{ Janet Laidla TK 88 87-91 }

1824. aastal Tartusse jõudnud Fraunhoferi refraktor jäi pikaks ajaks Tartu Tähe­torni kõige olulisemaks teleskoobiks. Fraunhoferi vahetas tornis alles 1911. aastal välja Jenas Carl Zeissi vabrikus valmistatud refraktor, mis äsja oma 100. sünnipäe­va tähistas. Esimese ülevaate Zeissi refraktorist Tartus andis laiemale lugejaskon­nale Konstantin Pokrovski 1914. aastal ja teleskoobi minevikku on Tartu Tähetorni kalendris 1995. aastal kirjeldanud ka Peeter Traat. Lubagem siiski veelkord mee­nutada teleskoobi keerulist saamislugu ja esimesi aastakümneid Tartu Tähetorni teenistuses.

Zeissi refraktor Tartu Tähetornis. Viljar Valderi foto.

1894. aastal määrati Tartu Tähetorni juhatajaks Grigori Levitski, kes leidis eest üsna õnnetus seisus tähetorni, mis oma instrumendipargi poolest oli jäänud Struve aja tasemele. Levitski taotles 30 000 rubla, et tähetorni ja selle olemasolevaid instru­mente remontida, osta uus meridiaanring ja fotoheliograaf. Riia õpperingkonna kirjas ülikooli rektorile 1897. aastal on juttu ka suure­matest summadest: kuni 15 000 rublast olemasolevate riistade parandamiseks; kuni 10 000 rubla fotoheliomeetri ostmiseks, kuni 7300 rubla ühe meridiaansaali ümberehitamiseks raamatukoguks ja kahe torni ehitamiseks (üks neist heliomeetri jaoks). Vaatamata suurtele plaanidele Levitski ajal astronoomilisi riistu küll remonditi, aga kui Repsoldi seniitteleskoop välja arvata, siis suuremaid instrumente juurde ei ostetud. Seniitteleskoobi jaoks  ehitati ka spetsiaalne paviljon ja Pulkovo observatooriumilt laenati 1897. aastal Dallmeyeri fotoheliograaf ja Repsoldi 6-tolline refraktor.

Uue instrumendi ostmiseni jõuti alles järgmise tähetorni juhataja Konstantin Pokrovski ajal. Pokrovski oli lõpetanud 1891. aastal Moskva Ülikooli ja töö­tas seejärel Moskva observatooriumis. Tartu Tähetorni asus ta tööle 1895. aastal astronoom-observaatori kohale ning veebruaris 1907 valiti ta astronoomia profes­sori kohale Grigori Levitski asemele. Tegelikult asus Pokrovski tähetorni juhtima al­les 1908. aastal, sest Levitskil oli lubatud esilagu juhataja kohale edasi jääda. Mosk­va observatooriumis töötamise ajal töötas Pokrovski samaaegselt ka O. Schwabe eraobservatooriumis, mis oli asjaarmastajate kasutada ning tõenäoliselt pani see aluse tema tulevasele populariseerivale kirjandusele.

Pokrovski tähetorni juhatamise periood sattus ajajärgule ülikooli ajaloos, kus kavandati mitmeid uusi õppehooneid, sealhulgas ka uue tähetorni ehitamist. Eba­otstarbekalt kavandati uut tähetorni vanale asukohale linna keskele. Neid plaane vormistati ja täiustati 1909. ja 1910. aastal, kuid kõik jäi vaid paberile, midagi reaal­selt ehitama hakata ei jõutud, sest Esimene maailmasõda tuli vahele.

Konstantin Pokrovski põhjendab uue teleskoobi ostmist 1914. aastal sellega, et Fraunhoferi monteering oli nii kulunud, et sellega enam täpseid mõõtmisi teos­tada ei saanud ning Fraunhoferi parandamine oleks läinud maksma sama palju kui uue instrumendi ostmine. Teise põhjusena võib näha kasvavat soovi ja vaja­dust hankida tähetorni korralik tööriist, millega saaks ka pildistada. Nii on Pok­rovski 9. oktoobril 1908 saatnud kirja Repsoldi firmale, milles ta kirjutab, et soo­viks ka Tartu Tähetornis komeete pildistada, kuid spetsiaalse riista ostmiseks ei ole veel vahendeid. Ta on mõelnud, et tellib objektiivi Zeissi firmalt (Astro-Tessar, ava 120 mm, fookuskaugus ca 600 mm, kaal ca 7 kg), tulevikus ka kaamera ja laseb need 6-tollisele refraktorile, mille Repsold oli 1873. aastal valmistanud, külge mon­teerida. Pokrovski palub Repsoldi tehasest arvamust, kas selline monteering oleks mõeldav ja kas Repsold ise oleks nõus töö enda peale võtma. Mõni aeg hiljem pa­lub Pokrovski Repsoldilt vastust, kui kiiresti instrument valmiks. Paraku pidi Tartu Tähetorn tellimusest loobuma, sest nähtavasti neile meenus, et Repsoldi 6-tolline teleskoop oli seesama, mis 1897. aastal oli Pulkovo observatooriumilt laenuks saa­dud. Pokrovski teatab, et ta rahuldub nüüd neljatollise objektiiviga.

Järgmine katse instrumendiparki suurendada lõpeb samuti läbikukkumisega. Samal ajal kui Repsoldi tehing tühistatakse, on Pokrovski kirjutanud mehhaanik Hans Heelele Berliini, kellelt ta palub teavet analoogse (4-tollise) komeete pildis­tava instrumendi kohta ja vormistab 1908. aasta lõpus lepingu. Lepingus on te­leskoop (5-tolline, 2 m fookuskaugusega, juhtpikksilm 50 mm avaga, fotograafiline objektiiv 130 mm ava ning fookuskaugusega 600 mm kuni 650 mm). Lisaks astrofotograafia kaamera kolme kassetiga (13 cm kuni 18 cm). Kogu töö kulud pidid jääma 5700 marga sisse. Mainida tasub, et 11. jaanuaril 1909 kirjutab Pokrovski Heelele veel, et see arvestaks, et tulevasele refraktorile saaks külge monteerida Voigtländeri aplanaadi, mis tähetornile peagi kingitakse. Mais saadab Pokrovski Heelele mitu närvilist kirja, milles palub teada anda, kas teleskoobi ehitamist on alustatud. No­vembriks 1909 on kirjade toon muutunud ärritunuks. Lõpuks 1910. aastal jõudis Heele instrument kohale, kuid oli nii kehv, et Pokrovski saatis selle tagasi.

Heele instrumenti närviliselt oodates on Pokrovski 1909. aasta mais välja saat­nud palved hinnapakkumisteks Repsoldile ja Bambergile, milles ta küsib, kui palju maksaks parallaktiline monteering refraktorile (vaba ava 225 mm ja fookuskaugus 360 cm) koos mikromeetriga. 26. mail kirjutab Pokrovski Genfi Societe Genevoise pour la construction d'lnstruments de Physique et de Mécanique instrumendi koh­ta, mis oleks vastav 24 mm avaga refraktorile.

Samuti astutakse kirjavahetusse Carl Zeissi firmaga Jenas, kellelt teleskoop lõ­puks ka telliti. Kuigi vahepeal olid kaalumisel erineva diameetriga läätsed, jäädi 18. augustil 1909 200 mm avaga teleskoobi juurde. Carl Zeissi tehasest 19. augustil 1909 saadetud kirjast võiks järeldada, et lõplik tellimus vormistati just siis ja telliti üks 200 mm objektiiviga refraktor hinnaga 12 450 marka, monteering hinnaga 2000 marka ja mikromeeter hinnaga 800 marka, kokku oli tellimuse hind 15 250 ja seda summat oli võimalik maksta neljas või viies osas ajavahemikus 1909-1912.

Carl Zeissi firma sai alguse 1846. aastal, kui Carl Zeiss (1816-1888) rajas Jenasse väikese töökoja, mis alustas mikroskoopide valmistamisega ja laiendas oma te­gevust peagi mitmesse optiliste instrumentide valdkonda. Zeissi kaastööline Ernst Abbe (1840-1905) oli juba ülikooliajast tegelenud astronoomiaga ja töötanud Göttingeni ülikooli tähetornis, siis pole imestada, et asuti ka astronoomilisi vaatlusriistu tootma. Toormaterjal läätsede jaoks saadi suhteliselt lähedalasuvast Schotti Glashüte'st, kust saadi sobivaid läätsi, mida enne oleks pidanud Prantsusmaalt ja Saksamaalt tellima. Lihviti need loomulikult Zeissi juures. Zeissi läätsed olid kvali­teedilt üsna head, kujutise moonutused olid viidud sisuliselt miinimumini. Üldse võeti teleskoobiehituses arvesse viimastel aastatel toimunud arenguid, valmistati nii lääts- kui peegelteleskoope. Esimene kataloog ilmus aastal 1902.

Lisaks refraktorile oli tõsisemalt päevakorda võetud kaamera hankimine. 1908. aastal oli proua E. Witte oma lahkunud abikaasa, ajavahemikus 1842-1846 medit­siini õppinud Adolf Witte, mälestuseks Tartu Tähetornile kinkinud 1000 rubla. Sellele fondile raha lisades otsustati Zeissilt 1910. aastal tellida lisaks ka Petzvali tüüpi kaamera. Tõenäoliselt oodati kaameraga kuni Heele instrumendi saabumiseni, milles pet­tumise järel tehti uued plaanid. Pokrovski kiri Heelele, kus ta instrumendi tagasi lükkab, pärineb 18. aprillist ja 22. aprillil 1910 kirjutab Pokrovski Zeissi firmale ja küsib, kas refraktor on valminud ning et refraktorile on kavas monteerida kaks kaa-merat: Voigtländer ja Petzvali kaamera, mille ta Zeissilt nüüd tellib.

Näib, et teleskoop koos kaameraga saabus Stettinist Riiga 16. augustil 1911. aas­tal, kuid sellega ei olnud tema seiklused veel lõppenud. Nimelt näib, et logistikaga tegelenud O. v. Poeppinghauseni firma poolt Tartu Tähetornile saadetud kirjad ei jõudnud kohale ja vahepeal võttis toll kõik kastid lahti ning need sai alles 13. sep­tembril uuesti vagunile laadida. Pokrovski saadab firmale protestikirja ja kirjutab 22. oktoobril Zeissi firma direktorile, et tänu sellele, et teleskoop seisis tollis pi­kalt ja avatult, on üks hammasratas roostetama hakanud. Teleskoobi kohta kirjutab Pokrovski, et ,,Refraktor on nüüd monteeritud, kuid halb ilm ei luba selle headu­ses otsusele jõuda." (K. Pokrovski kiri Carl Zeissi firma direktorile 22.10.1911. EAA 5374-1-404. L 139). Millisel kuupäeval Zeiss täpselt tähetorni jõudis, ei ole siiani selge. Igal juhul on Pokrovski juba 28. septembril 1911. aastal kirjutanud keiserliku Jurjevi ülikooli valitsusele, et 1909. aastal tellitud teleskoop ja 1910. aastal tellitud kaamera on neil päevil tähetorni jõudnud. Seega polegi esialgu halb mõte tähis­tada Zeissi sünnipäeva sellel kuupäeval (13/26. oktoober), mil eestikeelne lugeja Postimehe vahendusel teada sai, et selline suurepärane tööriist nüüd Tartu Tähe­tornil kasutada on. Detsembris 1911 saadeti mikromeeter Zeissile tagasi, sest see ei sobinud ja uus saabus sügisel 1912.

Zeissi refraktori ülevaates kirjutas Pokrovski, et uus teleskoop oli väiksem kui Fraunhofer, aga omas lisaväärtusena fotokaamerat. Selle objektiivi läbimõõt oli 200 mm ja fookuskaugus on 3,6 meetrit. Teleskoop kaalub kokku 1600 kilo, mis teeb selle väga stabiilseks. Pokrovski pidas kellamehhanismi piisavalt täpseks, see võis ühe üleskeeramisega käia 45 minutit järjest, selle ajaga laskus raskus torni vun­damendini. Teleskoobiga käisid kaasas 4 mikromeetri Orthoskop-tüüpi okulaari 120-, 200-, 288- ja 500-kordse suurendusega. Lisaks sellele revolverpea okulaaridega, mis andsid 60-, 90-, 144- ja 200-kordse suurenduse (Huyghens-tüüpi) ja 288-, 514- ja 720-kordse suurenduse (Orthoskop-tüüpi). Otsija oli 60cm pikkune teles­koop, 60 mm läbimõõduga objektiiviga ja 20-kordse suurendusega. Hind oli Pok­rovski järgi 9062,10 rubla ehk 19 572,5 marka.

Teleskoop pandi üles torni Fraunhoferi asemele. Pokrovski avaldab kahetsust, et luuke ei saanud ümber ehitada, mis oleks pildistamise jaoks vajalik olnud. Segavad on ka küljeluukide metallist raamid. Mehhaanik Messer ehitas torni rööpal sõitva tooli, et ka kõrgemal asuvaid objekte saaks mugavamalt vaadelda. Esimesed fotod tehti teleskoobiga 1912. aasta alguses. Petzvali süsteemiga fotograafiline objektiiv oli läbimõõduga 160 mm ja selle fookuskaugus oli 0,78 meetrit.

Aastatel 1912-1915 keerles elu tähetornis suuresti Zeissi ümber. Pokrovskit huvitasid planeetide ja komeetide fotograafilised vaatlused, Erich Karl Wilhelm Schoenbergi instrument ise ja planeetide heleduse fotomeetriline mõõtmine, Vik­tor Berg pildistas asteroide ja määras nende asukohti. Samas ei toonud suhteliselt väikese läätsega Zeiss endaga kaasa olulisi muudatusi vaatlustehnilises töös. Pe­tzvali kaamera käis kaasas Krimmis Feodossijas 1914. aastal pildistamas täielikku päikesevarjutust koos Tartu Tähetorni ekspeditsiooniga.

1915. aastal evakueeriti osa tähetorni varadest Gorkisse (Nižni Novgorodi). Tä­hetornist pakiti augustis sisse ja laoti septembris rongi peale kokku 49 kasti, nen­dest 17 kasti raamatuid ja 32 kasti inventari, mis suurtest instrumentidest sisal­dasid Zeissi teleskoopi, Reichenbach-Erteli meridiaanringi ja Repsoldi heliomeetrit. Tähetorni varandus liikus sealt sobivate ruumide puudusel Permi ja sinna saa­bus 1916. aastal ja 1917. aastal Tartust veel mitukümmend kastitäit esemeid. Per­mis võttis Pokrovski Peterburi Ülikooli Permi filiaalis töötades Zeissi kasutusele. Ajavahemikus 1915-1919 oli tähetorni reaalseks peremeheks Erich Karl Wilhelm Schoenberg.

Tähetorni vara hakkas 1919. aastal asutatud emakeelsesse Tartu Ülikooli tagasi tulema alles 1921. aasta sügisel. 1921-1922 seati tagasitoodud Zeissi refraktor jäl­le töökorda, vaatlusi Petzvali kaameraga alustati 1922. aastal. Muuhulgas mõõdeti Neptuuni heledust selle tiirlemisperioodi kindlaksmääramiseks ning kerasparvede ja udukogude heledust. 1922-1923 pildistati Zeissi-Petzvali peal 139 fotoplaati üle 1600 ülesvõttega. Teiste hulgas pildistati komeeti 1922c (Baade) positsiooni määra­miseks ja jätkati Neptuuni ja udukogude fotomeetriliste mõõtmisega. 1923.-1924. aasta aruandes märgitakse uuema suunana kaksiktähtede mõõtmised, mis võimal­das ära käsutada neid öid, mis ei olnud laitmatult läbipaistvad ja pimedad, ja nii pildistamiseks sobimatud. Zeissi refraktori objektiivi tuli 1923-1924 korrigeerida, aga kuna see ei andnud tulemust, siis võeti ühendust Zeissi firmaga Jenas. 1924.-1925. aastal puhastati Zeissi kellamehhanismi.

Paralleelselt Zeissiga pildistati 1920-1926 ka Voigtländeri astrograafi abil. Tege­mist oli Fraunhoferi komeediotsijaga (objektiivi läbimõõt 75 mm, pikksilma pikkus 75 cm), millele oli Messer 1912. aastal juurde ehitanud fotokaamera (Voigtlände­ri objektiiv diameetriga 108 mm, fookuskaugusega 30 cm) ning kellamehhanismi. Zeissist eraldati 1927. aastal Petzvali kaamera ja sellest tehti eraldi instrument, nn Petzvali astrograaf, mille aluseks oli Repsoldi heliomeetri alus ja giidiks võe­ti Troughtoni pikksilm. Võimalik, et Voigtländeri astrograaf oli liiga väike ja tahe­ti suurema diameetriga astrograafi. Petzvali astrograafiga asuti kohe pildistama, 1927. aastal pildistatud 35 plaadist oli 20 plaadil Marsi ülesvõtteid. 1927-1928 aru­ande järgi tehti sellega järgmisel aastal pilte ainult ühel ööl, sest instrument viidi üle teise torni. 1934-1935 kinnitati Petzvali astrograafi külge Aksel Kipperi poolt lihvitud objektiivprisma.

Tundub, et pärast Petzvali kaamera eraldamist jäi Zeissi põhivaatlusülesandeks kaksiktähtede mõõtmised Ernst Õpiku eestvõtmisel. Zeissi külge oli kinnitatud va­hepeal ka Steinheili komeediotsija. Võimalik, et tegemist on 1927-1928 hangitud kahe komeediotsijaga, mille optilised osad valmistati tellimise peale Steinheili fir­ma poolt. Esimesed selged märgid selle kasutamisest pärinevad 1930.-1931. aasta aruandest. Ajutine abijõud P. Simberg monteeris Steinheili komeediotsija Zeissile ja R. Livländer pildistas Steinheili kaameraga Zeissi refraktoril Marssi 14 ööl ja sai kokku 24 plaati ja üle 84 ülesvõtte. Samal aastal mõõtis A. Kipper Zeissiga planetoid Erose positsiooni.

1931.-1932. aastal Zeissi vaatlusteks aruande järgi ei kasutatud, võimalik, et see oli seoses remondi ja ülevärvimisega. Remonti teostas mehhaanik Siilbaum ja vär­vis P. Simberg ise. 1932-1933 kohandati Zeissi teleskoop ümber seniitvaatlusteks, mille jaoks A. Kipper lihvis negatiivse läätse. Samuti vaadeldi 19. augustist 6. ok­toobrini komeet 1932c positsioone. 1930. aastate teise poole aruanded ei maini ka­sutatud instrumente, Zeiss figureerib alles 1939/40 aasta aruandes, kus Vladimir Riives jätkas mikromeetrilisi kaksiktähtede mõõtmisi.

Taavet Rootsmäe ja Georgi Želnin lisavad vaatlusobjektidena Eesti Vabariigi pe­rioodil veel Merkuuri ülemineku Päikesest 1924. aastal (Õpik ja Livländer), Jupiteri kaaslaste varjutused 1932. aastal (Muischneek), tähtede kattumised aastatel 1923 ja 1932 ning komeetide pildistamise 1940-1941 V Riivese poolt.

Teise maailmasõja ajal oli Zeiss mõnda aega lahtise taeva all, sest Saksa okupat­siooni ajal oli tähetorni tornis sõjaväe vaatluspunkt. Zeissi refraktor demonteeriti osaliselt. 1944. aastal sai tähetorn mitmeid kahjustusi, kaduma läks ka osa instru­mentidest. Fraunhoferi teleskoobi toru leiti Toomemäe põõsastest alles 1945. aas­tal. Kuppel parandati 1947 ja sel ajal seati töökorda ka Zeissi teleskoop.