgmised aastad kinnitasid selle seisukoha õigsust.

Joon.1. Tartu tähetorn enne 1950. a. ümberehitamist

Astronoomia ja geodeesia aastail 1947-1952

Tartu observatoorium pidi saama uue, füüsika-matemaatika kallakuga instituudi baasiks, kuid samal ajal jätkama ning arendama Tartule traditsiooniliseks kujunenud astronoomia ja geodeesia teaduslikke suundi. Tartu tähetorn, üks vanemaid NSV Liidus, pidi säilitama sajandi jooksul saavutatud positsiooni astronoomia arendamisel; ta pidi ka edaspidi jääma tõeliseks teaduslikuks keskuseks.

Tähetorni remont algas praktiliselt enne selle üleandmist TA bilanssi. Pärast sõja lõppu ülikooli poolt alustatud remont piirdus vaid hädavajalike töödega (näit. akende klaasimine), mis tagasid enam-vähem normaalse õppetöö. 1947. a., veel enne tähetorni üleandmist TA bilanssi, hakkas remondist osa võtma FMMI. Tekkis imelik olukord: ülikool kui faktiline peremees ei hoolinud ruumide seisukorrast; instituut kui tulevane omanik oli huvitatud kiirest remondist. Selline kahepoolne peremehetsemine kestis ligi 1,5 aastat. 30. juunil 1948 andis ülikool tähetorni lõplikult üle TA valdusse.

Astronoomide ja geodeetide kaadri  komplekteerlmine

Vastavalt instituudi põhikirjale kuulus astronoomiaobservatoorium (laboratooriumi õigustes) matemaatika ja teoreetilise mehaanika sektorisse. Observatooriumi koosseis oli järgmine: üks vanem teaduslik töötaja (observatooriumi juhataja), kaks nooremat teaduslikku tõotajat ja kaks laboranti (üks neist vanemlaborant) — seega kokku vaid viis inimest, niisama palju kui sõjaeelsel perioodil. Kuid ka neid kohti ei olnud lihtne täita. See on arusaadav, sest kõige sobivamad kandidaadid oleksid loomulikult olnud tähetorni endised töötajad, kuid A. Kipper, H. Keres, O. Silde, H. Muischneek töötasid mujal (O. Silde ja H. Muischneek dotsentidena TPI-s, A. Kipper oli ENSV TA asepresident ja talle allusid Tartus asuvad TA instituudid, H. Keres töötas vastloodud FMMI-s teadusliku sekretärina), ülikooli astronoomiakateedris töötasid professor T. Rootsmäe ja teaduste kandidaadid V. Riives ja G. Kusmin, kes oleksid olnud vägagi sobivad kandidaadid instituudi teaduslike töötajate ja observatooriumi juhataja köhale. Kuid ülikool ei saanud loomulikult kõigist kolmest loobuda. Nii jäi prof. Rootsmäe ülikooli kateedrijuhatajaks. G. Kusminil ja V. Riivesel võimaldati üle minna instituuti tingimusel, et nad esialgu jätkavad pedagoogilist tegevust ülikoolis. V. Riives asus vanema teadusliku töötaja ja observatooriumi juhataja kohale 1947. a. augustis, G. Kusmin aga tuli instituuti hiljem - 1948. a. detsembris.

A. Vuuk – Eesti vanim geodeet

1947. a. teisel poolel täienesid observatooriumi töötajate read tunduvalt. Juulis asus noorema teadusliku töötaja ametikohale endine Taškendi   observatooriumi   töötaja   G. Zahharov   (sünd.   1885), kes   uuris muutlikke tähti. Sama aasta sügisel tuli nooremaks teaduslikuks töötajaks Leningradi RO lõpetanud  astrofüüsik N. Siilivask. Kahjuks kestis tema   tööaeg  observatooriumis  vaid   3,5 kuud, mistõttu   ta   ei   suutnud töösse süveneda. Sama aasta novembris asus laborandi kohustusi täitma üliõpilane H. Albo. Niisiis suudeti observatooriumi töökohad formaalselt täita, kuid kohtade vähesus pidurdas töö normaalset kulgu. 1948. a. oktoobris tõstatati taas küsimus koosseisu suurendamisest kahe vanema teadusliku töötaja, laborandi, raamatukoguhoidja ja tehniku võrra. See nõudmine jäi rahuldamata.

1948. a. detsembris asus noorema teadusliku töötaja köhale G. Kusmin. Et G. Kusmin, V. Riives ja H. Keres olid teaduslikku kraadi kaitsnud okupatsiooniaastail, siis seisis neil ees uus kraadi kaitsmine. Atestatsioonikomisjon okupatsiooniaastail kaitstud töid ei arvestanud. H. Keres kaitses  doktorikraadi uuesti juba   1949. a., V. Riives kandidaadikraadi 1950. a. ja G. Kusmin 1952. a.

Joon. 2. Tartu tähetorn pärast ümberehitamist 1950. a

1950. a. toimus instituudis põhiline ümberkorraldus: observatooriumi juhatajaks määrati doktor H. Keres, vanemaks teaduslikuks töötajaks alates aasta lõpust sai V. Riives, nooremaks teaduslikuks töötajaks G. Kusmin. Observatooriumi koosseisu lülitusid Tallinna  geodeedid nooremad teaduslikud töötajad V. Maasik, G. Želnin ja üks laborant. V. Maasik töötas meie instituudis kuni 1950. a. lõpuni, siis läks üle Geoloogia Instituuti. Sama aasta sügisel asusid pärast ülikooli lõpetamist nooremate teaduslike töötajatena observatooriumisse tööle H. Albo ja H. Raudsaar. Instituudi vanemaks teaduslikuks töötajaks tuli akadeemik J. Nuut. Niisiis oli 1951. a. lõpul instituudi astronoomide koosseis järgmine: H. Keres, V. Riives, G. Kusmin, H. Albo, H. Raudsaar (kuulusid observatooriumi koosseisu) ning direktor A. Kipper, teaduslik sekretär G. Želnin ja vanem teaduslik töötaja J. Nuut. 1952. a. lisandus eel loetletuile veel ülikooli lõpetanud J.Einasto. Samal aastal tuli astronoomidel saata viimsele puhkepaigale J. Nuut.

Kokku võttes võib öelda, et nn. ettevalmistusperioodil kasvas astronoomide teaduslik personal esialgsega võrreldes kahekordseks, abipersonal jäi seejuures arvuliselt samaks. Teaduslik kraad oli viiel astronoomil: A. Kipperil, H. Keresel, V. Riivesel, G. Kusminil, G. Želninil. Neist kahel esimesel oli doktori teaduslik kraad.

Astronoomiaobservatooriumi materiaalne baas

Hooned. Pärast Tartu vabastamist olid observatooriumi hooned väga armetus olukorras. Aastatel 1945-1946 suutis ülikool õppetöö läbiviimiseks teha minimaalse - klaasida aknad. Tänu direktori asetäitja V. Simmi tohutule energiale ja oskuslikule juhendamisele taastati ning tehti vajalikud ümberehitused tähetornis suhteliselt kiiresti. Eriti halvas olukorras oli peahoone torn, kus asus Zeissi refraktor. Eespool on juba toonitatud, et ruumikitsikuse likvideerimiseks tuli ümber ehitada läänesaal. Selleks ehitati saalile vahelagi. Alumisele korrusele jäi siis raamatukogu, ülemisele 5 töökabinetti (kokku ca 60 m2). Ehitati ümber ka trepp. Tähetorn varustati veevärgi ja kanalisatsiooniga. Tegelikult oli esialgses plaanis ette nähtud läänetiiva pikendus — kahekorruseline juurdeehitus. Sellega oleks juurde saadud 8 tööruumi (148 m2 töõpinda). Kahjuks tuli sellest heast kavatsusest loobuda, sest juurdeehitus oleks muutnud observatooriumi välisilmet. Nimelt oli tähetorn kui arhitektuurimälestis võetud riikliku kaitse alla. Tehti veel remonti paviljonides (kirdepaviljon oli esiteks lammutatud, siis uuesti ehitatud) ja Struve majakeses, kus asus raamatupidamine, hiljem aga luminestsentsilaboratoorium ning geofüüsikaobservatoorium.

Instrumentaarium. Observatoorium anti ülikooli bilansist üle TA-le kogu instrumentaariumi ja raamatukoguga. Sõjaaastail olid instrumendid tõsiselt viga saanud. Kadunud olid kõik kronomeetrid ja binoklid; rüüstatud oli elektrofotomeeter; Zeissi refraktor oli äärmiselt halvas olukorras; Voigtländeri astrograafi optika oli rüüstatud:

Ülikool jättis endale õppetööks vajaliku Hildebrandi universaalriista.

Vaatlusteks sai seega kasutada Zeissi refraktorit (remonditi 1947. a.), Petzvali astrograafi ja Fraunhoferi, "Vega" ja Heyde väikesi teleskoope. Fotograafilisteks vaatlusteks oli kohandatud Petzvali astrograaf. Viimase juhtpikksilm — Troughtoni pikksilm (D = 80 mm, F = 150 cm) - oli nõrkade ja kiiresti liikuvate taevaobjektide jälgimiseks aga liiga väike. V. Riivese initsiatiivil valmistati 1949. a. Tartu tehases Termoautomaat kaks  kaamerat, mis olid varustatud objektiividega Apo-Tessar (D  = 100 mm, f = 90 cm). Need kinnitati Zeissi refraktori külge. 1950. a. läkski uus astrograaf käiku. 1951. a. ehitati TRÜ töökojas väike kahe-kaameraline astrograaf, mille statiiviks käsutati Voigtländeri astrograafi alust koos kellamehhanismiga. Objektiividena käsutati ära Tessari objektiivid (D = 67 mm). Astrograaf paigutati vastkorrastatud kagupaviljoni. Äärmiselt tagasihoidlik laboratooriumisisustus — Repsoldi mõõteseadeldis, Hartmanni fotomeeter jt. - nõudis samuti täiendamist. Plaanis oli hankida kronomeetreid, arvuteid, joonestusvahendeid, plaatide mõõtmise aparaate, fotoelektrilisi mikrofotomeetreid, stereokomparaatoreid, blinkmikroskoope jne. Oli vaja muretseda instrumente geodeetilisteks töödeks. 1948. a. saadi koos Geoloogia Instituudiga kodumaine gravimeeter FKM-6;  1949. a. Zeissi nivelliir koos invarlattidega, aritmomeeter, kontrolljoonlaud jne. Ekspeditsioonide teenindamiseks muretseti autobuss. 1951. a. said astronoomid mikrofotomeetri MO-2.

Joon. 3. Kahe kaameraga täiendatud Zeissi refraktor (1950)

Raamatukogu. Tähetorni üleandmise aktist (koostatud 30. juunil 1948) selgub, et üleandmisele kuulus 8037 köidet, kusjuures köidete arv määrati ülelugemise teel. Kui võrrelda seda arvu raamatukogu 1940. a. 1. aprilli seisuga (16 408 köidet või vihikut ja 3872 taevakaarti), siis on ilmne, et aktis nimetatud arv ei märgi mitte köidet, vaid numbrit (ühe numbri all oli vahel mitu köidet või vihikut). Hiljem, seoses raamatukogu kolimisega ümberehitatud läänesaali, täpsustati raamatute inventariseerimisega ülikoolilt saadud raamatute arvu — 15612 köidet. Oli kadunud peaaegu 800 köidet, mis on seletatav raamatute hävimisega sõjaaastatel ja sellega, et laenutajad (Topo-Hüdrograafia Osakond, Tallinna Polütehniline Instituut) ei tagastanud raamatuid. 152 köidet oli jäänud kateedrile.

Peab tunnistama, et Tartu astronoomid tegid kõikvõimaliku raamatukogu päästmiseks ja säilitamiseks. Vaatamata astronoomide vähesusele taastasid nad raamatukogu ja hoidsid selle korras. 1950. a. asus raamatukoguhoidja kohale A. Hõrak.

Astronoomiaobservatooriumi arenguplaanid

Taas kerkis päevakorda astronoomide pikaajaline unistus - vana observatooriumi uuendamine ja uue observatooriumi ehitamine väljapoole linna piire. Uutes tingimustes, uute võimaluste juures muutusid need plaanid reaalsemaks. Observatooriumi väljaarendamise plaaniga tegelesid nüüd instituudi teaduslik nõukogu, astronoomiakolleegium ning peaaegu kõik observatooriumi töötajad. Arvestades sõjajärgsete aastate raskusi, olid astronoomide esialgsed plaanid rohkem kui tagasihoidlikud. 1947. a. oktoobris tuli observatooriumi tolleaegse juhataja V. Riivese plaani kohaselt piirduda väljapoole linna ehitatava vaatlusbaasiga, kus oleksid paviljonid astronoomiliste kaameratega varustatud Zeissi refraktori ning tellitava Schmidt-Maksutovi astrograafi (D =  50 cm, F = 125 cm) jaoks. Suuremate ja kallimate instrumentide tellimine ei olnud projekti autori arvates õigustatud Eesti ebasoodsate klimaatiliste tingimuste tõttu. Üldiselt oli selle plaani kohaselt vaatlustel teisejärguline tähtsus. Pearõhk oli asetatud teoreetilisele uurimistööle. Mainitud tööplaan kutsus esile ägedaid vastuväiteid akadeemik A. Kipperilt, kes toonitas, et astronoomia kaasaegsel tasemel hoidmiseks tuleb ühtviisi arendada nii teoreetilisi uurimisi kui ka astronoomilisi vaatlusi. Igal juhul tuli vaatluspraktikat tõhustada. Järelikult oli vaja kapitaalselt uuendada instrumentaariumi ning luua vaatlusteks paremad tingimused. A. Kipperi deviis oli: kõik astronoomid vaatlema; vaatlusteks kasutada kõiki selgeid öid; igale instrumendile koostada vaatlusprogramm. Tuginedes ülaltoodud põhipunktidele, koostasid A. Kipper ja H. Keres 1950. a. observatooriumi väljaehitamise 15 aasta plaani etappide kaupa.

Esimene etapp (1950—1954): a) vana observatooriumi täiustamine laboratooriumiriistadega; b) uue observatooriumi asukoha valik ja vajalike uurimistööde läbiviimine; c) uue observatooriumi peahoone ja paviljonide tehnilise projekti koostamine.

Teine etapp (1954—1958): a) objektiivprismaga varustatud Maksutovi tüüpi fotokaamera tellimine, paviljoni ehitamine ja instrumendi montaaž; b) uue peahoone ehitamine; peahoones asuksid töökabinetid, laboratooriumid, raamatukogu, ajateenistuse ruum; c) teenistujate elumajade ehitamine peahoone vahetusse lähedusse; d) laboratooriumide täiustamine iseregistreeriva fotomeetriga jt. vajalike riistadega. Kui elamuehitus ei kulge plaanipäraselt, siis paigutada Maksutovi kaamera aktinomeetriajaama väljakule ajutisse paviljoni.

Kolmas   etapp   (1959—1965):   a)   peahoone   ehitamise   lõpetamine; b)Zeissi    refraktori   ja    Petzvaili    astrograafi    paviljonide    ehitamine; c) 40 cm refraktori tellimine ja selle paigaldamine   peahoone   kuplisse. Ehituse ja instrumentide tellimise eelarve küündis 1,057 miljoni rublani.

Vana observatoorium pidi jääma astronoomiaalaseks muuseumiks ning õppebaasiks, samuti astronoomiat propageerivaks asutuseks.

Vana Fraunhoferi teleskoop pidi jääma vana tähetorni peahoone kuplialusesse ruumi.

Joon. 4. Väike kaksikastrograaf (ehit. 1951. a.)

Kogu väljaehitamise plaani iseloomustab äärmine tagasihoidlikkus nii instrumentaariumi tellimise kui ka ehituste osas. Kui me võrdleme esialgset plaani ja praeguse Tõravere observatooriumi ehituskäiku, siis näeme, et peahoone ehituspind on esialgselt planeeritust kaks korda, elamispind - 5 korda suurem. Eelöeldut kokku võttes võime nentida, et kõik näitajad suurenesid vähemalt 2 korda. See on seletatav asjaoluga, et esialgse plaani järgi oli uus observatoorium ette nähtud ainult astronoomidele. Geofüüsikud pidid ehitama endale tööruumid aktinomeetria-väljakule (Lemmatsi k/n.). Hiljem see kavatsus muutus ja ka geofüüsikud kolisid üle Tõraverre.

Observatooriumi teaduslik tegevus

Observatooriumi esimene teaduslike tööde perspektiivplaan, mille esitas 1947. a. lõpul observatooriumi juhataja V. Riives, oli koostatud lähtudes olemasolevatest kasinatest (eriti vaatluste osas) võimalustest ning teadusliku kaadri juhuslikkusest ja voolavusest. Algusest peale arvestati   G.   Kusmini,   kuigi   tema   tööletulek   ühel   või   teisel   põhjusel venis. Observatooriumi põhiline teaduslik suund pidi jääma endiseks, s. o. endist viisi kavatseti uurida taevakehade evolutsiooni. Seda probleemi plaanitseti lahendada mitmekülgselt - nii teoreetilise füüsika (A. Kipper) kui ka tähestatistika ja -dünaamika seisukohalt (G. Kusmin, T. Rootsmäe). Erilist tähelepanu osutati väikeste kosmiliste kehade ja tähtedevahelise tolmaine uurimisele (V. Riives, G. Kusmin). Esialgu pidi töö olema puhtteoreetilise iseloomuga, vaatlustele jäeti teisejärguline osa. Nähti ette väiksemad vaatlusseeriad astrofüüsika mõningate probleemide lahendamiseks. Nagu eespool nimetasime, põhjustas säärane vaatlustegevuse alahindamine plaani korrigeerimist. Selle tulemusena figureerivad 1949. a. tööplaanis juba niisugused teemad nagu "Asteroidide asukoha määramine" ja "Muutlike tähtede fotografeerimine taevasfääri kolmes piirkonnas".

1947.-1948. a. plaani põhituuma moodustasid V. Riivese ja G. Kusmini uurimised, mida alustati juba sõjaajal või esimestel sõjajärgsetel aastatel. Et G. Kusmin ei saanud kohe ülikoolist lahkuda siis kustutati 1947. ja 1948. a. tähetorni teadusliku töö plaanist ka tema teemad. 1949. a., mil Kusmin oli juba tähetorni koosseisus, tema teemasid millegipärast tööplaanis ei olnud. 1950.-1952. a. plaanist puudusid A. Kipperi ja J. Nuudi teaduslikud teemad, aastaaruandes olid nad aga näidatud kui mitteplaanilised.

Täielik õigus on observatooriumi tööplaani juba 1947. aastast arvata ka geodeetide tööd, kuigi nad kuni 1950. aastani allusid matemaatika ja teoreetilise mehaanika laboratooriumile.

Aastail  1947-1952 lahendati observatooriumis   järgmisi   probleeme:

1)  plaanilised

- Galaktika ehitus ja evolutsioon  (alustati  1950, täitjad G. Kusmin, J. Einasto);

- Päikesesüsteemi   väikekehad   (alustati   1947,   täitjad   V.   Riives, H. Raudsaar);

- muutlike tähtede fotomeetria  (alustati  1947, täitjad G. Zahharov, H. Albo);

-ENSV    territooriumi   geodeetiline   ja   gravimeetriUne    uurimine

geoidi kuju määramise eesmärgil (alustati 1947, täitjad V. Maasik,

G. Zelnin, H. Keres, A. Humal);

2)  mitteplaanilised

- tähtede ja udukogude füüsika  (A. Kipper);

- matemaatilised   uurimused   relativistliku   mehaanika   printsiipide laiendamise ja süvendamise eesmärgil  (J. Nuut).

Nimetatud probleemide alal valminud tööde analüüsimisel ning saadud resultaatide hindamisel me ei peatu, sest seda on. küllalt üksikasjaliselt kirjeldatud 1969. a. ilmunud venekeelses kogumikus "Astronoomia ja geodeesia areng Eesti NSV-s aastail 1940-1966". Seal leiduvad ka aruanded  astronoomilise vaatlustegevuse  kohta  tähetornis.

Populariseerimine ja kirjastustegevus. 1952. a., pärast ligi 10 aastat kestnud vaheaega, hakati jälle välja andma Tartu astronoomiaobservatooriumi publikatsioone. Otsustati, et iga köide peab sisaldama 6 väljaannet. Esimene ilmuv väljaanne pidi kandma XXXII köite esimese väljaande numbrit. Arvestades asjaolu, et sõjaajal puudusid tähetornil kirjastamisvõimalused ja avaldamata tööde arv üha kasvas, õnnestus 1952. a. kirjastada esimesed 4 väljaannet, 1953. a. viies ja 1954. a. kuues väljaanne. Peale publikatsioonide avaldati teaduslikke tõid veel ajakirjades  ja ENSV TA väljaannetes. Populaarteaduslikud artiklid ja teaduslike tööde resümeed avaldati Tähetorni Kalendris. Kuni 1948. aastani oli kalendri väljaandjaks ülikool, 1949. aastast ENSV TA. 1951. a. ei ilmunud kalender puhttehnilistel põhjustel. Alljärgnevalt on esitatud kirjastatud artiklite arv aastate lõikes:

Nagu tabelist näha, oli 1952. a. teadusliku produktsiooni suhtes murranguline. Astronoomia populariseerimine seisis peamiselt artiklite avaldamises Tähetorni Kalendris, ekskursioonide vastuvõtmises tähetornis ning loengute ja ettekannete pidamises. Astronoomia- ja geodeesiaalaste, teadmiste ning saavutuste populariseerimise ja asjahuviliste organiseerimise uudseks vormiks osutus Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Tartu osakond. Selle loomise initsiatiivgrupi eesotsas oli 1951. a. professor T. Rootsmäe, kellest sai ka Tartu osakonna esimene esimees. J. Einasto töötas TRÜ-s astronoomiaringi juhendajana, ülikooli ja observatooriumi vahel oli tihe side: astronoomid juhendasid üliõpilasringe, töötasid üliõpilastega eriprogrammi järgi ja valmistasid ette uusi astronoome.

Ekspeditsioonid ja komandeeringud. Vaatamata sellele et astronoomiakateeedri liikmed (G. Kusmin) soetasid isiklikke kontakte Nõukogude Liidu teiste astronoomiaasutustega ja astronoomidega juba 1947. a., piirdusid instituudi astronoomid kuni 1949. a. kontaktide loomisel vaid kirjavahetusega. Esimesena esindas instituuti väljaspool meie vabariigi piire G. Kusmin, kes võttis osa NSVL TA Astronoomia Nõukogu muutlike tähtede alase komisjoni tööst Kiievis. Sama aasta detsembris võttis G. Kusmin osa Astronoomia Nõukogu teaduslike uurimistööde koordineerimise alasest nõupidamisest. 1950. a. Riias toimunud NSVL TA Füüsika ja Matemaatika Osakonna ning Astronoomia Nõukogu ühisest väljasõiduistungist võttis osa Tartu astronoomide delegatsioon koosseisus A.Kipper, H. Keres, V. Riives, G. Kusmin. Et vastastikku tutvuda tööplaanidega ning tihendada kontakte teiste Nõukogude Liidu vastavate asutustega, sõitsid H. Keres ja G.Kusmin 1950. a. komandeeringusse Moskva Sternbergi-nim. Astronoomiainstituuti, Bjurakani, Abastumani, Simeizi observatooriumisse. Nende poolt aastakümneid tagasi loodud kontaktid on järjest süvenenud.

Järgmisel aastal külastas G. Kusmin taas Bjurakani observatooriumi, kus võttis osa täheassotsiatsioonide komisjoni tööst. Sama aasta detsembris sõitis V. Riives Kiievisse, et võtta osa IV komeetidealasest pleenumist. 1952. a. võtsid kauged komandeeringud suurema hoo: G. Kusmin käis kosmogooniaalasel nõupidamisel Moskvas ja Astronoomia Nõukogu pleenumil Leningradis, V. Riives võttis osa meteooride ja komeetide komisjoni V pleenumist Dušanbes. Pleenum tegi V. Riivesele ettepaneku koostada komeetide  vaatlemise  instruktsioon  tema   poolt  väljatöötatud   meetodil.

Esimestele ekspeditsioonidele suundusid ka geodeedid. 1949. a. toimus V. Maasiku juhtimisel gravimeetriaalane ekspeditsioon Kesk-Eestisse. 1950. aastast alustati G. Želnini juhendamisel kordusnivelleerimisi maakoore kaasaegse liikumise uurimiseks.

Instituudi moodustamisest on möödunud 25 aastat.  See pole pikk aeg, kuigi esimesed neist aastaist tunduvad kauge minevikuna. Neis on möödunud aegade nukrust ja armsust, nad on täis mälestusi.